Mõttesahver

Tänapäeva Eestis on äärmiselt populaarseteks ajaviite-, ihuharimis- ja trennipaikadeks kujunenud spaad ehk veekeskused. Ja pole minulgi õnnestunud sellest suurmoest puutumata jääda. Minu lähim veekeskus - Aura keskus - asub mu Tartu-kodust vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et käimatajätmist ei saa ka mugavuse või ajapuuduse kraesse ajada. Nõnda olengi viimased paar aastat olnud Aura püsikunde, külastades keskust üldjuhul kord nädalas. Tõtt-öelda võlgnen tolle toreda harrastuse eest kogu tänu heale sõbrale Priidule, kes mu 2 aasta eest sealsamas ujuma aitas. Jajah - ka vana karu õnnestub vahel tantsima õpetada! Igatahes praeguseks olen juba üsna vilunud koerastiili harrastaja. Muudest stiilidest on mul kaunis hästi käpas küliliujumine. Klassikaliste olümpiastiilidega on lood esialgu täbaramad, ehkki paarkümmend meetrit ähmaselt krooli või rinnuliujumist meenutavat vehkimist-pladistamist suudan siiski põhja vajumata sooritada. Aga see selleks, hoopis huvitavam on vaadelda veek...

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest . Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega. Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte .) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes. Samas on ka selge, et nõnda põ...

Klassikirjand (11. kl) Kõnnin kalmistul Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad? Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant p...

Seoses asjaoluga, et eile oli võimalus ära näha pealkirjas mainitava teose põhjal valminud mängufilm , tundub asjakohane sel teemal siingi sõna võtta. Lühidalt öeldes on Taevase ettekuulutuse näol tegemist aastal 1993 ilmunud spirituaalse põnevusromaaniga. Õigupooest mitte just põnevikužanri tähtteosega - tegelaskujud ei paista silma just suurima psühholoogilise sügavusega ja ka süžee ei kannata hästi võrdlust näiteks Dan Browni bestselleritega. Küll aga piisab ka olemasolevast tasemest igati autori eesmärgi realiseerimiseks. Milleks ei ole midagi muud, kui läbi "kunstikeele" lugejale avaldada olulised vaimsed tõed - nn äratundmised , täpsemini siis autorile teadaolev info üksikisiku ja inimkonna spirituaalse arengu etappide kohta. Võib olla päris kindel, et kui psühhoterapeudina tegutsenud Redfield valinuks sama eesmärgi saavutamiseks tavapärase njuueidžliku tarkuseraamatu žanri, ei oleks tema teost üle maailma müüdud üle 20 miljoni eksemplari ega tõlgitud 34 keelde (2005...

See on väheldane ja raamatupoe riiulil mitte kuigi pilkupüüdev teos. Aga oi kui sisukas. Autoriks tuntud soomerootsi psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten, paljude eesti keeleski ilmunud nõustamis- ja eneseabiraamatute autor ja kirjastuse Pilgrim kodulehele tuginedes Skandinaavia tunnustatuim vaimsetel teemadel kirjutaja. Teadja on tal üks hoopis isemoodi teos - mine võta kinni, kas kaval fiktsioon või tõsilugu. Minategelasena figureerib seal Hellsten ise - autori ellu saabub järsku mõistatuslik vanamees, kellel on midagi jagada nii kirjanikule kui tema lugejatele. Algab väga ebatavaline ja normaalsuse piire raputav sündmusteahel. Raamatu motoks võiks ehk olla: Julge olla inimlik ja elada tõeliselt. Aga tegelikult ei tahakski rohkem ette ära rääkida, sest seda raamatut peab huviline ise lugema ja hingest-vaimust läbi laskma. Üks mu viimase aja parimaid lugemiselamusi kindlasti - soovitan!

2007. aasta lõpus leidis aset kauaoodatud kinosündmus, kui linastus režissöör Chris Weitzi käe all valminud film Kuldne kompass ( The Colden Compass ), mida eile minulgi rõõm oli kinos Rubiin nautida. Film on oma sisult küllaltki truu kirjanik Pullmani eelnevas blogistuses tutvustatud algtekstile, tuues meieni triloogia "Tema tumedad ained" esimese raamatu sündmustiku, välja arvatud kolm viimast peatükki. Sellegipoolest rullub vaataja ees 1.45 jooksul lahti äärmiselt tihe ja hoogne süžee - mõne kriitiku meelest pisut liialtki. Esindatud on enamus romaanist tuttavaid kontseptsioone ja tegevusliine, samas on siiski "ära nuditud" romaanis olulisel kohal olev religiooni-teema. Pullman ilmutab julma ja võimukat Oblatsioonikomiteed kujutades üpris otsesest sallimatust ristiusu ning selle globaalse mõjuvõimu vastu. Kristlikus USAs võinuks see aga anda hoobi filmi kassatuludele, nii esindab filmis kujundatud organisatsioon abstraktsemalt totalitaarseid võime. Antud asjaolu...

Eile õnnestus mul ära vaadata film, mida olin juba tükk aega sihtinud - Kuldne kompass ( The Colden Compass ). Mu huvi tulenes kinoloole ainese pakkunud briti kirjaniku Philip Pullmani teose lugemisest aasta-paar tagasi. Või õigupoolest lausa kolme teose, sest jutt käib fantaasiaromaanide triloogiast Tema tumedad ained ( His Dark Materials ). Konkreetse filmi aluseks on selle minu hinnangul Tolkieni, Rowlingu või Lewise loomingule sugugi mitte alla jääva koondteose avaosa. Romaani Kuldne kompass (originaalis: Northern Lights ) ülimalt sisutihe ja ladusalt kirjapandud tegevustik rullub läbi paralleelsete maailmade, millest igaüks on teisest pisut erinev. Nagu ka sealsed elanikud. Avaloo sündmuspaigaks olevas maailmas asub Teravmägedel inimkeeli rääkivate hiiglaslike sõjalembeste pantserkarude kuningriik, Soome kandis aga resideeruvad pikaealised ja võlutud puuokste abil taevalaotustes kihutavad naisnõiad. Tegevustiku alguspunkt Britannia on küllaltki sarnane meile tuttava saarega umbe...