Avapauk

Südamlikud tervitused kõigile arvukatele fännidele, kes on pikisilmi oodanud, et ma oma keniaalseid mõtteid ka laiema üldsusega jagama hakkaksin! Nüüd ongi kätte jõudnud päev, mil propsis liitub kümnete miljonite blogijate väärika perega.

Miks siis sedasi juhtus? Siin tuleb süüdistada head kaasblogijat webxani, kes oma blogis mindki korduvalt on meeles pidanud. Kaua sa, hing, ikka tegevusetult kannatad taolist asja??? Teine põhjus on muidugi ka: aeg-ajalt tekib ju toredaid ja kavalaid mõtteid, mis ühelt poolt vajavad enda tarbeks fikseerimist ja mida ehk kellelgi oleks huvitav kaasa mõlgutada. Olen läbi aastate vahelduva eduga püüdnud pidada nii paber- kui e-päevikut, aga iseendaga diskuteerimine muutub paratamatult ühel hetkel nüriks ja igavaks. Samas, et ma üldjuhul ei tavatse pidada plaani revolutsiooni või terroriakti korraldamisest, ei tohiks mu vastne blogi ka ühelegi isikule ega organisatsioonile suurt peavalu tekitada. Nii et las ta siis sündida!

Miks mõttesahver? Eeskätt proosalisel põhjusel, et mulle ei turgatunud ühtki kavalamat nime. Teisalt peaks sellest blogist aga tõesti kujunema paik, kuhu hakkan "hoiule panema" oma vähem või rohkem sügavamõttelisi ja originaalseid mõlgutusi. Olgu ka kohe ära märgitud, et sel põhjusel ei leia siin kuigivõrd kajastamist autori igavad ja üksluised elusündmused, kui need just ei ajenda mõnd üldisemat mõttearendust või ei aita seda illustreerida. Teisalt on võimalik, et siia jõuavad ka mõned juba varem "sahtlisse" (kõvakettale) kogunenud mõttearendused.

Millest hakkab mõttesahvris juttu tulema? Eks me näe, kuidas asjaolud kujunevad. Samas tundub enam kui tõenäoline, et temaatika hakkab haakuma mu huvialadega. Seega ei maksa käesolevat blogi edasi lugeda autondusest, moest, balletist ega heegeldamisest huvitujatel. Küll aga võiks edasine teatavat huvi pakkuda näiteks filmikunstist, filosoofiast, kirjandusest, pedagoogikast, psühholoogiast, religioonist, spordist ja teadusest (tähestiku järjekorras) lugu pidavatele isikutele. Lisaks loodan kõike seda serveerida mitte ülemäära surmlik-tõsises kastmes.

Olgu ka hoiatatud, et vaatamata Eesti vanimast ülikoolist hangitud korralikule loodusteaduslikule haridusele evin pisut kiikslikku mõttelaadi, mis ei välista erisuguseid esoteerilisi ja niisama parateemasid. Minu meelest annavad need mõõduka süüvimise korral elule väärt lisamõõtme ja aitavad vastata "elu suurtele küsimusele" (selle loo päises olev pilt pärinebki mu omaaegsest vastavast katsetusest). Samas valitseb siin ka tõsine oht kaine aru kitsalt rajalt eksida ja omadega täitsa "metsa minna". Sel puhul jään lootma heade lugejate kainestavatele kommentaaridele.

Nii palju siis alustuseks. Eks me näe, mis edasi saab!