Detsembrikuumus Viljandis

Esmaspäeval avanes mul võimalik ära näha film, millele olin juba pikemat aega silma heitnud. Selleks oli meie oma kassamenuk Detsembrikuumus, mis tuli ettekandele Viljandi kesklinna näotus ja räämas betoonist hoonelahmakas - kinos Rubiin. See järgmisel aastal lammutamisele (ja moodsa, kinosaaligi eviva kultuurikeskusega asendamisele) kuuluv nõukaaegne kinohoone asus allakäiguteele alates enda sünnitanud võimu kokkukukkumisest. Järkjärgult on saali eesotsast kõrvaldatud tooliridu, samas taktis on toimunud ka üldine luitumine ja kulumine. Aga vähemasti on viljandlastel püsinud järjepidev võimalus kinorõõmude nautimiseks. Pandi ju teine Viljandi kino - Täht - kinni juba uue võimu esimestel aastatel. (Ka selle järglast, Tähe poodi ei eksisteeri juba mitu aastat.) Paralleelselt filminäitustega on Rubiin leidnud rakendust kontsertide ja klubiürituste paigana.

Aga ärgem kaldugem kõrvale selle loo põhiteemast. Narmendavale istmele potsatanud, unustasin peagi saalis valitseva laibahaisu (tahaks loota, et selle põhjustajaks on põrandalaudade all lõpnud rott, mitte midagi süngemat), sest algas kauaoodatud patriootlik suurfilm. Nagu hea lugeja küllap juba kursis on, keskendub 27 miljonit krooni maksma läinud režissöör Asko Kase debüütfilmi "Detsembrikuumus" tegevustik Tallinnas 1. detsembril 1924 asetleidnud riigipöördekatsele.

Nagu sedalaadi filmile kohane, leidub siingi ka kena noorte armastajate liin, milles on täiesti olemas ka iseseisev dramatism. Peategelastepaari moodustavad Tondi Sõjakoolis instruktorina ametis olev Tanel Rõuk (Sergo Vares hoopis teistlaadses rollis, kui teda harjunud oleme nägema) ja tema kaunis abikaasa Anna (lauljatari ja muusikalinäitleja Liisi Koiksoni debüütroll kinos). Kiitust väärivad mõlemad osatäitjad, kes mõjuvad oma rollides igati naturaalsetena. Aga filmis saab nautida veel paljude heade Eesti näitlejate etteasteid. Värvikamateks neist on ehk Tõnu Kark napsilembelise, kuid vapra sõjamehe, Lõuna-Eesti murrakut kõneleva kindral Põdderina, Mait Malmsten riigipöörajate "Juristiks" kutsutava karismaatilise tegevjuhina (kelles võib aimata Jaan Anvelti), Carmen Mikiver kadunud Viktor Kingissepa kättemaksuhimulise lesena ja Ain Lutsepp pagaritöökoja omaniku Juliusena.

"Detsembrikuumuse" stsenaarium (autoriteks Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre) on kirjutatud vastavuses korraliku patriootliku filmi nõuetele. Tsiteerides tuntud laulusõnu: pahad on pahad ja head on head. Ühtlasi on pahad mestis toonase Moskvast maailmarevolutsiooni niite tõmmanud Kominterniga, mille juhid eesotsas sm Zinovjeviga ootavad pikisilmi riigipöörde õnnestumist märkivat delegrammi, et anda piiril ootavatele vägedele korraldus sissemarsiks. Peatumata töörahva raskel olukorral, on kujutatud ka vabrikutes, tänavatel ja sõjaväeosades toimunud agitatsiooni, mille abil loodeti töörahvas riigipöörajate poolele saada. Vaatamata suhtelisele edule rünnaku algfaasis (hõivati mitmed olulised hooned riigivanema residentsist Balti jaama ja Toompea lossini) tuli mõnesajal riigikukutajal peagi Eesti politsei ja sõjaväe ülekaaluka jõu ees alistuda. Loodetud massilist kommunistide poolele ületulekut ei toimunud kusagil.

Filmis leidub mitmeid huvitavaid tegevusliine. Keskseks neist on noorte peategelaste rahulolematus kehva elujärjega ja kavandatav Pariisi-sõit, mille katkestab mässu puhkemine. Huvitav on ka kindralite Põdderi ja Undi vastandamine. Esimene (Priit Pedajase esituses) on kujutatud ettevaatliku ja väljapeetud olekuga härrana, samas kui teine paistab silma kärakaviskamise ja mahlaka otseütlemisega. Filmis kohtame sedalaadi filmile ootuspäraselt ka lihtinimeste traagikat ja nurjatut reetmist. Samuti on poliitkorrektsuse huvides filmi toodud "hea venelane" ühe Tondi sõjakooli kaitsja näol. Mässulised on visandatud küllaltki stereotüüpsetena, kui välja arvata karismaatiline armastajapaar (Malmsteni ja Mikiveri kehastuses). Tore on filmi läbiv Moskva-liin, mis päädib mõnusa puändiga telegrammi saatmisel.

Detsembrimässu kohta võib öelda: lõpp hea - kõik hea. Noor Eesti Vabariik jäi püsima ja pääses II maailmasõja eel N. Liidus asetleidnud õudustest. Surma sai 125 mässajat ja 26 vabariigi kaitsjat (teiste seas ka teedeminister Kark). Hiljem toodi kohtu ette umbes 500 riigipöördekatsega seotud isikut, kellest osale mõisteti ka surmanuhtlus. Samas oli minulgi kui juuripidi ENSVs oleval persoonil filmi vaadates ajusopis tiksumas ka sündmuste teistsugune käsitlus. Serveeriti ju kõneksolevat sündmust meile 50 aastat kangelasliku Detsembriülestõusuna, kus vaprad töölisaktivistid astusid kapitalistlike rõhujate vastu, püüdes Eestis kehtestada õiglast töörahva riiki. Kangelaslike märtrite mälestusmärke oli täis terve Eesti, mõned neist on alles tänaseni (näiteks Pärnus bussijaama lähistel). Mu ema tunnistas koduteel mulle ausalt, et temalgi oli teatud hetkedel tekkinud kummaline tunne: kuulates agitaatorite tuliseid kihutuskõnesid "pursuide" ja "kapitalistlike sigade" vastu, tundnud ta mõneks hetkeks mässajate vastu poolehoidu. Küllap ei olnud ta mitte ainus taoliseid vastakaid tundeid kogenud saalisviibinu.

Üldkokkuvõttes on tegu noore režissööri korraliku debüüdiga, mis minu hinnangul jätab märksa terviklikuma ja läbimõelduma mulje kui aastatetagune eelkäija "Nimed marmortahvlil". Kiitust väärivad näitlejatööd ja visuaalsed lahendused - vähemalt minusuguse tavakodaniku pettis filmis nähtud ajalooline atribuutika küll kenasti ära. Ka muid häirivaid nüansse on raske esile tuua. Tõsi, suuremat sügavust ega emotsionaalset katarsist film mulle ei pakkunud. Aga küllap ei olnud see ka tegijate esmaseks taotluseks. Teadupoolest valmis film ju Eesti Vabariigi juubeliaasta tähistamiseks, et korralikus kunstilises keeles jäädvustada üks oluline peatükk meie riigi ajaloost. Ja sellega saadi minu meelest kenasti hakkama.