Eurolaulust

Head lugejad, kas teile ei tundu, et viimasel ajal kipuvad siinsed kirjatükid olema kuidagi surmtõsised ja krõbisevalt filosoofilised? Seoses tänase Eesti 2008. a eurolaulude esmatutvustusega ETV-s avaneb hea võimalus seda nigelat olukorda veidi leevendada. Niisiis, selle loo teemaks on Eurovisiooni lauluvõistlus!

Hakatuseks olge hoiatatud, et minu näol on tegu ääretult ebamusikaalse tegelasega, kes koolis laulmise eest alati "4" sai, kuna sõnad jäid kenasti pähe, viis kujutas aga endast juba ületamatut proovikivi. Sellegipoolest olen "eurokarussellil" kaasa sõitnud juba ligi paarkümmend aastat, elades ühtlasi kaasa Eesti käekäigule alates Jaanika Sillamaa pisut nukrast avaakordist aastal 1993, jätkates rabava suurtriumfiga aastal 2001 ja lõpetades mulluse järjekordse kõrbemisega Gerli Padari särtsaka esituse kiuste. Eurovisioon on minu jaoks muutunud üheks ajaarvestuse verstapostiks, nagu on näiteks ka jõulud või jaanipäev. Tegu on eeskätt vahva meelelahutusprogrammiga, mis lisaks teatud eriomastele ja äratundmisrõõmu pakkuvatele "kiiksudele" serveerib alati huvitava kompoti erisuguste rahvaste kultuurist ja muusikastiilidest. Viimasel ajal saab järjest enam naljagi, nii meenuvad mulle kohe Leedu jõmmide tunamullune paroodia ja Moldova vanamemm pööraste punkarite seltsis trummi tagumas. Samas ei jäeta pika ninaga ka neid vanamoodsaid isikuid, kes hindavad muusikakonkursside juures eeskätt muusikat, mitte aga taustal eteldavat võimlemiskava või karnevali.

Eurovisiooni laulude hindamisest rääkides ei saa mõistagi üle ega ümber märksõnadest: Balkani maffia, Türgi immigrandid, Põhjamaade koostöö jne. Samas tundub mulle, et kõigest sellest olulisem on võitjate määramisel teatav müstiline faktor - televaatajate antud hetke meelsuste ühisosa. Kes suudab selle ära tabada, ongi võidumees! Mind hämmastab tänaseni, kuidas üpris keskpärane lugu Everybody uue millenniumi hakatuseks üllatuspommi õhkis ja kogu suurvõistluse kinni pani. Kusjuures vaevalt, et nõnda oleks juhtunud mõnel muul aastal ja teises kontekstis. Samas ei saa salata, et "keskmine euromaitse" on seoses uute riikide massilise lisandumisega kaldunud ida poole. Seda tõika peegeldab kasvõi senine võitjariikide nimistu 21. sajandil, mille uhkelt avab meie oma väike koduvabariik. :)

Tõsi, pärast Padarit-Bentonit on Eesti eurovanker üha allamäge veerenud. Viimastel aastatel pole meie esinduslaulikutel asja enam lõppvõistluselegi. Milles küll probleem? Lauludel iseenesest pole ju vigagi olnud, samuti mitte solistide tasemel. Kuid ärgem unustagem, et poolfinaalis osaleb enam kui veerandsada erisugust kollektiivi, kes kõik on teinud tublit eeltööd, et leida nõks, millega konkurentidele ära panna ja sundida televaataja just seda "ainsat ja õiget" numbrit valima. On selge kui seebivesi, et Eurovisioonil platsi puhastamine eeldab väga meeldejäävat ja ühel või teisel moel LÖÖVAT pala. Peale lennates tuimavõitu popplookese, kohalike tüsenenud sauruste rögiseva rämeroki või paksu tädi ja imala ballaadiga on kohad tagaridades kindlustatud. Eesti, kellel pole niikuinii enam midagi tõestada, saaks seega rahumeeli panustada eksootilistele ugrimugri motiividele, või siis hoopiski stiilsele komejandile. Igatahes võiks meie eurolugu olla midagi peavoolust tugevasti eristuvat ja meeldejäävat.

Et aga mitte taaskord liiga üldsõnaliseks minna, siis järgnevalt paar sõna ja videolinki tänavustest Eesti euroloo-kandidaatidest.

Kreisiraadio - Leto svet. Mu eakas muusikaõpetaja saaks seda laulu kuuldes soodsaimal puhul kõrvetised. Teisalt, Priit Pajusaare laulul on olemas mitmed elutähtsad omadused: mõnus meeleolu, lihtne ja vastikult ajjusööbiv refrään, multikeelsed sõnad. Kõnelemata solistide koomilisusest, mida suurvõistluse ajaks veelgi edendada annaks. Näen selles loos suurt potentsiaali, ja esimesed veebiküsitlused viitavad, et tegu ongi tõenäolise Belgradi sõitjaga.

SKA Faktor - Real Big Money. Sedalaadi jänkipärased svingilood pole teps mitte igaühe (sh siinkribaja) maitse. Teisalt ei saa salata, et lugu evib head fiilingut ja on omas stiilis ilmne õnnestumine. Mis aga kahjuks ei suurenda selle olematut läbilöögišanssi suurel eurolaval.

Rolf Junior - One on One. Kehastades Freddie Mercuryt on Rolf Juunior siin oma vikerkaarekarva lõhiksärgikuga kõvem kristlane kui paavst ise. Pole kahtlustki, millisele suurele Eurovisiooni sihtrühmale loodetakse selle kometi abil "keelt kõrva ajada". Veidi vaieldav on siinjuures ka going one on one ETV-poolne tõlkimine mõtlemiseks üksteisest. Laul ise on aga meeldiva tämbriga esitatud kaasatõmbav popp-pala. Kes teab, äkki eviks edulootusigi?

Taavi Peterson - Question Man. Taavi on verinoor, ent juba väga isikupärane solist. Seekordne Rein Rannapi taies pakub rohkesti talle meelepärast rögistamist, sekka ka sulnimaid viisijuppe. K. M. Sinijärve sürrealistlikele sõnadele seatud lugu on küllaltki meeldejääv, samas siiski laiade masside maitsega haakumatu.

Kristjan Kasearu & Paradise Crew - Üksinduses. Vabandagu mind kõik noore Kasearu kauni välimuse austajad-tütarlapsed, aga rock-ballaadi žanris eelistan Eesti bändidest siiski Terminaatorit. Väheütlev muusika ja äraleierdatud sõnum. Samas ei saa jätta kiitmata, et tegu oli ühega kahest eestikeelsest laulust. Belgradi seda mõistagi saata ei tasu, ja ega ei saadeta ka.

Birgit Õigemeel - 365 Days. Meie koduvabariigi esimene ametlik superstaar omab kena välimust ja väga head lauluhäält, suutes esitada ka vokaalselt õige keerukaid lugusid. Antud pala sundis mind kohe avataktidest ajus kaevama, mis päädis nostalgitsemisega omaaegsete superhittide "Words" ja "Earth Song" üle. Aga mis siis: 365 Days on kena ja jõuline ballaad, äkki näkkaks sellega finaalikohtki?

Luisa Värk ja Traffic - It’s Never Too Late. Birgiti suurkonkurent superstaari-päevilt on ka Eurolaulule temaga kõrvuti sattunud. Ühtlasi aktiveerusid veebis kummagi tulevikulootuse andunud fännklubid, asudes "vaenlast" innukalt maha tegema ja oma lemmiku heaks ülivõrdeid leiutama. Kõnealune duett jättis mu esmakuulamisel üpris külmaks, samas teisel korral võttis juba "konksu otsa". See on lihtne ja nunnu pala, esinejadki kenad vaadata.

Supernova - Stefani. Vaatamata igati entusiastlikule poistebändile ja vahvatele eestikeelsetele sõnadele jättis too Hendrik Sal-Salleri helitöö mind külmaks. Veelgi enam: vaatamata kolmele kuulamiskorrale ei suuda ma antud loost hetkel meenutada ainsatki viisijuppi. Seega on tegemist ilmselge luuser-looga.

Iiris Vesik - Ice-cold Story. Mitte alati ei eristu mul Eesti eelvooru lugudest üht ja ainsat suurlemmikut. Ent sedapuhku olin juba Iirise pala refrääni teise värsi alguseks täiesti lummatud nii solisti erilisest häälest kui laulu sõna otseses mõttes kargest ja värskendavast meloodiast (üldise igavavõitu keskpärasuse taustal). Igatahes just Ice-cold Story väärib Belgradi saatmist, ehkki pisut pelgan, kuidas äsja passi pälvinud nääpsuke Iiris seal koletus hiidkatlas toime tuleks.

Luisa Värk & Margus Vaher - God Inside Your Soul. Mulluse "2 takti ette" võitjale reserveeritud sümpaatne ballaad (Liis Lassi sõnadele) paistab silma Luisa ja Marguse häälte kena kokkukõla poolest. Tegu on vaieldamatult ühe muusikalises mõttes tugevaima looga seekordses valikus. Samas kardan, et see laul ei oma siiski eelmainitud "nõksu", mis sunniks europubliku telefonide järele viskuma.

Tänavuse Eesti euro-ööbiku valib taas rahvas telefonihääletusel, seega tasub silma peal pidada veebi-gallupitel. Hetkeseisuga näib ilmne soosik olema Kreisiraadio, kellele järgneb tasavägine grupp Iirise, Luisa & Marguse ja Birgiti näol. Juba nädala pärast on asi klaar.