Psii-fenomen nr 2?
Esmalt vabandan oma heade lugejate ees, et viimastel nädalatel on Mõttesahvri täiendamine unarusse jäänud. Eks sellel leidu mitmeid objektiivseid põhjuseid, millega asjaomased ka kenasti kursis peaksid olema. Samas võin kindlalt lubada, et alates septembrist asun vahepealset vajakut jõudsalt heastama - näpud juba sügelevad blogistamise järele!
Praegusel kiirel ajal pean aga piirduma siia järjekordse "kondi" ülesviskamisega, lootes, et "järamise" põhitöö teevad esialgu ära kallid kommentaatorid.
Nimelt puhkes ühes teises blogis diskussioon teemal, kas unenägudes ilmnevad ended ikka on reaalsed ja tähenduslikud või mitte. Mina ja webxan kaldusime seal jagama arrogantset seisukohta, et une-ended on parimal juhul tõestamatu ja segane udu, pigem aga totaalne mõttetus, mida võtavad tõsiselt vaid esoteerika soos siplevad narrikesed. Samas kui kass27 kommentaar oli märksa vaoshoitum, viidates mitmele pealtnäha täpselt täide läinud unenäole oma "repertuaarist".
Huvitav, kas keegi tahtis mulle taolise upsakuse eest kerge õppetunni anda, või kujutas juba järgmisel päeval juhtunu endast taas üht märkimisväärset kokkusattumust. Igatahes nägin ööl vastu tänast (21.08.) unes muuhulgas seika, et mu prillide üks klaas oli purunenud. Et ma unenägude tähenduslikkusesse eriti ei usu (või täpsemini olen ses vallas "agnostilisel" seisukohal - unesümboolika tundub mõistlikuks käitlemiseks lihtsalt liiga keerukas ja ebamäärane), siis ei näinud ma hommikul eriti vaeva selle unenäo detailide meenutamisega. See on aga unenäopäeviku pidajate jaoks krutsiaalse tähtsusega tegevus - juba 10 minutit pärast ärkamist on unesnähtu suures osas peast pühitud.
Igatahes mäletan end korraks mõtlemas midagi sellist: "No oleks pull lugu küll, kui see pentsik nägemus nüüd miskit laadi endeks peaks osutuma!" Päev kulges omasoodu (valdavalt olümpialainel) edasi kuni õhtusöögini. Suundusin elutoast teleka eest kööki ühepajatoidu järele, olles eelnevalt mingil ebamäärasel põhjusel (võimalik, et silmade hõõrumiseks) prillid peast võtnud ja hooletult diivanipadjale asetanud (tuleb tunnistada, et hoolikus prillide hoidmisel pole minu tugevamaid külgi, kuid selle kiuste olid mu okulaarid ühes tükis püsinud juba kaks ja pool aastat). Taldrikuga köögist naastes räntsatasin pikemalt mõtlemata tagasi diivanile - ja õkva prillide otsa! Prõksti! oli üks prilliklaas keskelt pooleks. Mida ei pidanukski tingimata juhtuma, sest prille ümbritses ju igast suunast pehmepoolne keskkond. Rohkem võinuks eeldada klaasi raamist väljatulekut, raami kõverdumist vms ilminguid. Aga võta näpust!
Ega palju rohkem olegi siia midagi lisada. Pärast seda väikest seika on mu jõrmjas skepsis endeliste unede suhtes märgatavalt kahanenud. Midagi salapärast näib siin siiski peituvat. Või kuidas arvate teie, head lugejad?
Paraku on unedesse puutuv üks komplitseeritumaid valdkondi psii-ilmingute mitmekesises peres. Sellega seondub ühelt poolt universaalse/arhetüüpse ja individuaalse sümboolika keerukas tõlgendamine. Teisalt tõstatub seoses ennete möönmisega vältimatu küsimus saatuse/ettemääratuse ja vaba tahte seostest. Ja kolmandaks jääb selgusetuks sedalaadi unede tekkemehhanism. Nendegi asjade üle loodaksin veidi arutleda selle loo kommentaariumis.
Praegusel kiirel ajal pean aga piirduma siia järjekordse "kondi" ülesviskamisega, lootes, et "järamise" põhitöö teevad esialgu ära kallid kommentaatorid.
Nimelt puhkes ühes teises blogis diskussioon teemal, kas unenägudes ilmnevad ended ikka on reaalsed ja tähenduslikud või mitte. Mina ja webxan kaldusime seal jagama arrogantset seisukohta, et une-ended on parimal juhul tõestamatu ja segane udu, pigem aga totaalne mõttetus, mida võtavad tõsiselt vaid esoteerika soos siplevad narrikesed. Samas kui kass27 kommentaar oli märksa vaoshoitum, viidates mitmele pealtnäha täpselt täide läinud unenäole oma "repertuaarist".
Huvitav, kas keegi tahtis mulle taolise upsakuse eest kerge õppetunni anda, või kujutas juba järgmisel päeval juhtunu endast taas üht märkimisväärset kokkusattumust. Igatahes nägin ööl vastu tänast (21.08.) unes muuhulgas seika, et mu prillide üks klaas oli purunenud. Et ma unenägude tähenduslikkusesse eriti ei usu (või täpsemini olen ses vallas "agnostilisel" seisukohal - unesümboolika tundub mõistlikuks käitlemiseks lihtsalt liiga keerukas ja ebamäärane), siis ei näinud ma hommikul eriti vaeva selle unenäo detailide meenutamisega. See on aga unenäopäeviku pidajate jaoks krutsiaalse tähtsusega tegevus - juba 10 minutit pärast ärkamist on unesnähtu suures osas peast pühitud.
Igatahes mäletan end korraks mõtlemas midagi sellist: "No oleks pull lugu küll, kui see pentsik nägemus nüüd miskit laadi endeks peaks osutuma!" Päev kulges omasoodu (valdavalt olümpialainel) edasi kuni õhtusöögini. Suundusin elutoast teleka eest kööki ühepajatoidu järele, olles eelnevalt mingil ebamäärasel põhjusel (võimalik, et silmade hõõrumiseks) prillid peast võtnud ja hooletult diivanipadjale asetanud (tuleb tunnistada, et hoolikus prillide hoidmisel pole minu tugevamaid külgi, kuid selle kiuste olid mu okulaarid ühes tükis püsinud juba kaks ja pool aastat). Taldrikuga köögist naastes räntsatasin pikemalt mõtlemata tagasi diivanile - ja õkva prillide otsa! Prõksti! oli üks prilliklaas keskelt pooleks. Mida ei pidanukski tingimata juhtuma, sest prille ümbritses ju igast suunast pehmepoolne keskkond. Rohkem võinuks eeldada klaasi raamist väljatulekut, raami kõverdumist vms ilminguid. Aga võta näpust!
Ega palju rohkem olegi siia midagi lisada. Pärast seda väikest seika on mu jõrmjas skepsis endeliste unede suhtes märgatavalt kahanenud. Midagi salapärast näib siin siiski peituvat. Või kuidas arvate teie, head lugejad?
Paraku on unedesse puutuv üks komplitseeritumaid valdkondi psii-ilmingute mitmekesises peres. Sellega seondub ühelt poolt universaalse/arhetüüpse ja individuaalse sümboolika keerukas tõlgendamine. Teisalt tõstatub seoses ennete möönmisega vältimatu küsimus saatuse/ettemääratuse ja vaba tahte seostest. Ja kolmandaks jääb selgusetuks sedalaadi unede tekkemehhanism. Nendegi asjade üle loodaksin veidi arutleda selle loo kommentaariumis.
Kommentaarid
Või, kui hakata otsima tõde unedest, siis kuidas käituda minusugusega, kes ma enamasti näen just seda und, mida ma näha tahan.
Või, kui täpsem olla, siis enamasti saan endale unenäo tellida. Ja enamasti ise seda juhtida. Enamasti. Muidugi on ka väsimuse hetki, kus ma ei tahaks üldse midagi näha ega kuulda, kuid uni näitab end siiski ise.
Või siis need pidevalt korduvad uned. On ju teada, et paljud näevad end unes lendamas või liimjasse massi takerdunud. Olen täheldanud, et esimesel puhul on enesetunne hea, tervis korras ja muresid pole. Teisel puhul on aga tegemist mistahes takistustega alates esmapilgul väljapääsmatust olukorrast suhetes kuni füüsilise takerdumiseni linadesse. No mis endeid siit otsida?
Veel olen kuulnud, et inimesed näevad MIDAGI unes, kuid unustavad selle ärgates. Hilisemad päevasündmused aga viivad mõtte sellele, et just SEE OLIGI SEE, mida unes nähti.
Mul pole raskusi taipamaks, et unes inimene analüüsib päeva jooksul kordasaadetud tegusid ning võib malemängu kombel erinevaid kombinatsioone proovida. Küll aga ei näe ma ainustki ratsionaalset tugipinda arvamusele, et uni võiks mingeid ettenägemusi edastada.
Propsise kirjeldatud prillijuhtumi seletaksin ma sedasi, et ju ta on unes leppinud sellega, et on elus kaunikesti kohmakas, saamatu ja hajevil. Seda ju võis oodatagi! Prillide puruksistumine on üks nominaalsemaid jasluse tunnuseid.
Mind oleks asi pannud imestama ja teisiti mõtlema juhul, kui propsis oleks unes näinud midagi enneolematut, midagi seesugust, mida ta iial oma elus ei teeks. Ja siis satuks seesugusesse olukorda. Näiteks liialt palju sõnavõtvale taadile lõuksi andmine, abitu vanamoori auto alla tõukamine või midagi veel hullemat.
Kui La kass suudab nüüd kätt tulisesse potti (ma ei tea, miks peaks käe panema kas südamele või koguni Piiblile) pistes tunnistada, et polnud elu sees varem tolle naabripoisiga mingitki kokkupuudet omanud, võiks asja edasi kaaluda.
Hetkel tundub mulle aga, et MIDAGI siin susises juba enne nende kohtumistki. Vähemasti mõttetasandil, nimetatagu seda siis kas hingeliseks või astraalseks kontaktiks.
Kui aga mingigi eelnev kontakt olemas oli, käivitub mu meelest just une tõlgendamise seesugune valem, kus inimene näeb MIDAGI sarnast unes, ent TUNNEB ÄRA tegelikkuses toimuva.
Ilmselt on see ajuimpulsside vingerpuss, mis on analoogne kas nn eelmiste elude mäletajatele või siis üleväsinud ajule. Viimast olen ka mina aeg-ajalt nooremana kogenud. Aju pettepiltide tulemusena võivad tunduda tundidepikkused juhtumised varem kogetutena. Inimest valdab kummaline jahmatus, kuna kõike seda, mis hetkel toimub, on ta justkui juba varem kogenud. Ja vähe sellest, siis hakkab ta teatavaid situatsioone lähitulevikus ka ette ennustama. Näiteks seda, mida vestluskaaslane ütleb või kuidas käitub. Või kui raamatuvirn ümber kukub või muud ootamatut juhtub. Sellisel puhul tunneb inimene, et ta on kõike seda juba korra läbi elanud ning et ta hakkab muutuma kõikvõimsaks selgeltnägijaks.
Kordan: üleväsinud aju pettekujutelm.
Siit jääb mulje, et kogu kooliõpikus kirjeldamata maailm on pandud ühte patta. Olgu, ma olen nõus, et PSII võib olla hauataguse elu või hingede rände värk. Neid asju on aastatuhandeid uuritud ja nende kallal müstifitseeritud.
Hoopis teise valdkonna moodustavad aga sellised nähtused, mida me ei saa lihtsalt oma seniste teadmiste juures väita, näiteks asjad, mis otseselt meisse ei puutu. Pean silmas maaväliseid nähtusi.
Seega, tulnukad ei saa olla PSII, kuid inimesega seotu olgu PSII. Kui ma ei eksi, siis see PSII on ka psühhiaatriakliiniku sümbol.
Üleloomulik on miski, mis jääb väljapoole tavalisele inimesele tavapäraste meeleelundite abil kättesaadavat maailma.
Sellise määratluse juures tekib rida küsimusi:
1) mis on tavapärase kriteeriumiks?
2) kas meelteks loetakse kõiki seitset või vaid viit, mida õpikuis puudutatakse?
3) miks ei kasutata sõna "taju", vaid kättesaadavus ehk miks omistatakse just kätele nii suur roll?
Tegelikult pole sel sissekandel vähimatki pistmist algse artikliga. Lihtsalt kirjutasin selle siia, kuna loodan, et edaspidi püüame me ise oma käsitletavaid termineid ühesemalt määratleda.
Samas, võibolla tähendab üleväsimus aju tavateadvuse-kontrolltasandi nõrgenemist, mistõttu tõusevad esile latentsed ekstrasensoorsed tajud?
Igatahes minu jaoks jäävad mõlema toodus näite puhul arvestatavaiks selgitusteks vaid:
1) ebatavaline kokkusattumus;
2) tuleviku ettenägemine mingi senitundmatu mehhanismi abil.
Mainigem ka, et prilliloo puhul oli see esimene kord, kui ma ärgates selgelt teadvustasin, et olin unes näinud prillide katkiminekut. Ehkki loomulikult ei tõesta see midagi - alati saab skeptik taolist ühekordset juhtumit seletada kokkusattumusega.
Webxani vihje psühhiaatriakliiniku suhtes oli aga juba selgelt tendentslik.
Aga teaduse kohaselt ongi inimesel viis meelt. Milliseid "meeli" siis El webxan veel silmas pidas?
Kahtlemata on webxanil õigus ka selles, et pidevalt korduvad uned viitavad mingile inimest tugevasti vaevavale reaalsele asjaolule. Mis siis vastavuses üldise-arhetüüpse ja personaalse sümboolikaga "kodeeritakse" ümber unenäokeelde. Aga taaskord ei seostu need valdkonnad une-ennete teemaga.
Kui nüüd lõpetuseks püüda leida ratsionaalset tugipinda unenäoennete fenomenile, siis võiks näiteks välja pakkuda järgmised hüpoteesid:
1) aeg ei ole tegelikult lineaarne ja meie alateadvusele avanevad aegajalt "ajaspiraali otseteed" vilksatustena tulevasest sündmusest;
2) tulevikupilte edastavad meile ekstradimensionaalsed, lineaarsest ajast mittesõltuvad olendid, näiteks inglid;
3) aeg on põhimõtteliselt lineaarne, kuid lähitulevik põhjustab teatud "resonantsi" olevikus, just nagu tajume nt rongi lähenemist kõrva vastu rööbast asetades;
4) dimensioone (paralleeluniversume) on lõputult, samas kui meie olemus ("hing") hõlmab lugematuid kehasid eri dimensioonides, seetõttu on iga sündmus meiega juba varem toimunud ning teatud tingimustel suudame mingi sündmuseni juhtivat "mustrit" varem ära tunda/tajuda. (Sedalaadi ulmeline selgitus on välja käidud ka deja vu fenomeni selgitamiseks.)
Aga uuematel vagapiltidel on kaitseinglitena tõepoolest valdavalt naisi kujutatud. Küllap sealt ongi liikvele läinud üldlevinud väärarusaam, nagu inglid oleksid naissoost.
Mulle paistab oma mätta otsast vaadates, et kogu see jumalaga seotud staff on üdini meetekeskne ning naistel polegi tollega mitte kui midagi peale hakata. Kui ma olen oma lapsed ise sünnitanud, imetanud ja suureks kasvatanud, siis milleks mulle paradiisi ja õndsuse püüdlused?. Õndsasse taevase saadetud isased igatsevad vaid neitsisid :) Aga seal õndsusemaal inimesed ju enam ei paljune. Millisel otstarbel neile üldse maapealsed sigimisprotseduurid, sh vajadus neitside järele. Milleks mulle vaja seda õndsat ja külluslikku elu? Tuhandeid aastaid järjest lihtsalt eksisteerida ja laiselda. Ära tüütab ju. Nõme.
Ja veel. Miks nood inglid end ikka väga valikuliselt, st juhuslikult ilmutavad? Miks mõnel püüdlikul inimesel on kogu aeg hunnik õnnetusi kaelas, aga teisel süüdimatul kaabakal ei juhtu mitte midagi? Elab priskelt 88 aastat. Kas miski esivanemate süü, et osad saavad Maa peal elada kui paradiisis ja teised kui põrgus?
Olen veendunud, et seda saladust ei lahendata veel lähituhandete jooksul. Seepärast püsin väga materialistliku maailmakäsitluse juures kinni ning tegelen vaid nähtavat tulemust andvate asjadega. Mind tabavatesse müstilistesse juhtumitesse suhtun kui juhuslikesse ega püüa noid iga hinna eest ära seletada. Unenäod on ühed sellistest.
Seega minu unenäod on lihtsalt füüsikaline nähtus ;)