Mõttesahver

Seekordne blogilugu koosneb põhiliselt otse kontserdi ajal kirjapandud reportaažist, millele on lisatud põgus lõppsõna. Finaalkontserdi "avapaugu" lajatas mullune võitja Marija Serifovic üpris stiilse meesnaiste show eesotsas - etenduse mõte seisnes nähtavasti sugereerimises, et milleks on naistele üldse tarvis mehi, kui ka naised oskavad mehi kehastada (ja pealegi saavad mehed samuti isekeskis hakkama). Pole kahtlust, et suurele subgrupile Eurovisiooni publikumi seast läks selline sõnum oivaliselt peale. Rumeenia - võistluse avas kena ja maitsekas ballaad sedapuhku silmnähtavalt heteroarmastuse ülistuseks võimsa häälega solistidelt. Suurbritannia 48-aastane eks-prügimees kargas laval vägagi kõbusalt, esitades päris hoogsat ja rütmikat pop-pala, millel siiski näib puuduvat edulootus. Lihtsalt liiga tavaline meloodia selle võistluse tarvis, ja puudub ka päästev supershow. See lugu ununeb televaatajail kiiresti pompöössemate ja löövamate palade karussellis. Albaania neiu olla ...

Niisiis, juhtuski see, mida võis karta. Eesti pudenes eurorongilt taas enne lõppjaama jõudmist. Tagantjärele võiks muidugi targutada, et pidanuksime ikka Iirise, Birgiti või Rolfi saatma, VAAT SIIS... Aga on, nagu on - vähemalt sai nüüd ka pulli-formaat ära proovitud. Järgmisel korral lähetab Eesti vast jälle korraliku laulu. Ja olen kindel, et ühel päeval paistab päike ka taas meie õuele. Veidi ebasoodsalt juba kolmandana etlema pidanud Kreisiraadio mõjus laval väga mõnusalt ja koomiliselt, kusjuures Peeter Oja häälest ära olek tundus "kunstilise tervikuga" suisa kokku sobivat. Aga ilmselt siis ikkagi ei saadud piiri taga meie naljale pihta. Seda kinnitavad ka saalist kostunud buuuu-hüüded. Väikese lohutusena tabas sama saatus ka Iiri kalkunitsirkust, mis ühelt poolt viitab, et ju siis polnud "konjuktuur" pilalugude jaoks soodne, teisalt aga võis protestihäälte pooleks jagunemine mõlemale saatuslikuks saada. Päris huvitav oleks kuulda saada punktisaake kohtadel 11...

Teadus ja religioon on paljude meelest kokkusobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud diskursuse kohaselt ei tohiks korralikul ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva nihestunud maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste jumalavallatust targutamisest – selliste Kuradi käsilaste tegelikuks eesmärgiks on külvata südamesse kahtlusi, mis viimaks lahutavad inimese Jumalast ja põhjustavad hinge hukkamineku. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel endistviisi haigutavat ületamatu kuristik. Kas see ongi määratud nii jääma või leiduks siiski võimalusi ja häid põhjuseid vaenuleeride lepitamiseks? Levinud käsitluse järgi on inimkonna vaimses arengus eri ajastutel valitsen...

Juhuslikult netis surfates leidsin täiesti jahmatava uudise, mis ähvardab tõelevastavuse korral pea peale pöörata kogu meie senise maailmapildi. Igatahes mulle tundub kogu lugu küll äärmiselt veenev ja tõetruu. Et aga mitte ära rikkuda heade lugejate avastamisrõõmu, siis ma esialgu ei hakkaks asja pikemalt kommenteerima, vaid ootaksin esmalt ära teie reaktsiooni. Lugu ise asub siin . NB! Tegu oli aprillinaljaga (täpsustus: 02.04.08) :)

Tänapäeva Eestis on äärmiselt populaarseteks ajaviite-, ihuharimis- ja trennipaikadeks kujunenud spaad ehk veekeskused. Ja pole minulgi õnnestunud sellest suurmoest puutumata jääda. Minu lähim veekeskus - Aura keskus - asub mu Tartu-kodust vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et käimatajätmist ei saa ka mugavuse või ajapuuduse kraesse ajada. Nõnda olengi viimased paar aastat olnud Aura püsikunde, külastades keskust üldjuhul kord nädalas. Tõtt-öelda võlgnen tolle toreda harrastuse eest kogu tänu heale sõbrale Priidule, kes mu 2 aasta eest sealsamas ujuma aitas. Jajah - ka vana karu õnnestub vahel tantsima õpetada! Igatahes praeguseks olen juba üsna vilunud koerastiili harrastaja. Muudest stiilidest on mul kaunis hästi käpas küliliujumine. Klassikaliste olümpiastiilidega on lood esialgu täbaramad, ehkki paarkümmend meetrit ähmaselt krooli või rinnuliujumist meenutavat vehkimist-pladistamist suudan siiski põhja vajumata sooritada. Aga see selleks, hoopis huvitavam on vaadelda veek...

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest . Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega. Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte .) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes. Samas on ka selge, et nõnda põ...

Klassikirjand (11. kl) Kõnnin kalmistul Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad? Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant p...