Armust ja päästmisest kristluses

Postitus algselt avaldatud 01.2008.

Armuõpetus on otsekui kristluse visiitkaart. Õigupoolest eristab just see kontseptsioon kristlust kõige rohkem teistest suurtest monoteistlikest ehk ainujumala-usunditest: judaismist ja islamist. Õpetus päästmisest ja pattude andeksandmisest on ka üheks argumendiks, mida kristlikud misjonärid kasutavad teiseusuliste ristiusku meelitamisel. Nad selgitavad "paganatele", et hinge pattudest puhastamiseks, vaimseks kirgastumiseks ja surmajärgse õndsuse saavutamiseks polegi vaja sooritada päevast päeva keerukaid rituaale, ohverdusi, mantraid, meditatsioone jms - piisab sellest, kui siiralt pattusid kahetseda ja paluda Jeesusel oma südamesse tulla. Kristlik armuõpetus tundub olevat tähelepanuväärne ja võimas psühholoogiline programm. Selle omaksvõtt võib anda uue elumõtte ka narkosõltlastele, kurjategijatele või muul moel eluga lootusetult puntrasse jooksnutele, tavamõistes - "kadunud hingedele". Võrdluseks, budismi ja hinduismi kohaselt sünniks sedalaadi isik kogutud ränga karmakoorma tõttu järgmises elus heal juhul armetu sandina, pigem aga sea või rentslirotina. Islam ja judaism saadaksid taolise patustaja pikema jututa põrgutulle

Kristliku armuõpetuse aluseks olev, Jeesuse elu, surma ristil ja ülestõusmist kirjeldav sündmustik on kirjas Uue testamendi neljas evangeeliumis (vastav sõna tähendab muide kreeka keeles rõõmusõnumit, seda siis Jumala poolt inimkonnale osutatud armuakti kohta). Selle sündmustiku sügavama teoloogilise tõlgenduse pakuvad aga Pauluse kirjad erinevatele algkristlikele kogudustele tollases Rooma impeeriumis. Lühidalt kokku võttes pajatab armuõpetus, et inimkond oli Jeesuse tegevuse ajaks moraalselt sedavõrd alla käinud, et ei leidunud ainsatki isikut, kes oma heade tegude kaudu surmajärgsele õndsusele võinuks pretendeerida. Pauluse sõnutsi: sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23).

Nii oli heatahtlikul Jumalal, kes ei soovinud kogu inimkonna hukkaminekut, vaja välja nuputada kaval plaan inimeste päästmiseks. Selleks saatis ta inimkujul Maale oma poja Jeesuse, kes kannatas ränki piinu ja suri ristilööduna, seeläbi olles ohverdatud inimeste pattude eest. Võrdluseks, juudid kasutasid sel puhul näiteks ohvritallesid, kellele oma patud "kaela laadisid" ja kelle siis pidulikult ära veristasid. Ilmselge siis, et Jumala poja enda toime "ohvritallena" oli määratult mõjusam. Sellest piisas, et ühekorraga lunastada kõigi maailma inimeste, nii ammusurnute, elavate kui tulevaste sugupõlvede patud ja tagada neile igavene õnnis eksistents Jumala juures paradiisis. Samas jättis Jumal inimestele vaba valiku see lunastuspakkumine vastu võtta või tagasi lükata. Jumala plaani kavalus seisnes ka tõigas, et ta äratas Jeesuse kolm päeva pärast tolle ristisurma uuesti ellu. Seeläbi oli surm võidetud ja inimestele pakutud julgustav tõend, et ka nemad ei pea pääste vastuvõtnutena enam surma kartma.

Peamiselt evangeelses kristluses kasutatav mõiste päästmine (ka pöördumine, uuestisünd, Jeesuse oma ellu vastuvõtmine, Püha Vaimuga ristimine) tähendabki sisuliselt seda, et inimene langetab ühtedel või teistel asjaoludel isikliku otsuse see Piiblis kirjeldatav pakkumine vastu võtta ja usaldada end Jumala armu hoolde. (Võrdluseks, traditsioonilisemad kristlikud usulahud nagu katoliiklus, õigeusk ja luterlus sellist isiklikku laadi päästeakti ei tähtsusta, lugedes piisavaks usutunnistuse omaksvõttu, kristlike põhimõtete järgimist elus ja pühade kiriklike talituste ehk sakramentide täitmist.) Ühtlasi on tarvilik patukahetsus ja kristluse põhimõtete, s.t kristliku usutunnistuse omaksvõtt. Tavaliselt järgneb päästmisele ka uue elu alustamise rituaal - ristimine - ning seejärel asumine kristliku koguduse liikmeks.

Päästmine võib leida aset üksinda, kui pöördutakse vahetult (kristliku) Jumala poole. Selle taga on sageli ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud valik, aga see võib olla ka meeleheitest ajendatud samm. Kummalgi puhul võib määravaks saada eelnev tutvumine kristlusega sugulaste-sõprade kaudu, Piiblit ja muud kristlikku kirjandust lugedes või kristliku sisuga filme (nt Jeesus-filmi) vaadates. Väga sageli saadakse päästetud ka kristlikku jumalateenistust külastades või mõne empaatilise ja sisendusjõulise kristlase (nt pastori või misjonäri) privaatsel mõjutusel. Viimasel puhul leiab psühholoogiline päästmisakt tavaliselt aset koos palvetades. Päästmiskogemust iseloomustab selle läbielanute kirjelduste kohaselt jõuline emotsionaalne reaktsioon, mis väljendub ülevoolava õnne, tänutunde ja pisarate kaudu. Nii võib isik pöördumise hetkel tunda, et kogu teda seni rõhunud süü- ja patukoorem on korraga kadunud ja ta võib nüüdsest alustada uut elu "puhta lehena". Paljude seda kogenud kristlaste sõnutsi oli päästetud saamine kõige võimsam ja tähtsam sündmus nende elus. Sageli kaasneb sellega ka teisteski religioonides laialt levinud transtsendentaalne (religioosne / spirituaalne) elamus - tajutakse ühendust kõrgema vaimse jõuga ("jumala ligiolu"). Üheks päästmisega seonduvaks fenomeniks on ka patutunnetuse ilmnemine - see on ka läbivaks jooneks kristlaste autobiograafiates. Ühel või teisel moel jumalasõnaga kokku puutudes tabab isikut teatud hetkel täie raskusega arusaam enda senise elu mõttetusest ja patususest. Siinkohal on muidugi omaette küsimus, kas patutunnetuse allikaks on Püha Vaim isiklikult või hoopiski pastori / kristliku kirjaniku / Piibli karmid manitsused. Enamasti näib patutunnetus päästmisele eelnevat, olles peamiseks ajendiks selle radikaalse sammu astumisel.

Mis on kõige selle tulemus? Sageli teevad paadunud narkarid, kriminaalid ja muul moel iseenda ja/või ühiskonnaga pahuksis olevad isikud päästmise järgselt oma senise eluga lõpparve. Nad asuvad innukalt palvetama, lugema Piiblit ja külastama koguduse teenistusi, leides endale uue, toetava tutvusringkonna ning motivatsiooni elu rööpasse seadmiseks. Neist võivad saada korralikud ühiskonnaliikmed ja pereinimesed. Päästmisega kaasneb sageli ka järsk loobumine mitmesugustest pahedest (narkomaania, alkoholism jm) - tagasilangusi küll esineb, aga mõju näib reeglina olevat palju tugevam kui "ilmalike" võõrutusprogrammide puhul. 

Ei saa eitada, et intellektuaalses plaanis tundub kogu see armu ja päästmise teema ebaveenvana. Samas tunnete tasandil on tegu väga mõjusa ja inimeste elusid positiivses suunas muutva uskumusega. Seega pean tunnistama, et minu jaoks on päästmisega seonduv kristluse üks kõige mõistatuslikumaid tahkusid. Mis see siis võiks olla? Päästetud ise ütleksid siinpuhul, et seda ei saagi teada enne, kui pole asja oma nahal kogenud. Teisalt võib aga siis olla juba hilja asja kainelt ja ratsionaalselt analüüsida. Olen kristliku päästmise olemuse üle päris palju mõtisklenud ja kõne alla näivad tulevat järgmised võimalused:

• reaalne kõrgema jõu (Jumala / Jeesuse / Püha Vaimu) sekkumine inimese ellu - armu osutamine, et päästa inimese hing hukatusest ("päästetute" eneste üldine ja vankumatu seisukoht);

• isiksuse põhjalik psühholoogiline ümberprogrammeerimine (kodeerimine) nii isiku enese kui teda ümbritsevate kristlaste poolt - sarnaselt psühholoogiast tuntud neurolingvistilise programmeerimisega; päästmise akt ise oleks siis sellega kaasnev ekstaatiline (auto)sugestsioon (teaduslik vaateviis);

• kergesti mõjutatava (labiilse närvisüsteemiga) isiku lühiajaline eufooria- või transiseisund, mis saavutatakse autosugestsiooni või välise psühholoogilise manipuleerimise kaudu ja millele omistatakse väljamõeldud vaimne tähendus, et siduda isik kogudusega ja hakata teda seeläbi ära kasutama (teaduslik vaateviis, ateistliku baashoiakuga);

• isiksuse teadvuse ühildumine teatava energeetilise ühend-teadvusväljaga (kristliku egregoriga), mis toob kaasa kristliku ühisteadvuse omaksvõtu ja seeläbi indiviidi minateadvuse nõrgenemise; indiviid omandab juurdepääsu ühisvälja energiale (see seletaks seletamatuid tervenemisi ja muid "imesid"), samas annab palvetades ja jumalateenistustel osaledes regulaarselt enda energiat ühisvälja tugevdamiseks (paljude nõidade ja sensitiivide, samuti Eesti paganate nägemus).

Teaduslikust vaatevinklist oskab päästmise temaatikat kindlasti põhjalikumalt lahti seletada Tartu Ülikooli endine rektori kohusetäitja, religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar. Tema selleteemalist loengut pakub veebi kaudu kuulamiseks Raadio Ööülikool (ma ise pole veel jõudnud sellega tutvuda).

Pika ja kardetavasti segase loo lõpetuseks ka üks konkreetne näide päästmispalvest.

Niisiis, kes on valmis, et kutsuda Jeesus oma ellu? ;)