Mõttesahver

Seekordne blogilugu koosneb põhiliselt otse kontserdi ajal kirjapandud reportaažist, millele on lisatud põgus lõppsõna. Finaalkontserdi "avapaugu" lajatas mullune võitja Marija Serifovic üpris stiilse meesnaiste show eesotsas - etenduse mõte seisnes nähtavasti sugereerimises, et milleks on naistele üldse tarvis mehi, kui ka naised oskavad mehi kehastada (ja pealegi saavad mehed samuti isekeskis hakkama). Pole kahtlust, et suurele subgrupile Eurovisiooni publikumi seast läks selline sõnum oivaliselt peale. Rumeenia - võistluse avas kena ja maitsekas ballaad sedapuhku silmnähtavalt heteroarmastuse ülistuseks võimsa häälega solistidelt. Suurbritannia 48-aastane eks-prügimees kargas laval vägagi kõbusalt, esitades päris hoogsat ja rütmikat pop-pala, millel siiski näib puuduvat edulootus. Lihtsalt liiga tavaline meloodia selle võistluse tarvis, ja puudub ka päästev supershow. See lugu ununeb televaatajail kiiresti pompöössemate ja löövamate palade karussellis. Albaania neiu olla

Niisiis, juhtuski see, mida võis karta. Eesti pudenes eurorongilt taas enne lõppjaama jõudmist. Tagantjärele võiks muidugi targutada, et pidanuksime ikka Iirise, Birgiti või Rolfi saatma, VAAT SIIS... Aga on, nagu on - vähemalt sai nüüd ka pulli-formaat ära proovitud. Järgmisel korral lähetab Eesti vast jälle korraliku laulu. Ja olen kindel, et ühel päeval paistab päike ka taas meie õuele. Veidi ebasoodsalt juba kolmandana etlema pidanud Kreisiraadio mõjus laval väga mõnusalt ja koomiliselt, kusjuures Peeter Oja häälest ära olek tundus "kunstilise tervikuga" suisa kokku sobivat. Aga ilmselt siis ikkagi ei saadud piiri taga meie naljale pihta. Seda kinnitavad ka saalist kostunud buuuu-hüüded. Väikese lohutusena tabas sama saatus ka Iiri kalkunitsirkust, mis ühelt poolt viitab, et ju siis polnud "konjuktuur" pilalugude jaoks soodne, teisalt aga võis protestihäälte pooleks jagunemine mõlemale saatuslikuks saada. Päris huvitav oleks kuulda saada punktisaake kohtadel 11