Avatar


Hiljuti õnnestus mul koos kaaskommentaator Alvar Hansoga Tartu Cinamonis ära vaadata 2D versioon kauaoodatud ulmeseiklusest Avatar. Et filmielamus osutus vaatamata ruumilisuse puudumisele (3D on plaanis ka peagi Tallinnas ette võtta) veelgi vägevamaks, kui seda lubasid positiivsed meediakajad (millesse ma küll targu põhjalikumalt ei süüvinud), siis leian, et asi on väärt ka blogis kajastamist.
Avatar on James Cameroni autorifilm – ta on ühtaegu nii selle produtsent, stsenarist kui ka lavastaja. 114 lk pikkuse käsikirja sai Cameron Wikipedia andmetel valmis juba aastal 1994, võtted olid kavas kohe pärast superfilmi Titanic valmimist (1997) ja film pidi linastuma juba 10 aastat tagasi. Siiski leidis Cameron, et kulub veel aega, kuni tehnoloogia areng tema ideedele järele jõuab. Aastal 2006 võttiski mees Avatari uuesti käsile, kohendas käsikirja, töötas välja na’vide keele ja kultuuri ning algatas filmi tootmise. Cameroni sõnutsi koosneb film 60% ulatuses arvutianimatsioonist ja 40% osas kaameraga jäädvustatud stseenidest (võttepaikadeks Los Angelese ümbrus ja Uus-Meremaa). Avatari loomisel kasutati mitmesuguseid uuenduslikke tehnoloogiaid, sh „virtuaalset kaamerat“, mis võimaldas režissööril ühendada animeeritud keskkonda ja tegelasi otse filmimise ajal näitlejate omadega, selmet digitaalne osa filmile lisada alles pärast reaalseid võtteid. Arendati edasi ka liikumise, sh muutuvate näoilmete digitaliseerimise võtteid. Uuenduslik on filmimisel kasutatud 3D tehnoloogia, mis võimaldab filmi nautida kolmemõõtmelisena. Muusika autoriks on ka Titanicule soundtracki loonud James Horner, filmi teemalaulu I See You esitab brittide noor superstaar Leona Lewis.
Avatari sündmustikku ma siinkohal pikemalt ümber jutustama ei hakkaks, kuna filmi enam või vähem põhjalikke sisukirjeldusi leiab huviline veebist rohkesti. Teisalt on tõelised asjahuvilised selle linateose tänaseks tõenäoliselt juba niikuinii oma silmaga üle vaadanud. Olgu vaid mainitud, et „Avatari“ tegevustik viib meid aastasse 2156, ühe planeedi rikkaliku, kuid inimsoo seisukohast võttes äärmiselt vaenuliku ökosüsteemiga kuule, mille inimesed Pandoraks on nimetanud. Maalasi, kes meie koduplaneedi loodusressursid juba viimseni välja on kurnanud ja seetõttu kosmosesse laienema sunnitud, ahvatleb Pandoral leiduv ülihinnaline mineraal unobtaanium, mille peamine leiukoht paikneb aga otse ümbritseva loodusega tihedas sümbioosis elava suurekasvulise humanoidse rassi na’vide elupaigas. Nii on palgalise sõjaväelise üksuse toel planeedi inimesele mürgisest atmosfäärist hermeetiliselt eraldatud kõrgtehnoloogilises baasis pesitseval kaevandusfirmal tarvis leida võimalusi tülikatest põliselanikest vabanemiseks. Filmi sisutelje moodustabki konflikt tehnitsistliku, materialistliku, sõjardliku ja röövkapitalismi harrastava inimtsivilisatsiooni ning tehnoloogilises arengus kiviaja tasemel viibivate looduslähedase eluviisi ja spirituaalse maailmakäsitlusega na’vide vahel. Samas leidub ka inimeste seas vähemus, kes suhtub sümpaatiaga põliselanike kultuuri ja enesemääramisõigusesse ega poolda nende sunniviisilist väljatõrjumist iidselt asualalt. Kumbki leeridest ei ilmuta järeleandmist ja tegevustik areneb vääramatult kokkupõrke suunas.
Avatarist rääkides ei saa üle ega ümber Pandora imelisest looduskeskkonnast ja ökosüsteemist. Pandora värvikat ja lopsakat loodust (mille visuaalne kujutamine väärib kahtlemata Kuldmehikest) sulandab ühte teadvuslik eluvõrgustik Eywa, mille keskmeks on maagiline Hingede Puu. See väga mõjus käsitlusviis sarnaneb tugevasti paljude Maa põlisrahvaste omale, näiteks indiaanlaste ideedele Suurest Vaimust ja aborigeenide uskumustele Vikerkaaremaost, kes kogu maailma hingestab, samuti ka muistsete eestlaste uskumustele. Teisalt kõlab see hästi kokku kaasaegse uusima teaduse avastustest indu saanud Lääne vaimsuse ideedega, mille kohaselt kõik on kõigega seotud reaalsuse süvatasandil toimiva teadvusliku infovälja kaudu. Materialistidest-skeptikutest kriitikud heidavad Avatarile mõistagi ette „naeruväärse new-age kräpi“ vms serveerimist, samas minu jaoks tabas Cameron oma eluvõrgustiku ideega (koos põneva füüsilise võimalusega sellega vahetusse kontakti astuda) igati kümnesse. Oleks meil, inimestel, ometi sarnane „ühenduseots“ käepärast – seda nii üksteise kui ülejäänud loodusega suhtlemiseks – küllap oleksid siis asjalood meie koduplaneedil praegusest märksa paremad!
Põnev on ka filmi pealkirjaski sisalduv avatari kontseptsioon. Mulle seostus vastav tehnoloogia hiljutiloetud Clifford D. Simaki klassikalise ulmeromaaniga „Linn“, kus inimesed sarnasel viisil jupiterlaste sitketesse kehadesse siirati (mis lõpuks inimsoole saatuslikuks saigi). Tooksin ka välja hea sõbra Alvar Hanso tehtud avastuse, et geneetiliselt segatud avataridel on sõrmi viis, sellal kui na’videl vaid neli. Milleks selline hübriidsus tarvilik oli, seda otsustagu hea lugeja ise veidikest loogikat appi võttes. Puhtalt arvutitehnoloogia abil loodud sinisenahalised na’vid nägid välja huvitavad, meeldivad ja küllaltki loomutruud – respekt nende väljaarendajatele, kes on ära teinud hiiglasliku töö!
Avatari vastuvõtt filmikriitikute ja muidu -gurmaanide poolt on olnud valdavalt positiivne. Loomulikult tõstetakse esile esmaklassilisi tehnoloogilisi lahendusi, digitaalseid efekte jm visuaalset komponenti. Sisu osas on arvamused aga vastakad. Osa kriitikuid on Avatarist vaimustuses, teised toovad aga välja erinevaid sisulisi põhjendusi, miks see film siiski ei vääri kohta filmikunsti kullafondis. Mina olen ühes paadis esimestega, seetõttu käsitlengi järgnevalt mõningaid kriitikute põhiargumente, püüdes neid kummutada.
Avatari on sageli kritiseeritud „labase“, „klišeeliku“, „üheplaanilise“ jms tegevustiku eest. Mida „peenema“ maitsega filmikriitik, seda valjem on olnud vingumine Avatari stsenaariumi lihtsakoelisuse ja dialoogide lameduse teemal. Tõsi: sündmustik ei paista silma metatasandite rohkuse, psühholoogilise keerukuse ega filosoofilise kõrgpilotaaži poolest. Mis puutub aga sündmustiku etteaimatavusse, siis seda ma Avatarile süüks ei paneks. Maailma esimene suur 3D-mängufilm vaid võidab tegevusliini selgusest, mis võimaldab filmist ja selle sõnumist osa saada võimalikult laial auditooriumil. Meenutagem, et ka läbi aegade suurim kassamagnet, Cameroni eelmine megafilm Titanic jutustas tegelikult ju väga lihtsat lugu – kas see vähendas siis filmi mõjusust? Sõnumi selgus aitab Avataril juhtida inimkonna tähelepanu tõeliselt olulistele ja pakilistele teemadele nagu sõja mõttetu julmus, keskkonnahoiu ja kultuuridevahelise mõistmise vajalikkus. Muide, elu ise kipub olema märksa „lihtsakoelisem“, kui pidada näiteks silmas USA administratsiooni viimase kümnendi mustvalget „terrorismivastast“ retoorikat, mida osavasti kasutatakse peaaegu kõige õigustamiseks. Tõsi ta on, Avatargi ei saanud hakkama Hollywoodi põnevikele omase Haavamatu Kangelase kuvandita (peaosaline pääseb ülinapilt kõigi ohtude küüsist ja taastub imekiiresti vägevatest hoopidest – aga kas meile oleks siis rohkem meeldinud, kui Jake või Neytiri oleks surma saanud? Veel on Avatarile ette heidetud „halba“, „lamedat“ jms dialoogi. Keeruka dialoogi ihkajaile võiks siinkohal soovitada mõningaid väärtkirjanduse hulka arvatavaid raamatuid – reaalne inimestevaheline vestlus ei kujuta endast üldjuhul ligilähedaseltki säärast verbaalset ekvilibristikat, mida filmidest millegipärast ootama kiputakse (eriti just snoobitsevate kriitikute poolt). Kui Avatari dialoogid olid „halvad“, siis mida arvata näiteks sellest otse tõsielust võetud dialoogist Eesti eliiti kuuluvate meeste vahel? Tõsi, eks alati saab paremini ja mõjusamalt (siin pakuvad eeskuju näiteks Quentin Tarantino teosed), kuid ei olnud ka Avatari dialoogidel minu meelest siiski häda midagi. Samas oli dialoogidel selles loos minu hinnangul suhteliselt teisejärguline roll.
Sageli Cameronile ette heidetud peategelase Jake Sully kujutamine avatud hingega, naiivse „ullikesena“ oli minu meelest sisuliselt õigustatud. Olemata eelnevalt „programmeeritud“, avanes talle võimalus na’vide maailma avastada eelarvamusepriilt, vahetult, puhta lehena. Nii saavutas ta pärismaalastega sedavõrd tugeva kontakti, mis teisiti polnuks ilmselt võimalik. Mõni kommentaator on Jake’i võrrelnud muinasjuttudest tuttava Loll-Ivaniga – see võrdlus polegi päris kohatu. Muistsed idamaade targad on toonitanud, et millegi või kellegi tõeliseks mõistmiseks ja tunnetamiseks tuleb oma meelepeegel puhastada eelarvamustest, soovmõtetest ja muudest subjektiivsetest filtritest. Või nagu ütles Jeesus: Õndsad on vaimus(t) vaesed. Jake on peategelasena väga meeldiv oma lihtsa oleku, julguse, avatuse, heasüdamlikkuse ja kaastundlikkuse poolest. Samuti äratab poolehoidu Sigourney Weaveri tegelaskuju karmiloomulise, kuid ausa, vastutustundliku ja põhimõttekindla teadlasena.
Küllaltki ühemõtteliselt tunneme filmis ära eurooplaste „tugevama õigusega“ sooritatud koloniaalvallutused, üleoleva hoolimatuse põlisrahvaste ning nende eluviisi, uskumuste ja kultuuri suhtes, röövelliku loodusvarade hõlvamise, tänapäevase „terrorismivastase sõja“. Sel põhjusel on mõni kriitik Avatari nimetanud koguni kõige anti-Läänelikumaks ja valge rassi vastasemaks filmiks, mis kunagi Hollywoodis tehtud, vt nt siit. Tõsi ta on: kummalisel kombel praktiliselt vaid valgenahalistest koosnev armeeüksus teostab filmis jõhkra sõjardist koloneli juhtimisel korvamatut hävitustööd põlisrahva na’vide pühapaikade kallal, hävitab nende Kodupuu ega põrku tagasi ka na’vide endi minemapühkimise ees. Samas, mina ei näe filmis siiski mingit erilist valgetevastast ajupesu. Ei saa ju eitada, et valgete kantav Lääne tsivilisatsioon on jõhkra ekspansiooni abil endale anastanud hiiglaslikud territooriumid nii Ameerikas, Austraalias kui teistel mandritel. Sealjuures ei ole enamasti hoolitud ei põliselanike õigustest ega ka kohalikust looduskeskkonnast. Avatar tuletabki seda ajaloolist ülekohut meelde ja on ühtlasi hoiatuseks, et vigadest tuleb õppida, kui me ei soovi, et inimsoo käekäik oleks 150 aasta pärast sarnane filmis kujutatule: oma planeet lagastatud ja sama teoksil ka teistel taevakehadel. Mis siin salata: verist lõpplahendust oli minulgi kurvastav vaadata – pigem tahtnuks, et juhtub mingi ime ja asjad lahenevad rahumeelselt, läbi vastastikuse mõistmise ja austuse saavutamise. Samas, seda loota olnuks siiski naiivne, silmas pidades kaevanduskompanii bosside üdini ahnet, materialistlikku ja kasumile orienteeritud hoiakut. Ka puudus tapamasinateks treenitud palgalistel sõjaväelastel, kes polnud vaevunud na’vide maailma ega kultuuri süüvima, pidades neid vaid primitiivseteks ja metsikuteks pärismaalasteks, sisuline motivatsioon neid kaitsma asuda, rikkudes sellega käsuliini ja langedes karmi komandöri viha alla. Seda märkimisväärsem, et vaatamata ebasoodsatele eeldustele leidus trobikond inimesi, kes toimuva ekslikkust ja julmust mõistsid. Pangem tähele, et nad ei asunud liigikaaslaste vastu kergekäeliselt, vaid püüdsid esmalt neid veenda julmast tegevusest loobuma ja humaansemaid võimalusi otsima. Viimaks ei jäänud neil enam muud valikut, kui vastutegevust alustada.
Kõige paremaks vastuseks kriitikutele on filmi menukus vaatajate hulgas. Esiteks on ülemaailmses filmisõprade portaalis IMDb Avatari keskmiseks hindeks 8,7/10, millega film platseerub kõigi aegade pingereas kolmandasse kümnesse. Teiseks tuleb arvesse võtta ka filmi vaadatavust ja sellest tulenevat ärilist edukust. Enam kui 1000 tegijat kaasanud suurfilmi maksumuseks oli erinevatel andmetel 280 – 310 miljonit dollarit, millele lisandus umbes 150-miljoniline turunduseelarve. See risk on end juba praegu kuhjaga õigustanud, sest Avatar on kolme esimese linastusnädalaga teeninud üle miljardi dollari. Avanädalavahetus ei olnud sealjuures kuigi väljapaistev – selle põhjal jõudis mõni kehkenpüks filmi juba läbikukkumiseks tembeldada. Samas ei ole sellele järgnenud tavapärast kiiret vaadatavuse langust: saalide täituvus püsib stabiilselt kõrgena. Nähtavasti lähevad paljud Avatari ka teist ja kolmandat korda vaatama, ärgitades sellele ka sõpru ja sugulasi. Nii ei tundu olema kahtlust, et Avatarist saab kõigi aegade edukaim film, tõugates troonilt Cameroni eelmise suureepose Titanic. See asjaolu valmistab minusarnastele fännidele suurt rõõmu, kuna Cameron on lubanud Avatarile edukuse korral ka kaks järge vändata. Neis leiame loodetavasti enamat süüvimist Pandora imelisse maailma ja selle elanike kultuuri, mis aitaks lisaks fännide rõõmustamisele vaigistada ka esimest filmi pealiskaudseks muinasjutuks sõimavaid kriitikuid.
Kosmilise ulmetriloogia avafilmina, mille täiendavaks eesmärgiks oli kõrgtasemelise 3D-tehnoloogia arendamine ja juurutamine, kujutab Avatar endast minu hinnangul täielikku õnnestumist. Film mõjus snobismist ja liigsest enesetähtsusest rikkumata vaatajale tugevasti nii emotsionaalses kui esteetilises plaanis. Nüüd jääb üle loota, et James Cameron peab oma lubadust ja lähiaastatel meid veelgi rõõmustab.

Kommentaarid

webxan ütles …
Lugemata ainustki eellugu või uurimata mingeidki IMDb-sid, vaatasin ma filmi suure huviga.

See on tõesti hea, et autorid ei tõtanud filmi juba 10 aasta eest tegema, vaid sooritasid selle praegusel tasemel. Ma pole kindel, et 3D filmile suudab kuigi palju juurde andagi. Ehk lihtsalt ilusaid vaateid.

Kui millalgi aeg küps, kirjutan ehk pikema kommentaari. Käesoleva sissekande autorile teadmiseks, et inimesed ei jagune ainuüksi jõrmideks materialistideks ja imetublideks idealistideks.
kass27 ütles …
Lõpuks ometi üks pikk lugu pisikese arvamusega sellest ülifilmist. Lugesin seda kirjutist mõnuga. Kahjuks ei leidnud ma vastusi paljudele küsimustele, mis kerkisid mul esile seda linateost vaadates.
Mind huvitas selle ülihinnalise mineraali unobtaaniumi tarbimisväärtus ehk milleks seda Maa peal vaja oleks olnud, milline tööstus selle eest ülikallist hinda oleks maksnud. Paraku ei leidnud ka Propsis sellele küsimusele vastust.
Pandora värvikas ja lopsakas loodus oli siiski kuidagi sünge ja polaaröö moodi. Vaevalt leidub vaimustunud vaatajate hulgas neid, kes pärast kainenemist sellises maailmas tegelikult elada tahaksid. Kuidas Propsis end sellises keskkonnas tunneks?
„Teadvuslik eluvõrgustik ...Teisalt kõlab see hästi kokku kaasaegse uusima teaduse avastustest indu saanud Lääne vaimsuse ideedega, mille kohaselt kõik on kõigega seotud reaalsuse süvatasandil toimiva teadvusliku infovälja kaudu.“ Piinliku täpsusega sõnastatud definitsioon. Uurigem selle toimimist tänapäeva Eestis. Üks mu endine töökaaslane töötab ühe Tallinna haigla vastuvõtus ja tõi välja kurva tõsiasja, et inimestega juhtunud õnnetused on väga tugevasti seotud Kuu faasidega. Samuti päikese aktiivsusega ning magnettormidega. Eriti selgelt eristub õnnetustesse sattumine jokkis tegelaste jaoks. Täiskuu on neile nagu ihunuhtlus. Käraka tarbimine on lihtsaim ja kiireim viis õndsuse leidmiseks. Kui tuua siia võrdluseks Jeesuse lause: Õndsad on vaimus(t) vaesed, siis eesti keeles tähendaks see: enne saa vaimult vaeseks, siis jõuad õndsusse. Kuidagi ei õnnestu vaimult vaestele selgeks teha, et reaalsuse süvatasandil on teadvuslik infoväli, mille kaudu saab kõiksust siduda ja seega õnnetustest hoiduda. Miks õndsuse saavutanud isikud osutuvad tülinaks, hädaks ja viletsuseks tegusatele ning vastikult materialistlikele inimestele?
Kas filmis oli piisavalt hästi avatari kui nähtuse olemust seletatud?
Kas Propsis nägi filmis ka midagi sellist, millele teised kommentaatorid tähelepanu ei juhtinud?
Tahaksin selle lihvitud jutu taustal natuke ka arutelu tekitada. Näiteks.
Samas siiski oli olemas valgetevastane ajupesu, mis käis läbi nätsu nätsutava piloodi ja kohvikruusi külge klammerdunud komandöri. Valge inimene käsutäitjana oli siin filmis lausa tolaks tehtud. Filmi idee oligi pigem naeruvääristada sõjardlikku maailmapoliitikat, kui hirmutada või näägutada mineviku vallutuste teemal. Mida arvad?
Hetkelõpetuseks.
Titaanikulaadne muusika pani muigama, kuid lamedad dialoogid selles filmis mulle meeldisid. Film on eelkõige vaatamiseks, mitte inimkeelse mula kuulamiseks.
Vaatamata kõrgetasemelise 3D-tehnoloogia mõjuvõimsusele ei suudaks ma seda torefilmi ligi 3 tundi kõval kinopingil istudes vaadata. Minu selg ja istmik hakkavad valust tuld lööma ning rikuvad ära kogu elamuse.
webxan ütles …
Ma arvan ise, enne kui autor jõuab oma arvamuse öelda.

Näiteks mina ei pannud muusikalist tausta üldse tähelegi.

Dialoogid tunduvad igati asjalikud siis, kui neid sooritatakse inimkeeles, eriti aga tavalise inimese igapäevakeeles. Sellist sõnademängu, nagu mõned matrixi-sarnased filmid viljelevad, ei poolda ma peaaegu kunagi. See ei ole elu, see on tehislik. Normaalsed inimesed nii ei räägi. Tõsi, siingi võiks teha pisikese möönduse nt hiina tarkade öeldud lausetesse (kuna eurooplastele on jäänud mulje, et kõik, mida nood buddhakummardajad mokaotsastki mainivad, on Ülim Tõde, vähemasti on sellesse moodne uskuda).

Pisut häris mind filmis see lendlevate mätaste müstika, mis ei läinud kokku ülejäänud tasanditega. Kuid samas seletas see asjaolu, miks suutis pelgalt nelja pisikese propelleri jõul õhus püsida too hiiglama suur raudvaat. Küllap oli tollel Pandoral õhk mingi teise koostisega, kui inimene Maal harjunud on. Sellele viitasid ka mitmesugused peened maskid jms.

Pean nõustuma Kassiga, kellele samuti tundus, et sõjardid olid esitatud eriliselt jõrmidena. Ka mina ei saanud aru, milleks neile seda mineraali vaja on. Küll aga ei saanud ma ka sedasi aru, et neil oleks seda tarvis olnud Maale minekuks, kuna Maa olla juba ammu hävitatud. Vaevalt seal siis enam ka elu on. Võib vaid oletada, et see kolekallis mineraal sobib näiteks nende lendlevate tünnide kütuseks vms.

Kinos ei meeldi mullegi käia. ehkki 3D tarvis oleksin ehk erandi teinud. Vastupidiselt eelkõnelejaga eelistan ma just kõvemat istmikualust. Kõige vähem meeldib mulle kinos publik. Teinekord muidugi joppab, et satub viisakas koosseis. Enamasti nad seal röhitsevad, köhivad, purskuvad vales kohas naerma, jutustavad omavahel, krõbistavad poppkorni ja luristavad kokakoolat, misjärel käivad kolinal saalist väljas põit tühjendamas.
kass27 ütles …
Tore, et aktiivne kaasamõtlemine toimib :)
Eks mindki häiris muu tumeduse hulgas ka õhku riputatud mäestik. Kuna ka masinad olid sama osavad rippuma, siis kuulus see ulme tõsiselt võetava ulme valda. Pigem oli tore too asjaolu, et maakülgetõmme mõjus kõige ehedamalt kahejalgsetele :D
Inimkeelse mula all pidasin silmas liigselt mulisevaid nn seebikalaadseid filme, kus vaadata polegi midagi, pigem asja kuuldemänguna võtta.
Aga kõva istumisaluse nautimine paneb mind imestama. Kas kannikatesisene veri kõva tooli ja vaagnaluu vahel seisma ei jäägi ning surinat ei tekitagi? Teiste inimeste vahele kinnikiilutuna on pisut ebamugav oma asendit pidevalt vahetada ju ka.
propsis ütles …
Tänan häid kommenteerijaid asjaliku arutelu ja küsimuste eest!
Vabandust, et mu vastamine veidi viibis, aga võtan nüüd siis käsile kass27 pärimised.

Hakatuseks, unobtaaniumi (unobtainable 'kättesaamatu') olemus ei ole minu arvates filmi seisukohast kuigi oluline. Lihtsalt see oli päästikuks, mis vallandas kapitalistide hoolimatu ahnuse. Tutvudes veebist kättesaadava James Cameroni originaalkäsikirjaga, selgub (lk 14) et unobtaanium on vaid Pandoral leiduv eriliste omadustega mineraal, mis paistab silma toatemperatuuril ülijuhtivuse poolest. Taoline aine on materjaliteadlaste Püha Graal, mille kasutusalad on väga rikkalikud ja väärtus seega ülikõrge. Ülijuhtivus põhjustab unobtaaniumi leviteerimise magnetväljas, mida oli näha ka filmis. Just tol põhjusel leidusidki Pandoral õhus hõljuvad Kõmisevad Kaljud, ehk maalastest vallutajate pruugis Halleluuja mäed.

Pandora loodus ei oleks maalase jaoks mõistagi kuigi ohutu ega tervislik - seda rõhutas jõuliselt ju ka kurjamist kolonel oma väeüksusele. Samas, ka siin võib tuua moralistliku paralleeli. Esimestena Amasoonia vihmametsadesse jõudnud kahvanäod ristisid selle hiiglasliku ja ülirikkaliku elustikuga kandi "roheliseks põrguks". Nende jaoks oli vihmamets ääretult vaenulik, ebameeldiv, ohtlik, problemaatiline keskkond, kus end varjasid kardetavad kiskjad ja metsikud pärismaalased. Vihmamets takitas maade põllunduslikku hõlvamist, kaevanduste rajamist jm majandustegevust. Selle väärtust on hakatud mõistma alles 20. sajandil - loodetavasti pole liiga hilja. Pandora metsik lopsakas ürgloodus seostub minu jaoks otseselt Maa vihmametsadega. Olgugi ma ise sellises keskkonnas hakkama ei saaks, ei halvenda see karvavõrdki mu suhtumist vihmametsadesse. Sarnaselt meeldib mulle väga tiiger kui imekaunis ja oivaline loom, olgugi et ma temaga võrevabades oludes sugugi kohtuda ei ihkaks. :P
webxan ütles …
Ega see nüüd liiga aus pole, et filmi mõistmiseks peaks igaüks selle käsikirja ka läbi lugema.

Ometi lisasid Propsise kommentaarid väga palju väärtuslikku teavet selle imemineraali kasutuse kohta, andes ühtlasi selgituse nii hõljuvate saarte kui ka matsakate lennumasinate põhimõttele.

Suur tänu!
kass27 ütles …
Tuleb välja, et unobtaaniumi olemus on filmi mõistmise seisukohalt vägagi oluline. Ülijuhtivuse ja magnetvälja teooria pisut isegi selgitavad selle veidra elukeskkonna olemust, kuid filmi jooksul toimus palju teistsorti maakülgetõmbejõudu ignoreerivaid dünaamilisi atakke. Muidugi võib seda linateost vaadata naivisti seisukohalt ja jääda rahule pakutavaga kui vihmametsade probleemi teadvustamisele kaasaaitajana.
Mulle jäi ikkagi väheks. Tahaksin siiski, et autor ise pisut ka sotsiaalseid probleeme ses loos lahkaks (mitte teise kommentaatorite väljaöeldut vahendaks)ning muidugi ka avatari-nähtuse teemat natuke tutvustaks. Kuidas argimõistusele arusaadavalt lahti seletada "kõik on kõigega seotud reaalsuse süvatasandil toimiva teadvusliku infovälja kaudu?"
webxan ütles …
Kuna sündmused ei leidnud aset Maal, siis kas on üldse kohane kõnelda Maa külgetõmbest?
kass27 ütles …
Kas ma kirjutasin Maa? Kui mina koolis käisin, siis kehtis maakülgetõmme mistahes taevakeha kohta. Ega ometi Kuul pole kuukülgetõmme ja Marsil marsikülgetõmme :P
propsis ütles …
Külgetõmme on külgetõmme jah. Ja omane kõigile kehadele.

Õiendaksin ära ka webxani eksliku arvamise, et Maal oli noil päevil juba täielikult hävitatud. Cameroni käsikirjast võime lugeda, et asjalood olid meie koduplaneedil küll halvad (looduskeskkonna kaitsmisele käega löödud, pooled liigid välja surnud ja paljud suremas, ohtralt saastet nii meres, maal kui ka õhus, inimesed sideme loodusega kaotanud ja vindumas viletsal sünteetilise toidu dieedil, hüperlinnastunud ühiskonnas lokkamas toidupuudus, katastroofid ja kataklüsmid, kuritegevus, terrorism jne), kuid samas elatas Maa, olgugi hädavaevu, noil päevil koguni 20 miljardit inimest.

Samas oli siiski tublisti edenenud inimkonna tehnoloogiline võimekus. Seoses Maa ressursside lõppemisega võimaldas kosmosetehnika areng, eriti valguskiirusel kulgemist võimaldava antiainemootori leiutamine suurkorporatsioonidest moodustatud Alliansil asuda ekspluateerima teiste taevakehade looduslikke ressursse. Mõnekümne aasta eest olid Alliansi kosmoselaevad sisenenud meie naaber-tähesüsteemi, milleks oli kahe päikesega Alpha Centauri. Seal tehti rabav avastus, kui selgus, et üks neljateistkümnest hiidplaneet Polyphemuse ümber tiirlevast kuust, peaaegu Maa-suurune Pandora evib imepärast lopsakat elustikku, mille krooniks on suurekasvuline humanoidirass, kes end ise na'videks nimetab.

Pandora loodus ja elustik pakkusid mõistagi ülisuurt huvi Maa meediale ja kohaliku looduse minetanud tavainimestele, Allianssi huvitas aga eeskätt Pandoral leiduv unikaalne mineraal unobtaanium oma erakordselt perspektiivikate omadustega - siinkohal vabandused kass27 ees, kuna unobtaaniumi olemuse kuulutasin ekslikult vähetähtsaks kommentaari alguses, olemata siis veel tutvunud käsikirjas selle kohta leidunud olulise infoga. See mineraal võimaldas oma ainulaadsete magnetomaduste tõttu siduda ja suunata aine-antiaine reaktsioonis vabanevat energiat. Seetõttu oli unobtaaniumi kaevandamine ja rikastamine Pandoral Alliansile ülitähtis, et jätkata kosmoseavarustesse laienemist ja ressursside hõlvamist. Ühtlasi aidanuks unobtaaniumi tarnimine lahendada Maa energiaprobleeme. See selgitab ka ülisuuri pingutusi, mis Pandoral ülihinnalise leviteeriva mineraali nimel ette võeti. Alguses oligi Alliansi ideeks na'vid rahumeelselt "ära tsiviliseerida" (sh "give them TV") ja panna nad tänutäheks vabatahtlikult unobtaaniumi tarnima. Just sel põhjusel töötatigi välja Avatari programm, mis võimaldas inimestel kaitsevarustuseta metaani, kloriidide ja ammoniaagi tõttu mürgise atmosfääriga Pandoral tegutseda ning kohalikega sidemeid luua.
propsis ütles …
Jätkates nüüd kass27 keerd- ja muidu küsimustele vastamist, võtkemgi sujuvalt käsile avatari olemus. Avatar kujutas endast geenitehnoloogilist suursaavutust, mis valmistati in vitro konkreetse inimese ja na'vide genoomide ühendamisel. Hübriid evis seega na'vide välimust ja kohastumisi, kuid inimesele lähedast kesknärvisüsteemi, võimaldamaks avatari kontrollival inimesel selles kehas tõhusalt toimida. Embrüo arenes küpsuseni kolmeaastase kosmosereisi vältel ja tema kesknärvisüsteem on kogu reisi vältel ühenduses hibernatsioonis viibiva inimese omaga - nii toimub teadvuste sünkroniseerimine. Psioonilise ühenduse tehnoloogia abil on nüüd võimalik tolle inimese teadvus ajutiselt siirata avatari kehasse, mis seeläbi aktiveerub. Avatarid on hübriidsuse tõttu na'videst veidi erinevad: pisut jässakama kehaga, inimlikumate silmadega, viie sõrmega, omades ka kulmusid, mida na'videl ei leidu.
propsis ütles …
Kass27 on soovinud, et püüaksin veidi lahata loos leiduvaid sotsiaalseid probleeme ja pakkuda isiklikke vaatenurki. Enda meelest ma küll seda juba tegin põhiloos, mis tugines suuresti mu isiklikele seisukohtadele ja mõtteseostele.

Avatari teatavat valgetevastast hoiakut ei saa salata, kuid samas olid kaks peamist "head" ise ka valged. Olnuksid nood nt neeger ja asiaat, siis saanuks vast minugi mõõt täis. Käsutäitmine on sõjaväes kohustuslik, selle taustal oli isegi hämmastav, et üksuses moodustus spontaanne vastupanurakuke, mis suutis ka oma plaanid edukalt ellu viia.

Milles seisnes filmi idee, kas sõjardliku maailmapoliitika või mineviku vallutuste kritiseerimises - ma arvan, et mõlema, aga seda peaks pigem Cameroni enda käest küsima. :)
propsis ütles …
Mis nüüd puudutab kass27-le peavalu tekitavat teadvusliku eluvõrgustiku või infovälja ideed, siis eks seda ole ka filmis mõnevõrra lahti seletatud. Küllap on too sümbiootiline side Pandoral evolutsioneerunud õige pika aja vältel, jõustades seal reaalselt Maa-jumalanna Gaia analoogi, nimigi sellele pisut sarnane - Eywa.

Mainigem, et nn Gaia hüpotees pärineb USA bioloog James Lovelockilt, kelle kohaselt toimib Maa biosfäär teataval määral ennastreguleeriva tervikuna, aidates puhverdada mitmesuguseid hälvitavaid mõjusid.

Mitmed vähemortodokssed rühmitised on Lovelocki ideed edasi arendanud, väites, et Maal on iseseisev teadvus, või siis moodustub selle teadvus mingil seni veel teaduse poolt avastamata metatasandil biosfääri moodustavate organismide teadvuste koostoimes. Väidetavalt saavad šamaanid tollesse ühisteadvuse välja siseneda erinevate menetluste abil, saamaks kontakti erisuguste "loodusvaimude", "väeloomade", taimede, esivanemate hingede ja muude tarvilike olemustega, et hankida infot, ravitseda või korraldada muid asju oma rahva heaks. Hiljuti eesti keeleski ilmunud L. McTaggarti raamatus "Väli" on sarnast ideestikku tutvustatud uusima teaduse kontekstis, tuues ka hulgaliselt näiteid vähetuntud ja sageli kalevi alla sattunud teadusuuringutest, mis on lisanud tõendusmaterjali taolise ühendvälja reaalsusest ja omadustest. Just tolle universaalse infovälja võimaluste rakendamisele tuginevad väidetamisi sensitiivsus ja paljud teised teadusele veel tundmatud nn psii-ilmingud.

Pandora loodust ühte siduv Eywa on olemuselt nagu hiiglaslik ühend-aju, mille seovad tervikuks omavahel põimunud puujuured. Vastavaid väliseid närviühendusi Eywa ja üksteisega teadvuse süvatasandil kontakteerumiseks omavad ka na'vid ja paljud teised Pandora asukad - näiteks teeb just taoline kontakt võimalikuks erinevate metsikute loomade taltsutamise ja kontrollimise. Avatari fännilehe andmetel moodustavad puud hiiglasliku "serveri", mis säilitab aastamiljonite vältel võrgustikku "laaditud" infot, sh na'vide ja nende esivanemate mälestusi (või teadvusi). Seda infot vahendab na'videle Hingede Puu oma väljaulatuvate juurenarmaste kaudu, mis võimaldavad otsekontakti Eywaga.

Pole just imekspandav, et na'visid alistada soovivad vallutajad võtavad pärast Omaticaya klanni Kodupuu hävitamist sihikule just Hingede Puu, et lõigata ära na'vide kontakt esivanematega ja seeläbi nende vastupanu murda. Sarnaselt on läbi sajandite toiminud kõikvõimalikud maised vallutajad, hävitades süstemaatiliselt anastatud rahvaste "juuri", st nende keelt ja kultuuripärandit. Kahjuks on selline tegevus olnud ajalooliselt eriti iseloomulik "tsiviliseeritud" eurooplastele teiste kontinentide põlisrahvaste suhtes, aga sarnaselt toimivad praegu ka näiteks hiinlased Tiibetis.

Minu meelest on Eywa kontseptsioon selle filmi üks õnnestunumaid leide, mis köidab vaatajat emotsionaalselt ja pakub mõtteainet. Pean tunnistama, et ideed planetaarsest teadvusest Gaiast ja universaalsest infoväljast on mind köitnud juba pikki aastaid. Cameron on need ideed oma kaunis fantaasiamaailmas ühendanud väga mõjusal viisil, lisades filmile elamust tublisti võimendava spirituaalse tasandi.

Ega ma ei oskagi hetkel omalt poolt rohkemat lisada. Jään ootama heade kaasvestlejate kommentaare ja võimalikke lisaküsimusi.
webxan ütles …
Mida kõike nüüd sellest käsikirjast teada ei saa! Kordan veelkord, et see ei ole aus võte. Film peab olema tervik, näitama vaatajale kõik tarvilikud nüansid, ilma et vaataja peaks käsikirja lugema.

Kuid eks nüüd olemegi jõudnud hoopis loo eneseni. Mul on küll üks küsimus. Kuna kohalik humanoidrass tundis ilmselt ära need kunstavatarid, tekib mul küsimus, miks nad olid uudikute vastu nii leplikud? Tõsi, mehe vastu veidi põtkiti. Kuid sellesse seltskonda varem sulandunud naine oli neil justkui omaks võetus ja koguni suure sõnaõigusega emasloom? Või sain ma millest päris valesti aru?
kass27 ütles …
Tubli Propsis :) Väga palju täiendavat infot ja juba jõuamegi filmi ideestikule lähemale. Ei küsi me Cameronilt endalt midagi. Vaataja asi on idee iseendale selgeks teha. Tark vaataja leiab filmist rohkem, kui tegijad sinna pannud on.
Olgem iseenda õpilased Avastusteel ning lähtugem ümbritseva maailma ja selles toimuva käsitlemisest tervikuna, integreeritult ja uurimuslikult avastusliku lähenemise kaudu, kujundamaks endas kõrgemat järku tunnetuslikke oskusi. Kõlab ju toredalt. ;)
Avastame mõõdud, avastame meeled, avastame elu.
propsis ütles …
Kass27 kehastumine Filmimasteriks on vahva, ainus väike vastuolu seisneb minu jaoks selles, et ise ei näinud ta selles filmis midagi erilist ega viitsi seda enda sõnul ka teist korda vaadata (kui Lobinaid osundada). :P

Aga muidu on sedalaadi süvaanalüüs õpetlik küll.
propsis ütles …
Vastuseks webxanile: olles Avatari kumbki vaid üks kord näinud, võib asi seisneda selles, et vastav põhiinfo oli filmis küll lühidalt esitatud, aga me ei fikseerinud seda esimese vaatamisega enda jaoks ära. (Nii kipub see alati juhtuma.) Kui Avatar saab ka teist korda (loodetavasti 3D-na) perra kaetud, siis ehk ilmneb, et peaaegu kogu info olnuks ka filmist kättesaadav. Selge on samas see, et filmitegijad peavad üldjuhul stsenaariumi veidi kohendama ja kärpima. On ju Avatar oma 2:40 kestvusega niigi üks ilmatu pirakas film. Minu jaoks ei ole Cameroni avalikult veebi laetud käsikirja piidlemises midagi "ebaausat" - pigem on süvitsi taustadesse tungimine fännile loomuomane teguviis. Võrdluseks, nt Harry Potteri või Sõrmuste isanda saaga puhul nõuaks filmide "taustauuring" epopöade läbilugemise näol märksa suuremat ajaressurssi kui põgus tutvumine 114 lk käsikirja põhilist taustinfot sisaldava algusotsaga.

Kunstavataridesse ehk na'vide kõnepruugis Uneskõndijatesse või valekehas deemonitesse oli suhtumine ju küllaltki halb. Küllap mõisteti, et asja taga on Taevarahva kavalad plaanid. Et seni olid kosmosekülalised nähtavasti toiminud üsna vaoshoitult ja na'vide moraal keelas põhjuseta tapmise, siis avatare mõnevõrra tolereeriti. Austuse ja omaksvõtu pälvisid neist vaid kaks: dr Grace Augustine ja peakangelane Jake Sully. Esimene neist tundis na'vide vastu siirast poolehoidu ja soovis nende elu põhjalikumalt tundma õppida, et arendada sõbralikke kultuurikontakte. Filmi lõpus asus ta juba otseselt na'vide poolele ja Alliansi vastu. Jake kutsus oma algse saamatusega na'vides esile peamiselt põlgust, umbusku ja naeru, kuid võeti Omaticaya klanni vastu tänu pealiku tütrele Neytirile, kes oli näinud, kuidas Eywa Jake'i millekski välja valis. Ta tõestas end klannile oma kiire õppimisvõime ja avatud olekuga. Kui selgus tema algse saabumise tegelik põhjus, siis kaotas ta mõistagi nii Neytiri kui teiste usalduse, kummati jäeti ta ellu ja sai uue võimaluse enda tõestamiseks - selleks tuli tal küll samastuda na'vide legendaarsete kangelastega ja taltsutada metsik hiiddraakon toruk ('viimane vari') - saada Toruk Maktoks.
kass27 ütles …
Minu mitte midagi erilist nägemine oligi provokatsioniks, et kaaskommijatelt nende arvamus välja pressida ;) Selles filmis on väga palju pisinüansse ning sealt saab välja lugeda mitmeid ivasid. Ma tahan, et neid ivasid võimalikult palju lagedale ujuks. Seepärast pole ma rahul ainult takkakiitvate või vaid laitvate arvamustega. Kahe äärmuse vahel on suur hulk neljamõõtmelist ruumi, mida saaks kasutada :D Kuigi ma ise tõesti teist korda seda filmi vaadata ei soovi, ootan ma siiski teiste huviliste uue ja avarama pilguga jälgimisest sündinud mõtete ilmumist blogindusse. Ehk leiame paralleele ka idapoolse maailma äraspidi sotsialismist :)
propsis ütles …
Eks arutada annab muidugi mitme nurga alt ja erinevaid tasandeid kaasates. Vahelduseks loodaksin uudseid mõttearendusi ka heade kaaskommentaatorite poolt. :)
propsis ütles …
Hakatuseks võiks peatuda filmi lõpuosas aset leidnud sõjakäigul. Kolonel Quaritchi plaan päädis fiaskoga, kuna na'vid suutsid sõjanduses kogenud Jake ja tema abiliste toel read koondada ja väheldasele maalaste üksusele tõhusat vastupanu organiseerida. Mida tegi kolonel valesti ja kuidas tulnuks pigem operatsiooni korraldada, et na'vide vastupanu minimiseerida ja madin võiduka lõpuni viia? Ootaksin eelkõige kass27 kommentaari!
kass27 ütles …
Propsiselt väga hea küsimus :) Tõepoolest, kuidas oleks ründajad saanud oma madina võidukalt lõpule viia? Mina sõjataktikuna oleksin juba eos masinadki teistsugused ehitanud (kui see muidugi minu võimuses oleks olnud). Kuna ka pärismaalaste kogukond ei osutanud ju organiseeritud vastupanu, nad vaid olid seal jalus, ning nende nn relvastus masinate vastu oli olematu, siis üks võimalus oleks olnud nende tähelepanu sissisõjaga mujale juhtida ja
olenevalt ihaldatava materjali kättesaadavusest võimalikult rüüstamiskindla masinaga oma portsu materjali ära varastada. Kuigi magnetväli ja ülijuhtivus olid takistuseks ning massihävitusrelvad keelatud, oleks ikkagi saanud kasutada esimese maailmasõja taktikat ja külvata haigusi (seagripp koos vaktsiiniga) või midagi leebemat (hallutsinatsioone tekitavat udu) jne. Avatari programm selles loos polnud sugugi ainus ja üldse mitte kõige kavalam "sisseimbumise" taktika. Meie suure sotsialistliku idanaabri kogemustest oleks veel palju kavalusi ammutada, kuidas väikerahvaid alistada.
Tegelikult kuulus minu sümpaatia selles filmis ikkagi pärismaalastele ja edasi mõtleksin pigem selles liinis, kuidas nad oleks saanud jõhkrat rünnakut ära hoida. Kogemuse puudumine ülbete sissetungijatega suhtlemisel oli paraku piduriks.
Kogu see film on muide äga ajakohane mõtlemine meie oma EV taustal ning teemadel, mil viisil eriteenistuste juhitavat idanaabrit vaos hoida ja millise tegevuse/tegevusetusega lasta tal ämbrisse astuda.
webxan ütles …
Tegelikult kipub sedasorti "süvaanalüüs" väljama pisut filmi analüüsimise piirest, kuid ega kusagil polegi kirjas, et see nii ei pea või ei võikski olla.

Et ilmaolud näivad meil takistavat seda filmi 3D kujul nägema sõita ning et selle eest vastutavad isikud ei pea kedagi peale pealinna inimeste selle vääriliseks, püüan endale hankida kvaliteetse koopia ning vaadata lugu uuesti 2D formaadis. Kõige enam aga ootan filmile järge.

Juba senine näitab, et ka see järg ei vii tulemust siiski sellise üllatava tulemuseni kui näiteks Eiv Elooni "Kaksikliik", mis vajaks samuti ekraniseerimist. Kui siiras olla, siis pärast vastava teose lugemist pole mulle ükski teine ulmeteos enam sedavõrd huvitav tundunudki.
kass27 ütles …
Arvan, et igasugune süvaanalüüs peabki väljuma filmi piireist. Ega meie filmimaailmas ela. Me oleme ikka reaalses maailmas ja vajame sõnumit reaalses ajas valikute tegemiseks. Mul siin kodus vedeleb üks aktiivne filmide vaataja, kuid filmidest saadud sõnumitega pole ta 25 aasta jooksul suutnud mitte midagi peale hakata. Ta on oma sotsiaalses arengus, ametialases seisundis, igapäeva vajadustes püsinud kõik need aastad samal tasemel. Lapsed on suureks saanud ja oma arukuselt mitme peajao võrra temast üle. See äratundmne paneb teda hüsteeritsema, kuid enda edasiarendamise vajadust ta ignoreerib.
Mis aga puutub Kaksikliiki, siis seda võiks küll filmina vaadata. Lugedes see mulle midagi erilist ei pakkunud. Lugu on väga ajastuhõnguline ning aastakümned hiljem pole kõik tolle aja mõtted ja tunded enam meeles. Võimalik, et mina ei tundnud end oma elus nii nutusena ja allasurutuna, kui see oli eelnimetatud romaanis esitatud.
webxan ütles …
Nüüd on see siis tehtud. Käisime täna koos Alvar Hanso ja Propsisega spetsiaalselt pealinnas, et see film 3D-s ära vaadata. Mis sa hing teed, kui tartlasi peetakse teisejärgulisteks, rääkimata siis veelgi väiksemate asulate asukaist.

Kuid me ei pidanud kahetsema. Mina suure kinopõlgurina elasin üle venekeelsed kommentaarid, füsioloogilised häälitsused ja ka südamepööritusti tekitava popcorni aroomi. Prillid püsisid kenasti ninal tänu "alusprillidele" ning paigal istumisest tulenev seljavalugu kadus unustusse.

Ma kujutasin seda filmi just umbes sellisena ettegi. Ehkki tulemus oli siiski veel parem kui mu ettekujutus. Olles vana 3D-kino-guru, suutis mind napilt tabama kippuv gaasipomm siiski panna reflektiivselt pead eest tõmbama.

Heli oli väga hea kvaliteediga, paugud läbistasid lööklainena terve kere, kuid ei lõhkunud trummikilesid. Hellalt häiris mind pildi ees rippuvad, teinekord "eespool" asuvate esemete kohale kerkivad subtiitrid. Kuid ka see ei vähendanud mu elamust.

Esimese korraga vaatasin ma ju filmi oma arvutist. Paha-paha, kuid siiski oli see piraatvõte, venekeelne ja üsna tumeda kvaliteediga. Mitmeid imelisi tillukesi nägin alles täna selge silmaga.

Käivad jutud, et osa lõike olla filmist väljagi jäetud. Sellest on isegi veidi kahju. Vot kui nüüd see 3D koliks ka Tartusse, läheksin ilmselt veelkord vaatama.

Filmi sisust polegi midagi enam rääkida, kuna kõik oluline on eespool kenasti lahti seletatud. Ka esmapilgul kohtlased kohad loksusid tänu Propsise käsikirjatsiteeringutele paika. Ja üle hulga aja on mul taas tunne, et ma lausa ootan filmile järge. Pisut kahju vaid, et üks mu lemmikuid — Sigourney Weaver — kurva otsa leidis. Võiks vaid loota, et ehk ta taaselustub, nagu Alieniski;)

Mul pole üldse häbi tunnistada, et «Avatarist» sai ilmselt minu personaalse filmitopi esinumber, vähemasti selles žanris.
propsis ütles …
Vahepeal sai siis Avatar heade kaaskommentaatorite webxani ja kass27 seltsis Tallinna kobarkinos ka 3Dna ära vaadatud. Elamus oli igati positiivne. 3D on kinokunsti arengus mitte vähem oluline samm kui omal ajal heli- või värvifilmi juurutamine. Ruumiline kuva annab kogemusele ikka üpris palju juurde (eriti just visuaalselt rikkaliku filmi puhul nagu Avatar). Kuuldavasti on James Cameron hiljuti ostnud 3D kaamera Eesti inseneridelt - võibolla filmitakse Avatar-II ja Avatar-III just sellega?

Tuleb ka ära märkida, et tänaseks ongi Avatar juba aegade edukaim film, seda siis kassatulu mõttes. Hetkeseisuga ületavad filmi tulud juba 2 miljardit dollarit. Samuti sai Avatar hiljaaegu kaks kaalukat Kuldgloobuse auhinda (parim draamafilm ja lavastaja), olles ka nomineeritud üheksale Oscarile (sh parim film ja lavastaja).

Kurioosseid uudiseid tuleb samas Hiinast, kus keelati ära Avatari 2D versiooni näitamine, kartuses, et see pärsib liialt kodumaise filmitoodangu vaadatavust. Samas aga otsustasid kohalikud võimud nimetada Lõuna-Hiinas Hunani provintsi Hunan Zhangjiajie rahvuspargis asuv varem maakeelde panduna Lõunapoolse Taevasamba nime kandnud tornjas mägi (väidetavalt Avatari tegijate inspiratsiooniallikas) filmi auks ümber Avatari Halleluuja mäeks (hiina keeli: 阿凡达-哈利路亚山). Turismihuvi tolle kandi suhtes on juba märgatavalt tõusnud!
kass27 ütles …
Tolles eelmises, 25.kommentaaris on natuke nihu länud kass27 osatähtsusega Avatari-filmi vaatamisel. Teine hea sõber ja filmihuviline oli pigem Alvar Hanso :) Küll aga esines kass27 pärast Avatari filmi Alvar Hanso auto roolis sohvrina ning viis seltskonna Solarisesse.
propsis ütles …
Aitäh mu järjekordsele professoritembule tähelepanu juhtimast! :P

Ju see tulenes mu alateadlikust soovmõtlemisest, et hea kass27 ka viimaks tolle 3D perra kaeks. ;)
Ingelise Israel ütles …
Mulle väga meeldis tehtud kokkuvõte, eelkõige tõenäoliselt seepärast, et see minu arvamusega paljus kokku läks :D

Käisin ise filmi kolm korda vaatamas ja nii mitmedki asjad, mida Propsis siin käsikirjast välja luges, jõudsid minuni peale teist- või kolmandatkordset vaatamist ja filmijärgseid arutelusid.

Tänud sisuka kokkuvõtte ja kommentaariumi eest kõigile asjaosalistele :)
Anonymous ütles …
Armastus ei anna kunagi alla, ei kaota kunagi usku, on alati lootusrikas ja püsib igas olukorras. Ma annan Jumalale kogu au selle eest, et tõi minu ellu dr Ige Ajayi, kes aitas mul tagasi saada mu naise, mille tõttu ma üheks aastaks lahutasin. Olin viimane inimene maa peal, kes nõustus tõsiasjaga, et loitsud eksisteerivad või toimivad, alles siis, kui mind suunati veebis dr Ige Ajayi juurde, kes on oma võimsate loitsudega nii paljusid inimesi aidanud. Mul polnud muud võimalust, kui proovida, sest 3 kuud pärast lahutust alandati mind depressiooni tõttu töökohal, sest ma ei tea, mida teha, et ta tagasi saada, kuid tänan Jumalat, et kasutasin Dr. Ige Ajayi, et saada oma õnn ja armuelu tagasi 48 tunni jooksul. Just eelmisel nädalal edutati mind tagasi oma ametikohale ja olen siin, et jagada oma kogemusi selle mehega, keda kutsutakse dr Ige Ajayiks. Ma ei tea, mida sa täna läbi elad, aga tea, et igas olukorras on alati väljapääs. Dr Ajayi valmistab ette ka selliseid loitsusid nagu loitsumäng, tööloits, lahutuse peatamiseks mõeldud loits, mis tahes haiguste raviks mõeldud loits, kaitseloits, edukaks saamise loits, jõukas ja võimsa kohtumõistmise loits E.T.C. Võtke ühendust e-postiga drigeajayi@gmail.com. Telefon/Whatsapp +2348057393990

Populaarsed postitused sellest blogist

Baruto

Füsio(g)noomiast