Vesi - tavaline ja imeline

Vesi on ühtaegu kõige tavalisem ja kõige huvitavam kõigist meile tuntud keemilistest ühenditest. See aine katab 70% Maa pinnast ja moodustab ka 70-90% inimkehast, olles kõigi meie siseprotsesside vahendajaks. Teadlaste hinnangul tekkis esimene elusrakk vesikeskkonnas, merevees toimus elu areng esimesed paar miljardit aastat. Samas ei saa ka ükski hiljem välja arenenud organism hakkama vett tarbimata. Kosmost uurivad teadlased peavad üksmeelselt olulisimaks elu tekke kriteeriumiks mingil taevakehal voolavas olekus vee olemasolu - selliseks on Päikesesüsteemis teadaolevalt veel vaid Jupiteri kuu Europa, mille jääkooriku all arvatakse peituvat hiiglaslik sooja vee reservuaar. (Võrdluseks: Maal on sarnaseks ilminguks Antarktika suured, aastamiljoneid eraldatuses püsinud jääalused järved. Mõlema saladused ootavad aga veel avastamist.)

99% Maal leiduvast veest on kas soolane või paikneb jääkilpidena raskesti ligipääsetavatel polaaraladel. Ülejäänud veest 98% asub aga erinevatel sügavustel Maa sisemuses. Hõlpsasti kättesaadava joogivee ressursid ei olegi nii suured, kui esmapilgul võiks arvata. Pealegi on need varud eri mandrite ja loodusvööndite vahel väga ebaühtlaselt jaotunud. Inimkonna kasvades suureneb loogilistel põhjustel ka globaalne veevajadus. Vett kasutab hiigelkogustes nii tööstus kui põllumajandus (eriti niisutuspõllundus), rääkimata olmesektorist. Osa sellest veest naaseb looduslikku veeringesse reostununa, kahjustades nii looduskeskkonda kui ohustades inimese tervist.

Samas on inimtegevuse jõuline kasv toonud paljudes troopikapiirkondades kaasa joogiveevarude ammendumise ja ulatuslike alade kõrbestumise - igal aastal sureb joogikõlbliku vee puudumise tõttu üle 5 miljoni inimese. Ühiskonnateadlased ennustavad, et 21. sajandil ootavad maailma arvukad riikidevahelised konfliktid eeskätt VEEVARUDE pärast. Veel mõnekümne aasta eest ei oleks ilmselt ükski eestlane osanud uneski näha, et vett hakatakse poes müüma raha eest nagu limonaadi. Meil ei ole selle taga reaalne veepuudus - Eesti on ühe elaniku kohta maailma üks veerikkamaid riike, ja valdav enamus eestlastest on varustatud ka igati joodava kraani- või kaevuveega. Pigem seisab pudelivee fenomeni taga ärimeeste oskus tekitada tarbijates soov ja vajadus sedalaadi kummalise "toote" järele.

Vett saab inimene tuhandel eri viisil rakendada enda peal välispidiselt - lihtsast pesemisest vannis või duši all kõikvõimalike rafineeritud vesiteraapiateni meie arvukates spaades ja sanatooriumides. Ent omaette keeruline temaatika seondub ka vee seespidise tarbimisega. Siinpuhul võib leida väga väärikate ja asjatundlike isikute poolt kõikvõimalikke soovitusi, alates kindlate ajavahemike järel kindla koguse vee rüüpamisest, jätkates kõikvõimalike tervistavate mineraalvete kiitusega ja lõpetades ideega pruukida imelisi Brita veefiltreid. Mõnikord lipsavad meediasse ka lausa kentsakad uudised, näiteks "elavast" ja "surnud" veest, "ORME-veest", pudelisse villitud "võluveest" ja koguni tervistava toimega "imevee" allikatest. Samuti on enamik inimesi kuulnud mõistet "pühitsetud vesi", mille peale haritumad kodanikud üldjuhul küll irooniliselt muigavad või õlgu kehitavad, nagu ka indiaanlaste kummastavate vihmatantsude ja muu säärase ebausu jutuks tulles.

Väikesed lapsed unustavad end tihti imetlema ümmargusi veepiisku lehel, talvel aknale joonistuvaid jäälilli või millegi vette kukutamisel veepinnale tekkivaid ringe. Hiljem muutub vesi meile harjumuspäraseks ja igavaks, kuna arvame sellest juba piisavalt teadvat. Need vähesed, kes aga vaevuvad veel täiseaski veega seonduvasse süüvima, võivad enda jaoks avastada nii mõndagi huvitavat ja imekspandavat.

Neil teemadel saab lähemalt lugeda hiljuti ilmunud Hergi Kariku asjalikust populaarteaduslikust raamatust Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed. Avatuma mõttelaadiga isik võiks kiigata ka jaapanlase Masaru Emoto teoseid või leida võimalus külastada eelmisel aastal valminud ja täiesti uudset käsitlust pakkuvat Vene dokumentaalfilmi Vesi.