Teadus ja religioon - essee (sügisest 2006)

Teadus ja religioon on paljude meelest kokkusobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud diskursuse kohaselt ei tohiks korralikul ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva nihestunud maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste jumalavallatust targutamisest – selliste Kuradi käsilaste tegelikuks eesmärgiks on külvata südamesse kahtlusi, mis viimaks lahutavad inimese Jumalast ja põhjustavad hinge hukkamineku. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel endistviisi haigutavat ületamatu kuristik. Kas see ongi määratud nii jääma või leiduks siiski võimalusi ja häid põhjuseid vaenuleeride lepitamiseks?

Levinud käsitluse järgi on inimkonna vaimses arengus eri ajastutel valitsenud kolm põhilist viisi maailma tunnetamiseks ja mõtestamiseks. Varaseim neist, maagiline (animistlik) maailmataju iseloomustas kütte-korilasi ja varaseid maaharijaid, olles tänaseni levinud väheste säilinud põlisrahvaste seas, aga samuti uut populaarsust kogumas oma „juuri" otsivate moodsate inimeste hulgas. Ilmselt tugineb kujutlus loodusest kui elavast, hingestatud tervikust looduse keskel elavate ja sellest sõltuvate inimeste vahetule kogemusele ühtsusest kõige ümbritsevaga. Samuti sai ettekujutus „elavast maailmast“ ilmselt toitu šamaanide rännakutest vaimuilma – olgu siis läbi unenägude või kõristi, trummi ja erinevate manustatavate või sissehingatavate ainete põhjustatud transi kaasabil. Kaasaegses maailmas on sedalaadi maagilise maailmatunnetuse teatud määral üle võtnud New Age’i liikumine oma sadades kummalistes vormides. Paljudes riikides võime märgata Wicca, uusšamanismi ja teiste maagilis-müstiliste suundade võrsumist muinaskultuuri pärimuste „kännust“. Nendel suundadel pole teadusega esmapilgul rohkem puutepunkte kui teatud erialade uurijate professionaalsesse huviorbiiti sattumine (nt antropoloogia, kulturoloogia, psühholoogia, psühhiaatria, psühhofarmakoloogia jt).

Siiski, on üksikuid valdkondi, kus maagilis-müstilise maailmataju esindajad võivad pakkuda väärtuslikku teavet ka fundamentaalteaduse arendamisel. Üha enam tunnevad rahvusvahelised farmaatsiakompaniid uute tõhusate ravimite otsinguil huvi Amazonase piirkonna ja teiste põlishõimude teadmiste vastu. Šveitsi antropoloog J. Narby kirjeldab oma raamatus „Kosmiline siug“ Peruu indiaanlaste rikkalikke ja kohati üllatavalt keerukaid teadmisi ravimtaimedest. Kohalikud šamaanid väitsid talle, et nende teadmised pärinevad taimedelt endilt, või õigemini taimedes varjuvatelt loodusvaimudelt, kellega on võimalik astuda ühendusse näiteks ayahuasca-liaani keedust pruukides. Šamaanide joonistused oma nägemustest sarnanevad aga üllataval määral raku sisestruktuuride ja biomolekulide kujutistega. See uskumatu seos sunnib Narbyt kahtlustama, et teatud ainetega psüühikat mõjutades on võimalik juurde pääseda looduse molekulaarsetel tasanditel (sh DNA) peituvale universaalsele „infopangale“. Kui tema idee vastab tõele, siis pakuks niisugune avastus täiesti uudseid võimalusi molekulaarbioloogia, biokeemia jmt teadussuundade arendamiseks. Lisaks kinnitaks see, et maailma põlisrahvad ei kujutagi endast nürisid, primitiivseid „metslasi“, vaid esindavad lihtsalt meie omast väga erinevat, aga sugugi mitte vähem täisväärtuslikku maailmatunnetust.

Eeltoodu on vaid üks huvitav ja suhteliselt vähetuntud näide võimalikust tõsisest dialoogist. Samas tasub teadusel pöörata suuremat tähelepanu teistelegi „paravaldkonna“ fenomenidele, kuna just see hämar ala tõotab endas peita uusi põnevaid uurimissuundi ja vapustavaid avastusi. Sageli sedalaadi temaatikasse eelarvamusliku skepsise ja irooniaga suhtuvatel uurijatel maksaks meenutada omaenda distsipliinide ajalugu ja teadusüldsuse algset pilkavat halvakspanu paradigmasid nihutanud avastuste ja teooriate suhtes.

Paikse inimasustuse, maaharimise ja ühiskondlike struktuuride areng tõi ajapikku paljudes piirkondades kaasa loodusrahvastele omase animistliku, maagilise maailmatunnetuse asendumise uut laadi uskumustega. Tunnetus kogu looduse hingestusest taandus ülima looja-valitseja-sõdalase, teisisõnu Jumala kuvandi ees. Küllap peegeldab tänini kolme suure Õhtumaade religiooni järgijate seas säilinud ettekujutus Jumalast eeskätt omaaegsete valitsejate omadusi. Samas avanes toonastel võimukandjatel soodne võimalus lisada kujunevate religioonide pühakirjadesse ka ühiskonna toimimiseks olulised moraalireeglid jm seadused (1). Nende täitmine tagati, seades inimesed vastutavaks karmi ja kättemaksuhimulise Jumala ees. Ühelt poolt tähendas see ühiskonnasisest stabiilsust, teisalt kaasnes ainujumala kummardamisega pahatihti arusaam, et kõigi teiste rahvaste jumalad on ebajumalad ja need rahvad tuleb kas õigesse usku pöörata või tõrkumise korral hävitada. Nii said alguse tänaseni kestvad ususõjad ja -konfliktid, mis kaasajal leiavad aset eeskätt juutide, kristlaste ja muhameedlaste (mõnel puhul masendaval kombel isegi sama religiooni erinevate usulahkude) vahel. Tõsi, mitmetes Aasia ja Ameerika piirkondades ainujumala kultust ei kujunenud, seal transformeerus algne maagilis-animistlik usund mitmel puhul polüteismiks (hinduism, šintoism) ning muudeks leebemateks usuvooludeks (budism, taoism jt).

Ainujumala-kultusega Õhtumaades kaasnes ühelt poolt tarvidus täita Jumala käske ja nõudmisi. Siit tulenes enamiku inimeste töökus ja edasipüüdlikkus, mis Martin Lutherilt täiendavat teoloogilist tuge saanuna kujundaski ajapikku meie moodsa Lääne tsivilisatsiooni iseloomu. Teisalt, kuna tõe ülimaks kriteeriumiks oli pühakiri, ei saanud paljude sajandite vältel läbi pika keskaja jutukski tulla iseseisev, Jumala Sõnaga mittehaakuv uurimistöö. Muutus saabus alles renessansi tärkamisega, ehkki 17. sajandini jäi ülimaks autoriteediks kristlikus maailmas siiski Piibel, islamiriikides on teaduse kui sõltumatu vaimse tegevuse arendamine aga paiguti jätkuvalt ususordiini all. Üldiselt on autoriteedid siiski üksmeelel, et uusajal on teadus Läänemaailmas usu „absoluutse tõe aujärjelt“ tõuganud. Enn Kasakut osundades on tänapäeval just teaduskorüfeed nendeks „prohvetiteks“, kelle sõnu pimesi usutakse, kelle sõnumi suhtes rakendatakse inimesele nii omast ja psüühilise tasakaalu seisukohalt vajalikku „usaldavat uskumust“. Heitkemgi nüüd põgus pilk teaduse ja religiooni suhetele tänases maailmas ja püüdkem selgitada, kas ning millistes valdkondades võiks neil nähtustel leiduda puutepunkte.

Kõigi religioonide ja maagilis-animistlike uskumussüsteemide üheks olulisimaks aluseks on loomismüüdid. Teadus esitab oma loomismüüdi tänapäeva „mõtlevale inimesele“ vastuvõetavas vormis – keeruka ning hästipõhjendatud põhjus-tagajärg-seoste ahelana. See saab alguse kõige tekkimisega sisuliselt eimillestki - kaduvväikesest, ent ülivõimsast energiatäpist, mis ühtäkki Suure Pauguna lahvatas ja miljardite aastatega meile tuttavaks Universumiks laotus (2). Energia tihenedes mateeriaks sündisid tuumaosakesed, millest omakorda moodustusid aatomituumad, aatomid, seejärel juba molekulid. Viimaste koondudes ja vastses Universumis õnnelikul kombel kehtiva gravitatsiooniseaduse toimel kokku tõmbudes said alguse galaktikaparved, galaktikad, viimaste sees aga „sadestusid“ tähetolmust välja tähed ning nende ümber tiirlevad planeedid. Veelgi enam: ühe Linnutee galaktika ääremaa kollase kääbustähe orbiidil tiirleva väheldase planeedi pinnal koondus teataval (meie jaoks üliõnnelikul) hetkel suur hulk juhuse tahtel moodustunud keerukaid molekule kokku isereplitseeruvaks kogumiks – sündinud oli esimene elusrakk! Selle imepärase moodustisega toimusid mõne aastamiljardi vältel uskumatud metamorfoosid, mida püüab visalt seletada evolutsiooniteooria ja mis on muuhulgas ka viinud ka sedavõrd uskumatu sündmuseni kui nende ridade kirjutaja ja lugeja ilmumine.

Kaasaegne teadus on meile andnud hoomamatu hulga uusi teadmisi ning ümber lükanud mitmeid pühakirjadest ning usuautoriteetidelt (skolastikutelt) pärinenud ekslikke arusaamu maailma ja inimese kohta. Samas ei ole isegi teadlaste leeris hääbunud juba Vanas testamendis kaunilt väljendatud hardustunne „loodu kardetava imelisuse“ üle. Pigem saab teaduse arenedes maailma ja meie endi keerukus üha enam ilmsiks. Nii peab iga oma erialasse täie tõsidusega suhtuv bioloog möönma, et inimese näol on tegemist tõelise looduse imega – tänanegi kõrgtehnoloogiline teadus on veel väga kaugel meie bioloogilise olemuse täielikust mõistmisest. Ainuüksi ühes imetillukeses keharakus toimub lakkamatu ja vapustavalt keeruka koreograafiaga „ballett“ miljonite tillukeste „tantsijate“ osavõtul, kellest igaüks täidab laitmatult oma rolli „kunstilise terviku“ loomisel. Samuti on asi kogu eluslooduse puhul – iga meie silmis tühiseimgi liik on tegelikult parimal viisil kohastunud, et tulla toime oma loomulikus keskkonnas (von Uexkülli terminit kasutades – omailmas). Samuti teame nüüd, et inimese ilmumine Maale ei olnud sugugi sündmuste paratamatu tulem, vaid hoopiski suure hulga rabavate juhuste kokkulangevus, alustades kosmiliste konstantide ja loodusseaduste „peenhäälestusest“ ning lõpetades Maa sattumisega täpselt õigele kaugusele õige kiirusega sobiva nurga all tiirlema paraja suurusega tähe ümber, stabiliseerituna seni teadmata viisil kaaslaseks ilmunud Kuu poolt. Maa ajalugu koos kõigi kosmiliste ja geoloogiliste katastroofidega on aga kulgenud just nõnda, et veidi vähem kui 5 miljardit aastat pärast planeedi teket võis emakese Gaia üsast sündida maailma aktiivselt tunnetav, mõtestav ja mõjutav subjekt – inimene.

Võimalik, et see kõlab paljudele üllatavalt, aga ka moodne teadus jätab igaühele meist vastavalt soovile ja vajadusele võimaluse valida uskumise kasuks maagilisse vaimuilma argise „viie meele maailma“ eesriide taga. Veel 20. sajandi algul, positivistliku teaduse kuldajal tundunuks sedalaadi väited naeruväärsetena. Viimase 100 aastaga on aga lõplikult kadunud teadlaste usk atomismi, võimalusse õppida maailma seletama pelgalt aineosakeste liikumise ja füüsikaseaduste abil. Veelgi enam: tänu Einsteini relatiivsusteooriale, hilisemale kvantfüüsika arengule jne ei saa me enam rääkida isegi mateeria tõsikindlast olemasolust. Tänaseks teame, et ka kõige kõvem kivirahn on tegelikkuses vaid „tühjuse ookean“, milles virvendavad tabamatud energiavõnkumised (nagu on väljendunud Deepak Chopra). Seega ei tundu idee teistlaadi reaalsusest meelte poolt tekitatava illusiooni taga enam sugugi absurdsena. Samuti väärivad uut kaalumist muistsed religioossed uskumused hinge eksistentsi edasikestmisest pärast füüsilise keha koostlagunemist, aga ka ettekujutus kõige olemasoleva fundamentaalsest ühtsusest, läbipõimitusest, vastastikusest mõjust. Veelgi enam, just viimase arusaama üldine omaksvõtt võimaldaks ka inimesel selgemini mõista oma seotust ülejäänud loodusega ning vastutust selle püsimajäämise eest.

Traditsiooniline, moodsa tõe kriteeriumiks pürgiv teadus tegeleb peamiselt meelte vahendusel hangitava informatsiooni töötlemise ja analüüsiga. Samas ei ole aga sedalaadi teadusel sisuliselt mingit juurdepääsu välistest, fikseeritavatest ja mõõdetavatest nähtumustest sügavamale jäävatele reaalsuse tasanditele. Nii võib teadus küll võrdlemisi hästi kirjeldada inimaju ehitust ja funktsioone, aga jääb hätta enamikule väidetavalt sellesama aju produtseeritud tõsistele küsimustele vastamisega. Küsimustele, mis vaevavad enamikku meist, ning millele antavatest vastustest sõltub iga üksikisiku ja ühiskonna saatus ning inimkonna ja meie planeedi käekäik tervikuna. Mis on elu mõte? Kes me oleme? Kuidas me peaksime elama? Kuidas saavutada õnne ja harmooniat? Mis saab meist pärast surma? Kas on olemas meist kõrgemaid reaalsusi ja vaimseid jõude? Need ja teised sedalaadi küsimused nõuavad vastuseid märksa jõulisemalt kui kõige erutavamad teadlaste ees seisvad uurimisprobleemid. Ihaldatud vastuseid pakuvadki inimestele religioonid. Tõsi küll, nad teevad seda erineva eduga, ja vahel põhjustavad ühtesobimatud vastused – „usaldavad uskumused“ – palju halba. Siiski on selge, et teadus (eriti just objektiivsusele püüdlev, enesekriitiline teadus) ei suuda iial piisaval määral täita religiooni aset. Samas pakub see lisaks inimelu praktilisele hõlbustamisele ja edendamisele ka hindamatuid võimalusi meie elude aluseks olevate „usaldavate uskumuste“ kriitiliseks läbikatsumiseks ja õigustamatust, üksikisiku, inimkonna ja meie planeedi heaolu ning arengu seisukohalt kahjulikust vaimsest ballastist loobumiseks.

Seniste domineerimispüüdluste asemel peaksid teadus ja religioon asuma kaardistama ühiseid piirialasid ning õppima teineteist aktsepteerima võrdväärsete koostööpartneritena inimkonna ja kõige elava hüvanguks.

_________________________________________

(1) On muidugi suur vaidlusküsimus, kuivõrd „pühad kirjamehed“ siin arvestasid Jumala tegeliku tahte ning inimese kui indiviidi vajadustega ning kuivõrd peegeldavad käsuseadused valitsejate püüdlusi „piitsa ja prääniku“ kaudu vagura alamklassi kujundamisel.

(2) Selline vapustav teooria ei tundugi olevat liialt suures vastuolus usulise käsitlusega, mille kohaselt maailm sai alguse Jumala mõttest või sõnast, samuti mitte iidsete müütidega maailma koorumisest linnumunast jne.