Mõttesahver

Teaduslik essee õppeaines Kasvatusteooria ja arengupsühholoogia II (2006) Inimene vajab sisemisi eeskirju, mis aitavad elus sageli ette tulevate moraalsete dilemmade puhul valikuid langetada. Moraaliabsolutistid usuvad, et on võimalik välja eristada universaalsed, üldinimlikud eetilised normid, mida kõik kultuurid tunnustavad. Relativistid vaidlevad neile vastu, et moraal ja eetika on suhtelised, ajas ja ruumis muutlikud, kultuurispetsiifilised (Pojman, 2005). Sõltumata meie isiklikust positsioonist antud küsimuses peame aga tunnistama, et kõlbeline (ka eetiline ehk moraalne) kasvatus on terves maailmas ja läbi ajastute püsinud kasvava põlvkonna eluks ettevalmistamise olulise osana. S. Kera defineerib kasvatuse konservatiivsel viisil kui täiskasvanu sihiteadliku mõjuavalduse kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas (2004). Kõlbeline kasvatus tähendab seega arusaamade ning hoiakute kujundamist (vastavalt siis absoluutsest või antud ühiskonnas/kogukonnas kokku lepitud)

Essee õppeaines Pedagoogiline eetika, 2006 Lapsekeskse, humanistliku pedagoogika rajajaks peetakse enamasti Prantsuse valgustusliikumise suurkuju J. J. Rousseau´d. Juba tema, nagu ka kõik ta hilisemad mõttekaaslased ja ideede praktiseerijad, on rõhutanud printsiipi: pedagoogi ülimaks sihiks ja moraalseks kohustuseks on mitte niivõrd ühiskonna huvide teenimine (mis ei pruugi olla ideaalne mõõdupuu) kuivõrd hoopis lapse kui isiksuse arendamine, tema vajaduste rahuldamine - seeläbi tavaliselt lootes pikemas perspektiivis ühiskonda parandada (Hytönen 2000: lk 14). Selle sihi saavutamiseks tuleb kogu õppe-kasvatustöö rajada laste enesesuunamisvõimele ja „looduslikele arengujõududele“ (Ibid., lk 13). Kellelgi pole õigust last millekski sundida ega teda karistada – kõik koolis toimuv peaks olema vabatahtlik. Rousseau jälgedes on käinud rida pedagoogika ajaloo suurkujusid, alustades J. Dewey, R. Steineri, M. Montessori ja C. Freinet´ga – siit on alguse saanud traditsioonilisele, õpetaja- ja üh

Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006) Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida. Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus

Esmaspäeval avanes mul võimalik ära näha film, millele olin juba pikemat aega silma heitnud. Selleks oli meie oma kassamenuk Detsembrikuumus , mis tuli ettekandele Viljandi kesklinna näotus ja räämas betoonist hoonelahmakas - kinos Rubiin . See järgmisel aastal lammutamisele (ja moodsa, kinosaaligi eviva kultuurikeskusega asendamisele) kuuluv nõukaaegne kinohoone asus allakäiguteele alates enda sünnitanud võimu kokkukukkumisest. Järkjärgult on saali eesotsast kõrvaldatud tooliridu, samas taktis on toimunud ka üldine luitumine ja kulumine. Aga vähemasti on viljandlastel püsinud järjepidev võimalus kinorõõmude nautimiseks. Pandi ju teine Viljandi kino - Täht - kinni juba uue võimu esimestel aastatel. (Ka selle järglast, Tähe poodi ei eksisteeri juba mitu aastat.) Paralleelselt filminäitustega on Rubiin leidnud rakendust kontsertide ja klubiürituste paigana. Aga ärgem kaldugem kõrvale selle loo põhiteemast. Narmendavale istmele potsatanud, unustasin peagi saalis valitseva laibahaisu (tah