Usklikkuse plussid ja miinused
Käesolevat lugu asusin kirjutama eeskätt tutvustamaks paarile heale püsilugejale enda suhtumist usku ja usklikesse, aga olen üritanud pakkuda ka laiemat üldistust. Usklikkuse all pean silmas mingi religiooni pühendunud järgimist, sh selle pühakirja, põhidogmade ja rituaalide sisemist omaksvõttu ning siirast püüdu elada vastavuses usu põhimõtetega.
Niisiis, siiral usklikkusel leidub minu silmis nii häid kui halbu külgi. NB! Neid sõnastades olen lähtunud teaduspõhistest, praktilistest argumentidest, mitte hinge põrgutulest päästmisest vms. Iga üksikjuhtum kujutab endast plusside ja miinuste teatavat kombinatsiooni.
Plussid
- Konkreetne maailmavaateline alus elule, elu mõtte leidmine – ei pea aega ega energiat kulutama vastavatele otsingutele.
- Kindel usk palve jõusse ja jumalikku abisse pakub hingerahu, vähendab stressi, on moraalseks toeks rasketel aegadel – kokkuvõttes suurendab subjektiivset heaolu.
- Usupõhimõtete ja/või seesmiselt tajutava "jumala juhtimisega" kooskõlalise eluviisi ja tegevuse („Jumalariigi töö“) õigsuse tajumine lisab enesekindlust, suurendades ettevõtmiste õnnestumise tõenäosust, läbilöögivõimet ühiskonnas.
- Usk hauatagusesse ellu ja „õigete õndsusesse“ vähendab või kaotab surmahirmu, muudab julgemaks ja vapramaks, tugevdab minapilti ja tõstab enesehinnangut.
- Usk patuste karistamisse, Põrgusse aitab paremini taluda maailmas kogetavat kurjust ja ebaõiglust.
- Tihe, hooliv ja toetav suhtlus (osadus) kaasusklikega edendab indiviidi sotsiaalset heaolu, tõstab enesehinnangut, pakub kuuluvus- ja turvatunnet, maandades tervist kahjustavat stressi, toetades tervislikke praktikaid ning nii vähendades haiguste riski ja pikendades eluiga.
- Usk palve jõusse ja jumalikesse tõotustesse tervenemise kohta toimib efektiivse platseebona, tõhustades organismi immuun- ja reparatsioonisüsteemide tegevust ja aidates seeläbi kaasa tervenemisele. Seda isegi siis, kui palvele ei järgne imelist tervendamist Jumala poolt.
- Pühakirja käsud, keelud ja soovitused mõjuvad distsiplineerivalt, aidates vältida ennast ja/või teisi kahjustavat käitumist.
- Korrapärane religioossete rituaalide järgimine „lisab elule pidet“ – struktureerib aega, mis lisab elule stabiilsust, turvatunnet, edendades taas psühholoogilist heaolu.
- Teatud juhtudel võib usku pöördumine olla otseselt elupäästev, "rebides" inimese välja raskest depressioonist, alkoholismist, narkosõltuvusest või kuritegelikust maailmast, aidates tal leida hingerahu ja elutahte ning oma elu rööpasse saada, vahel asudes teisigi endisi saatusekaaslasi tõhusasti aitama. Selliseid kohati väga dramaatilisi näiteid kohtab kristlastega suheldes või kristlikus kirjanduses / meedias väga palju. Eestis esindab usu seda aspekti Lootuse Küla.
- Erisugused eneseteostuse võimalused: abivajajate aitamine, ürituste korraldamine, osalemine laulukooris jne.
- Vaimne, hingeline, sotsiaalne jm areng läbi meditatsiooni, mõtiskluste, vaimuliku kirjanduse lugemise, arutelude, teiste teenimise jne.
Eelnevast tulenev psüühika ja eluviisi stabiilsus, eneseteostus, kõrge subjektiivse heaolu tase ja positiivne minapilt vähendavad riskikäitumist, destruktiivsust, sõltuvuste ja haigestumise riski, suurendavad keskmist eluiga. Seetõttu on usklikkus oma positiivses / konstruktiivses vormis ühiskonnale kasulik ja aitab enamasti ka indiviidil oma potentsiaali tõhusalt avada.
Miinused
- Enese allutamine usudogmadele, mis piiravad iseseisvat mõtlemist ning on sageli irratsionaalsed ja iganenud; samas on neis kahtlemine usukogukonna ja selle juhtide poolt üldjuhul taunitav ning sageli ka karistatav.
- Seeläbi individuaalse arengupeetuse, taandarengu oht; liigne konservatiivsus, soovimatus kaasa minna vajalike ühiskondlike muutuste, uuendustega, nende hukkamõistmine ja takistamine, sh teaduse ja teaduspõhise meditsiini vaenamine.
- Religioossed uskumused põhjustavad konflikte materialistliku (või valdavalt muu-usulise) ühiskonnaga – nt koolihariduse, ametikohustuste täitmise, riigi seaduste järgimise osas): abort, evolutsiooniõpetus, vaktsineerimine, armeeteenistus, hingamispäeva pidamine, eutanaasia, vereülekanne ja organite siirdamine, keha kinnikatmine, abieluväline seks, jpt.
- Sageli on usufanaatikutele omane agressiivne hoiak uskmatute või "väärusuliste" oponentide suhtes, mis võib viia vägivalla või isegi sõjani. Ajalugu on täis näiteid usulisel ajendil puhkenud sõdadest jm vägivallaaktidest. Tänapäeval seostuvad need peamiselt islamiga, mõned sajandid tagasi olid aga väga iseloomulikud ka kristlusele.
- Loomuvastased käitumispiirangud seoses vastava usu moraalikoodeksiga, käskude ja keeldudega (kohati äärmuslikud piirangud nt toitumisele, seksuaalsusele) - võivad põhjustada alateadlikke pingeid, füsioloogilisi ja psühhosomaatilisi haigusi ning väärastumusi (nt katoliku preestrite lastepilastamine).
- Teatud praktikad ja uskumused võivad tekitada otsese ohu elule ja tervisele (tavameditsiini ravivõimalustest, vaktsineerimisest või vereülekandest keeldumine, „lihasuretamine“ jms).
- Surve järgida ajamahukaid, küsitava väärtusega rituaale, mis takistavad ühiskonna- ja pereelu, loomulikku eneseteostust (nt jäik hingamispäeval töötamise keeld osal kristlastest ja juutidest, moslemite ramadan ja kindlad palveajad, juutide koššer-reeglistik jm).
- Suhtlusringi piiratus – sageli välditakse „ilmalike“ või „väärusklikega“ lävimist, äärmuslikul juhul viib see ühiskonnast ja/või perest võõrandumiseni, nagu näiteks Jehoova tunnistajatel, selliste end isoleerivate usukogukondade puhul on ka risk ühiskonnale ohtlikuks sektistumiseks.
- Sageli surve annetada raha (kümnis) või teha tööd koguduse heaks – kaasneb kuritarvituste oht mõjuvõimsa ebaeetilise usujuhi või -organisatsiooni poolt. Suur osa usuühinguid on varjatult ülikasumlikud äriettevõtted.
- Fundamentalistlike usulahkude puhul võib intensiivne mõjutamine („ajupesu“) tuua kaasa tõsiseid isiksuse hälbeid, mis võivad päädida (sageli sihilikult esilekutsutud) äärmusliku käitumisega (agressioon teiseusuliste suhtes, suitsiiditerrorism, mass-enesetapud jms).
- Ühiskonna manipuleeritavus: pühendunud usklikuks kehastuva omakasupüüdliku poliitiku, usujuhi, ärimehe jm võimukandja tegevuse suhtes kaob usukeskses ühiskonnas sageli kriitikameel (nt paavstid, presidendid). Heaks näiteks on praegu Venemaal toimiv õigeusu kiriku ladviku ja riigivõimu väärastunud sümbioos mõlema mõjuvõimu kasvatamiseks.
- Mitme usundi puhul hirmu, alaväärsus- ja süütunde kunstlik õhutamine (patusus => Jumala karistuse, põrgusse sattumise oht) – põhjustab pidevat stressi, kartlikkust, alandlikkust ja äärmist kuulekust usujuhtidele.
- Oma järglaste paratamatu kallutamine järgima sama usku, takistades nende loomulikku arengut ja iseseisvat eneseteostust.
Seega sai plusse ja miinuseid ligikaudu võrdselt, ja eks näeme ka igapäevaelus ja uudiste kaudu, kuidas usk võib avalduda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Osa probleemidest on kindlasti seotud usundite tekkeloo ja vanusega - piibliski on nüüdisaja uskliku jaoks päris palju aegunut, mille sõnasõnaline järgimine kaasajal pigem häda kaela tooks. Võib küsida: kas ükski suurtest religioonidest suudab oma traditsioonilisel kujul vastata kaasaegse, demokraatlikus, pluralistlikus, sallivas, globaliseerunud ühiskonnas elava inimese ootustele ja arenguvajadustele? Ehk oleks moodsale inimesele vaja uut ilmutust (mida nt mormoonid ja New Age on üritanudki pakkuda)? Siiski, ka enam kui millenniumivanustel põhiusunditel on 21. sajandil järgijaid miljardites.
Hindamaks usklikkuse summaarset mõju inimesele, tuleks iga juhtumit käsitleda eraldi. Olulisteks kriteeriumideks oleksid siin näiteks:
- uskumuste ja moraalikoodeksi tõhusus (kas toetab või pärsib eneseteostust, arengut indiviidina, suhteid, üldist eluga toimetulekut);
- uskliku psühholoogilise, sotsiaalse ja füüsilise heaolu tagatus;
- isikliku mõtte-, sõna- ja tegevus-(valiku)vabaduse tagatus;
- aktiivse, avatud eluhoiaku soodustamine või pärssimine;
- suhtumine teiseusulistesse ja uskmatutesse, sh oma peres ja lähikonnas.
Kui usk inimest silmnähtavalt aitab ja arendab, hüüdkem halleluuja, ent need, keda väärdunud usk pärsib ja alla kisub, tuleks usuikkest vabaks aidata.
Kommentaarid
Vahvalt ja 'horoskoobilikult' mõjub lausepaar, mis jaotab usklikkuse aspektid kahte lehte, plussideks ja miinusteks, et siis kohe kokku võtta, et tegelik elu on täpselt nende vahel.
Plussid ja miinused on kenasti arvulises tasakaalus, ühe võrra plusside kasuks. Esimeseks plussiks nimetatakse konkreetset maailmavaatelist alust elule, mis on valmis tõdedena läbi pühakirjade pähe taotud ning tänu millele kodanik ei pea aega ega energiat kulutama vastavatele otsingutele. Mulle meeldiks, kui selline kodanik teeks midagi konstruktiivset. Kindlasti on selliseid, kes ka teevad. Kuid kui see otsingutest "vabaks jäänud aeg" kulutatakse palvetamisele, on küll asi veidi kummaline. Jätan siinkohal lisamata, kas see on hea või halb, kuid kummaline see on küll.
Võib rahule jääda seisukohaga, et kindel usk jumalikku abisse suurendab subjektiivset heaolu. Ise ei pea millegi eest vastutama, millegi eest muretsema: muudkui palveta, küll siis issand sind aitab. Eks see heaolu püsigi vast seni, kuni suurt häda pole. Kui ikka hädad tulevad (haigused, puudus), siis ei aita siin ka kuitahes siiras palvetamine. Pigem räägitakse sellistel puhukudel peaaegu alati usust ärapöördumise või lahtiütlemise juhustest.
Liialt otsene haiguse ja psüühika seostamine ei ole millegagi põhjendatud isegi vaatamata sellele, et ma olen üldjoontes nõus seisukohaga, mille järgi nii mõnedki hädad saavad jõudu autosugestsioonist. Seega ei taha ma ka nõustuda selle plussiga, mis väidab, et psüühiline stabiilsus vähendab riskikäitumist ja suurendab keskmist eluiga. Pealegi, kui me räägime siin KESKMISEST elueast, siis peaksime rääkima juba lausa massidest. Ma ei näe küll siin seost. Loodusrahvad on läbi aegada olnud äärmiselt harimatud ning kole religioossed, pole neil sellepärast see eluiga kuskile suurenenud.
Kindlasti mitte kõikide hädade puhul, kuid psüühiliste puhul kindlasti toimib usk teatava platseebona, tõhustades organismi immuun- ja reparatsioonisüsteemide tegevust ja aidates kaasa tervenemisele. Kindlasti ei kasutaks ma siin sõna efektiivne. Ka süvausklikud kasutavad ikka eelkõige kõiksugu imesalve ja -rohtusid ega ravitu üksnes palvest ja kuljustest.
Ma ei oska sõna võtta teemal, kui väga see usk palve jõusse lisab enesekindlust, võimalik, et see nii ka on. On loogiline, et kui inimene on enesekindlam, siis on tal ka suurem õnnestumise tõenäosus ja läbilöögivõimet ühiskonnas. Oleneb muidugi ka ühiskonnast. Kui me kujutaksime ette usupuhast ühiskonda, siis vaevalt.
Püüdmata mitte kalduda sarkasmi ja sajatustesse, tuleb nõustuda ka selle plussiga, et sõbralik ja osavõtlik suhtlus kaasusklikega edendab indiviidi sotsiaalset heaolu, kuigi ma kordaksin siipuhul esimese plussi juurde mainitud kahtlusi. Hoopis nutikam oleks koos midagi tarka teha, selmet palvetada ja koogutada.
Mulle on alati mõistatuseks olnud kodanikud (ka lapsed), kes kurdavad, et neil on kole igav. Inimese elu peab ikka tõepoolest kole tühi(ne) olema, kui ta leiab veel aega igavust tunda. Seega loen ma ridade vahelt välja, et autor peabki usklike all silmas ennekõike poolarulagedat ja harimatut halli massi. Esialgu ei saa ma veel aru, kas see on hele- või tumehall. See siis puudutab korrapärast religioossete rituaalide järgnemist, mis pidavat struktureerima aega. Kuidas struktureeritum aeg küll turvatunnet suurendab, selleni ma pole veel suutnud areneda.
Ei saa eitada fakti, et usk hauatagusesse ellu vähendab või kaotab surmahirmu, mitte et surmaga ei võiks ka teisiti leppida kui luulusid uskudes.
Samuti tuleb nõustuda, et on esinenud korduvaid juhtusid, kus usku pöördumine on olnud otsustavaks tõukejõuks teel raskest depressioonist, narkosõltuvusest või kuritegelikust maailmast stabiilsesse ühiskonnaellu. Kui see oleks kurjategijate ainus tee õigele rajale, peaks sellist moodust üksnes soosima. Kohe samas tekibki ketserlik küsimus, et kas kõik need süvausklikud polegi mitte endised kurjategijad?
Mul on äärmiselt raske aduda seda positiivset, mida endaga pidavat kaasa tooma usk patuste karistamisse. Autor kirjutab, et usk Põrgusse aitab paremini taluda maailmas kogetavat kurjust. Ma saan aru, et kui tegu on süvausklikuga, siis tal on hirm Põrgu ees. Muidu varastaks ja tapaks ja vägistaks jne... aga ta jätab selle kõik tegemata tänu oma hirmule. Selles mõttes on see ühiskonnale muidugi positiivne. Kuid ma ei saa aru, kuidas saab see usk Põrgusse olla positiivne uskujale endale. Pealegi pole minu teada just mitte igas religioonis olemas Põrgut.
Ma ei saa aru, miks peab enese distiplineerimiseks kasutama tingimata Pühakirja käskusid ja keeldusid. Siia sobiks ju tõepoolest kasvõi Kommunismiehitaja moraalikoodeks.
Järgnevalt on autor sassi ajanud üldise jutu süvausklikkusest ning endale meelepärasest. Kui vaagida, et tema meelest vaimne areng toimub läbi meditatsiooni, mõtiskluste, Pühakirja-arutelude, siis on see küll ütlemata väär arusaam. Toon labase näite. Kui pühakirjas (mille kirjutamist suure algustähega ei saa kuidagi põhjendada) kirjutatakse, et konnad arenevad tiigimudast, sellesse siiralt uskuda ja hiljem tundide kaupa mõtiskleda... siis kuhu see vaimne areng sellise mõtiskleja viiks? Pealegi pole ma veel iial kuulnud, et meditatsioon kuuluks ristiusu juurde, ehkki suurem osa ülejäänud punktiest just nimelt sellele viitavad.
Abivajajaid aidata, üritusi korraldada, laulukooris osaleda jne saab ütlemata edukalt ka piiblipsalme lugemata, pead vastu maad tagumata ja minareti poole käsi ringutamata.
Autor on vastukaaluks esitanud ka suure hulga miinuseid, millistest oleks minu meelest tulnud alustadagi. Ehkki on kindel, et peaaegu kõiki neid miinuseid otsesel või muundatud kujul on võimalik endas kanda ka sel juhul, kui mitte olla süvausklik. Kuid ei saa eitada, et loetletud miinused on siiski peamiselt usklikkusega seotud. Siin toodud miinuseid saaksin omalt poolt vaid vürtsitada tobenaljakate näidetega, mistõttu jätan need esilagu pigem parastavalt kommenteerimata.
Igatahes soovitaksin loo autoril nendele miinustele sügavamalt pühenduda ning imetleda pigem imetoredaid inimesi, kui nad on toredad, vaatamata nende usule või mitteusule. Inimest tasub võtta sellisena nagu ta on, isegi kui temas on puudusi. Ka usklikel on kahtlemata palju plusse, näiteks suur osa neist ei pruugi alkoholi, mis on siiski küllaltki fundamentaalse tähtsusega nii liigi kui ka üksikindiviidi seisukohast. Kindlasti tasub uskliku mõtteid suhetest ja käitumisest kuulata, kuid iial ei tasu nende juttu tõsiselt võtta. Mina isiklikult ei saa usklikku inimest tõsiselt võtta. Vähemasti mitte süvausklikku ja vähemasti mitte eksistentsiaalsetes küsimustes. Kirjapandud lugu lõpeb väga kena autoripoolse ülesandega iseendale. Tõepoolest, vaagida tasub iga üksikjuhtu. Vastasel korral võiksime me imetleda mistahes andunud dogmaatikut. Kasvõi sellist, kes leiab, et kõik hoorad tuleb ära tappa, et ühiskond sellest roppusest vabaneks. Samamoodi võib ju imetleda ka laiahaardelisi vulvareid, kelle elupõhimõtteks on teha õnnelikuks sadu naisi, selmet neid ja end õnnetuks teha. Sellinegi sell on pühendunud oma "usule" ning arvab, et just need tema genitaalid ning tema mõnutunne on väärt, et võimalikult paljusid naisi "õnnelikuks" teha. Sarnaseid näiteid võiks ju lajatada kümneid, kui mitte sadu.
Mulle tundub, et mistahes asjaga ei maksaks äärmustesse laskuda. Nii ka fanatismiga. Kui tavainimene peab andunud linnuvaatlejatki kiiksuga persooniks, siis veelgi ekstreemsemaid juhtumeid peetakse tavamõistes napakateks. Fanaatikutele tuleks kaasa tunda ning soovida neile kiiret paranemist. Süvausklikele pole raviasutusi ehitatud ilmselt vaid põhjusel, et olemas on akuutsemaid ja ohtlikumaid haigusi.
Siiras püüd ei pruugi olla väärt imetlemist, küll aga minu meelest teatavat austust (nagu siirus ja meelekindlus üleüldse).
Webxan ei ole saanud läbi ka demagoogiata, omistades mulle väite, nagu oleks tegelik elu täpselt plusside ja miinuste vahel. Ehk siis usklikkus oleks tervikuna alati neutraalne nähtus. Sugugi mitte! Sageli on usklikkus indiviidile äärmiselt kahjulik, vahel lausa hukatuslik - niisamuti ka tema lähikondsetele. Teisalt leidub kindlasti ka palju näiteid isikutest, kelle uskupöördumine on andnud seni sihitule ja ebaviljakale elule uue tähenduse, mis on päädinud suure positiivse panusega ühiskonnale (näiteks heategevuse vallas).
Usklikud on üldjuhul agarad tööinimesed, ainult palvetamisele pühendunuid leidub õige vähe (nt kerjusmungad). Ka kloostrites tehakse tublisti tööd. Nii et konstruktiivsuse nappuse pärast ei tasuks liialt muretseda. Samas, kindla maailmavaatelise aluseta heitlik elu põhjustab sageli stressi ja depressiooni, mis võivad konstruktiivset tegevust tublisti pärssida.
Ma ei saa nõustuda webxani jutuga, nagu kaasneks suuremate eluraskustega üldjuhul usust lahtiütlemine. Sellisel puhul tunnetab usklik reeglina tugevat kaasusklike toetust, mis juba Jumala abitagi muret leevendab. Tõsi, kui side kaasusklikega on kasin, võib nii minna küll, nagu webxan pakkus. Hädad ja haigused pole pealegi püsivad, ja igat nihet paremuse suunas saab ju tõlgendada palvevastusena. Samas jääb alati tagataskusse väide, et "Issanda teed on imelikud", st alati ei tea me, milleks mingi katsumus ("proovilepanek") hea võib olla.
Usklikkuse ja keskmise eluea positiivse korrelatsiooni kohta leidub mitmeid hiljutisi teadusuuringuid, mis meiegi meediast on läbi käinud. Hetkel ei viitsi otsima hakata. Aga tundub selletagi üpris loogiline, et etem psühholoogiline heaolu soodustab tervemat ja pikemat eksistentsi. Loodusrahvaste näide on natuke nigel, sest nende elukeskkond on meie omast märksa erinev. Pealegi moodustavad nad religioossuse osas homogeense rühma, kus pole midagi võrrelda.
Ei maksaks siiski alahinnata usklike suutlikkust lisaks kooskoogutusele ka asjalikke ühistegusid teha. :)
Kust luges webxan välja, et ma usklikke pidevas igavlemises kahtlustan? Aja struktureerimine on seotud järjepidevuse, stabiilse kulgemise tajuga - teadmine, mis asju tulevikult on oodata (nt jõulusid, lihavõtteid ramadanikuud), muudab elu veidi loogilisemaks ja hõlpsamini hallatavaks.
Mis puutub surmasse ja surmahirmu, siis totaalne olematus (mida on küll sisuliselt võimatu ette kujutada) on minu hinnangul märksa leebem olukord kui paljudes usundites patustele ettenähtud põrgupiinad.
Ei, kõik süvausklikud pole kaugeltki endised kurjategijad. Kurjategijate uskupöördumine pole liiga levinud praktika, samas vanglavaimulikud teevad minu meelest üpris tänuväärset tööd.
Põrgu-usu positiivsus usklikule endale on jah veidi nõrk punkt, kuna taoline uskumus toob pahatihti kaasa mitteusklike või usunõrkade põrguga ähvardamise, mis pole teab kui meeldiv teguviis.
Samas siiski sugereerib selline usk isikule, et maailmas valitseb õiglus ja kui ka ülekohtused siinses elus palka ei saa, siis Jumalakohtu eest nad siiski ei pääse. See aitab usklikul kergemini üle saada taoliste isikute põhjustatud kannatustest.
Käskude ja keeldude kasulikkus sõltub eeskätt sellest, kui tõsiselt neisse suhtutakse. Kommunismiehitaja moraalikoodeks oli tore asi küll, aga kui tõsiselt seda reaalselt võeti? Samas, kui käskude autoriks teatakse olevat Jumal isiklikult, kes võib su eksimuse eest välgunoolega maha lüüa või Põrgusse saata, siis on asi tõsisem ja motivatsioon käsku järgida hoopis suurem.
Usualased vestlused ja dispuudid võivad toimuda vägagi kõrgel intellektuaalsel tasemel. Kristlik teoloogia on äärmiselt põhjalik ja rafineeritud valdkond. Budismist või taoismist ei hakka ma parem üldse rääkima, minu aruke jääb liiga lahjaks, et kõiki selle filosoofilisi keerukusi ära jagada. Meditatsioon kuulub samas ristiusu juurde küll, vastavaid vaimulikke mõtlusharjutusi harrastatakse eriti katoliku kiriku raames päris agaralt (eriti just vaimulike poolt). Tõsi, fanaatiliste vabakoguduste puhul see kuigi popp tegevus ei ole.
Kommunismi ehitamise aegu oli asi siiski reaalsem. Kes koodeksist kinni ei pidanud, sai ka maapealset "põrgut" tunda.
Samas läheb webxan kohe enda jutuga vastuollu soovitades kaunisti näha inimeses eeskätt inimest, mitte vaadelda teda läbi usuprisma. Imetlengi imetoredaid, positiivseid, empaatilisi ja heatahtlikke inimesi sõltumata nende usust. Samas ei suuda ma imetleda ei põrguga ähvardavaid usufanaatikuid ega ka igal sammul usklikke naeruvääristavaid ateiste.
Aitäh webxanile eraldi välja toomast üht usklikkuse olulist plussi: vähest meelemürkide tarvitamist jm sõltuvuskäitumist. Ehkki seda saab hea tahtmise korral taandada mõne juba mainitud punkti alla, on tegu siiski olulise aspektiga.
Mis puutub webxani soovitusse uskliku juttu mitte tõsiselt võtta, siis ma ei oleks siinpuhul nii jäik. Usklikkus ei tähenda elukogemuse ja tarkuse puudumist. Pigem vastupidi - (süva)usklikud kalduvad lähtuvalt usunõuetest keskmisest rohkem tegelema ligimeste vahetu aitamisega, mistõttu neile koguneb aastatega päris palju praktilisi tähelepanekuid ja katse-eksituse meetodil arendatakse välja tõhusaid probleemilahendusstrateegiaid (mis küll võivad formaalselt "usukastmes" serveeritud saada, toimides aga usust sõltumatult. (See ei ole küll absoluutne, vaid seotud isiku intelligentsuse ja muude faktoritega.) Nii et uskliku nõu ei tasuks siiski pikemata ära põlata. Kõik sõltub konkreetsest nõuandjast ja nõust.
Webxani lõpujutuga olen üldjoontes päri. Tuleb vaid mainida, et fanatismi ei saa ka vaid negatiivsena võtta. Valdav osa elus suurte saavutusteni jõudnud isikuid on olnud oma ala pühendunud fanaatikud, kes on väga tugevasti uskunud enda tegevuse õigsusesse ja edusse. On muidugi iseküsimus, kas usufanaatikud pole mitte oma pühendumust ja usujõudu kanaliseerinud ebaotstarbekal ja väheviljakal viisil.
Põrgusse uskumine on paljudes religioonides siiski õige levinud, ja põrgust leidub värvikaid visioone nii pühakirjades kui kujutavas kunstis. Samuti omavad laialdast levikut ja mõju unes või ilmsi põrgu kohta nähtud võigaste nägemuste/ilmutuste kirjeldused.
Kommunismiehitaja moraalikoodeksi osas võtan sõnad tagasi, eks webxan tunneb seda konteksti minust paremini. Kaasajal on selliseks distsiplineerivaks faktoriks peamiselt (kohati õige auklik ja väänatav) seadusandlus - muud moraalipõhimõtted ei ole vähemalt ühiskonna "eliidi" hulgas nähtavasti hetkel kuigi in.