Mõttesahver

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest . Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega. Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte .) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes. Samas on ka selge, et nõnda põ...