Sari õnnetuid lugusid - karmkirjandus lastele

Hiljaaegu sattusid minu kätte kentsakad väikseformaadilised raamatukesed, autoriks saladuslik Lemony Snicket ja üldpealkirjaks Sari õnnetuid lugusid. Pärast esimeste kolme läbilugemist võtsin kätte ja hankisin raamatukogust ka ülejäänud kaks, mis seni eesti keeles ilmunud on. Kokku koosneb sari aga lausa kuraditosinast loost, millest 3 esimest kajastuvad mitmele Oscarile kandideerinud (ja minu poolt veel vaatamata) filmis, kus kurja kangelast mängib Jim Carrey. (Kahtlustan, et see karakter sobib talle nagu valatult.)

Lühidalt öelduna on raamatusarja peategelasteks kolm õnnetul kombel orvuks jäänud last, kes igas osas satuvad uude paika, kus neid varitsevad kõikvõimalikud õnnetused ja katsumused, iseäranis aga laste pärandust jahtiv õel ja riukalik krahv Olaf oma kaabakliku kambaga. Igas loos tuleb nutikal leiduril Violetil, entsüklopedist Klausil ja nelja peitelterava hambaga beebi Sunnyl hirmsate olude ja ignorantsete kõrvaltegelaste kiuste leida viis krahvi paheliste plaanide nurjamiseks - kõike vaid selleks, et järgmises osas veelgi suurema portsu otsa sattuda.

Lasteraamatutena mõjuvad "Õnnetud lood" oma morbiidse miljöö ja kohatiste õige naturalistlike seikadega vägagi värskendavalt, aidates veidi tasakaalustada riiulitäisi magedaid ninnunännu-lugusid, mis ei aita turvalises ja steriilses keskkonnas kasvaval lapsel kuigivõrd aru saada elu tumedamatest külgedest. Lisaks leiame igast raamatukesest ka hulgaliselt musta huumorit, samuti täiskasvanud lugejale mõnusat äratundmist pakkuvaid kirjanduslikke ja kultuurilisi vihjeid. Mulle tundub, et taolise raamatu läbilugemise järel peaks üht keskmist last valdama siiras heameel, et erinevalt Baudelaire'i orbudest on temal turvaline elu, kena kodu, armastavad vanemad ja maitsev toit laual. Lisaks õpetab "Sari õnnetuid lugusid" väärtustama sõprust ja koostööd, aga läbi kahe peategelase ka hindama loovat mõtlemist ja raamatuid kui tarvilikke tarkuseallikaid. Seega on tegu igati edumeelsete lasteraamatutega. Aga nagu hoiatab ka Lemony Snicket iga loo alguses: kes armastab kergeid ja muretuid lugusid, sellel on targem end neist raamatutest eemale hoida!

Kommentaarid

kass27 ütles …
Ei maksa arvata, et see tänapäeva elu nii steriilne ongi. Alles see Soome koolitulistamine oli. Meie kolkakülaski juhtub igasugu imesid. Enamasti siiski sinna musta huumori kanti. Oleks mul vaid olnud viitsimist paljusid lugusid üles kirjutada, oleks saanud pea sama hea raamatu :P Elame-näeme. Ehk on põhjust uuel aastal alustada uute lugudega.
11. november 2007, kell 15:52
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Baruto

Kujutis
Täna algas Fukuokas Kyushu Basho . Makuuchis astus äsja juryost maegashirasse tõusnud sekitori Baruto dohyo 'le esimeses paaris, tehes suurepärase taichi-ai , haarates Kasuganishikil mawashist ja sooritades kindla yorikiri . Üllatuseks oli samas yokozuna Hakuho allajäämine yorikiriga Sadogatake heyasse kuuluvale rikishile , komusubi Kotoshogikule (alias Kazuhiro Kikutsugi). Ehk siis - läheb jälle lahti! Jaapani profisumo suurturniirid - bashod - toimuvad 6 korda aastas ja 15 järjestikusel päeval. Seega saab sumosõber tunda meeldivat ärevust kokku 25%-l hommikutest, asudes kas jälgima striimi Jaapani sumoliidu Nihon Sumo Kyonkai kodulehelt või siis kasinama püsivuse korral (nt siinkribaja) tutvuma teiste sumohuviliste kommentaaridega kas Delfi sumorubriigis või Sumofoorumis . Ja selleks on neil (sõna otseses mõttes) üpris kaalukas põhjus. 23-aastane, umbes 170 kg kaaluv ja 197 cm pikk Eesti noormees Kaido Höövelson ehk Baruto ('baltlane') on ühena vähestest eurooplastes
Lisateave

Füsio(g)noomiast

Kujutis
Füsionoomia ehk füsiognoomia (mõlemad nimetused on lubatavad) kujutab endast kaasajal skeptikute poolt pseudoteaduseks peetavat, ent samas aastatuhandete vanust ja tänini laialt levinud õpetust näojoontest ja nende lugemisest. Sisuliselt on tegu analoogse praktikaga, kui seda on mõnevõrra tuntum hiromantia - käejoonte lugemine. Mõlemad taotlevad teatud kehalisi tunnuseid analüüsides järelduste tegemist isiku karakteri, võimete ja saatuse kohta. Hiromant uurib teatavasti käelaba kurdusid ja muid omadusi, vaagides nii iga joont eraldi kui arvestades neist moodustuvat "tervikpilti". Täpselt nõnda toimib ka vilunud näolugeja: tema jaoks on kindel tähendus igal näoaspektil üksikult (nt silmade kuju, asend ja sära, lõuajoon, juuksepiir, otsmikukortsud, ülahuule lohk), aga veelgi olulisem on näost tekkiv üldmulje. Kui üksiktunnuste kohta tehtavad üldistused (nt taanduv lõuajoon viitab nõrgale karakterile ) on põhimõtteliselt teadusliku meetodi abil kontrollitavad (ehkki see eeldab
Lisateave

Avatar

Kujutis
Hiljuti õnnestus mul koos kaaskommentaator Alvar Hansoga Tartu Cinamonis ära vaadata 2D versioon kauaoodatud ulmeseiklusest Avatar . Et filmielamus osutus vaatamata ruumilisuse puudumisele (3D on plaanis ka peagi Tallinnas ette võtta) veelgi vägevamaks, kui seda lubasid positiivsed meediakajad (millesse ma küll targu põhjalikumalt ei süüvinud), siis leian, et asi on väärt ka blogis kajastamist. Avatar on James Cameroni autorifilm – ta on ühtaegu nii selle produtsent, stsenarist kui ka lavastaja. 114 lk pikkuse käsikirja sai Cameron Wikipedia andmetel valmis juba aastal 1994, võtted olid kavas kohe pärast superfilmi Titanic valmimist (1997) ja film pidi linastuma juba 10 aastat tagasi. Siiski leidis Cameron, et kulub veel aega, kuni tehnoloogia areng tema ideedele järele jõuab. Aastal 2006 võttiski mees Avatari uuesti käsile, kohendas käsikirja, töötas välja na’vide keele ja kultuuri ning algatas filmi tootmise. Cameroni sõnutsi koosneb film 60% ulatuses arvutianimatsioonist ja 40
Lisateave