Mõttesahver

Teaduslik essee õppeaines Kasvatusteooria ja arengupsühholoogia II (2006) Inimene vajab sisemisi eeskirju, mis aitavad elus sageli ette tulevate moraalsete dilemmade puhul valikuid langetada. Moraaliabsolutistid usuvad, et on võimalik välja eristada universaalsed, üldinimlikud eetilised normid, mida kõik kultuurid tunnustavad. Relativistid vaidlevad neile vastu, et moraal ja eetika on suhtelised, ajas ja ruumis muutlikud, kultuurispetsiifilised (Pojman, 2005). Sõltumata meie isiklikust positsioonist antud küsimuses peame aga tunnistama, et kõlbeline (ka eetiline ehk moraalne) kasvatus on terves maailmas ja läbi ajastute püsinud kasvava põlvkonna eluks ettevalmistamise olulise osana. S. Kera defineerib kasvatuse konservatiivsel viisil kui täiskasvanu sihiteadliku mõjuavalduse kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas (2004). Kõlbeline kasvatus tähendab seega arusaamade ning hoiakute kujundamist (vastavalt siis absoluutsest või antud ühiskonnas/kogukonnas kokku lepitud)

Essee õppeaines Pedagoogiline eetika, 2006 Lapsekeskse, humanistliku pedagoogika rajajaks peetakse enamasti Prantsuse valgustusliikumise suurkuju J. J. Rousseau´d. Juba tema, nagu ka kõik ta hilisemad mõttekaaslased ja ideede praktiseerijad, on rõhutanud printsiipi: pedagoogi ülimaks sihiks ja moraalseks kohustuseks on mitte niivõrd ühiskonna huvide teenimine (mis ei pruugi olla ideaalne mõõdupuu) kuivõrd hoopis lapse kui isiksuse arendamine, tema vajaduste rahuldamine - seeläbi tavaliselt lootes pikemas perspektiivis ühiskonda parandada (Hytönen 2000: lk 14). Selle sihi saavutamiseks tuleb kogu õppe-kasvatustöö rajada laste enesesuunamisvõimele ja „looduslikele arengujõududele“ (Ibid., lk 13). Kellelgi pole õigust last millekski sundida ega teda karistada – kõik koolis toimuv peaks olema vabatahtlik. Rousseau jälgedes on käinud rida pedagoogika ajaloo suurkujusid, alustades J. Dewey, R. Steineri, M. Montessori ja C. Freinet´ga – siit on alguse saanud traditsioonilisele, õpetaja- ja üh

Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006) Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida. Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus

Esmaspäeval avanes mul võimalik ära näha film, millele olin juba pikemat aega silma heitnud. Selleks oli meie oma kassamenuk Detsembrikuumus , mis tuli ettekandele Viljandi kesklinna näotus ja räämas betoonist hoonelahmakas - kinos Rubiin . See järgmisel aastal lammutamisele (ja moodsa, kinosaaligi eviva kultuurikeskusega asendamisele) kuuluv nõukaaegne kinohoone asus allakäiguteele alates enda sünnitanud võimu kokkukukkumisest. Järkjärgult on saali eesotsast kõrvaldatud tooliridu, samas taktis on toimunud ka üldine luitumine ja kulumine. Aga vähemasti on viljandlastel püsinud järjepidev võimalus kinorõõmude nautimiseks. Pandi ju teine Viljandi kino - Täht - kinni juba uue võimu esimestel aastatel. (Ka selle järglast, Tähe poodi ei eksisteeri juba mitu aastat.) Paralleelselt filminäitustega on Rubiin leidnud rakendust kontsertide ja klubiürituste paigana. Aga ärgem kaldugem kõrvale selle loo põhiteemast. Narmendavale istmele potsatanud, unustasin peagi saalis valitseva laibahaisu (tah

Mis siin kauem salata: minu üks suurimaid hobisid on putukate pildistamine. Enne kui asun tutvustama sellega seonduvaid tehnilisi nüansse, oleks ilmselt kohane veidi pajatada, kuidas ma taolise harrastuseni jõudsin ja milline on üldse mu suhe loomariigi tillemate esindajatega. Teatav huvi putukate vastu (paralleelselt üldise loodushuviga) on mul esinenud nii kaua, kui mäletan. Umbes kümneaastasena sai näiteks liblikavõrguga ringi silgatud ja püütud isendeid lähemalt uuritud (üldjuhul pääsesid nad sellest katsumusest eluga). Samas pean häbiga tunnistama, et umbes samas eas tegelesin paaril korral ka sadistliku loomapiinamisega: kõrvetasin tikkudega õues liivahunnikus askeldavaid sipelgaid, jälgides huviga, kuidas putukad leegi toimel krussi tõmbuvad. Eks igas inimeses leidu vist teatav sadistlik-julmurlik alge, igatahes minu puhul tõmbas sellele otsustavalt kriipsu peale ema, kes ühel päeval mu sipelgaröstimisele peale sattus ja korraliku peapesu tegi. Sealtpeale ei ole ma putukaid enam

Kuidas ära tunda, et aeg on küps uue sülearvuti soetamiseks? Olgu siinkohal loetletud mõned (veidi utreerimist leidnuna) autori tõsielust võetud märgid, millest enamiku ilmnemisel on laptopi-omanikul põhjust sukasäär tühjaks raputada ja arvutipoodidesse otsinguretkele suunduda. Algselt uuena koos rüperaaliga soetatud läpakakott meenutab joomarist naabrimehe taarakogumis-portfelli. "Surnud pikslid" ekraanil jätavad mulje, et kompuuter on langenud kõhugripis porikärbeste massrünnaku ohvriks. Pärast arvuti viimast mahaprantsatamist tekkis neid tublisti juurde. Windows 98 kleeps on korpuselt täiesti maha kulunud. Osa klaviatuuri klahvidest nõuavad toimimiseks jõulist ja korduvat pressimist. Aga ka ülejäänutele ei või iial kindel olla. Klaviatuuri ülespunnituv serv on LCD-ekraanisse triibu hõõrunud. Ventilaator huugab nagu Suur Hadronite Põrgataja vahetult enne maailmalõpu põhjustamist. Sellele lisanduvad aeg-ajalt saladuslikud naginad, kahinad, susinad ja plõksatused, mille suht

Eile, 10. oktoobril, võtsime kaas-veebikolumnist webxani auväärse Toyotaga ette ühise pealinnareisi. Webxani ootas samal õhtul kontserdikülastus, samas kui siintoksija pidi visiteerima enda töökohaks olevat Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskust, tuntud ka kui Energiakeskus . Aga enne kummagi põhiprogrammi juurde asumist avanes meile soodne võimalus Tallinna Loomaaia külastamiseks. Paadunud zooloogiahuvilistena on sedalaadi visiidid meile mõlemile alati väga teretulnud, tõotades meeliülendavaid elamusi sadade põnevate, armsate, kummastavate ja muidu suurepäraste elajate seltsis. Loomulikult ei olnud erandiks ka eilne ringkäik, millesse mahtusid näiteks: puuma haigutus kotkaste tiivasirutused kurgede duett rahutuviks kehastunud vares kaamerat toksiv faasan poseeriv pasknäär einestav jääkaru. Aga minuga juhtus ka üks huvitav seik, millest siinkohal pikemalt pajataksin. Mõni siinne kommentaator on küllap portaali fotoalbum.ee kaudu kursis asjaoluga, et minu viimase aja üheks meelishobiks on

Füsionoomia ehk füsiognoomia (mõlemad nimetused on lubatavad) kujutab endast kaasajal skeptikute poolt pseudoteaduseks peetavat, ent samas aastatuhandete vanust ja tänini laialt levinud õpetust näojoontest ja nende lugemisest. Sisuliselt on tegu analoogse praktikaga, kui seda on mõnevõrra tuntum hiromantia - käejoonte lugemine. Mõlemad taotlevad teatud kehalisi tunnuseid analüüsides järelduste tegemist isiku karakteri, võimete ja saatuse kohta. Hiromant uurib teatavasti käelaba kurdusid ja muid omadusi, vaagides nii iga joont eraldi kui arvestades neist moodustuvat "tervikpilti". Täpselt nõnda toimib ka vilunud näolugeja: tema jaoks on kindel tähendus igal näoaspektil üksikult (nt silmade kuju, asend ja sära, lõuajoon, juuksepiir, otsmikukortsud, ülahuule lohk), aga veelgi olulisem on näost tekkiv üldmulje. Kui üksiktunnuste kohta tehtavad üldistused (nt taanduv lõuajoon viitab nõrgale karakterile ) on põhimõtteliselt teadusliku meetodi abil kontrollitavad (ehkki see eeldab

Esmalt vabandan oma heade lugejate ees, et viimastel nädalatel on Mõttesahvri täiendamine unarusse jäänud. Eks sellel leidu mitmeid objektiivseid põhjuseid, millega asjaomased ka kenasti kursis peaksid olema. Samas võin kindlalt lubada, et alates septembrist asun vahepealset vajakut jõudsalt heastama - näpud juba sügelevad blogistamise järele! Praegusel kiirel ajal pean aga piirduma siia järjekordse "kondi" ülesviskamisega, lootes, et "järamise" põhitöö teevad esialgu ära kallid kommentaatorid. Nimelt puhkes ühes teises blogis diskussioon teemal, kas unenägudes ilmnevad ended ikka on reaalsed ja tähenduslikud või mitte. Mina ja webxan kaldusime seal jagama arrogantset seisukohta, et une-ended on parimal juhul tõestamatu ja segane udu, pigem aga totaalne mõttetus, mida võtavad tõsiselt vaid esoteerika soos siplevad narrikesed. Samas kui kass27 kommentaar oli märksa vaoshoitum, viidates mitmele pealtnäha täpselt täide läinud unenäole oma "repertuaarist". Huv

Enne Alpidesse põrutamist viskan siia headele lugejatele-kommenteerijatele järamiseks ühe väiksese kondikese portaalis skeptik.ee asetleidnud tulise, mõtlemapaneva ja kohati ka koomilise arutelu näol. Väikese vihjena olgu ka mainitud, et siinkribajalgi oli selles dispuudis varjunime all oma roll - kes arvab ära, milline? ;) Lisaks võiks kommentaarides lahata ka skeptikuid ja skeptilisust laiemalt, samuti kreatsionistide ja evolutsionistide madinat ja küsimust, kas koolis ikka peaks kõnelema kreatsionismist jt "parateadustest". Head kommimist! Ja kui tagasi olen, ütlen kindlasti omalt pooltki sõna sekka. :) Link diskussioonile .

Lühike faktoloogia Aeg: öö vastu reedet, 27. juunit (1 ja 2 vahel). Sündmuspaik: propsise tilluke üürituba Tartus, Kalevi tänaval. Osalised: propsis (üksi toas, istumas diivanil laptopi taga). Sündmuse kirjeldus: istusin diivanil ja uurisin laptopist süvenenult teadmata kadunud isikuid käsitlevat Postimehe veebilugu , vaatlesin kadunute fotosid ja mõtisklesin, milline võiks olla kellegi saatus. Äkitselt käivitus meetri kaugusel kapiserval iseenesest mu eelmise aasta sügisel soetatud akuga pardel Philips CoolSkin HQ7742. Võtsin pardli, vajutasin selle kinni ja saatsin sündmuse arvatava põhjustaja ära nii hästi, kui oskasin. Arutelu ja tõlgendused Juhul, kui sündmus reaalselt toimus, saab tegu olla kas ebatavalise kokkusattumusega (juhusega) või nn psi-ilminguga (paranähtusega). Esmalt vaadelgem ratsionaalselt ja materialistlikult lähenedes tõenäolisimana tunduvat juhuse hüpoteesi . Kõnealune pardel (ega ka teised pardlid) ei ole minu juuresolekul kunagi spontaanselt käivitunud. Samu

SAKSAMAA-HISPAANIA Finaalile eelnes väike piltlik avatseremoonia, kus taidlesid tornjad lipuvärvides õhupallidest moodustised, mis sümboliseerisid EMil osalenud meeskondi. Sümboolselt mängiti läbi kogu turniir, kusjuures väljalangenud meeskondade õhupallid vallandusid "tornidest" ja lendasid taevasse. Enrique Iglesias esitas seejärel EMi ametliku laulu, mille lõppedes oligi meeskondadel aeg platsile marssida. Õnneks on mõlemad tiimid parimas koosseisus, kuigi veel eile oli kahtluse all sakslaste liidri Michael Ballacki osalemine kerge säärelihase venituse tõttu. Koosseisud Saksamaa: Jens Lehmann, Christoph Metzelder, Arne Friedrich, Philip Lahm (Marcell Jansen 46), Per Mertesacker, Thomas Hitzlsperger (Kevin Kuranyi 58), Torsten Frings, Michael Ballack, Bastian Schweinsteiger, Miroslav Klose (Mario Gomez 79), Lukas Podolski. Hispaania: Iker Casillas, Carlos Marchena, Carles Puyol, Joan Capdevila, Sergio Ramos, Xavi, Andrés Iniesta, Marcos Senna, Cesc Fábregas (Xabi Alonso 6

HISPAANIA-VENEMAA Need kaks koondist on mõlemad tiitlivõistluse poolfinaalis ülimalt haruldased külalised. Kui aga Hispaania puhul on selle põhjustanud harukordne ebaõnne-saaga (aastakümneid on nad suurturniiridele sisenenud favoriitidena, aga ikka ja lälle läbi põrunud), siis Venemaal on käesolev esimeseks korraks, mil tiitlivõistlusel ollakse üldse alagrupiturniirilt edasi pääsetud. Tõsi, Nõukogude Liit mängis 20 aastat tagasi EM-i finaalis, kus saadi lüüa Hollandilt. Aga vahepeal on Venemaa jalgpallis olnud kaunis kehvad ajad. Kui paaril-kolmel korral on ka finaalturniiridele läbi murtud, siis on alati laeks jäänud alagrupiturniir. Samas hispaanlased on praktiliselt alati mänginud oivalise valikturniiri ja üldjuhul ka kenasti alagrupist edasi pääsenud. Seevastu play-off mängudes on järgnenud kiire pudenemine, mis on Hispaania koondisele külge pookinud igipõlise luuseri maine. Käesolev turniir algas meeskondadele omavahelise mänguga. Teravad hispaanlased eesotsas hat trick i teinud n