Da Vinci koodist ja usuasjadest

Pärast mitmeaastast kannatlikku ootust õnnestus mul hiljuti Viljandi linnaraamatukogust hankida ning paari päevaga läbi lugeda ameeriklase Dan Browni ülikuulus ja -kõmuline bestseller Da Vinci kood. Vahepeal olin juba jõudnud lõpetada sama autori kaks varasemat romaani: koodimurdmisest ja valitsuse salajase superarvuti ümber toimuvast vandenõust pajatava Digitaalse kindluse ning suurmenuki eelloo, katoliiklust kangutava ja Vatikani saatust kaalukausil hoidva Inglid ja deemonid. Eile viisin koodiloo raamatukogusse tagasi, olles õnnega koos, kuna trehvasin peale ka Browni viimasele senilugemata põnevusromaanile - Pettepunkt. Nii et veel paar sisukat ööd on lähiajal tagatud! :P

Lisaks laenutasin kohe pärast "Da Vinci koodi" lõpetamist DVD-del romaani alusel mullu vändatud samanimelise superkassatükk-mängufilmi, samuti romaani järellainetuses valminud "paljastusliku" dokumentaali Da Vinci koodi murdmine. Kahjuks tuleb nentida, et mängufilm õigustas (vaatamata oma edule masside hulgas) igati kriitikute seisukohta, et tegu oli 2006. a ühe pettumuslikema filmiga. Tom Hanks sobib peaosalise professor Langdoni rolli nagu praegune Tallinna linnapea jõuluvanaks (kogu austuse juures väärt karakternäitleja ja kahekordse Oscari-laureaadi vastu). Õilsaverelist naispeaosalist Sophie Neveu'd kehastanud Audrey Tautou jätab (erinevalt oma parimast rollist filmis Amelie) kuidagi tuima ja kohmetu mulje, sarnanemata kuigivõrd ilmekale romaanikangelannale. Siiski, väga nauditava rolli teeb iga hinna eest Püha Graali jahtivat eakat ja püstirikast Sir Leigh Teabingit kehastav Ian McKellen (tuntud ka kui võlur Gandalf ja professor Dumbledore), samuti õõvastavat usufanaatikut, albiinomunk Silast mängiv Paul Bettany. Tegevustik järgib romaani kohati ülearugi täpselt, teisal jälle leidub ärritavaid ja arusaamatuid kõrvalekaldeid. Unarusse on jäetud üks Browni teose haaravamaid liine - koodide murdmine. Lisaks on "kohitsetud" professor Langdoni usulisi vaateid (küllap suurema hulga kristlaste kinno meelitamiseks) ja toimetatud muidki kentsakusi. Siiski, vaatamata asjaolule, et antud linateos põhjustab romaani lugenule maksapisteid ja ülejäänud vaatajaile vastupandamatut soovi telekal heledust juurde kruttida, tasub eriti just asjasse pühendumata filmisõbral asi siiski üle vaadata. Põnevikuna on film hoogne ja efektne, teemavaldkonnalt õige intrigeeriv pealekauba. Dokumentaalfilmist ei tahaks ma eriti rääkidagi. Olgu vaid mainitud, et see tugineb varasemale raamatule, mis rakendas edukalt rahavankri ette "Da Vinci koodi" ülima populaarsuse ja kõmulisuse. Film lüpsab sama rahalehma edasi, pakkudes venivaid ja halvasti monteeritud jutujuppe ebameeldiva olekuga vandenõuteoreetikutelt, sekka ka Leonardo maalide vaatlemist ja romaani tegevuspaikade visiteerimist. Kõige selle käigus ei jõuta eriti kuhugi välja ja filmi teises pooles pidime emaga mõlemad äärepealt magama jääma. Päris uskumatu, et nii intrigeerival teemal on õnnestunud vändata nõnda igav heietus. Ehk nagu USA filmilehel üks vaataja tunnistab: "Most boring documentary ever!" Filmid filmideks, romaanikirjanik Browni näol on kahtluseta tegu suurepärase jutuvestjaga, kes võtab alati ette põhjaliku taustauuringu, hoolitsedes kirjeldatavate paikade ja organisatsioonide tõepärasuse eest. Nii suudab ta lugejale pakkuda realistlikuna mõjuva ja jäägitult kaasa haarava maailma. See on ühtlasi küll tingitud ka asjaolust, et Browni lugude tegevustik on äärmiselt tihe ja stsenaarium hoolikalt üles ehitatud. Iga tema põnev ning mitmetasandiline lugu sisaldab ridamisi vapustavaid kannapöördeid ja muid üllatusi. Kõigis romaanides tuleb peategelastel lahti muukida mitmesuguseid koode - krüptograafia näikse olema ka autori isiklik hobi. Tegelased mõjuvad ühtaegu veenvate ja salapärastena, nende olemust avatakse lugejale järk-järgult. Bestseller "Da Vinci kood" osutus Brownile võimsaks läbimurdeks tippkirjanike sekka ja üheks läbi aegade müüduimaks raamatuks maailmas (üle 60 miljoni eksemplari, 2006. a seisuga). See pole ka imeks pandav, sest romaan rabab lugejaid ketserliku ideega - Jeesus Kristus oli abielus Maarja Magdaleenaga ning tema järglaste vereliin ("Püha Graal") on kandunud salaühingu Siioni Prioraat toel edasi tänapäevani. (Tõsi, reaalselt asutati see ühing siiski alles 20. sajandi keskel, kuid idee Jeesuse vereliinist ei ole kaugeltki uudne, nagu ka paljud muud romaanis esitatavad seisukohad.) Veelgi enam, keelustades suure hulga alternatiivseid ürikuid ja taandades Maarja Magdaleena Jeesuselt armu palunud prostituudiks, on ametlik kirik omakasupüüdlikult maha salanud jumaliku naispooluse, muutes kristluse maskuliinseks ja rohkelt vägivalda külvanud usuks ja pannes aluse naiste diskrimineerimisele läbi järgneva ajaloo. Koos naisega muudeti patuseks ja kõlvatuks ka seks, mis varasemas kultuuris oli püha toiming ja üks tähtsamaid teid jumala tunnetamiseni. Siiski on väidetavalt läbi ajaloo leidunud pühendunuid, kes peidetud tõde teadsid ja seda läbi mitmesuguste kunstivormide varjatult väljendasid. Üheks selliseks oli ka Leonardo da Vinci oma pealtnäga vagade, aga sisult kurioossete maalidega Püha õhtusöömaaeg, Mona Lisa ja Madonna kaljukoopas. 20. sajandi keskel leiti Iisraelis ühest kunagi esseenide usulahu valduses olnud koopast terve hulk iidseid käsikirju, mis sisaldasid ka mitut alternatiivset evangeeliumi ehk jutustust Jeesuse elust. Need tekstid on vallandanud agara uurimise ja viinud terve rea sensatsioonimaiguliste raamatute ilmumiseni juba enne "Da Vinci koodi", tuntuimaks ilmselt M. Baigenti, R. Leigh' ja H. Lincolni Püha veri ja püha graal (1982). Kõigele sellele on mõistagi järgnenud rünnakute alla sattunud kiriku jõuline vastulöök - nii on Vatikan rahastanud suisa "Da Vinci koodi" ja muude sarnaste teooriate ekslikkust paljastava mahuka veebilehe loomist. Lõpetuseks uurigem pisut renessansiajastu suurvaimu Leonardo da Vinci Milanos, Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale maalitud kuulsat freskot Püha õhtusöömaaeg (1495-98). See kuulus taies kujutab kristliku armulaua aluseks saanud sündmust, Jeesuse viimast ühist söömaaega koos 12 jüngriga oma kinnivõtmise eelõhtul. Maalil on kujutatud dramaatilist hetke, mil Jeesus on just kõigile teatavaks teinud, et üks tema jüngritest reedab ta ja saadab surma. Seinamaaling restaureeriti põhjalikult mõnikümmend aastat tagasi ja nii said nähtavaks paljud ajahamba puretud detailid. Dan Brown tõstatab oma romaanis järgmised küsimused:

• - mida arvata da Vinci kujutatud Jeesuse noorest lemmikjüngrist Johannesest, kes istub Jeesuse paremal käel?
• - miks on Johannese rõivad otsekui peegelpilt Jeesuse omadest?
• - miks näib hilisem kristliku kiriku asutaja ja esimeseks paavstiks loetav Peetrus noort Johannest kurjalt ähvardavat?
• - kas maalil leidub üks liigne käsi, ja kui leidub, siis mida see käsi hoiab?
• - kas maalil leidub Püha Graal - kuulus veinikarikas, millesse hiljem olla kogutud Jeesuse verd ja mida läbi sajandite on väsimatult otsitud?

Loomulikult leidub küllaga konservatiivsemaid kunstikriitikuid ja ajaloolasi, kes püüavad innukaid vandenõuteoreetikuid mitmesuguste kavalate põhjendustega maha jahutada. Aga lõppkokkuvõttes jääb siiski igaühe otsustada, mida ta sellel maalil näeb või näha tahab. Täpselt nagu elus tervikunagi...