12. sept 2010

Spämmipüünis

See on eksperimentaalne postitus. Loodetavasti hakkab nüüd kogu spämm Avatari loo asemel siia alla kogunema. :)

4. jaan 2010

Avatar

Hiljuti õnnestus mul koos kaaskommentaator Alvar Hansoga Tartu Cinamonis ära vaadata 2D versioon kauaoodatud ulmeseiklusest Avatar. Et filmielamus osutus vaatamata ruumilisuse puudumisele (3D on plaanis ka peagi Tallinnas ette võtta) veelgi vägevamaks, kui seda lubasid positiivsed meediakajad (millesse ma küll targu põhjalikumalt ei süüvinud), siis leian, et asi on väärt ka blogis kajastamist.

Avatar on James Cameroni autorifilm – ta on ühtaegu nii selle produtsent, stsenarist kui ka lavastaja. 114 lk pikkuse käsikirja sai Cameron Wikipedia andmetel valmis juba aastal 1994, võtted olid kavas kohe pärast superfilmi Titanic valmimist (1997) ja film pidi linastuma juba 10 aastat tagasi. Siiski leidis Cameron, et kulub veel aega, kuni tehnoloogia areng tema ideedele järele jõuab. Aastal 2006 võttiski mees Avatari uuesti käsile, kohendas käsikirja, töötas välja na’vide keele ja kultuuri ning algatas filmi tootmise. Cameroni sõnutsi koosneb film 60% ulatuses arvutianimatsioonist ja 40% osas kaameraga jäädvustatud stseenidest (võttepaikadeks Los Angelese ümbrus ja Uus-Meremaa). Avatari loomisel kasutati mitmesuguseid uuenduslikke tehnoloogiaid, sh „virtuaalset kaamerat“, mis võimaldas režissööril ühendada animeeritud keskkonda ja tegelasi otse filmimise ajal näitlejate omadega, selmet digitaalne osa filmile lisada alles pärast reaalseid võtteid. Arendati edasi ka liikumise, sh muutuvate näoilmete digitaliseerimise võtteid. Uuenduslik on filmimisel kasutatud 3D tehnoloogia, mis võimaldab filmi nautida kolmemõõtmelisena. Muusika autoriks on ka Titanicule soundtracki loonud James Horner, filmi teemalaulu I See You esitab brittide noor superstaar Leona Lewis.

Avatari sündmustikku ma siinkohal pikemalt ümber jutustama ei hakkaks, kuna filmi enam või vähem põhjalikke sisukirjeldusi leiab huviline veebist rohkesti. Teisalt on tõelised asjahuvilised selle linateose tänaseks tõenäoliselt juba niikuinii oma silmaga üle vaadanud. Olgu vaid mainitud, et „Avatari“ tegevustik viib meid aastasse 2156, ühe planeedi rikkaliku, kuid inimsoo seisukohast võttes äärmiselt vaenuliku ökosüsteemiga kuule, mille inimesed Pandoraks on nimetanud. Maalasi, kes meie koduplaneedi loodusressursid juba viimseni välja on kurnanud ja seetõttu kosmosesse laienema sunnitud, ahvatleb Pandoral leiduv ülihinnaline mineraal unobtaanium, mille peamine leiukoht paikneb aga otse ümbritseva loodusega tihedas sümbioosis elava suurekasvulise humanoidse rassi na’vide elupaigas. Nii on palgalise sõjaväelise üksuse toel planeedi inimesele mürgisest atmosfäärist hermeetiliselt eraldatud kõrgtehnoloogilises baasis pesitseval kaevandusfirmal tarvis leida võimalusi tülikatest põliselanikest vabanemiseks. Filmi sisutelje moodustabki konflikt tehnitsistliku, materialistliku, sõjardliku ja röövkapitalismi harrastava inimtsivilisatsiooni ning tehnoloogilises arengus kiviaja tasemel viibivate looduslähedase eluviisi ja spirituaalse maailmakäsitlusega na’vide vahel. Samas leidub ka inimeste seas vähemus, kes suhtub sümpaatiaga põliselanike kultuuri ja enesemääramisõigusesse ega poolda nende sunniviisilist väljatõrjumist iidselt asualalt. Kumbki leeridest ei ilmuta järeleandmist ja tegevustik areneb vääramatult kokkupõrke suunas.

Avatarist rääkides ei saa üle ega ümber Pandora imelisest looduskeskkonnast ja ökosüsteemist. Pandora värvikat ja lopsakat loodust (mille visuaalne kujutamine väärib kahtlemata Kuldmehikest) sulandab ühte teadvuslik eluvõrgustik Eywa, mille keskmeks on maagiline Hingede Puu. See väga mõjus käsitlusviis sarnaneb tugevasti paljude Maa põlisrahvaste omale, näiteks indiaanlaste ideedele Suurest Vaimust ja aborigeenide uskumustele Vikerkaaremaost, kes kogu maailma hingestab, samuti ka muistsete eestlaste uskumustele. Teisalt kõlab see hästi kokku kaasaegse uusima teaduse avastustest indu saanud Lääne vaimsuse ideedega, mille kohaselt kõik on kõigega seotud reaalsuse süvatasandil toimiva teadvusliku infovälja kaudu. Materialistidest-skeptikutest kriitikud heidavad Avatarile mõistagi ette „naeruväärse new-age kräpi“ vms serveerimist, samas minu jaoks tabas Cameron oma eluvõrgustiku ideega (koos põneva füüsilise võimalusega sellega vahetusse kontakti astuda) igati kümnesse. Oleks meil, inimestel, ometi sarnane „ühenduseots“ käepärast – seda nii üksteise kui ülejäänud loodusega suhtlemiseks – küllap oleksid siis asjalood meie koduplaneedil praegusest märksa paremad!

Põnev on ka filmi pealkirjaski sisalduv avatari kontseptsioon. Mulle seostus vastav tehnoloogia hiljutiloetud Clifford D. Simaki klassikalise ulmeromaaniga „Linn“, kus inimesed sarnasel viisil jupiterlaste sitketesse kehadesse siirati (mis lõpuks inimsoole saatuslikuks saigi). Tooksin ka välja hea sõbra Alvar Hanso tehtud avastuse, et geneetiliselt segatud avataridel on sõrmi viis, sellal kui na’videl vaid neli. Milleks selline hübriidsus tarvilik oli, seda otsustagu hea lugeja ise veidikest loogikat appi võttes. Puhtalt arvutitehnoloogia abil loodud sinisenahalised na’vid nägid välja huvitavad, meeldivad ja küllaltki loomutruud – respekt nende väljaarendajatele, kes on ära teinud hiiglasliku töö!

Avatari vastuvõtt filmikriitikute ja muidu -gurmaanide poolt on olnud valdavalt positiivne. Loomulikult tõstetakse esile esmaklassilisi tehnoloogilisi lahendusi, digitaalseid efekte jm visuaalset komponenti. Sisu osas on arvamused aga vastakad. Osa kriitikuid on Avatarist vaimustuses, teised toovad aga välja erinevaid sisulisi põhjendusi, miks see film siiski ei vääri kohta filmikunsti kullafondis. Mina olen ühes paadis esimestega, seetõttu käsitlengi järgnevalt mõningaid kriitikute põhiargumente, püüdes neid kummutada.

Avatari on sageli kritiseeritud „labase“, „klišeeliku“, „üheplaanilise“ jms tegevustiku eest. Mida „peenema“ maitsega filmikriitik, seda valjem on olnud vingumine Avatari stsenaariumi lihtsakoelisuse ja dialoogide lameduse teemal. Tõsi: sündmustik ei paista silma metatasandite rohkuse, psühholoogilise keerukuse ega filosoofilise kõrgpilotaaži poolest. Mis puutub aga sündmustiku etteaimatavusse, siis seda ma Avatarile süüks ei paneks. Maailma esimene suur 3D-mängufilm vaid võidab tegevusliini selgusest, mis võimaldab filmist ja selle sõnumist osa saada võimalikult laial auditooriumil. Meenutagem, et ka läbi aegade suurim kassamagnet, Cameroni eelmine megafilm Titanic jutustas tegelikult ju väga lihtsat lugu – kas see vähendas siis filmi mõjusust? Sõnumi selgus aitab Avataril juhtida inimkonna tähelepanu tõeliselt olulistele ja pakilistele teemadele nagu sõja mõttetu julmus, keskkonnahoiu ja kultuuridevahelise mõistmise vajalikkus. Muide, elu ise kipub olema märksa „lihtsakoelisem“, kui pidada näiteks silmas USA administratsiooni viimase kümnendi mustvalget „terrorismivastast“ retoorikat, mida osavasti kasutatakse peaaegu kõige õigustamiseks. Tõsi ta on, Avatargi ei saanud hakkama Hollywoodi põnevikele omase Haavamatu Kangelase kuvandita (peaosaline pääseb ülinapilt kõigi ohtude küüsist ja taastub imekiiresti vägevatest hoopidest – aga kas meile oleks siis rohkem meeldinud, kui Jake või Neytiri oleks surma saanud? Veel on Avatarile ette heidetud „halba“, „lamedat“ jms dialoogi. Keeruka dialoogi ihkajaile võiks siinkohal soovitada mõningaid väärtkirjanduse hulka arvatavaid raamatuid – reaalne inimestevaheline vestlus ei kujuta endast üldjuhul ligilähedaseltki säärast verbaalset ekvilibristikat, mida filmidest millegipärast ootama kiputakse (eriti just snoobitsevate kriitikute poolt). Kui Avatari dialoogid olid „halvad“, siis mida arvata näiteks sellest otse tõsielust võetud dialoogist Eesti eliiti kuuluvate meeste vahel? Tõsi, eks alati saab paremini ja mõjusamalt (siin pakuvad eeskuju näiteks Quentin Tarantino teosed), kuid ei olnud ka Avatari dialoogidel minu meelest siiski häda midagi. Samas oli dialoogidel selles loos minu hinnangul suhteliselt teisejärguline roll.

Sageli Cameronile ette heidetud peategelase Jake Sully kujutamine avatud hingega, naiivse „ullikesena“ oli minu meelest sisuliselt õigustatud. Olemata eelnevalt „programmeeritud“, avanes talle võimalus na’vide maailma avastada eelarvamusepriilt, vahetult, puhta lehena. Nii saavutas ta pärismaalastega sedavõrd tugeva kontakti, mis teisiti polnuks ilmselt võimalik. Mõni kommentaator on Jake’i võrrelnud muinasjuttudest tuttava Loll-Ivaniga – see võrdlus polegi päris kohatu. Muistsed idamaade targad on toonitanud, et millegi või kellegi tõeliseks mõistmiseks ja tunnetamiseks tuleb oma meelepeegel puhastada eelarvamustest, soovmõtetest ja muudest subjektiivsetest filtritest. Või nagu ütles Jeesus: Õndsad on vaimus(t) vaesed. Jake on peategelasena väga meeldiv oma lihtsa oleku, julguse, avatuse, heasüdamlikkuse ja kaastundlikkuse poolest. Samuti äratab poolehoidu Sigourney Weaveri tegelaskuju karmiloomulise, kuid ausa, vastutustundliku ja põhimõttekindla teadlasena.

Küllaltki ühemõtteliselt tunneme filmis ära eurooplaste „tugevama õigusega“ sooritatud koloniaalvallutused, üleoleva hoolimatuse põlisrahvaste ning nende eluviisi, uskumuste ja kultuuri suhtes, röövelliku loodusvarade hõlvamise, tänapäevase „terrorismivastase sõja“. Sel põhjusel on mõni kriitik Avatari nimetanud koguni kõige anti-Läänelikumaks ja valge rassi vastasemaks filmiks, mis kunagi Hollywoodis tehtud, vt nt siit. Tõsi ta on: kummalisel kombel praktiliselt vaid valgenahalistest koosnev armeeüksus teostab filmis jõhkra sõjardist koloneli juhtimisel korvamatut hävitustööd põlisrahva na’vide pühapaikade kallal, hävitab nende Kodupuu ega põrku tagasi ka na’vide endi minemapühkimise ees. Samas, mina ei näe filmis siiski mingit erilist valgetevastast ajupesu. Ei saa ju eitada, et valgete kantav Lääne tsivilisatsioon on jõhkra ekspansiooni abil endale anastanud hiiglaslikud territooriumid nii Ameerikas, Austraalias kui teistel mandritel. Sealjuures ei ole enamasti hoolitud ei põliselanike õigustest ega ka kohalikust looduskeskkonnast. Avatar tuletabki seda ajaloolist ülekohut meelde ja on ühtlasi hoiatuseks, et vigadest tuleb õppida, kui me ei soovi, et inimsoo käekäik oleks 150 aasta pärast sarnane filmis kujutatule: oma planeet lagastatud ja sama teoksil ka teistel taevakehadel. Mis siin salata: verist lõpplahendust oli minulgi kurvastav vaadata – pigem tahtnuks, et juhtub mingi ime ja asjad lahenevad rahumeelselt, läbi vastastikuse mõistmise ja austuse saavutamise. Samas, seda loota olnuks siiski naiivne, silmas pidades kaevanduskompanii bosside üdini ahnet, materialistlikku ja kasumile orienteeritud hoiakut. Ka puudus tapamasinateks treenitud palgalistel sõjaväelastel, kes polnud vaevunud na’vide maailma ega kultuuri süüvima, pidades neid vaid primitiivseteks ja metsikuteks pärismaalasteks, sisuline motivatsioon neid kaitsma asuda, rikkudes sellega käsuliini ja langedes karmi komandöri viha alla. Seda märkimisväärsem, et vaatamata ebasoodsatele eeldustele leidus trobikond inimesi, kes toimuva ekslikkust ja julmust mõistsid. Pangem tähele, et nad ei asunud liigikaaslaste vastu kergekäeliselt, vaid püüdsid esmalt neid veenda julmast tegevusest loobuma ja humaansemaid võimalusi otsima. Viimaks ei jäänud neil enam muud valikut, kui vastutegevust alustada.

Kõige paremaks vastuseks kriitikutele on filmi menukus vaatajate hulgas. Esiteks on ülemaailmses filmisõprade portaalis IMDb Avatari keskmiseks hindeks 8,7/10, millega film platseerub kõigi aegade pingereas kolmandasse kümnesse. Teiseks tuleb arvesse võtta ka filmi vaadatavust ja sellest tulenevat ärilist edukust. Enam kui 1000 tegijat kaasanud suurfilmi maksumuseks oli erinevatel andmetel 280 – 310 miljonit dollarit, millele lisandus umbes 150-miljoniline turunduseelarve. See risk on end juba praegu kuhjaga õigustanud, sest Avatar on kolme esimese linastusnädalaga teeninud üle miljardi dollari. Avanädalavahetus ei olnud sealjuures kuigi väljapaistev – selle põhjal jõudis mõni kehkenpüks filmi juba läbikukkumiseks tembeldada. Samas ei ole sellele järgnenud tavapärast kiiret vaadatavuse langust: saalide täituvus püsib stabiilselt kõrgena. Nähtavasti lähevad paljud Avatari ka teist ja kolmandat korda vaatama, ärgitades sellele ka sõpru ja sugulasi. Nii ei tundu olema kahtlust, et Avatarist saab kõigi aegade edukaim film, tõugates troonilt Cameroni eelmise suureepose Titanic. See asjaolu valmistab minusarnastele fännidele suurt rõõmu, kuna Cameron on lubanud Avatarile edukuse korral ka kaks järge vändata. Neis leiame loodetavasti enamat süüvimist Pandora imelisse maailma ja selle elanike kultuuri, mis aitaks lisaks fännide rõõmustamisele vaigistada ka esimest filmi pealiskaudseks muinasjutuks sõimavaid kriitikuid.

Kosmilise ulmetriloogia avafilmina, mille täiendavaks eesmärgiks oli kõrgtasemelise 3D-tehnoloogia arendamine ja juurutamine, kujutab Avatar endast minu hinnangul täielikku õnnestumist. Film mõjus snobismist ja liigsest enesetähtsusest rikkumata vaatajale tugevasti nii emotsionaalses kui esteetilises plaanis. Nüüd jääb üle loota, et James Cameron peab oma lubadust ja lähiaastatel meid veelgi rõõmustab.

5. nov 2009

Tantsides jääl

Nohusena toas istudes ja enda virtuaalset "lauasahtlit" revideerides leidsin sealt järgmise loo, mis sai omal ajal kirja pandud inspireerituna ühest filmielamusest. Toona jätsin pala avaldamata, kuna järgmisel päeval üle lugedes hindas kriitik minus selle liialt sentimentaalseks. Ka praegu on mul kõnealuse loo väärtust ise raske hinnata. Aga eks lugege (kui viitsite) ja avaldage arvamust!

*****
Iluuisutamise jäätants on kaunis ja publiku hulgas armastatud spordiala. Samas on see oma olemuselt raske ja ohtralt väljakutseid esitav tegevus. Läheb tarvis mõlemapoolset vilumust ja täit keskendumist, et paari esitus mõjuks kaunilt ja harmooniliselt – et tekiks sünergia, millest saaksid osa ka pealtvaatajad ning mis pakuks meeldejääva kunstilise elamuse.

Noor tantsupaar võib moodustuda spontaanselt, vastastikuse klapi ja meeldivuse alusel, aga siin võib olla suunav roll ka vanematel või treeneritel. Enne meisterlikkuseni jõudmist tuleb tantsijail koos palju tööd teha ning üle elada ka ebameeldivaid, piinlikke ja valusaid hetki. Suurel kiirusel kitsastel uisuteradel balansseerides tuleb unustada hirm kukkuda kõvale jääle ja haiget saada. Lisaks isiklike oskuste lihvimisele on vaja õppida arvestama partneri liikumisega, et saavutada sünkroonsus ja kooskõla.

Tantsuõpinguid alustades on mõlema paarilise tants paratamatult kohmakas: vaatamata püüdlikult sooritatud sammudele, mida tantsuõpetaja ette näitas või imetleti kogenud treeningkaaslaste esituses, esineb sageli kukkumisi, kokkupõrkeid ja muid probleeme.

Kukkumine – mingil põhjusel katkeb sõit, kuna üks tantsijatest kaotab mõnd enda jaoks keerukat piruetti sooritades tasakaalu ja prantsatab jääle. Selle põhjuseks võib olla konarus jääs või uisutaja enda eksimus. Kui kukkumisega ei kaasnenud tõsisemat vigastust, siis tõuseb ta püsti omal jõul, või, mis veelgi kaunim, partner ulatab talle abikäe. Liikumisega tagasi muusikasse jõudmine võib olla küll veidi keerukas, kuid see on täiesti saavutatav.

Kokkupõrge – kui vähekogenud ja teineteise stiili mitte piisavalt tundma õppida jõudnud tantsijad kulgevad mingis etenduse punktis erinevatel trajektooridel, võib juhtuda, et sujuva taaspõimumise asemel põrkutakse omavahel – see võib lõppeda mõlemapoolse kukkumise ja haigetsaamisega. Mõnikord lõpetataksegi pärast sellist ebameeldivat juhtumit koos tantsimine. Sagedamini aga vabandatakse üksteise ees, valu läheb üle ja kava võib jätkuda.

Partneri mahapillamine – tipptasemel jäätants hõlmab keerulisi elemente, mille puhul on oluline täielik usaldus partnerite vahel. Selles sisalduvad tõsted ja hüpped, mille puhul üks partner ei tohi teist jääle pillata või peab ta õrnalt kinni püüdma. Sellisel puhul tähendab eksimus kaaslase kukkumist, mis võib lõppeda tõsise vigastusega. Kui niisuguseid juhtumeid esineb korduvalt, võib partnerite vaheline usaldus mureneda ja paar laguneda.

Partneri haavamine mõnikord juhtub, et üks partneritest tabab teist tantsuhoos uisuteraga. Olgugi tahtmatult, võib ta sel viisil tantsukaaslast tõsiselt haavata. Tavaliselt vajab vigasaanu veidi aega enda ravimiseks, kuid juhul kui vastastikune usaldus ja tähelepanelikkus on piisav ja juhtumist tehakse vajalikud järeldused, ei takista see paari edasist koostantsimist.

Kava segiminek – kui tantsukava on väga keerukas või üks partner või kumbki paariline suhtub tantsu ebapiisava keskendumisega, võib juhtuda, et kava läheb segi ja muusikast välja. Selline ebaharmooniline ja kaootiline ballett ei paku varsti enam rahuldust ei tantsijaile endile ega ka pealtvaatajatele. Lahendusteks on jällegi kas paari lahkuminek, liignõudliku kava asendamine lihtsamaga või tõsine ühistöö kava omandamise nimel.

Ebavõrdne partnerlus – üks partneritest kaldub liigselt domineerima ja teisest ette ruttama, või siis ei suuda teine lihtsalt valitud tempoga kaasa minna ega mõnd keerukat elementi sooritada. Tulemuseks on sünkroonsuse kadu ja muusikast väljumine. Sellisel juhul on partnereil valida, kas lahku minna ja püüda leida sarnasema tasemega tantsukaaslane, või kui siiski soovitakse koos edasi tantsida, siis tuleb ühiselt probleemiga tegeleda – kas ettekiirustavat partnerit distsiplineerides või mahajääjat vastastikusel kokkuleppel kõrgemale tasemele arendades.

Kunstilised erimeelsused – võib juhtuda, et partneritel on erinev maitse kava ülesehituse, muusika, kostüümide osas. Sellisel juhul on tarvilik leida mõlemat rahuldav kompromiss. Kui seda ei suudeta, tekitavad pidevad lahkhelid ajapikku frustratsiooni, mis mõjub halvasti paari esitustele ja võib viimaks lõppeda paari lahkuminekuga.

Partneri vahetamine – kui üks partneritest ei saa mingil põhjusel (näiteks vigastuse tõttu) tantsida ja teine valib talle asendaja, siis ei pruugi algne paar hiljem enam teineteisega klappi leida. Samuti võib üks partner leida, et ei treenita piisavalt, ja otsida endale paralleelselt teise treeningkaaslase. Et aga jäätants eeldab partnerite täielikku kooskõla, ei tule selline olukord kasuks harmoonia saavutamisele.

Kohtunike kriitika – sageli tunneb tantsupaar vastastikkust harmooniat ja naudingut jääl kogetavast hingestatud koosloomingust, ja seda tunnetavad ka paljud pealtvaatajad, kuid tantsu hindavad kohtunikud ning mõjukad spetsialistid ei mõista tantsijate taotlusi või leiavad, et paar ei sobi mingil põhjusel koos tantsima (näiteks liiga suure kasvu- või vanusevahe tõttu). Võib-olla ei meeldi kriitikuile ka tantsuks valitud muusika, kostüümid, kava ülesehitus või selles kasutatavad elemendid. Pidev väline surve ja autoriteetide taunivad hinnangud võivad sundida tantsupaari lahku minema või siis vastumeelselt muganduma, mis pärsib nende tantsurõõmu ja loovust. Samas võib aga ka jätkata südamelähedast tantsu armsa partneriga, ignoreerides välist survet ning tundes rõõmu vaid tantsust ja teineteisest, olgugi saavutused võistlustel seeläbi kannatavad.

Mida kauem on paar koos tantsinud, seda sujuvamaks, kaunimaks ja spontaansemaks muutub tants, seda keerukamaid tehnilisi elemente saab sellesse liita. Lõpuks tundub, nagu ei olekski jääl kaht tantsijat, vaid nad moodustavad üheainsa, vaimustavalt ja jumalikult jääl hõljuva terviku. Vahel näib mõnele romantilisema meelelaadiga pealtvaatajale, nagu ei puudutakski tantsijate uisud maapinda – sedavõrd kiire ja graatsiline on nende kulgemine jääl. Tantsides ei jälgi nad teadlikult oma sooritust, vaid on täielikult sulandunud teineteisesse, muusikasse ja tantsusse, andudes sellele hetkele kogu oma olemusega. Nad on saavutanud oma kunstis täiuse.

Aastate ja kogemuste lisandudes väheneb tantsupaari kavade uudsus ja tempokus, ehk ka tehniliste elementide keerukus, kuid seda kompenseerivad esituse kunstiline küpsus, veatu sünkroonsus ja harmoonia. Tantsud kestavad, kuni üks partneritest lõpetab mingil põhjusel oma tantsijatee. Mõnikord leiab tema kaaslane siis endale uue partneri, vahel aga ei suuda seda ja loobub ka ise. Samas jäävad nende suurepärased tantsud noorte kaasvõistlejate mällu, innustades viimaseidki endast enamat andma, et kord saada sama headeks tantsijateks, kui oli legendaarne tantsupaar.

20. aug 2009

Kaks reisikirja



Reisikirju on põnev lugeda - need pakuvad rikkalikku toitu kujutlusvõimele, viies sind otsekui ise seiklema autori kirjeldatavatesse paikadesse, ürgse looduse või omapärase inimkultuuri keskele. Mina isiklikult oleksin nõus ühe oma viiekümnest paralleel-elust (kui nood mulle eraldataks) täielikult pühenduma reisikirjeldustega tutvumisele. Aga käesoleva (ja teadaolevalt üheainsa) elukese raames on mul sellele toredale tegevusele kurvastavalt vähe aega jäänud.

Kui veel hiljuti võisingi Leedust ja Rootsist kaugemate maade kohta infot ammutada vaid teiste inimeste vahendusel, siis viimased kolm aastat on mulle pakkunud rõõmustavalt palju reisimisvõimalusi Euroopa mandriosas. Töökohustused tulevaste loodusteadlaste saatjana on mind viinud Saksamaale ja Hispaaniasse, isiklik huvi ja matkaind aga kahel korral Alpidesse. Kõik need reisid on pakkunud rikkalikult huvitavaid juhtumisi, uusi teadmisi, kauneid vaatepilte, aga ka katsumusi ja viprusi. Ehk siis justnimelt seda, mis võiks olla ühe reisikirja sisuks.

Ja mis siin salata: kahe tänavuse reisi kohta olengi valmis toksinud omapoolsed kirjeldused - mõlemad neist on juba mõnda aega loetavad veebi vahendusel. Saagu need siis siingi osundatud:

26. juuni 2009

Propsise Putukate TOP Wanted 10 Vol 2009


Esmalt vabandan oma heade ja kannatlike lugejate ees, et vahepeal mu blogielu mitu kuud täiesti soikunud oli. Lihtsalt ei tulnud peale vaimu ega tuhinat, et asuda uute tekstide kallale. Selle täbara asjaloo parandamiseks võtan käsile teema, mis on minu jaoks hetkel hästi põnev ja aktuaalne.

Juba kaks aastat on mu üha süvenevaks hobiks olnud erisuguste loomade, eeskätt aga selgrootute pildistamine. Viimast põhjusel, et nood on märksa hõlpsamini tabatavad kui selgroogsed, kes kipuvad ju inimest märgates enamasti kohe minema lendama, kalpsama, galopeerima, sulpsama jne.
Käesoleval aastal on mu putukapildistamine eriti hoogsad tuurid üles võtnud seoses uue ja senistest parema kaamera - Canon Powershot G9 soetamisega jaanuaris. Mu pildikogusse on lisandunud suur hulk uusi liike, kellest mõned huvitavaimad ja haruldasimad on kuulunud kiilide hulka, aga kaamera ette on jäänud ka hulgaliselt liblikaid, mardikaid, kile- ja kahetiivalisi jne, jne. Kõik see on sündinud tundidepikkuse kodulähedases ja kaugemaski looduses müttamise tulemusena. Et ennast selleks täiendavalt motiveerida ja hobile veidi vürtsi lisada, sai juuni algul koostöös hea webxaniga kokku pandud list 10 putukaliigist, keda käesoleval aastal eriti kohata ja pildistada sooviksin. Tuleb tunnistada, et sellesse nimistustesse sattusid üldjuhul just suured ja kaunid liigid, aga mis siin salata - eks taolised ole paratamatult veidi huvitavamad ja meeliköitvamad. List sai niisugune:
  1. Haavalumik (Limenitis populi)
  2. Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) või väike-kiirgliblikas (Apatura ilia)
  3. Harilik päevakoer (Arctia villica, valmik)
  4. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) või punalaik-haavasuru (Laothoe populi)
  5. Käätsusikk (Acanthocius aedilis)
  6. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)
  7. Kakslaik-kiil (Epitheca bimaculata)
  8. Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
  9. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
  10. Maipõrnikas (Melolontha hippocastani)
Enamus neist ei ole autoriteetsete allikate sõnutsi sugugi haruldased liigid, lihtsalt minul pole veel olnud õnne nendega kokku puutuda. Ainsaks erandiks oli maipõrnikas, kelle seni ainsal korral leidsin surnuna mullu juunis Eesti-Läti piirilt. Teistest mõnevõrra haruldasemad on nimistus mõlemad kiilid, kellest esimest on leitud hajusalt mitmelt poolt Eestist, teist aga rohkem meie riigi kaguosast. Ka kaerasori on lõunapoolne liik ja meil mitte kuigi sage. Seevastu ninasarvikpõrnikas, päevakoer, haavalumik ja kiirgliblikad olla Eestis lausa tavalised või sagedased. Loodetavasti õnnestub minulgi nad varsti üles leida!
Aga käesoleva loo kirjutamise ajendiks oli esimese TOP-liigi leidmine, mis toimus eile, 24. juuni õhtul Alal. Olles külas ühiste sõprade maamajas, avastas webxan pamplipeenrast rikkalike õitega maiustamast... maipõrnika! Kärmelt teavitas ta leiust ka mind ja noorperemees maestro007-t - tõttasime juurde ja ma asusin seda toredat looma igast küljest jäädvustama. Viimaks läks maipõrnikas lendu mu nimetissõrme otsast - too hetk sai samuti kenasti kaadrisse püütud. Ega ma polnudki enam lootnud tänavu maipõrnikat kohata - on ju juba käsil juuni lõpp. Seda toredam, et tänu webxanile sai see 3-sentimeetrine kaunis putukas mul viimaks ka elusana ära nähtud.

Kuningkiil ja teised

Lisaks TOP10-sse kantud liikidele leidus veel üks eriline putukaliik, keda ma salamisi sel aastal kohata lootsin, kuid millesse ma samas piisavalt ei uskunudki. Selleks oli Eesti ja Euroopa suurim kiil - kuningkiil (Anax imperator), kes Eestis esmakordselt leiti alles aastal 1989 ja kelle leiukohti oli meil varasemast teada vaid kümmekond. Isane kuningkiil on lisaks kuninglikule suurusele (8 cm pikk ja tiibade siru-ulatusega kuni 11 cm) ka äärmiselt kauni sinise seljamustriga. Ühtlasi on ta aga oivaline ja agar lendaja ning suure territooriumiga liik, kelle pildile tabamine on seetõttu õige keeruline. Mäletan end hiljuti webxanile MSNis lausumast, et kui kord Eestis kuningkiili jäädvustatud saan, siis võiksin putukapiltniku karjääri auga lõppenuks lugeda. Kuid siis ei osanud ma veel aimatagi, kui ruttu saabub kuningkiili pildistamise päev. Samuti ei teadnud ma veel ka seda, et kuningkiil on just viimasel ajal alustanud jõulisemat pealetungi põhja suunas (sarnaselt rohesilm-tondihobuga, kelle pildile püüdmisest ehk varsti eraldi pajatuse kirjutan).

21. juunil sooritasin esmalt elupõlisest sportlasest onu seltsis mitmekümnekilomeetrise jalgrattaretke Viljandist Holstre-Pollisse, mis mu kasina vastupidavuse tõsisele proovile pani. Kui meie teed onuga Viljandi ringtee otsa juures lahknesid, väntasin veel parasjagu nii kaua edasi, kuni onu oli silmist kadunud, misjärel ratta seljast maha vaarusin ja tükk aega lihtsalt lõõtsutasin. Seejärel jätkasin pehmejalgselt sõitu Orika silla suunas, mis on kujunenud üheks mu putukaretkede oluliseks sõlmpunktiks. Just sealt on alanud enamus mu rattaringe ümber Viljandi järve, samuti saab samast alguse Raudna jõgi, mille kallas kubiseb kahte liiki vesineitsikest ja muistki huvitavatest asukatest.

Sedakorda otsustasin enda küpsevõitu seisundit arvestades piirduda vaid lühikese "otsaga" Viljandi järve matkarajal. See algas üsna täbarasti, sest kohe raja alguses oskasin üht kiili jälitades takerduda ja selgapidi lähimasse vett täis kraavi veereda! Aga üks tõsine loodushuviline ei tohi lasta end sedalaadi nüanssidest häirida - riided välja väänatud, jätkasin putukalainel, ja soe päike viis peagi mõtted äparduse juurest tagasi kiilidele.

Just kiilisid sattuski sel kenal õhtupoolikul mu kaamera ette hulgaliselt - enamuses tavalised vesi- ja hiilgekiilid, aga ka haruldane ja Punasesse raamatusse kuuluv triip-vesikiil (Libellula fulva), keda teatmike järgi Viljandi lähistel üldse ei peaks elunema, aga keda mina siiski eri paigus korduvalt jäädvustanud olen. Konkreetne isend istus päikese käes aiapostil ega teinud märkamagi, kui temast rattaga poole meetri kauguselt mööda tuhisesin. Lisaks ootas ta kannatlikult ära ka mu kaameraga naasmise.


Suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis) on teine Eestis haruldane ja kaitstav liik, keda kirjade järgi Viljandis leitud pole, kuid kes on minu kodukandi retkedel juba vana tuttav - üks taoline trehvas mu kaamera ette ka järveotsa lähistel (vt alumine pilt). Hännak-rabakiil (Leucorrhinia caudalis) on Eestis veidi levinum, kuid ka mitte liiga arvukas - ka tolle liigi emaslooma sain pildile. Samas, ükski neist polnud minu jaoks enam esmaleid, seega pakkudes küll silma- ja äratundmisrõõmu, kuid siiski mitte enam täit põnevust.

Aga tõeline üllatus tabas mind rattarajast 10 meetri kaugusel pisikesel aasal. Vesikiile jälitades märkasin järsku kedagi laskumas minust 7...8 m kaugusele kõrrelisepuhmasse. Esmapilgul tundus mulle, et tegu on paarituvate ja rodus lendavate kiilidega, aga lähemale hiilides selgus, et kiile on vaid üks, kuid seda pirakam! Ettevaatliku lähenemise tasuks sain sellest imeloomast vägagi korralikud ja teravad kaadrid. Koju naastes haarasin esimese asjana kohe Euroopa magevee-elustiku määraja, mis kinnitas mu esialgset määrangut - emane kuningkiil! Selline ta oli:


Esimesel võimalusel plaanin samasse paika naasta, õrna lootusega, et ehk õnnestub kohata ka sama liigi isaslooma - meie putukariigi üht kauneimat esindajat.

7. märts 2009

Eesti Laul - otsereportaaž

Niisiis, vana hea Eurolaul pisut uues kuues. Vennad Kõrvitsad on igatahes päris šikid. Žürii osaleb esimeses hääletusvoorus koos rahvaga võrdse hääleõigusega, mis peaks välistama päris mageda pala kahe parema hulka pääsemise. Teises voorus toimub, tõsi, vaid rahvahääletus. "Eksalkohoolik" Jan Uuspõld parodeerib lugude vahel eelnenud esinejat.

1. Lowry - You Ain't What I Need. Stiilipoiste sihtrühma lemmikuks disainitud vallatu musta kübaraga Lowri [lõuri] koos kolme kübardatud tantsupoisi ja kahe valgeks võõbatud nägudega tüdrukuga esitasid rütmika loo, milles andsid teada, et neiu pole siiski Lowry jaoks. Samas jääb pala veidi üksluiseks ja igavaks. Puudub ajjusöövituv eripära nii show kui muusika osas. Vahva samas, et lugudele on nüüdseks tehtud ka eestikeelsed sõnad! Jan Uuspõllu esimene paroodiajupp oli aga lamedavõitu ja ebanaljakas.

2. Janne - Too Good for You. Üllatusena ei kannagi Janne eeltutvustuses nähud imekleiti, vaid on välja tulnud hoopis vinge nipiga - värvimuutev kostüüm! Lugu on ise küllaltki ajusaagiva refrääniga, ehkki mitte peafavoriit. Uuspõld pilas loos kõlavaid ššši ja fff-i, seostades neid andekalt Kiviräha romaaniga "Mees, kes teadis ussisõnu". Vihjates vist, et naised evivad ka teatud sugulust tolle roomajate sooga.

3. Stereochemistry - Öösiti kõndides. Juba päris korralik esitus noore ja vähekogenud bändi kohta. Stilistika puudumine ei tule siiski kasuks. Ilmsed autsaiderid. Uuspõllu paroodia osatas ka poiste kogenematust ja Tartu-päritolu.

4. Urban Symphony - Rändaja. Stiilsete keelpillikaunitaride saatel esitatud kaunis ballaad noort Jaanika Sillamaad meenutava, ent ilusama Sandra poolt evib huvitavaid, veidi orientaalseid meloodiakäike. Kirsina koogi peal võtab Sandra ka ise loo teises pooles viiuli välja, mida oskuslikult käsitseb. Üks kahest favoriidist. Uuspõld transformeeris õrna neidise labaseks ja jõrmiks karakteriks.

5. Chalice - 40. Sürrealistlik-eklektiline - tiiskantlik pala meeskvinteti saatel. Eurovisioonikõlbmatu, kusjuures finaali eel nagu veidi ümber tehtud. Mu ema ülekaalukalt kõige ebalemmikum lugu. Uuspõllu paroodia oli sama jabur kui pala ise. Otsekui sümboolselt viskas selle loo ajal korra ka pildi eest.

6. Köök & Kaire Vilgats - Üürnik. Sellel lool on vähemasti loogiline ülesehitus. Kaire Vilgats ei mõju verinoore tudengineiuna päris usaldusväärselt. Üldiselt siiski võrdlemisi pentsik ja ebaeurolik lugu, tobedavõitu komejant. Pillisoolo ja lallallaatamine on siiski võrdlemisi kobe, nagu ka refräänijupp mällusööbiv. Uuspõld kehastus Jaan Pehki köögis elavaks habemikuks sundüürnikuks, kes soovis tollest vabaneda Moskvasse saatmise läbi, et hakata ise Vilgatsiga plaani pidama.

7. Rolf Jun - Freedom. Meie gei-ikoon meenutab stilistikalt Elvise ja Freddie Mercury ristsugutist. Üpris tüütu peavoolu europopp ei eristu aga millegagi massidest, evimata edulootust. Uuspõllu valgendatud hammastega ja innukalt vabadusest jahuv Rolf oli päris tabav.

8. Traffic - See päev. Unelauluna mõjuv, ent iseenesest kaunis ja ballaadlik pala. Kardetavasti siiski uinutab ka fännid magama, selmet sundida neid agaralt telefoniklahve sõrmitsema. Webxani suurlemmik. Uuspõllu klahvpillimängija oli põhjalikult pea vastu klaverit ära tagunud.

9. Ithaka Maria - One Last Dance. Rütmikas pop-pala kauni solisti esituses, aga siiski mitte piisavalt eriline, ega ka mitte hõlpsasti kaasajorisetav. Lõpupoole läheb juba tüütuks. Loole lisab samas kõvasti gruuvi stiilne kitarripiiga Piret Järvis. Uuspõllu hoogsalt eputav Maria pajatas kadunud president Slobodanist ja Lissaboni lepingust.

10. Laura - Destiny. Imelises peegelduvas kookonkleidis Laura esitatav kosmose-techno-popp meeldiks kindlasti Arno Suislepale. Aga meeldib ka suurele osale Eesti rahvast, olles üks kahest peafavoriidist. Meeldejääv ja jõulise vokaaliga pala, millel oleks kindlasti lööki ka Moskvas. Uuspõld kehastus leviteeruvaks Laura kleidiks, kes pilas Pehki pintsakut!

Hääletuse ajaks saabus lavale üllatav kooslus: punkar Villu, Karl Madis ja Reet Linna - looks "Tere, perestroika"! Vinge vana hitt uues kuues. Militsionäärist neiu taustalauljana oli hästi armas.

Žürii hääletus andis esikohti Urban Symphonyle (2), Chalice'ile (2), Ithaka Mariale, Trafficule, Köögile, Stereochemistryle (!) ja Jannele (2). Toimub täielik kaardisegamine! Võitis siiski Urban Symphony, aga teiseks tuli Traffic ja Laura favoriitpala kukkus päris kaugele!

Teine vahepala "Ma mängin teile muusikat" pakkus taas üllatavat solistikooslust (kollektiiv Pop Idiot) ning sõnu vaheldumisi maakeeles ja inglišis.

Seejärel kuvati aga žürii ja publiku koondtulemused. Tagant ettepoole: Stereokeemikud, Köök, Rolf, Chalice, Ithaka Maria, Janne, Lowry, Laura. Traffic üllatas webxani rõõmuks teise kohaga, asja pani aga kinni Urban Symphony. Teises voorus kujuneb heitlus ilmselt üsna ühepoolseks. Laura kolmandaks jäämine oli tema tiimile kahtlemata halb üllatus, Laura ise oli sootuks kuhugi kadunud, kui üks Kõrvitsatest intervjuud hakkas tegema.

2. voorus otsustab asja vaid rahvas. Hääletuse-aegseks vahepalaks pakutakse etnokollektiivi Vägilased haldjapiigaliku viiuldava solistiga. Väga südantsoojendav etteaste kõige selle ülespuhvitud eurokompoti peale. Seejärel serveeris d'n'b-kollektiiv Mutated Forms moodsakuuelise poploo "Loomeinimesed", solistiks Lenna Kuurmaa. Häälte kokkulugemise aega sisustas kärehäälset kantrirokki viljelev Bullfrog Brown (järjekordne nimes härgkonna sisaldav eesti bänd) koos Peeter Jõgiojaga.

26 475 teise vooru hääletajat tagasid poolthäälte protsentuaalse jaotuse 82-18. Ülla-ülla: võitis Urban Symphony! Traffic kurvastab oma sõnutsi täiega, samas võitjaneiud on päris keeletud. Võiduloo kordusesituse aegu avaldas webxan MSNis jõulist veendumust, et nii see kui ka kõik eelnenud võistluslood jõudsid meieni video vahendusel. Julgesin talle siiski vastu vaielda. Samas leidis temagi, et võitis kokkuvõttes kõige potentsiaalikam lugu - ses osas ei saa jätta nõustumata. Lootkem siis linnasümfoonikute edutee jätkumist Moskvas! Nii muusika kui stilistika osas on meie tänavune esilugu igatahes vähemalt kaks tuhat nelisada kolmkümmend seitse korda parem kui kreisikollektiivi viimatine vigurdus.

7. jaan 2009

Täna 150 aastat tagasi


Perno Postimees ehk Näddalileht
7. jaanuar 1859, lk 213-14

Järwamaalt. "Koljo mamma".

Koero kihhelkonnast kirjutab üks sõbber nenda: "Postimees, sa käid mitmed paigad läbbi, sa tead ka, et meie rahwas kurjast ebbaussust weel puhhas ei olle. Säh, rägi siin jälle üht tükkikest sest rummalusest, ehk mõnnel lähwad silmad lahti, kui kuleb ehk loeb. On seal, kus sinna ellad, selle polest parrem luggu kui meie pool, siis tänna Jummalat; agga ma arwan, et senni kui neid on, kes nõidust uskwad, senni on ka nõidasi iggalt poolt leida. Siin Koero kihhelkonnas Predi waldas ellab üks wanna naene, kedda "Koljo mammaks" hütakse ja selle wanna mulla unniko jure jookswad kerge meelsed innimessed mitmest kihhelkonnast kokko, üts kaebab sedda, teine teist hädda, wannamoor ütleb, mis mele tulleb ja rahwas uskwad tedda, nago Negrid omma ebbajummalaid. Kule mis üks mees temmast rägib, kes isse ta jures käis.

Mees ütleb nenda: "Mulle juhtus kord se õnnetus, et warga näppud süggawaste mo warra külge putusid. Kahjo olli suur ja ma teadsin, et linna tohter sesuggust hädda ei awwita. Ma kergemeelne ei teadnud ka muud nõu, kuid läksin wanna kuulsa "Koljo mamma" jure. Kes nisamma jõlledad on, nago minna sel aial ollin, need tewad sedda praego weel. Sened sigginewad koppitand mäddase ma peäl, ja nõiad rummala ebbausklikko rahwa seas. Agga nisuggused wannad kulli küned ei olle ka rummalad. Esmalt ei tahtnud wannamoor mind polegi wastowõtta, ütles, egga temma waim polle, kes teadmatta asjad peab teadma ja muud sellesarnast. Se polnud agga muud, kui õnge ligutamine, et kalla sedda ruttem ja kindlam otsa hakkab. Minna hakkasin ka otsa, agga mitte ni kõwwaste, kui wannamoor mõtles. Ta kutsus mind kambri. Seal põlles künal ja seisis üks kast polel liwaga täidetud. Liwa sees seisid 9 pu peaga nugga ja 9 pastla-nõela püsti ja terrawad otsad üllespiddi. Siin ütles häbbemata ö-kul, et ma omma veikse sõrme otsast piidin werre wälja pistma ja siis igga noa ja nõela otsa ühhe tilga werd andma. Ma tunnistan omma häbbiks: ebbausk olli mind kül senna aianud, agga mis wannamoor mo käest tahtis, olli mo süddamele ommeti liig. Mo silmad peäsid nattuke lahti, ihho hakkas wärrisema ja ütlesin: ei ma ni awwalikkult, ennast kurratile ka mitte ärra ei mü! Süllitasin ja tullin toast wälja. Kül kutsus wanna pettis nõid mind weel taggasi, aga ei läinud ennam, waid tõttasin omma teed. Nõid olli mind isse nõidusest parrandanud."" Nenda räkis mees.

Vata, armas Postimees, mis hirmsad tükkid weel keik ristirahva seas leida on! Weel tänna käiwad innimessed troppi kaupa "Koljo mamma" jures kous ja nende seas nori ja wanno, rikkaid ja waesid, nago Wilistid omma Paali ja Astaroti jures nõu küssimas ja abbi otsimas. Ja keik need nõia kummardajad nimmetawad ennast ristiinimesteks, kes Jummala koias ja altari laual ka käiwad! Wannamorile ei te se kül waljaspiddi mitte kahjo, sest nad toitwad tedda, nago linnud käggo poega pessas; agga, agga! mis ütleb Jummal sest, ja mähherdune saab vastuse andmine ollema, kui ristirahwas sähherdust um paggana tempo tewad? - Postimees, te siis uel aastal ka su lahti, kus sellesarnast kuled ehk näed, muido wõib mõnni arwata, et isse ka nikkertud kuiud kummardad ja "Koljo mammat" watamas käid."

Olgo sest se kord kül. Mõnned kirjad peawad weel teiseks korraks jäma. Egga ma postitasko lõhki wõi aiada.

Allikas: Digiteeritud eesti ajalehtede andmebaas.

Usklikkuse plussid ja miinused


Käesoleva loo kirjutasin eeskätt selleks, et tutvustada paarile heale püsilugejale enda suhtumist usku ja usklikesse.

Täpsustusena olgu mainitud, et usklikkuse all pean siinses kontekstis silmas mingi religiooni pühendunud järgimist, sh selle pühakirja, põhidogmade ja rituaalide sisemist omaksvõttu ning siirast püüdu elada vastavuses usu põhimõtetega.

Niisiis, siiral usklikkusel leidub minu silmis nii häid kui halbu külgi. Iga üksikjuhtum kujutab endast nende teatavat kombinatsiooni.

Plussid
  • Konkreetne maailmavaateline alus elule – ei pea aega ega energiat kulutama vastavatele otsingutele.
  • Kindel usk jumalikku abisse pakub hingerahu, vähendab stressi, on moraalseks toeks rasketel aegadel – kokkuvõttes suurendab subjektiivset heaolu.
  • Eelnevast tulenev psüühiline stabiilsus vähendab riskikäitumist, destruktiivsust, haigestumise riski, suurendab keskmist eluiga.
  • Usk palve jõusse ja jumalikesse tõotustesse tervenemise kohta toimib efektiivse platseebona, tõhustades organismi immuun- ja reparatsioonisüsteemide tegevust ja aidates seeläbi kaasa tervenemisele.
  • Usk palve jõusse ja usuga kooskõlalise tegevuse („Jumalariigi töö“) moraalsesse õigsusesse lisab enesekindlust, suurendades seeläbi õnnestumise tõenäosust, läbilöögivõimet ühiskonnas.
  • Tihe, sõbralik ja osavõtlik suhtlus kaasusklikega edendab indiviidi sotsiaalset heaolu, tõstab enesehinnangut, pakub kuuluvustunnet.
  • Korrapärane religioossete rituaalide järgnemine „lisab elule pidet“ – struktureerib aega, mis suurendab turvatunnet.
  • Usk hauatagusesse ellu ja „õigete õndsusesse“ vähendab või kaotab surmahirmu, muudab julgemaks, tõstab enesehinnangut.
  • Teatud juhtudel võib usku pöördumine olla inimesele otsustavaks tõukejõuks teel raskest depressioonist, narkosõltuvusest või kuritegelikust maailmast stabiilsesse ühiskonnaellu.
  • Usk patuste karistamisse, Põrgusse aitab paremini taluda maailmas kogetavat kurjust.
  • Pühakirja käsud, keelud ja soovitused mõjuvad distsiplineerivalt, aidates vältida ennast ja/või teisi kahjustavat käitumist.
  • Vaimne areng läbi meditatsiooni, mõtiskluste, Pühakirja-arutelude (soodsal juhul).
  • Erisugused eneseteostuse võimalused: abivajajate aitamine, ürituste korraldamine, osalemine laulukooris jne.
Miinused
  • Enese allutamine usudogmadele, mis piiravad iseseisvat mõtlemist ning on sageli irratsionaalsed ja iganenud; samas on neis kahtlemine üldjuhul taunitav ja sageli ka karistatav.
  • Seeläbi vaimse arengu seiskumise, taandarengu oht, liigne konservatiivsus, soovimatus kaasa minna ühiskondlike muutuste, uuendustega.
  • Religioossed uskumused põhjustavad konflikte materialistliku (või valdavalt muu-usulise) ühiskonnaga – nt koolihariduse, ametikohustuste täitmise, riigi seaduste järgimise osas).
  • Käitumise piiramine seoses vastava usu moraalikoodeksiga, käskude ja keeldudega (kohati absurdsed piirangud, nt toitumisele, seksuaalsusele) - võib põhjustada alateadlikke pingeid, psühhosomaatilisi haigusi.
  • Teatud praktikad ja uskumused võivad seada otsesesse ohtu uskliku elu ja tervise (vereülekandest vm arstiabist keeldumine, „lihasuretamine“ jms).
  • Surve järgida ajamahukaid, küsitava väärtusega rituaale, mis takistavad ühiskonna- ja pereelu, loomulikku eneseteostust.
  • Suhtlusringi piiratus – sageli välditakse „ilmalike“ või „väärusklikega“ lävimist, äärmuslikul juhul viib see ühiskonnast ja perest võõrandumiseni.
  • Sageli surve annetada raha (kümnis) või teha tööd koguduse heaks – kaasneb kuritarvituse oht ebaeetilise usujuhi või -organisatsiooni poolt. Suur osa usuühinguid on varjatult ülikasumlikud äriettevõtted.
  • Fundamentalistlike usulahkude puhul võib intensiivne mõjutamine („ajupesu“) tuua kaasa tõsiseid isiksuse hälbeid, mis võivad päädida (sageli sihilikult esilekutsutud) äärmusliku käitumisega (agressioon teiseusuliste suhtes, suitsiiditerrorism, mass-enesetapud jms).
  • Manipuleeritavus läbi eksitava samastamise: pühendunud usklikuks kehastuva kurikavala poliitiku, ärimehe jm võimukandja suhtes kaob sageli kriitikameel (N: USA presidendid).
  • Mitme usundi puhul hirmu, alaväärsus- ja süütunde kunstlik õhutamine (patusus => Jumala karistuse, põrgusse sattumise oht) – põhjustab stressi, kartlikkust, alandlikkust ja äärmist kuulekust usujuhtidele.
  • Oma järglaste paratamatu kallutamine järgima sama usku.
Lähtudes nendest punktidest, vajab kaalumist, kas ükski suurtest religioonidest suudab vastata kaasaegse inimese ootustele ja arenguvajadustele. Siiski, hindamaks adekvaatselt usklikkuse mõju indiviidile, tuleks iga juhtumit käsitleda eraldi. Olulisteks kriteeriumideks oleksid siin näiteks:
  • uskumuste ja moraalikoodeksi adekvaatsus, praktiline väärtus (kas hõlbustab või pärsib eneseteostust, arengut indiviidina, üldist eluga toimetulekut);
  • uskliku psühholoogilise, sotsiaalse ja füüsilise heaolu tagatus;
  • isikliku mõtte-, sõna- ja tegevus-(valiku)vabaduse tase;
  • aktiivse, avatud eluhoiaku soodustamine või pärssimine;
  • suhtumine teiseusulistesse ja uskmatutesse, sh oma peres ja lähikonnas.

4. jaan 2009

Minu kogemusi ja tähelepanekuid õppemeetodite kasutamisest

Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005

Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll.

Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiatsiooni või geoloogiliste kihistute üle… Seega on teatud määral vabandatavgi enamuse mu lugupeetavate õppejõudude vankumatu tava klassikalist loenguvormi eelistada. Samas oli pisut kahetsusväärne, et mõned neist ei tolereerinud oma loengute aegu vahelesegamistki (küsimuste näol). Täiesti tundmatud olid enamusele BG õppejõududest ka mitmed käesoleval kursusel esitletud võimalused loengu mitmekesistamiseks ja õppurite aktiveerimiseks. Ei mingeid vaikushetki, suminarühmi ega huviküsimusi!

Lisaks pean kahetsusega möönma, et kogu nelja-aastase õpetajaks õppimise vältel puutusime kokku vaid üksikute aktiivõppe meetoditega, ja sedagi peamiselt teoreetilises vormis meie haruharvades seminarides. Hetkel meenuvad ise läbiproovitutest praktikumid (olemuslikult loodusteadusliku hariduse lahutamatu osa, aga meil samuti ebapiisaval määral esindatud), mõistekaart, kalasabadiagramm, rühmatöö (sh mitut laadi kooslugemine), diskussioon. Aa, ühel mälestusväärsel korral sai maha peetud siiski ka dispuut – GMO-de teemal! Aga kõike seda oli kokkuvõttes siiski masendavalt vähe – isegi selleks, et vastavate õppetöö vormidega üldse lähemalt tuttavakski saada, tõhusast rakendama õppimisest kõnelemata. Valdavalt ühekordsed ja pahatihti mitte kuigi meisterlikult läbi viidud katsetused mõjusid kunstlike lisanditena ega jätnud erilist jälge ei meie püsimäludesse ega hingedesse – kardan, et seetõttu jätkub õpetajakeskse lähenemise traditsioon ka mitmete mu diplomeeritud kursusekaaslaste vahendusel – parimatele kavatsustele vaatamata… Kui nad just ise ei suuda end aktiivselt arendada-täiendada ning seeläbi ümber kehastuda raamatutarkuste pähetampijast laste loomulikul teadmistejanul tugineva õppimise suunajaks.

Tooksin selle skandaalse jutu ilmestamiseks ka paar näidet. Kahtlemata oma valdkonnas vägagi professionaalne ja lugupeetav keemik L. M. (siin ja edaspidi initsiaalid muudetud) harrastas omapärast loengutüüpi. Igaks loenguks oli tal varutud paarkümmend kilet. Ja ülekaalukas enamus neist sisaldas lõputuina tunduvaid valemite tuletamise ridasid. Küll leidus seal kreeka E-sid ja sigmasid, fiisid, tausid ja muid imevigureid! Ja meie, vaesed „looduslapsed“ (täpsemini: loodusteaduste õpetajad põhikoolis) pidime siis, endil nutt kurgus, kuulama tema veelgi hoomamatumaid selgitusi. Ja nii läbi kõigi 16 loengu! Siiski pean L. M. kaitseks tunnistama, et ta kõneles küllaltki innukalt, nii et võisime vähemalt aimata õppejõu pühendumist oma uurimisvaldkonnale. Ja meenub koguni, et ühel korral tegime suisa paaristööd – kui ma nüüd midagi segi ei aja! Lisaks lubas ta meil eksami ajal materjale kasutada – see paraku küll palju ei aidanud, sest me polnud asjast isegi nii palju aru saanud, et oleks teadnud, kust midagi otsida. Ning kolloidsetest protsessidest pole mul õnnetuseks tänini õrna aimugi…

Minu teine „näidiseksemplar“ on muidu igati mõnusa olekuga soliidses eas geograafiadotsent T. N. (taas initsiaalid muudetud), kelle ülimalt klassikaliste loengute kohta ei oskagi paha sõna ütelda. Kritiseerida võiks ehk vaid seda, et ta oli oma loetavais ainetes koostanud väga põhjalikud elektroonilised konspektid, milles leiduvat teksti loengutel praktiliselt sõna-sõnalt kordas. Selle tulemusena jäid kõigil tema loengukursustel osalejate read õige pea kurvalt hõredaks. Aga kahetsusväärsemaks osutus lugu tema eksamineerimisvõtetega. Nimelt, kuna T. N. loetavad ained on valdavalt kirjeldav-jutustava iseloomuga (riikide või majandusharude kaupa) ja kirjalikud teadmistekontrollid saavad alguse 2 mahukast küsimusest koosneva pileti tõmbamisega, siis eeldab tema eksamiks valmistumine kahte alternatiivset strateegiat. Esiteks: tuupida kõik konspekti peatükid peaaegu sõna-sõnalt pähe (mida mina ausa tudengina üldjuhul tegingi). Teiseks: kas võtta konspekt nahaalselt eksamile kaasa või siis rafineeritumal moel sellest minitrükis taskuformaadis lipikud tekitada. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et viimast viisi kasutas valdav enamus T. N. eksamitel käijatest. Üldlevinud praktikaks oli eksamiruumi täitumine juba tunnike enne toimingu algust – ranges järjekorras tagant ettepoole. Nii et viimasena saabuv ullike pidi leppima paigaga otse ajalehte lugeva lühinägeliku õpetlase vastas (kes aeg-ajalt ka lähimaid eksaminande tavatses silmitseda). Muidu kursuse ühe priimusena püsisin T. N. ainekursustel pidevalt nõrgimate seas (B-d ja C-d). Sest esiteks olen ma kombekas tudeng. Ja teiseks tavatsen kõikjale jõuda viimasel (heal juhul eelviimasel) minutil.

Kolmanda kurbliku näite pean tooma (valutava südamega, sest olen ise samal erialal bakalaureusekraadi omandanud) taas geograafide leerist. Inimgeograafia õppejõud I. V. (taas ei paljasta tema tegelikku identiteeti!) on kahtlemata heasüdamlik ja püüdlik inimene. Aga paraku oli ta enne instituuti dotsendiks tulekut töötanud vaid muuseumis teadurina. Ja seetõttu ei omanud kardetavasti märkimisväärset pedagoogilist kogemust. Viimane tõik oli selle ainekursuse informeeritumatele kuulajaile teada juba enne loengutsükli käivitumist. Aga hullemaks osutus lugu tema ainealase ettevalmistusega! Vastav eriala on küllaltki spetsiifiline, eeldades lektorilt laia üldajaloolist ja filosoofia-alast lugemust, ilmselt ka isikupärast lähenemist ning isiklikke kogemusi. Kuna aga kursuse temaatika haakus I. V. enese pikaajalise uurimisvaldkonnaga vaid serviti, siis ilmnes juba avaloengul, et tegelikult ei suuda I. V. etteantud teemal 90 minutit sisustada. Mõne sisulisema repliigi järel kandus ta ikka ja jälle oma mälestuste radadele – kord lapsepõlve, siis jälle oma kokkupuudetele mõne prominentse isikuga või Moskvas doktoriõpingute aegu tehtud vapustavatele avastustele arhiivides. Kurvastusega pean lisama, et I. V. diktsioon on üsna raskesti tabatav, mistõttu läksid needki kahtlemata toredad lood pahatihti tagumiste pinkide asukaile kaduma. Loengud algasid metoodilise 7-minutilise hilinemisega ja said valdavalt läbi juba tund pärast nominaalset algusaega. Samas, ajaloolise tõe huvides tuleb tunnistada, et ükskord korraldas I. V. ka seminari. Kuid kahjuks leidusid sellelgi mõningad vajakajäämised. Nimelt selgus, et I. V.-l on igas arutletavas valdkonnas oma vankumatu isiklik nägemus heast ja kurjast ning õigest ja väärast. Nii oli lausa füüsiliselt tajutav õpetlase solvumine ja meelekibedus, kui tudeng juhtus tema uhkusega väljapakutud tihti õige originaalse ideega mitte nõustuma! Häbiga pean siinkohal tunnistama, et kujunesin üheks ägedamaks vaidlejaks. Hiljem eksamil (mis algas auditooriumis, jätkus aga samas lähedal I. V. kitsukeses õpetlasekorteris – enne meile kohvi keetmist ja eksamiga edasiminekut pidi õppejõud nägema kurja vaeva, et vabastada oma kass veidral moel sangapidi kõhu ümber kinni kiilunud kilekotist) pidas ta mu ninakust ka meeles. Kokkuvõttes tuleb taas nentida, et õppejõu tegevusest polnud ainevaldkonna tundmaõppimisel palju tulu. Küll aga võin kiita paari tema soovitatud huvitavat raamatut!

Et aga mu senistest ülikooliõpingutest ei jääks siiski muljet kui ahastamapanevast kannatuste kadalipust vanamoodsate õppemeetodite ohvrina, siis olgu lõpetuseks toodud ka paar helgemat näidet! Anorgaanilise keemia õppejõud M. S. pidas üldteaduslikku loengukursust küll suhteliselt vanamoodsal moel (mis muidugi toona meie jaoks enesestmõistetav ja ainuvõimalik näis), kuid kasutas selles siiski rohkelt lüümikuid ja pakkus printimiseks ka elektroonilise konspekti. Ta lubas koguni end „lollide“ küsimustega katkestada ja püüdis jälgida, mil määral me kuuldut hoomata suutsime. Aga eriti meeldiva mälestuse jätsid siiski M. S. juhitud praktikumid – nende sihiks polnud mitte niivõrd meile endile uute keemiatõdede tutvustamine, kuivõrd püüdlus meid innustada oma tulevaste õpilastega rohkem keemiakatseid korraldama. Nii suutis ta igaks korraks välja võluda rea põnevaid, värvi- ja heliefekte sisaldavaid eksperimente, mille läbiviimist siis koos lihvisime. Ka oli meil vaba voli ise etteantud teemal katseid kavandada ja seejärel kaaslastele demonstreerida – M. S. jälgis toimuvat peaaegu märkamatult, ja aeg-ajalt andis sobivas kohas mõne sõbraliku juhtnööri. Mäletan, et ükskord tahtsin testida suurema koguse magneesiumipulbri oksüdeerumist – M. S. vaid naeratas oma armsal ja pisut kurblikul viisil, kui ere sähvatus kogu laboratooriumi pimestas ja isehakanud harrastuskeemiku silmnäo tahmaseks tegi. (Võib vaid kujutleda, mismoodi reageerinuks sel puhul mõni autoritaarsema stiiliga pedagoog…) Ka keemia didaktika seminarid olid väga vahvad ja õpetlikud – pidime ise üksteisele ülesandeid koostama, tihti harrastasime ka rühmatöid ja diskuteerisime, hindamatuid esinemiskogemusi andsid näidistunnid. Isegi kui üks mu loodrist kursusevend oli oma tunni ette valmistamata jätnud ja viis minutit auditooriumi ees suud maigutanud, ei saanud M. S. pahaseks, vaid palus tal kohale istuda ja järgmisel korral uuesti proovida.

Ja päris lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe edumeelse õppejõu – täpsemini pedagoogika vallas tegutseva N. L. Tema on võtnud oma südameasjaks tagada, et Eesti kõrgkoolidesse ilmuks üha rohkem õppejõude, kes suudaksid tudengites äratada uudishimu ja entusiasmi, ärgitada neid aktiivselt suhtlema nii omavahel kui endiga, suunata rakendama kõiki meeli, ihuliikmeid ja väikesi halle rakukesi parasjagu käsitletava probleemi lahendamise teenistusse. Ja mis iseäranis vahva – ta on suutnud kõik oma kavalad õpetused edastada ise tudengite peal just neidsamu viise rakendades! 18 aastat kestnud passiivõppe produktina (hüva, võib-olla liialdan nüüd pisut) suhtusin algul sellisesse interaktiivsesse õpikeskkonda kerge kõhedusega. Vahepeal mäletan end koguni mõtlemast: „Mida ma siin ometi teen?!“ Aga imekombel suutis N. L oma sõbraliku ja laheda olekuga kõik mu hirmud hajutada ja panna mind õppetööd täiel rinnal nautima. Kusjuures jutt käib minu esimesest nii pentsikust ainekursusest, mida ei saa isegi korralikult määratleda – on siis tegu loengu, seminari või sootuks millegi muuga! Ketserlik lähenemine väärikate akadeemiliste seinte vahel – aga vägagi värskendav! Ja mis kõige olulisem: pirakas hulk kogemusi ja teadmisi, mille abil edaspidi ka enda tulevasi (üli-)õpilasi „raputama“ asuda!

Oma senisele praktikale truuks jäädes ma loomulikult ei paljastaks N. L-i isikut. Aga õhus võib hoomata peatseid rabavaid muutusi Eesti kõrgkoolide õpetamisparadigmas!