Filosofeerides haridusdebati üle
Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006) Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida. Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus...