Mõttesahver

Nohusena toas istudes ja enda virtuaalset "lauasahtlit" revideerides leidsin sealt järgmise loo, mis sai omal ajal kirja pandud inspireerituna ühest filmielamusest. Toona jätsin pala avaldamata, kuna järgmisel päeval üle lugedes hindas kriitik minus selle liialt sentimentaalseks. Ka praegu on mul kõnealuse loo väärtust ise raske hinnata. Aga eks lugege (kui viitsite) ja avaldage arvamust! ***** I luuisutamise jäätants on kaunis ja publiku hulgas armastatud spordiala. Samas on see oma olemuselt raske ja ohtralt väljakutseid esitav tegevus. Läheb tarvis mõlemapoolset vilumust ja täit keskendumist, et paari esitus mõjuks kaunilt ja harmooniliselt – et tekiks sünergia, millest saaksid osa ka pealtvaatajad ning mis pakuks meeldejääva kunstilise elamuse. Noor tantsupaar võib moodustuda spontaanselt, vastastikuse klapi ja meeldivuse alusel, aga siin võib olla suunav roll ka vanematel või treeneritel. Enne meisterlikkuseni jõudmist tuleb tantsijail koos palju tööd teha ning üle ela

Reisikirju on põnev lugeda - need pakuvad rikkalikku toitu kujutlusvõimele, viies sind otsekui ise seiklema autori kirjeldatavatesse paikadesse, ürgse looduse või omapärase inimkultuuri keskele. Mina isiklikult oleksin nõus ühe oma viiekümnest paralleel-elust (kui nood mulle eraldataks) täielikult pühenduma reisikirjeldustega tutvumisele. Aga käesoleva (ja teadaolevalt üheainsa) elukese raames on mul sellele toredale tegevusele kurvastavalt vähe aega jäänud. Kui veel hiljuti võisingi Leedust ja Rootsist kaugemate maade kohta infot ammutada vaid teiste inimeste vahendusel, siis viimased kolm aastat on mulle pakkunud rõõmustavalt palju reisimisvõimalusi Euroopa mandriosas. Töökohustused tulevaste loodusteadlaste saatjana on mind viinud Saksamaale ja Hispaaniasse, isiklik huvi ja matkaind aga kahel korral Alpidesse. Kõik need reisid on pakkunud rikkalikult huvitavaid juhtumisi, uusi teadmisi, kauneid vaatepilte, aga ka katsumusi ja viprusi. Ehk siis justnimelt seda, mis võiks olla ühe rei

Esmalt vabandan oma heade ja kannatlike lugejate ees, et vahepeal mu blogielu mitu kuud täiesti soikunud oli. Lihtsalt ei tulnud peale vaimu ega tuhinat, et asuda uute tekstide kallale. Selle täbara asjaloo parandamiseks võtan käsile teema, mis on minu jaoks hetkel hästi põnev ja aktuaalne. Juba kaks aastat on mu üha süvenevaks hobiks olnud erisuguste loomade, eeskätt aga selgrootute pildistamine. Viimast põhjusel, et nood on märksa hõlpsamini tabatavad kui selgroogsed, kes kipuvad ju inimest märgates enamasti kohe minema lendama, kalpsama, galopeerima, sulpsama jne. Käesoleval aastal on mu putukapildistamine eriti hoogsad tuurid üles võtnud seoses uue ja senistest parema kaamera - Canon Powershot G9 soetamisega jaanuaris. Mu pildikogusse on lisandunud suur hulk uusi liike, kellest mõned huvitavaimad ja haruldasimad on kuulunud kiilide hulka, aga kaamera ette on jäänud ka hulgaliselt liblikaid, mardikaid, kile- ja kahetiivalisi jne, jne. Kõik see on sündinud tundidepikkuse kodu

Lisaks TOP10-sse kantud liikidele leidus veel üks eriline putukaliik, keda ma salamisi sel aastal kohata lootsin, kuid millesse ma samas piisavalt ei uskunudki. Selleks oli Eesti ja Euroopa suurim kiil - kuningkiil (Anax imperator), kes Eestis esmakordselt leiti alles aastal 1989 ja kelle leiukohti oli meil varasemast teada vaid kümmekond. Isane kuningkiil on lisaks kuninglikule suurusele (8 cm pikk ja tiibade siru-ulatusega kuni 11 cm) ka äärmiselt kauni sinise seljamustriga. Ühtlasi on ta aga oivaline ja agar lendaja ning suure territooriumiga liik, kelle pildile tabamine on seetõttu õige keeruline. Mäletan end hiljuti webxanile MSNis lausumast, et kui kord Eestis kuningkiili jäädvustatud saan, siis võiksin putukapiltniku karjääri auga lõppenuks lugeda. Kuid siis ei osanud ma veel aimatagi, kui ruttu saabub kuningkiili pildistamise päev. Samuti ei teadnud ma veel ka seda, et kuningkiil on just viimasel ajal alustanud jõulisemat pealetungi põhja suunas (sarnaselt rohesilm-tondihobuga,

Niisiis, vana hea Eurolaul pisut uues kuues. Vennad Kõrvitsad on igatahes päris šikid. Žürii osaleb esimeses hääletusvoorus koos rahvaga võrdse hääleõigusega, mis peaks välistama päris mageda pala kahe parema hulka pääsemise. Teises voorus toimub, tõsi, vaid rahvahääletus. "Eksalkohoolik" Jan Uuspõld parodeerib lugude vahel eelnenud esinejat. 1. Lowry - You Ain't What I Need . Stiilipoiste sihtrühma lemmikuks disainitud vallatu musta kübaraga Lowri [lõuri] koos kolme kübardatud tantsupoisi ja kahe valgeks võõbatud nägudega tüdrukuga esitasid rütmika loo, milles andsid teada, et neiu pole siiski Lowry jaoks. Samas jääb pala veidi üksluiseks ja igavaks. Puudub ajjusöövituv eripära nii show kui muusika osas. Vahva samas, et lugudele on nüüdseks tehtud ka eestikeelsed sõnad! Jan Uuspõllu esimene paroodiajupp oli aga lamedavõitu ja ebanaljakas. 2. Janne - Too Good for You . Üllatusena ei kannagi Janne eeltutvustuses nähud imekleiti, vaid on välja tulnud hoopis vinge nipiga -

Perno Postimees ehk Näddalileht 7. jaanuar 1859, lk 213-14 Järwamaalt. "Koljo mamma". Koero kihhelkonnast kirjutab üks sõbber nenda: "Postimees, sa käid mitmed paigad läbbi, sa tead ka, et meie rahwas kurjast ebbaussust weel puhhas ei olle. Säh, rägi siin jälle üht tükkikest sest rummalusest, ehk mõnnel lähwad silmad lahti, kui kuleb ehk loeb. On seal, kus sinna ellad, selle polest parrem luggu kui meie pool, siis tänna Jummalat; agga ma arwan, et senni kui neid on, kes nõidust uskwad, senni on ka nõidasi iggalt poolt leida. Siin Koero kihhelkonnas Predi waldas ellab üks wanna naene, kedda "Koljo mammaks" hütakse ja selle wanna mulla unniko jure jookswad kerge meelsed innimessed mitmest kihhelkonnast kokko, üts kaebab sedda, teine teist hädda, wannamoor ütleb, mis mele tulleb ja rahwas uskwad tedda, nago Negrid omma ebbajummalaid. Kule mis üks mees temmast rägib, kes isse ta jures käis. Mees ütleb nenda: "Mulle juhtus kord se õnnetus, et warga näppud sügga

Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005 Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll. Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiat

Alles see oli, kui siinse blogi kaudu 2008. aastaks häid soove jagasin. Ja juba ongi too aasta olevikuraja ületanud ning ajalukku vajunud! Suures plaanis ei osutunud 2008 paraku nii positiivseks, kui, usun, me kõik eelmisel aastavahetusel lootnud oleksime. Sellesse aastasse mahtus globaalselt nii mõttetuid sõdu ja muid vägivallatsemisi, laastavaid looduskatastroofe kui ka suur ülemaailmne finantskriis, mis sujuvalt kasvas üle majanduskriisiks. Eestiski kulges aasta teine pool suhteliselt pessimistlike meeleolude tähe all - kinnisvaramulli lõhkemise "lööklaine" kandus peagi ka teistesse majandussektroritesse, sundides kärpima kulutusi pea kõigis eluvaldkondades ja paisutades kiiresti tööpuudust. Kusjuures suurem pankrotilaine arvatakse meile saabuvat alles uuel aastal. Sellel hallikal foonil jäid paljudel märkamata mitmed julgustavad märgid, nagu näiteks sündimuse tõus ja suremuse langus, liiklussurmade arvestatav vähenemine, rõõmustavad arengud kodanikualgatuse vallas (kev