Mõttesahver

Esmaspäeval avanes mul võimalik ära näha film, millele olin juba pikemat aega silma heitnud. Selleks oli meie oma kassamenuk Detsembrikuumus , mis tuli ettekandele Viljandi kesklinna näotus ja räämas betoonist hoonelahmakas - kinos Rubiin . See järgmisel aastal lammutamisele (ja moodsa, kinosaaligi eviva kultuurikeskusega asendamisele) kuuluv nõukaaegne kinohoone asus allakäiguteele alates enda sünnitanud võimu kokkukukkumisest. Järkjärgult on saali eesotsast kõrvaldatud tooliridu, samas taktis on toimunud ka üldine luitumine ja kulumine. Aga vähemasti on viljandlastel püsinud järjepidev võimalus kinorõõmude nautimiseks. Pandi ju teine Viljandi kino - Täht - kinni juba uue võimu esimestel aastatel. (Ka selle järglast, Tähe poodi ei eksisteeri juba mitu aastat.) Paralleelselt filminäitustega on Rubiin leidnud rakendust kontsertide ja klubiürituste paigana. Aga ärgem kaldugem kõrvale selle loo põhiteemast. Narmendavale istmele potsatanud, unustasin peagi saalis valitseva laibahaisu (tah...