Mõttesahver

Algne tekst: 07.09.2009. Täiendatud 08.01.2023.  Käesolevat lugu asusin kirjutama eeskätt tutvustamaks paarile heale püsilugejale enda suhtumist usku ja usklikesse, aga olen üritanud pakkuda ka laiemat üldistust. U sklikkuse all pean silmas mingi religiooni pühendunud järgimist, sh selle pühakirja, põhidogmade ja rituaalide sisemist omaksvõttu ning siirast püüdu elada vastavuses usu põhimõtetega. Niisiis, siiral usklikkusel leidub minu silmis nii häid kui halbu külgi. NB! Neid sõnastades olen lähtunud teaduspõhistest, praktilistest argumentidest, mitte hinge põrgutulest päästmisest vms. Iga üksikjuhtum kujutab endast plusside ja miinuste teatavat kombinatsiooni.    Plussid Konkreetne maailmavaateline alus elule, elu mõtte leidmine – ei pea aega ega energiat kulutama vastavatele otsingutele. Kindel usk palve jõusse ja jumalikku abisse pakub hingerahu , vähendab stressi, on moraalseks toeks rasketel aegadel – kokkuvõttes suurendab subjektiivset heaolu. Usupõhimõtete ja/v...

Postitus algselt avaldatud 01.2008. Armuõpetus on otsekui kristluse visiitkaart. Õigupoolest eristab just see kontseptsioon kristlust kõige rohkem teistest suurtest monoteistlikest ehk ainujumala-usunditest: judaismist ja islamist. Õpetus päästmisest ja pattude andeksandmisest on ka üheks argumendiks, mida kristlikud misjonärid kasutavad teiseusuliste ristiusku meelitamisel. Nad selgitavad "paganatele", et hinge pattudest puhastamiseks, vaimseks kirgastumiseks ja surmajärgse õndsuse saavutamiseks polegi vaja sooritada päevast päeva keerukaid rituaale, ohverdusi, mantraid, meditatsioone jms - piisab sellest, kui siiralt pattusid kahetseda ja paluda Jeesusel oma südamesse tulla. Kristlik armuõpetus tundub olevat tähelepanuväärne ja võimas psühholoogiline programm. Selle omaksvõtt võib anda uue elumõtte ka narkosõltlastele, kurjategijatele või muul moel eluga lootusetult puntrasse jooksnutele, tavamõistes - "kadunud hingedele". Võrdluseks, budismi ja hinduismi kohas...

Teadus ja religioon on paljude meelest kokkusobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud diskursuse kohaselt ei tohiks korralikul ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva nihestunud maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste jumalavallatust targutamisest – selliste Kuradi käsilaste tegelikuks eesmärgiks on külvata südamesse kahtlusi, mis viimaks lahutavad inimese Jumalast ja põhjustavad hinge hukkamineku. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel endistviisi haigutavat ületamatu kuristik. Kas see ongi määratud nii jääma või leiduks siiski võimalusi ja häid põhjuseid vaenuleeride lepitamiseks? Levinud käsitluse järgi on inimkonna vaimses arengus eri ajastutel valitsen...

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest . Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega. Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte .) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes. Samas on ka selge, et nõnda põ...