Mõttesahver

Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005 Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll. Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiat...

Teaduslik essee õppeaines Kasvatusteooria ja arengupsühholoogia II (2006) Inimene vajab sisemisi eeskirju, mis aitavad elus sageli ette tulevate moraalsete dilemmade puhul valikuid langetada. Moraaliabsolutistid usuvad, et on võimalik välja eristada universaalsed, üldinimlikud eetilised normid, mida kõik kultuurid tunnustavad. Relativistid vaidlevad neile vastu, et moraal ja eetika on suhtelised, ajas ja ruumis muutlikud, kultuurispetsiifilised (Pojman, 2005). Sõltumata meie isiklikust positsioonist antud küsimuses peame aga tunnistama, et kõlbeline (ka eetiline ehk moraalne) kasvatus on terves maailmas ja läbi ajastute püsinud kasvava põlvkonna eluks ettevalmistamise olulise osana. S. Kera defineerib kasvatuse konservatiivsel viisil kui täiskasvanu sihiteadliku mõjuavalduse kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas (2004). Kõlbeline kasvatus tähendab seega arusaamade ning hoiakute kujundamist (vastavalt siis absoluutsest või antud ühiskonnas/kogukonnas kokku lepitud)...

Essee õppeaines Pedagoogiline eetika, 2006 Lapsekeskse, humanistliku pedagoogika rajajaks peetakse enamasti Prantsuse valgustusliikumise suurkuju J. J. Rousseau´d. Juba tema, nagu ka kõik ta hilisemad mõttekaaslased ja ideede praktiseerijad, on rõhutanud printsiipi: pedagoogi ülimaks sihiks ja moraalseks kohustuseks on mitte niivõrd ühiskonna huvide teenimine (mis ei pruugi olla ideaalne mõõdupuu) kuivõrd hoopis lapse kui isiksuse arendamine, tema vajaduste rahuldamine - seeläbi tavaliselt lootes pikemas perspektiivis ühiskonda parandada (Hytönen 2000: lk 14). Selle sihi saavutamiseks tuleb kogu õppe-kasvatustöö rajada laste enesesuunamisvõimele ja „looduslikele arengujõududele“ (Ibid., lk 13). Kellelgi pole õigust last millekski sundida ega teda karistada – kõik koolis toimuv peaks olema vabatahtlik. Rousseau jälgedes on käinud rida pedagoogika ajaloo suurkujusid, alustades J. Dewey, R. Steineri, M. Montessori ja C. Freinet´ga – siit on alguse saanud traditsioonilisele, õpetaja- ja üh...

Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006) Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida. Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus...