Avatar: Vee olemus (2022)



Minu eelmisest Mõttesahvri täiendusest on möödas 12 aastat ja tänaseks 68-aastasel kinolegendil James Cameronil (koos stuudioga 20th Century Fox) kulus veel aasta rohkem, et teha valmis järg oma tehniliselt uuenduslikule ulmeseiklusele "Avatar" (2009). Vahepeal on mu blogimine unaruses püsinud, sest aeg on kulunud muudele töödele-tegemistele, aga nõnda kaua oodatud (ja nüüdseks juba kahel korral  Tallinna T1 keskuse Cinamoni IMAX saalis ja Tartu Lõunakeskuse Apollos  kogetud)  sündmus oli siiski piisavaks ajendiks, et kirjutada uus blogilugu. 

"Avatar" tõstis lati kõrgele nii Cameroni kui ka filmitööstuse jaoks. Praeguseks on see sisse toonud 2,93 miljardit dollarit (237 miljonilise eelarve juures)  tänini suurim kassatulu, mida üks film on teeninud (2. kohal on "Avengers: Endgame" ja 3. kohal Cameroni enda "Titanic"). Samuti on ületamatuna püsinud omas ajas uuendusliku 3D salvestustehnoloogiaga loodud tehniline lahendus. Avatarile järgnes Hollywoodis tõeline 3D buum, kui 3D lisati järeltöötluses enamikule suurematele filmidele, aga Cameroni kombel 3D kaameratega üles võetud kvaliteetset ruumilist pilti pakkuvaid filme suudeti toota vähe, mõneks säravaks näiteks on veel "Life of Pi", "Alice in Wonderland" ja "Tron: Legacy". Tipptasemel 3D produktsioon on väga kallis, selle asemel laialdaselt kasutatud järeltöötluse säästulahendused jätavad aga odava ning võltsi mulje, pigem filmielamusele kahjuks tulles, kallim on 3D seansi pilet niigi ja 3D prillid pahatihti ebamugavad. Nõnda pole imestada, et 3D vaimustus hakkas eelmise kümnendi keskpaigaks raugema ja enne Avatar-2 linastumist jõuti 3D kino juba surnukski kuulutada. Eks me näe, kas "The Way of Water" tähistab 3D filmide uut tulemist või jääb Cameron vastuvoolu ujujaks. 

"Avatari" algselt aastaks 2014 kavandatud jätkuosa sünd kulges üsna raskelt. Esimesest valminud stsenaariumist Cameron loobus, kuna ei jäänud sellega rahule, alustades koos nelja kaasstsenaristiga nullist. Valmisid lausa nelja jätkufilmi stsenaariumid, mis nõudis aga märksa põhjalikumat kavandamist. Samuti võttis aega tehnoloogia arendus, et saavutada piisavalt realistlikke veealuseid kaadreid. Välja töötati täiesti uudne motion capture animeerimistehnoloogia, kus filmitakse vee all tegutsevaid näitlejaid, kes järeltöötluses digitegelastega asendatakse. Teise uuendusena kasutati motion capture puhul lausa kaht "digitaalset nukku" - reaalse näitleja digikuvandit, millest esimene oli näitleja täpne jäljendus ja teine tema filmitegelane. Nii oli võimalik näitleja liikumist ja miimikat täpsemalt virtuaalkarakterile üle kanda. Ka esitusformaatide osas ei hoidnud Cameron ega stuudio end tagasi: film on maailma kinodes linastumas nii 2D kui ka kõigi tänapäeval võimalike 3D versioonidena (loe täpsemalt siit). Valitud USA ja Korea kinodes võimaldatakse lausa 4D elamust rappuvate istmete, veepritsmete ning muude põnevate lisaefektidega. Eestis saab uut Avatari kõrglahutusega ultrarealistlikus IMAX 3D Active + kuvaversioonis näha vaid T1 keskuse Cinamonis. Muide, nii IMAXi pakutava kõrge lahutusvõime kui ka kinofilmide tavastandardist (24 kaadrit sekundis ehk fps) kõrgema kaadrisageduse (48 fps või enam, maailmarekordiks on 120 fps Ang Lee 2019. a filmil "Gemini man", mis kassatulu mõttes paraku hävis) osas on osa filmisõpru kriitilised, kuna nende meelest võimendab inforikkam pilt muuhulgas ebausutavat näitlemist, kehvi eriefekte, halba digitöötlust jm vigasid, kokkuvõttes elamust pigem halvendades, samas kui traditsioonilisele kinole omane kuvasagedus võimaldanuks vigu peita, säilitades "kinomaagia". Liigkiire pilt mõjub vaatamisel ka ajule ja silmadele koormavamalt, eriti just rohkete kiirete action-stseenide puhul. Nii otsustas Cameron lõpuks Avatar-2 teha hübriidina: kiirendatud kuva (48 fps) on kasutatud vaid allveestseenide ja osa lennustseenide puhul, lisamaks neile sujuvust ja realistlikkust (loe sellest rohkem siit). 

Võtted algasid viimaks 2017. a suvel ja jõudsid lõpule aastal 2020, misjärel kulus veel üle kahe aasta esilinastuseni. (Kui Cameroni ja stuudio lubadused paika peavad, ei pea me järgmist "Avatari" enam nii kaua ootama: mitu uut osa filmiti korraga ja "Avatar 3" peaks linastuma juba aastal 2024, 4. film, mis väidetavalt ka juba osaliselt üles võetud, veel kaks aastat hiljem.)

"Avatar: The Way of Water" sõidutab kinosõbra taas nelja valgusaasta kaugusele, Maa lõunataeva ühe lähima ja eredaima tähe Alpha Centauri A süsteemi. Täpsemalt on tegu kaksiktähega, mis hõlmab kaht ümber ühise gravitatsioonikeskme tiirlevat ligikaudu Päikese-suurust kollast kääbustähte. Selle neljas planeet, päriselus veel avastamata Polyphemus on Jupiterile sarnanev gaasihiid 14 kaaslase ehk kuuga, millest üks, kergelt kurjakuulutava nimega Pandora ongi meie loo tegevuspaigaks. Maaga võrreldes 20% nõrgema gravitatsiooniga Pandora lopsakaid metsi asustab rikkalik fauna, mille esindajad on Maa analoogidest suuremad, enamasti kuue jäsemega ja bioluminestseeruva ehk hämaras helenduva nahaga. Nende seas leidub ka surmavaid kiskjaid, mistõttu on James Cameron Pandorat iseloomustanud kui "Eedeni aeda, millel on küüned ja kihvad". 

22. sajandi II poole tehnoloogiline areng on teinud inimkonnale võimalikuks reisid naaber-tähesüsteemidesse. Tähtedevaheliste reiside ja nendega seotud kaubanduse monopoli on haaranud hiidkorporatsioon RDA, mille kasumijahil bossid paraku eetikast ega keskkonnahoiust kuigivõrd ei hooli. Pandora rikkalik loodus ahvatleb RDAd paljude ressurssidega, aga nende hõivamist takistab põlisrahvas  kolmemeetrised, sinise naha ja pika haardsabaga intelligentsed humanoidid na'vid.  Küttide-korilastena muu loodusega harmoonias elades on nad välja arendanud keeruka kultuuri ja religiooni, mille keskmes on kogu Pandorat hingestav "maa-ema" Eywa. Na'vid saavad soovi korral luua teadvuste otsesideme ehk tsaheylu omavahel ja paljude teiste Pandora liikidega eriliste pealaest lähtuvate närvijätkete ühendamise kaudu  muuhulgas võimaldab see na'videl taltsutada ja mõttejõul juhtida erinevaid loomi (pa'li, ikran, toruk, ilu, tsurak) nende seljas sõitmiseks, aga ka eriliste nn hingepuude kaudu ühenduda Pandora ühendteadvusega, mis sisuliselt toimib kui hiiglaslik närvivõrgustik. Välise ohu korral võib kogu Pandora ökosüsteem enesekaitseks mobiliseeruda, nagu me esimeses filmis ka näha saime.

Uue filmiloo tegevustik toimub aastal 2170, 15 aastat pärast esimese filmi sündmusi. Peategelaseks (ja sedakorda ka loo jutustajaks) on taas maalane Jake Sully (Sam Worthington)  algselt inimesest sõdur, kes avatarina ehk siirdatud teadvusega hübriidse tehiskeha abil osales Pandora koloniseerimisel, enne kui oma halvatud inimkeha lõplikult hülgas ja na'vide vastupanuliikumisega ühines. Saaga avaloos olid na'vid Jake'i juhtimisel ning Eywa aktiivsel toel ahnetest ja vägivaldsetest sissetungijatest võitu saanud ning nood Pandoralt lahkuma sundinud. Uue filmi alguses näeme hõimupealikuks tõusnud Jake'i ja tema na'vist kaasa, Omatikaya hõimu šamaan-ravitsejaks ehk tsahikiks ülendatud Neytiri (Zoe Saldana) pere-idülli Pandora põlismetsa rüpes. Neile on vahepeal sündinud kolm last: teismeikka jõudnud pojad, isa uhkus Neteyam (Jamie Flatters) ja temast aasta noorem impulsiivne "must lammas" Lo'ak (Britain Dalton), ning väike, ent söakas tütar Tuktirey (Trinity Bliss). Lisaks on Jake ja Neytiri lapsendanud 1. filmis traagiliselt surnud teadlase, dr Grace Augustine'i avatarist (mida jätkuvalt algses maalaste baasis säilitatakse) salapärasel viisil sündinud tütre Kiri, kellele nüüd ei anna rahu tema päritolu, nagu ka mitte spontaanselt tekkivad ühendused Pandora loodust hingestava Eywaga. Muide, teismelisele Kirile on andnud hääle ja miimika vanameister Sigourney Weaver, kes ka tema ema kehastas, tuleb nentida, et see mõjub natuke veidralt. Samas on Kiri uutest tegelastest kõige huvitavam ja pole kahtlust, et Cameron on talle kavandanud tähtsa rolli ka järgmistes filmides. Lisaks on hõim osaliselt lapsendanud noort Tarzanit või Mowglit meenutava inimsoost nooruki nimega Miles Socorro (Jack Champion), keda na'vid kutsuvad Ämblikuks. Tegu on 1. filmi põhipahalase kolonel Miles Quaritchi (Stephen Lang) pojaga, kes eelmise loo lõpus koos käputäie na'videle lojaalsete inimestega Pandorale maha jäeti (lastele ei saanud kohaldada pikaks kosmosereisiks vajalikku krüound). Osa ajast veedabki Ämblik Taevarahva algses baasis (Hell's Gate) koos sõpradest inimteadlastega, et siis jälle hingamismaskiga varustatult Pandora metsades na'vide seltsis ringi seigelda.

Kogu idüll puruneb, kui pärast 14 rahulikku aastat saabuvad hävitavate tuleleekide saatel Pandorale kümme hiiglaslikku kosmoselaeva: vihatud Taevarahvas (RDA) naaseb veel arvukama kontingendi ja võimsama varustusega, mis hõlmab rohkeid eriotstarbelisi liikureid ja relvi. Ülivõimekate putuk-ehitusrobotite abil valmib vähem kui aastaga suur linn-põhibaas Bridgehead, mida ümbritsevad tõhusa relvastusega varustatud kõrged kaitsemüürid. Sealt lähtub Pandora koloniseerimine, kaugema eesmärgiga valmistada Pandora ette maalaste uueks koduks, kuna Maa on inimtegevuse mõjul elukõlbmatuks muutumas. Selle iseenesest õilsa missiooni rahastamiseks ammutab RDA aplalt ja hoolimatult Pandora hinnalisi loodusvarasid, sh juba 1. filmist tuttavat supermineraali unobtaanium ja uudse, veel hinnalisema "tootena" vananemist peatavat vaalalaadsete mereasukate tulkunide ajunäärmenõret amrita, mille liitrise koguse saamiseks tuleb ligi 100 meetri pikkune ja inimesest intelligentsem üllas loom tappa. 

Mõistagi ei sobi vägivaldse Taevarahva tagasitulek na'videle, kes Jake'i juhtimisel RDA tegevusi igal võimalusel saboteerivad. Pärismaalaste vastupanu mahasurumiseks tuuakse appi... 1. filmi lõpus Neytirilt tapva vibunoole rinda saanud julm kolonel Quaritch koos oma ustava merejalaväelaste üksusega. Nende teadvustest oli enne eelmise filmi lõpulahingut tehtud varukoopiad, mis nüüd avafilmist tuttaval viisil loodud hübriidkehadesse ehk avataridesse sisestati, võimaldamaks vastsel löögirühmal inimese jaoks surmavalt toksilises (rohkesti vesiniksulfiidi, metaani ja ammoniaaki sisaldavas) atmosfääris ohutult ja tõhusalt toimetada. Mõistagi on jõhkrate hübriidolendite esimeseks ülesandeks leida ja tappa mässujuht Jake. Sellest saab hoo sisse põnev sündmustik, milles põhiliinile lisavad vürtsi kohati pingelised peresuhted, siseheitlused ning vajadus harjuda pagulase-eluga rohenahksete ja poolveelise eluviisiga igakülgselt kohastunud mere-navi'de juures, kui Metkayina klanni pealik Tonowari (Cliff Curtis) neile RDA vägede eest varjupaika võimaldab. Teistmoodi kultuuri ja elulaadi omaksvõtt on perele tõsine väljakutse. Sullyde lastel tuleb sõbruneda kohalike eakaaslastega, mis eriti just Lo'aki jaoks ei edene kuigi ladusalt. Muide, pealik Tonowari tsahikist kaasat Ronali kehastab Kate Winslet, kes erinevalt eelmisest jäisest koostööst Cameroniga nüüd end meres kui kala vees tunneb. Veealuste võtete teostamiseks oli ta treeninud sukeldumist, kuni suutis hingamata vee all viibida üle 7 minuti! Kõik need sinised hiidhumanoidid on ilmekad ja toredad, aga mõistagi on ka teise filmi suurimaks vaatamisväärsuseks imepärane Pandora elustik. Lisaks metsakooslustele saame sel korral teha tutvust rannikumere mitte vähem elurikka ökosüsteemiga, mille krooniks hiiglaslikud tulkunid, kellega na'vide merehõimudel on sõlmitud väga lähedane sõprussuhe. Kõike seda peab ise nägema  ja kindlasti 3Ds! Jake saab endale uue, tuulehaugi ja lendkala hiidhübriidi meenutava "sõjaratsu", ning mõistagi ei jää tulemata ka suur lõpulahing, kus tal tuleb koloneli ja RDAga taas relvad ristata. Kas jälle sekkub otsustaval hetkel Eywa, kellega emalt ülitundlikkuse pärinud Kiri ühenduses on? Ja mis valikuid teeb inimpoiss Spider, kohtudes oma kolonelist isaga?

Visuaalselt on "The Way of Water" suurepärane ja mõjub eriti võimsalt just IMAXi saalis, kus nii heli kui ka suurele kumerekraanile kuvatav pilt on väga realistlikud. Samas nappis uues loos 1. filmi uudsuse võlu, nii et päris samaväärset "läbiraputust" sel korral ei tekkinud. Filmi pikkus on lausa 192 minutit, mis on vaatajale korralik väljakutse. Samas ei saa ma nõustuda nende kriitikutega, kelle meelest oli film liialt pikaks venitatud - Cameron oskab vaheldada adrenaliiniküllast põnevust rahulike stseenidega, nii et tervikkogemus on sidus ja nauditav. Keskne lugu on Cameronile omaselt taas üsna lihtne (kellele see ei istu, võib rahumeeli pühenduda nt Christopher Nolani teostele) ja näitlejatöödki jalust ei raba (enamuse filmist sisustavad na'vi tegelased on digitaalselt loodud, ehkki reaalsete näitlejate hääle ja miimikaga), aga vajalikku vürtsi lisavad juba mainitud vägagi üldinimlikud kõrvalliinid ja -teemad. Pisut häiris uue RDA seltskonna kujutamine valdavalt ühekülgsete "pahadena", aga ega me tänagi omaenda planeedi ja selle teiste asukatega kokkuvõttes paremini käitu. 

Kokkuvõttes pakkus "The Way of Water" nauditava kinoelamuse ning jään huviga ootama järgmisi osi, saamaks teada, kuidas jätkub na'vide ja Taevarahva vastasseis. Aga millega suudaksid uued järjed meid veel üllatada? Kas ei ole me juba piisavalt näinud Pandora ökosüsteeme? Cameron on andnud vihjeid, et tulevased järjed võivad meid viia planeet Polyphemuse teistele kuudele, mis samuti elurikkad on. 3. filmi puhul on aga vihjatud ka veel ühele na'vide hõimule, keda seal näha saame. Igatahes on tegemist laieneva filmiuniversumiga, mis pakub meile loodetavasti veel palju põnevat avastamist ja silmailu. 

Kommentaarid

webxan ütles …
Minugi poolest olgu Cameron vastuvoolu ujuja, andes mulle põhjuse kinos käia. Kõik 2D ja nn järeltöödeldud 3D filmid ei kutsu kinno. Hoopis mugavam on filme vahtida kodus selitades ning kaaskinoliste köhatusi, sosinaid ning popcorni lõhna ning krõbinat kogemata.
webxan ütles …
Minul on kaks kogemust. 3D kogemus Lõunakeskuse Apollost ja 3D HFR Eedeni Cinamonist. Ma ei tea millest küll tingituna, kuid ma ei näinud absoluutselt mingit erinevust neil kahel erineval formaadil. See on ehk umbes sama efekt nagu failide allalaadimise kiirused kas 1 GB või 2 GB? Inimene ei taju teatud kvaliteedi juures enam erinevust? Võimalik muidugi, et probleem on minus.
propsis ütles …
3D HFR Eedeni Cinamonist - see ei klapi kohe üldse, sest Eedenis on ka Apollo, aga seal ei ole minu teada 3D võimekusega saale, või igatahes ei ole Avatari seal veel 3Dna näidatud.
Ise võin öelda, et pärast hiljutist Tallinna Cinamoni IMAX-saali kogemust tundus Lõunakeskuse Apollo harilik (vist ka HFR-ta) 3D mulle nii pildi kui heli mõttes natuke lahja.

Populaarsed postitused sellest blogist

Baruto

Avatar

Füsio(g)noomiast