Armust ja päästmisest kristluses

Postitus algselt avaldatud 01.2008.

Armuõpetus on otsekui kristluse visiitkaart. Õigupoolest eristab just see kontseptsioon kristlust kõige rohkem teistest suurtest monoteistlikest ehk ainujumala-usunditest: judaismist ja islamist. Õpetus päästmisest ja pattude andeksandmisest on ka üheks argumendiks, mida kristlikud misjonärid kasutavad teiseusuliste ristiusku meelitamisel. Nad selgitavad "paganatele", et hinge pattudest puhastamiseks, vaimseks kirgastumiseks ja surmajärgse õndsuse saavutamiseks polegi vaja sooritada päevast päeva keerukaid rituaale, ohverdusi, mantraid, meditatsioone jms - piisab sellest, kui siiralt pattusid kahetseda ja paluda Jeesusel oma südamesse tulla. Kristlik armuõpetus tundub olevat tähelepanuväärne ja võimas psühholoogiline programm. Selle omaksvõtt võib anda uue elumõtte ka narkosõltlastele, kurjategijatele või muul moel eluga lootusetult puntrasse jooksnutele, tavamõistes - "kadunud hingedele". Võrdluseks, budismi ja hinduismi kohaselt sünniks sedalaadi isik kogutud ränga karmakoorma tõttu järgmises elus heal juhul armetu sandina, pigem aga sea või rentslirotina. Islam ja judaism saadaksid taolise patustaja pikema jututa põrgutulle
Kristliku armuõpetuse aluseks olev, Jeesuse elu, surma ristil ja ülestõusmist kirjeldav sündmustik on kirjas Uue testamendi neljas evangeeliumis (vastav sõna tähendab muide kreeka keeles rõõmusõnumit, seda siis Jumala poolt inimkonnale osutatud armuakti kohta). Selle sündmustiku sügavama teoloogilise tõlgenduse pakuvad aga Pauluse kirjad erinevatele algkristlikele kogudustele tollases Rooma impeeriumis. Lühidalt kokku võttes pajatab armuõpetus, et inimkond oli Jeesuse tegevuse ajaks moraalselt sedavõrd alla käinud, et ei leidunud ainsatki isikut, kes oma heade tegude kaudu surmajärgsele õndsusele võinuks pretendeerida. Pauluse sõnutsi: sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23).
Nii oli heatahtlikul Jumalal, kes ei soovinud kogu inimkonna hukkaminekut, vaja välja nuputada kaval plaan inimeste päästmiseks. Selleks saatis ta inimkujul Maale oma poja Jeesuse, kes kannatas ränki piinu ja suri ristilööduna, seeläbi olles ohverdatud inimeste pattude eest. Võrdluseks, juudid kasutasid sel puhul näiteks ohvritallesid, kellele oma patud "kaela laadisid" ja kelle siis pidulikult ära veristasid. Ilmselge siis, et Jumala poja enda toime "ohvritallena" oli määratult mõjusam. Sellest piisas, et ühekorraga lunastada kõigi maailma inimeste, nii ammusurnute, elavate kui tulevaste sugupõlvede patud ja tagada neile igavene õnnis eksistents Jumala juures paradiisis. Samas jättis Jumal inimestele vaba valiku see lunastuspakkumine vastu võtta või tagasi lükata. Jumala plaani kavalus seisnes ka tõigas, et ta äratas Jeesuse kolm päeva pärast tolle ristisurma uuesti ellu. Seeläbi oli surm võidetud ja inimestele pakutud julgustav tõend, et ka nemad ei pea pääste vastuvõtnutena enam surma kartma.
Peamiselt evangeelses kristluses kasutatav mõiste päästmine (ka pöördumine, uuestisünd, Jeesuse oma ellu vastuvõtmine, Püha Vaimuga ristimine) tähendabki sisuliselt seda, et inimene langetab ühtedel või teistel asjaoludel isikliku otsuse see Piiblis kirjeldatav pakkumine vastu võtta ja usaldada end Jumala armu hoolde. (Võrdluseks, traditsioonilisemad kristlikud usulahud nagu katoliiklus, õigeusk ja luterlus sellist isiklikku laadi päästeakti ei tähtsusta, lugedes piisavaks usutunnistuse omaksvõttu, kristlike põhimõtete järgimist elus ja pühade kiriklike talituste ehk sakramentide täitmist.) Ühtlasi on tarvilik patukahetsus ja kristluse põhimõtete, s.t kristliku usutunnistuse omaksvõtt. Tavaliselt järgneb päästmisele ka uue elu alustamise rituaal - ristimine - ning seejärel asumine kristliku koguduse liikmeks.
Päästmine võib leida aset üksinda, kui pöördutakse vahetult (kristliku) Jumala poole. Selle taga on sageli ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud valik, aga see võib olla ka meeleheitest ajendatud samm. Kummalgi puhul võib määravaks saada eelnev tutvumine kristlusega sugulaste-sõprade kaudu, Piiblit ja muud kristlikku kirjandust lugedes või kristliku sisuga filme (nt Jeesus-filmi) vaadates. Väga sageli saadakse päästetud ka kristlikku jumalateenistust külastades või mõne empaatilise ja sisendusjõulise kristlase (nt pastori või misjonäri) privaatsel mõjutusel. Viimasel puhul leiab psühholoogiline päästmisakt tavaliselt aset koos palvetades. Päästmiskogemust iseloomustab selle läbielanute kirjelduste kohaselt jõuline emotsionaalne reaktsioon, mis väljendub ülevoolava õnne, tänutunde ja pisarate kaudu. Nii võib isik pöördumise hetkel tunda, et kogu teda seni rõhunud süü- ja patukoorem on korraga kadunud ja ta võib nüüdsest alustada uut elu "puhta lehena". Paljude seda kogenud kristlaste sõnutsi oli päästetud saamine kõige võimsam ja tähtsam sündmus nende elus. Sageli kaasneb sellega ka teisteski religioonides laialt levinud transtsendentaalne (religioosne / spirituaalne) elamus - tajutakse ühendust kõrgema vaimse jõuga ("jumala ligiolu"). Üheks päästmisega seonduvaks fenomeniks on ka patutunnetuse ilmnemine - see on ka läbivaks jooneks kristlaste autobiograafiates. Ühel või teisel moel jumalasõnaga kokku puutudes tabab isikut teatud hetkel täie raskusega arusaam enda senise elu mõttetusest ja patususest. Siinkohal on muidugi omaette küsimus, kas patutunnetuse allikaks on Püha Vaim isiklikult või hoopiski pastori / kristliku kirjaniku / Piibli karmid manitsused. Enamasti näib patutunnetus päästmisele eelnevat, olles peamiseks ajendiks selle radikaalse sammu astumisel.
Mis on kõige selle tulemus? Sageli teevad paadunud narkarid, kriminaalid ja muul moel iseenda ja/või ühiskonnaga pahuksis olevad isikud päästmise järgselt oma senise eluga lõpparve. Nad asuvad innukalt palvetama, lugema Piiblit ja külastama koguduse teenistusi, leides endale uue, toetava tutvusringkonna ning motivatsiooni elu rööpasse seadmiseks. Neist võivad saada korralikud ühiskonnaliikmed ja pereinimesed. Päästmisega kaasneb sageli ka järsk loobumine mitmesugustest pahedest (narkomaania, alkoholism jm) - tagasilangusi küll esineb, aga mõju näib reeglina olevat palju tugevam kui "ilmalike" võõrutusprogrammide puhul. 
Ei saa eitada, et intellektuaalses plaanis tundub kogu see armu ja päästmise teema ebaveenvana. Samas tunnete tasandil on tegu väga mõjusa ja inimeste elusid positiivses suunas muutva uskumusega. Seega pean tunnistama, et minu jaoks on päästmisega seonduv kristluse üks kõige mõistatuslikumaid tahkusid. Mis see siis võiks olla? Päästetud ise ütleksid siinpuhul, et seda ei saagi teada enne, kui pole asja oma nahal kogenud. Teisalt võib aga siis olla juba hilja asja kainelt ja ratsionaalselt analüüsida. Olen kristliku päästmise olemuse üle päris palju mõtisklenud ja kõne alla näivad tulevat järgmised võimalused:
  • reaalne kõrgema jõu (Jumala / Jeesuse / Püha Vaimu) sekkumine inimese ellu - armu osutamine, et päästa inimese hing hukatusest ("päästetute" eneste üldine ja vankumatu seisukoht);
  • isiksuse põhjalik psühholoogiline ümberprogrammeerimine (kodeerimine) nii isiku enese kui teda ümbritsevate kristlaste poolt - sarnaselt psühholoogiast tuntud neurolingvistilise programmeerimisega; päästmise akt ise oleks siis sellega kaasnev ekstaatiline (auto)sugestsioon (teaduslik vaateviis);
  • kergesti mõjutatava (labiilse närvisüsteemiga) isiku lühiajaline eufooria- või transiseisund, mis saavutatakse autosugestsiooni või välise psühholoogilise manipuleerimise kaudu ja millele omistatakse väljamõeldud vaimne tähendus, et siduda isik kogudusega ja hakata teda seeläbi ära kasutama (teaduslik vaateviis, ateistliku baashoiakuga);
  • isiksuse teadvuse ühildumine teatava energeetilise ühend-teadvusväljaga (kristliku egregoriga), mis toob kaasa kristliku ühisteadvuse omaksvõtu ja seeläbi indiviidi minateadvuse nõrgenemise; indiviid omandab juurdepääsu ühisvälja energiale (see seletaks seletamatuid tervenemisi ja muid "imesid"), samas annab palvetades ja jumalateenistustel osaledes regulaarselt enda energiat ühisvälja tugevdamiseks (paljude nõidade ja sensitiivide, samuti Eesti paganate nägemus).

Teaduslikust vaatevinklist oskab päästmise temaatikat kindlasti põhjalikumalt lahti seletada Tartu Ülikooli endine rektori kohusetäitja, religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar. Tema selleteemalist loengut pakub veebi kaudu kuulamiseks Raadio Ööülikool (ma ise pole veel jõudnud sellega tutvuda).

Pika ja kardetavasti segase loo lõpetuseks ka üks konkreetne näide päästmispalvest.

Niisiis, kes on valmis, et kutsuda Jeesus oma ellu? ;)

Kommentaarid

webxan ütles …
Esimese poole sellest loost jõudsingi läbi lugeda. See oli huvitav. Eks ka tänapäeval on märksa pragmaatilisemaid pakkumisi. Näiteks ei maksa riskida, et rõivad pesus värvi annaksid, tuleks võtta Woolite ('vuulait').

Aga selleks, et riided ei luituks, proovi ka Woolite blacki ning et valge ei muutuks halliks, tuleks kindlasti kasutada veel miskit kolmandat. Lühidalt: kui on kirju kontrastsete värvustega kevadine rõõmsameeleoluline kleit, siis selle pesemiseks tuleks kõik need kolm ainet võtta. Bakterite vastu aitaks kindlasti Safeguard ning õhulisuse tagaks ekstra aktiviseeritud hapnikuga geel või midagi veel hullemat.

Kogu see reklaam on valdavalt samajube kui saate Buduaar tibi surnumeresoola reklaam, mis pidavat kasutamisel vähendama apelsinikoorenahka 1,3 sentimeetri võrra.

Laske reklaam oma südamesse, raisake raha... steriliseerige end igast otsast... rikastuge, rikastuge, meikige ja mukkige ning rüübake peale kokakoolatooteid... ja te suretegi rikka ning puhtana!

Näis, millal ma jaksan selle sissekande tagumise poole läbi lugeda.
webxan ütles …
Teise poole lugemise järel ei saaks mainida, et sissekande väärtus oleks kahanenud.

Igatahes assotsieerus mulle Eiv Elooni Kaksikliik, mille esimene osa oli äärmiselt põnev lugemine ning eluste vaatlemine kõrvalseisvana, kuid läbi üksiku eluse pilgu. Ülimalt nakkavaks osutus aga ulmeromaani teine osa.

Kaksikliik sobib illustreerima igasuguseid seesuguseid "kahe otsaga vorste". Omal ajal tundsin seal julgeid paralleele nõukogude ühiskonna ja kapitalistmi võrdlemisel. Käesolevat propsise sissekannet lugedes võiks aga võrrelda ka "päästetuid" ja "paganaid".

Mõistagi ei puuduta see "Kaksikliik" ainustki ühiskonda ega religiooni. Küll aga usku kui sellist.
kass27 ütles …
Lugu on õpetlik. Mulle on mokkamööda need neli võimalust (järeldust). Kui esimene on selgelt subjektiivne, siis kolme järgnevaga olen küll nõus. Kogu seda matsu sooviksin meie suurtele ja kõrgetele võimukandjatele. Mõni neist sõimab alamaid värdjateks, mõni lakub end täis ja kakleb, mõni urineerib kuhu juhtub, mõni teeb autodega avariisid jne.
kass27 ütles …
Samas suhtun sellesse päästmise teemasse ettevaatlikult. Keda milleks ikkagi mõjutatakse. Tegelikult pätid, litsid ja paadialused end päästa ei lase. Nendega peab ikka väga suur prohmakas toimuma, et nad üldse mõtlema hakkaksid. Raha ja võimumaailma jurakad peavad end ise jumalateks. Põhiosa päästetuid on seega nagunii vagurad inimesed, kes ei üritagi millegagi silma paista. Kuidas seostada nn puhastatud ja päästetud hing ning vastupandamatu soov (ambitsioon) olla edukas (teha meelpärast tööd ning saada väärilist tasu, et kindlustada perele soe tuba ja soe söök)???
propsis ütles …
Eks kapitalistlikus infoühiskonnas on kõigil "pakkujatel" piisavaid ressursse omades võimalus oma "toodet" turustada. Seda kasvõi terves maailmas korraga. Praegu valitsev postmodernism tähendab ka tõika, et ühelgi uskumusel ega maailmavaatel pole juba ammu enam kusagil a priori tõemonopoli (erandiks on vaid islamiriigid). Nii peavad ka usukogudused õppima end edukalt "müüma", et elus püsida. Tõsi, "usutoote" keeruka olemuse tõttu peavad "müügistrateegiad" olema kavalad, tavaformaadis meediareklaam siin üldjuhul tulemust ei tooda. Tundub ilmne, et tulevikus kujuneb tähtsaimaks misjonipõlluks internet. (Mitte et muidugi kusagile koks ka vahetu, inimeselt inimesele suunatud usukuulutus.)

Tsisest otsast võttes: eks tarbimiskultustes võib omakorda näha usu moodsat aseainet. Nii nimetatakse suuri kaubanduskeskusigi vahel tarbimistempliteks. Nii on webxani sarkastiline avakommentaar vägagi asjakohane.
propsis ütles …
mitte koks vaid kaoks :P
propsis ütles …
Samas tänud webxanile kiidusõnade eest! "Kaksikliigi" pean millalgi ka enda lugemismenüüsse võtma, praegu oskan vaid lugenule kaasa kiita. :P
propsis ütles …
Siililegi selge, et esimene järeldus ei sobi hästi kokku ülejäänud kolmega. Samas ka nood ei ole täielikult ühildatavad. Tõde on kusagil olemas, aga kuidas seda leida? Kas sedalaadi usuküsimustes on üldse võimalik võtta täiesti neutraalset ja objektiivset positsiooni? Eks ma uurin ja mõtisklen muidugi edasi, võimalik, et tulevikus saan ka pisut targemaks.

Aga kõrged võimukandjad võiksid tõesti täies koosseisus päästetud saada. :P Ilmselgelt seab see asja tõsiselt võtvale isikule jõulised moraalsed piirangud ja suurema vastutuse ligimeste eest.
propsis ütles …
No päti, litsi ja paadialuse päästmine eeldab jah teatud kriisi ilmnemist. Olukorda, kus kõnealune isik leiab, et senine elustiil pole enam jätkusuutlik. Olgu see eksistentsiaalne kriis, vanglasse/ haiglasse sattumine või mõni muu traumeeriv üleelamine. Kui siis leidub läheduses ja abikätt sirutamas mõni tubli hingekarjane, polegi pääste enam kaugel. Üheks näiteks on Oleviste koguduse tegevus kodutute öömaja ja söömaaegade pakkumisel. Samuti on siin oma osa vanglakaplanitel jne. USAs teevad kogudused aktiivset misjonit ka kriminaalse kalduvusega noortejõukude ja narkarite seas.
kass27 ütles …
Võin uhkusega lisada, et lugesin Kaksikliigi läbi paar aastat tagasi. Kuna nõukaaeg on möödas, siis sellist ülistust nagu webxan ma tollele teosele küll ei koostaks ;) Võrdlused on ilmselged ja kogu kirjeldus oli mulle pigem tüütav kui huvitav. Värskelt ilmumise järel lugedes oleks kindlasti olnud mulje roosilisem. Aga vastikult realistlik maailmavaade on mul sünnist saati olnud :D
propsis ütles …
Kass27 imestas igati asjakohaselt: Kuidas seostada nn puhastatud ja päästetud hing ning vastupandamatu soov (ambitsioon) olla edukas (teha meelpärast tööd ning saada väärilist tasu, et kindlustada perele soe tuba ja soe söök)???

Tõsi, vagade budistide ja hinduistide poolt ei kujutaks ettegi mingit maist mammonajahti. Aga kristlaste puhul ei eelda päästetud olemine kaugeltki maisest elust kõrvaletõmbumist. Pigem vastupidi - usk annab ärile indu juurdegi, kuna lisab enesekindlust. Miks muidu sai just kristlikest Euroopast ja Põhja-Ameerikast alguse tööstuslik pööre ja just need piirkonnad kujunesid maailmamajanduse mootoriteks?

Eestiski leidub kuuldavasti päris palju evangeelseid ärimehi, näiteks on kristliku tagapõhjaga armastatud arvutipoodide kett K-arvutisalong. USAs levib aga laialt eduteoloogia - evangeelne usuliikumine, mis hindab maist rikkust ja mõjukust koguni Jumala silmis õigetele kõrgemalt poolt osutatava õnnistuse indikaatorina.
propsis ütles …
Tõsi, kõige selle toreda juures kiputakse unustama Jeesuse ütlust: Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki (Mt 19:24) Pääsemiseks soovitab Jeesus rikastel minna ja jagada kogu oma varandus vaestele. :P
kass27 ütles …
Siis pole kahtlustki, kust seltsimees Lenin oma töölisliikumise teooria väljas imes :P
webxan ütles …
No mis sarkasm? Sarkasm on ju salvav pilge, kui ma õigesti mäletan. Minu esimene kommentaar on lihtsalt süütu võrdlus.

Ma poleks küll nii kindel, et just kristlus oli see, mis propsise mainitud maailmajagudel võimaldas suurteks kaubandus- ja infoühiskonna riikideks saada. Kui küsida, mida mina arvan, siis pigem küll seda, et vist üheski teises "usundi mõjusfääris" pole see nn usk sedavõrd silmakirjalik kui kristlaste juures. Röökiv enamus siiski jumalat ei usu, seda võetakse kõneks vaid moe pärast. Umbes nagu hommikuti hambaid pestakse.
propsis ütles …
Andku hea webxan mulle andeks, aga äärmisel juhul olen nõus tema avakommentaari irooniliseks alla hindama. :P

Usu ja majanduse seoseid võiks väljendada ka webxanile meelepärasemalt: ristiusk on muude suurusunditega võrreldes vähem pärssinud inimeste ettevõtlikkust.

Käsitleda uskmatuid "röökiva enamusena" on aga röökiv liialdus. :P. Tõsi, Eesti on Euroopa kõige uskmatum riik. Hiljutise Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub jumalat 16% eestlastest. Lisaks usub 54% mingit laadi vaimu või elujõu olemasolu, 26% väitis, et ei usu kumbagi. Samas Euroopa keskmisena väitsid end jumalasse uskuvat lausa pooled vastanud!

Kass27 kommentaari peale jääb vaid halleluuja! hõisata: õilis kommunismuse-õpetus on tõesti nagu Jeesuse pealt maha viksitud. :P
kass27 ütles …
Eestimaalt on üle tallanud nii palju erinevaid võimureid, et eestlastel pole ammu enam tahtmist pühendada end mingile hädisele jumalale, kes kogu aeg laseb häda ja viletsust kaela langeda. Miks siis mitte seletada elu järjepidevust elujõu teooriga.
Too Euroopa keskmine jumalasse uskumise protsent on kallite kodanike ilmselge bluff. Nad pigem pelgasid eitavalt vastata.
propsis ütles …
Njahh, tundub, et vähemasti kass27 ja webxan mu blogiloo lõpus tehtud üleskutsest vedu ei kavatse võtta. :D
kass27 ütles …
Votjust ;) Loo lõpetuseks: üleskutse jääb vastuseta.

Populaarsed postitused sellest blogist

Baruto

Avatar

Füsio(g)noomiast