Üks kooliaegne tondilugu

Klassikirjand (11. kl)

Kõnnin kalmistul

Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad?

Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant paistev viimne kustuva päikese kiir andis sellele süngele hoonele ebamaise ilme.

Seisin ühe väikelinna serval asuva vana surnuaia massiivse roostetanud raudvärava taga ning hurjutasin end mõttes, et olin teeleasumisega liialt venitanud. Sellesse kolkalinna, mida esimese vabariigi päevil teati tähtsa tööstuskeskusena, kuid mis nüüdseks oli täielikult mandunud, olin saabunud Tallinnast paaritunnise autosõiduga. Reisi sihtkohta, kohalikule vanale kalmistule jõudmiseks tuli läbida pehkivate kahekordsete puitmajade rajoon – kunagine vabrikutööliste elupaik, mida nüüd asustavad valdavalt vanemad inimesed. Möödakäijatelt mitmel korral teed küsinud (mispeale nood lahkelt aitasid, ehkki tundusid pisut jahmunutena), olingi lõpuks päral.

Enne tegutsema hakkamist lasin niisiis pilgul käia üle eespoolkirjeldatud nukra paiga ja püüdsin meelde tuletada paari päeva tagust vestlust vanatädi Aliidega. Too auväärsele kaheksakümnele lähenev põdura tervisega sugulane oli mu enda poole kutsunud, heietanud maast ja ilmast ning lõpuks välja jõudnud oma ammusurnud kalli õe juurde. Minu vaarisa, jõukas vabrikant, oli ühes siinses avaras nägusas majas üles kasvatanud poja ja kaks tütart – minu vanaisa, Aliide, ja Leonoora. Õdede vahel valitsenud suurepärane läbisaamine: nad teinud kõike koos ja jaganud suurimaidki saladusi. Idülli lõpetas sõda, mis viis pereisa Siberisse. Leonoora, vaid 25-aastane, sai raskelt haavata ühes öises pommirünnakus ja suri mõni päev hiljem. „Sinust oleks hirmus kena, kui sa Leonoora haua üles otsiksid ja korda sätiksid. Siis võime seda päranduse asja ka kaeda“, oli see armas vanake jutuotsad kokku tõmmanud.

Üritanud ajus taastada vanatädi ülipõhjalikke kirjeldusi, seadsin sammud mööda lehtedest krabisevat jalgrada vajalikus suunas, ühes käes kilekott Aliide viimaste sügislilledega, teises tööriistakomps. Süngest paigast tingitud kerget kõhedustunnet maha surudes (pealegi oli hämarus jõudsalt maad võtmas) hoidsin kurssi punastest tellistest laotud mureneva kabelihoone suunas. Selle taga, ühe igivana jämeda tamme all pidigi otsitav kalm asuma. Üsna pea kõrgus too tontlik kivihiid otse mu ees ning pidin keerama kitsamale rajale, mis viis ümber ehitise. Korduvalt ümberkukkunud ristide otsas koperdanud, jõudsin lõpuks paika, kus tuli hakata hoolikalt ringi vaatama.

Ülesanne ei kuulunud kergete kilda: enamus hauaplatse oli hooletusse jäetud, mõnda kattis kõrge kulu, millest ristide tipud vaevu välja ulatusid. Otsingute orientiiri – suurt tamme – ei paistnud kusagil, ilmselt oli teda vahepeal tabanud kõigi vanade puude saatus. Kuna teadsin umbkaudset asukohta, ei andnud ma veel alla, vaid asusin ümbrust „läbi kammima“. Selleks pidin appi võtma taskulambi, kuna valgust jäi üha vähemaks. Pooletunnise otsimise järel olin sama tark kui alustades: kümnetel läbiuuritud ristidel ja plaatidel vajalikku nime ei leidunud. Silmad tuhmunud kirjamärkide jõllitamisest kirjud, istusin ühele kännule kabeli seina ääres, et aru pidada, kuidas vanatädile pettumust valmistamata oma ebaõnnestumisest teatada. Mul puudus igasugune tahtmine pimedal kalmistul kauem tühja tuult taga ajada. Lasin koti tööriistadega hooletult käest kukkuda ning see kõlksatas vastu mingit kivi. Miskipärast tundsin vajadust tõusta ja kohta taskulambiga valgustada. Kivi osutus peaaegu täielikult rohu ning sambla sisse peitunud hauaplaadiks. Kummaline küll, aga sellel seisiski otsitud nimi (ehkki suutsin kirja vaevu eristada).

Asusin kärmelt tööle, olles enne taskulambi kännule asetanud, nii et valgussõõr täpselt õigesse kohta paistis. Kaevasin hoolikalt üles rohumättad plaadi ümbert, puhastasin seda, värvisin üle tuhmunud nimetähed ja asetasin kalmule topsi krüsanteemidega. Seejärel tegin oma uue võimsa välguga fotoaparaadiga hauast vanatädi jaoks mõned ülesvõtted, et memmekese südant pärandiküsimuses pehmendada. Nüüd oli vaja veel vaid lillede jaoks vett hankida. Selleks pidin minema tagasi kalmistu peavärava juurde, mille kõrval olin silmanurgast märganud kaevu. „Et ma ka kohe ei võinud seda teha!“ siunasin endamisi ning kiirendasin sammu, kuna pilkane pimedus ja lehtedest tõusev kõdulehk tegid olemise üpris kõhedaks. Varsti peatus mu taskulambi valgusvihk kaevul ning asusin võlli kriuksudes vett üles vinnama. Pang juba paistis, kui korraga ehmunult võpatasin ja käe vända küljest lahti päästsin, nii et see pööreldes ja vett tagasi sügavikku viies mulle äärepealt vastu pead oleks virutanud. Kümmekond meetrit eemal, samal jalgteel, mida mööda olin tulnud, suundusid kaks noort naist kabeli poole. Nad kõndisid aeglaselt, paistis, nagu sooritaksid nad tavalist õhtust jalutuskäiku. Kuid millises paigas! Kumbki ei paistnud minu kohalolekust hoolivat, vaikides sammusid neiud edasi. Kõige enam hämmastas vaatlejat võõraste ilmaga sobimatu riietus – mõlemad kandsid pikki heledaid kleite (minul hakkas sooja jopegagi jahe). Kummaline, et ma polnud kuulnud kalmistuvärava kääksumist neidude sisenemisel. Noh, küllap summutas selle kaevuvõlli kägin, ütlesin endale. Mina, noor edukas börsimaakler Jüri Kuusk, ei usu ometi mingitesse vaimudesse! Leidsin, et olin lasknud end heidutada kalmistu süngest atmosfäärist ja pimedusest. Pöörasin otsusekindlalt pea eemalduvatelt kujudelt ja jätkasin pooleli olevat tööd. Kui täis veepangega tagasi kabeli poole pöördusin, polnud noori daame enam märgata. Nüüd nägin enda ette taskulambitagi üsna hästi, kuna tõusnud oli täiskuu, mis kalmistule kahkja kuma andis ja puudele ning ristidele sünkjad varjud maalis.

Endamisi ikka veel kummalisele kohtumisele loogilist seletust otsides jõudsin tagasi hauale, kus lõpetasin oma töö. Asju kotti pakkides tõmbus mul korraga südame alt külmaks. Jäine hirm haaras kõiki ihuliikmeid, mõne sekundi seisin täiesti liikumisvõimetuna. Tardumusest vabanenud, tormasin tulistvalu kalmistuvärava poole, sealjuures kord või paar millegi taha komistades ja kukkudes. Värav oli otsekui kinni kiilunud, suurivaevu suutsin selle jalahoopidega avada. Kihutasin edasi läbi auklike linnatänavate, jättes koerakestega vanadaamid üllatunult endale järele vaatama, ega peatunud enne, kui istusin oma armsas Mercedeses kindlalt suletud uste taga. Surnud sugulase haual seistes olin ühel hetkel tajunud tõsiasja, mida teadvus polnud ilmselt seni suutnud omaks võtta. Ereda täiskuu paistel ei olnud kumbki kaevu juures nähtud võõras jätnud varju! Samuti ei kostunud vähimatki lehekrabinat ega üldse mingit heli!

Kojusõitu mäletan nagu läbi udu. Minu räsitud välimusest ja kurnatud ilmest heidutatud naine saatis mu reisi kohta midagi küsimata otsekohe voodisse. Hommikul kuulsin talt kurba sõnumit: eelmisel päeval, kohe pärast minu ärasõitu oli saabunud palgaline hooldaja ning teatanud, et soovib lõpparvet. Nimelt oli vaene vanatädi öösel ootamatult hinge heitnud.

Mida ma siis tol ööl tegelikult nägin? Kui olin end juba peaaegu suutnud veenda, et tegu oli mingi närvisüsteemi vingerpussiga, juhtus midagi, mis loogilisele seletusele tugeva hoobi andis. Hiljuti saadeti mulle vanatädi isiklikud asjad. Nende hulgast leidsin ka tema albumid, mida kord igavusest sirvima asusin. Äkki peatus mu pilk ühel luitunud eestiaegsel päevapildil. Jahmatusega põrnitsesin õdede Aliide ja Leonoora noorpõlvefotot. Sarnasus surnuaial nähtud neiudega oli täielik!

Kommentaarid

Linda Järve ütles …
Tuleb tuttav ette. Kord olin ühe sugulasega koos oma onu ja onunaise hauda koristamas. Päise päeva ajal. Onunaine oli hiljuti surnud. Koristasime siis ja järsku vaatasin, et kaks naist jalutavad meie lähedal. Üks oli riides nagu mu onunaine tavatses käia, vaatasin hoolsamalt - oligi onunaine. Temaga kaasasolevat naist ei tundnud. Jalutasid mõlemad meist mööda, aga midagi ei öelnud. Mu sugulane nägi neid ka ja tundis onunaise ära - vaatas suu lahti. Pärast arutasime, et onunaine käis vaatamas, kas me tema hauda ikka ka koristamas käime...
propsis ütles …
Väga põnev lugu ja tore kokkusattumus - aitäh jagamast! :)
kass27 ütles …
Minul nii põnevaid lugusid pole. Küll aga olen aastate eest korduvalt üht ja sama und näinud, kuidas ma järjepidevalt Tartus mööda kitsaid tänavaid mäest (Riiamäest vms) alla jalutan. :D
webxan ütles …
Küllap ka mina millalgi südame ringu võtan ja selle loo läbi loen. Kindlasti leian ehk midagi analoogset ka oma sajanditepikkustest kogemustest võrdluseks tuua.

Üks kummaline mõte mulle aga tekkis. Miks nimetatakse tundmatuid ja ka tuntud tegelasi kohe tontideks? Minu meelest on see TONT midagi sarnast KOLLile, koledale, hirmutavale...
propsis ütles …
Webxani arutluses peiub tõde ja tema küsimus on igati õigustatud. Kahtlustan koguni, et ka enamik maise kesta hüljanud, kuid ühel või teisel põhjusel meie keskele jääda otsustanud tegelasi ei pooldaks endi tontideks kutsumist. Pealegi on 'tont' kaasajal käibele läinud ka slängis, tähendades umbes 'troppi' või 'mõttetut meest'. 'Vaim' või 'kummitus' kõlab küllap ka asjaosaliste endi meelest märksa poliitkorrektsemalt.

Muidugi võiks vaielda, et eks 'tont' ole rahvajuttudes levinuim termin taoliste end ilmutavate hauataguste tegelaste kirjeldamiseks. Aga nii, nagu me ei ütle enam ammu mustanahaliste kaaskodanike kohta 'moorlane' ega 'murjan' ning ka hiljuti veel üldlevinud 'neeger' ei kuulu enam hea tooni juurde, nõnda tuleks ühiskonna vaimumaailma-alase teadlikkuse kasvades küllap üle vaadata ka teispoolsuse elanike kohta käiv terminoloogia. :)
kass27 ütles …
Ma võtaksin selle teema kokku vanasõnaga: hirmul on suured silmad. Kui meie ümbrus on kõhedust tekitav, st tunneme end ebamugavalt ja oleme juba ette häälestatud hirmu tundma, siis näemegi igas vähegi sarnases figuuris kardetud tegelast. Kuigi minu mälu pole just kõige kehvem nägusid ja nimesid meenutama, olen ikkagi päris tihti läinud orki inimeste samastamisega. Iltaka lugu oleks palju pikantsem, kui ta oleks nn onunaist kõnetanud ning ka nimi oleks sama olnud ;)
propsis ütles …
Ma ei tea küll palju juhtumeid, kus vaimud oleksid jutukust ilmutanud. Üldiselt nad ajavad ikka vaikselt oma vaimu-asju. :)

Teisalt kahtlustan, et ega vist oletatavat vaimu nähes enamus inimesi kohe astraalolendile ligi ei lähe, et tolle nime küsida. :P
propsis ütles …
Jah, tundub mullegi, et see iltaka lugu PIGEM ei olnud kummitusjuhtum, vaid seletub märkimisväärse kokkusattumuse ja kass27 mainitud asjaoludega. Kummituse ilmumine (ka hägusel kujul) imab keskkonnast kaunis palju energiat ja sellega kaasneb sageli jäine tuuleõhk. Midagi ebamaist võinuks möödujate juures siiski silma hakata. Ka oleks palju tõenäolisem olnud onunaise ilmumine üksi. (Ehkki võõras võis olla näiteks vilunum "ilmuja", kes onunaist juhendas.)

Väikseks vihjeks juhtumi selgitamisel oleks teadmine, kas onunaine huvitus eluajal vaimsetest asjadest või omas materialistlikku eluvaadet. Viimasel puhul ta vaevalt oleks taolise keeruka ilmumise ette võtnud. Ilmselt peaks taoline ilmuja olema ka keskmisest jõulisem ja isemeelsem isiksus. Samuti vääriks tähelepanu, kas onunaise surmast oli möödas 40 päeva või vähem (üldlevinud uskumus aja kohta, mil lahkunute hinged tavatsevad ringi liikuda enne teistesse sfääridesse kolimist).
Linda Järve ütles …
"Pikantsuse" lisamiseks võin öelda, et onunaine ei onud maetud, vaid kremeeritud ja tuhk maetud. Materialist ta vaevalt et oli, lihtsalt suhteliselt õnnetu vanainimene, eestiaegselt usklik ka.
Hirmuga polnud minu jaoks sel onunaise juhtumil midagi pistmist, pigem soe tunne, et tal läheb teispoolsuses kõik hästi ja et ta on kalmistule tulnud koos oma sõbrannaga, nagu varem onu haual tavatses käia. Vaimolendeid (nimetagem siis nii) kõnetada saab ka ilma neid häälega ja sõnadeta kõnetamata.Kõiki suhteid ja tagamaid, mille järgi ta ära tundsin, pole mõtet siin seletama hakata.
Kõike head teile kõigile.
propsis ütles …
Iltaka, vabandust, et kahtlesin. Ju vist loodusteaduslik haridus on mu muutnud järelduste tegemisel ettevaatlikuks. Igatahes on põhiline ja määrav Su enda veendumus selle loo kohta. Kõike head Sulle ka!
webxan ütles …
Oi, see Agatha-stiilis lustilugu oli päris vahva. Kohati pani küll kehitama peategelase paaniline hirm kenade ja väljakutsuvalt riietatud neidude suhtes.

Tõtt öelda lootsin ma eest leida mõne tõsiloo. Analoogseid suudaksin ka mina toota, ehkki vast mitte nii lillerdatud keelel.
propsis ütles …
Nõnda värvikaid tõsilugusid mul kahjuks sel teemal pakkuda pole. Ise aastaid hiljem üle lugedes tundus jah mullegi peategelase hirmureaktsioon tiba ülepingutatuna. (Eriti pidades silmas vahepeal linastunud lugematuid järjest õõvastavamaid ja jõhkramaid õudusfilme ja ka pidevalt meediast näkkukargavaid tõsieluõudusi.
propsis ütles …
Aga võrdlus (tõsi küll, veidi erineva žanri suurmeistri) Agathaga teeb mulle kahtlemata au! :) See polnud teadlik stiili jäljendamine, aga kõnealuse jutukese kirjutamise ajaks olin oma paarkümmend tolle kirjaniku teost kindlasti läbi lugenud, lisaks muile krimkadele ja õuduslugudele. Seega alateadlikke mõjutusi ei saa sugugi välistada.
Unknown ütles …
kas see lugu, siiski juhtus päriselt või on väljamõeldis?
propsis ütles …
Kõik sarnasused praegu elavate või kunagi elanud isikute ja reaalsete sündmuskohtadega on tahtmatud ja täiesti juhuslikud. :)
webxan ütles …
Igatahes tekitas propsis minus hea idee: otsida pensipõlves välja noorusajal kirjutatud kirjandid. Nii mõningi minu oma võib olla kantud küll Durrelli mõjutustest, keda ma lugesin enam kui Christiet.

Samas on propsise tagasihoidlikku suisa kurioosne. Ilmselt on ta nii hirmus palju väärt kirjandust lugenud, et nt kooliõpilaste kirjatükkide jaoks pole aega jäänudki. Mina olen kas siis seoses tööalase kretinismi või asjaolude kokkulangemisega panustanud just viimastele. Võin julgelt väita, et seni pole minu näppu veel sattunud ainustki 11. klassi õpilase tööd, mis nii head ja ühtlaselt tugevat stiili kannaks. Ja on karta, et propsis ei ole oma sellesuunalises arengus mitte ühel kohal tammunud...
propsis ütles …
Webxani vanu kirjandeid loeks küll heameelega ja suure huviga!

Minu kirjanduslikud katsetused ja kahjuks ka väärtkirjanduse lugemus on vahepealsetel aastatel olnud muude tegemiste-toimetuste tõttu väga kasinad. Valdavalt olen ilukirjanduse poolelt lugenud krimkasid, põnevikke, ulmareid, fantasy't ja õuduslugusid. Suur Klassika on minust, häbi tunnistada, üpris puutumata jäänud.

Aga siinne positiivne vastukaja paneb mõtlema, kas mitte asudagi uuesti "sulge proovima. :)

Populaarsed postitused sellest blogist

Baruto

Avatar

Füsio(g)noomiast