Minu kogemusi ja tähelepanekuid õppemeetodite kasutamisest
Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005
Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll.
Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiatsiooni või geoloogiliste kihistute üle… Seega on teatud määral vabandatavgi enamuse mu lugupeetavate õppejõudude vankumatu tava klassikalist loenguvormi eelistada. Samas oli pisut kahetsusväärne, et mõned neist ei tolereerinud oma loengute aegu vahelesegamistki (küsimuste näol). Täiesti tundmatud olid enamusele BG õppejõududest ka mitmed käesoleval kursusel esitletud võimalused loengu mitmekesistamiseks ja õppurite aktiveerimiseks. Ei mingeid vaikushetki, suminarühmi ega huviküsimusi!
Lisaks pean kahetsusega möönma, et kogu nelja-aastase õpetajaks õppimise vältel puutusime kokku vaid üksikute aktiivõppe meetoditega, ja sedagi peamiselt teoreetilises vormis meie haruharvades seminarides. Hetkel meenuvad ise läbiproovitutest praktikumid (olemuslikult loodusteadusliku hariduse lahutamatu osa, aga meil samuti ebapiisaval määral esindatud), mõistekaart, kalasabadiagramm, rühmatöö (sh mitut laadi kooslugemine), diskussioon. Aa, ühel mälestusväärsel korral sai maha peetud siiski ka dispuut – GMO-de teemal! Aga kõike seda oli kokkuvõttes siiski masendavalt vähe – isegi selleks, et vastavate õppetöö vormidega üldse lähemalt tuttavakski saada, tõhusast rakendama õppimisest kõnelemata. Valdavalt ühekordsed ja pahatihti mitte kuigi meisterlikult läbi viidud katsetused mõjusid kunstlike lisanditena ega jätnud erilist jälge ei meie püsimäludesse ega hingedesse – kardan, et seetõttu jätkub õpetajakeskse lähenemise traditsioon ka mitmete mu diplomeeritud kursusekaaslaste vahendusel – parimatele kavatsustele vaatamata… Kui nad just ise ei suuda end aktiivselt arendada-täiendada ning seeläbi ümber kehastuda raamatutarkuste pähetampijast laste loomulikul teadmistejanul tugineva õppimise suunajaks.
Tooksin selle skandaalse jutu ilmestamiseks ka paar näidet. Kahtlemata oma valdkonnas vägagi professionaalne ja lugupeetav keemik L. M. (siin ja edaspidi initsiaalid muudetud) harrastas omapärast loengutüüpi. Igaks loenguks oli tal varutud paarkümmend kilet. Ja ülekaalukas enamus neist sisaldas lõputuina tunduvaid valemite tuletamise ridasid. Küll leidus seal kreeka E-sid ja sigmasid, fiisid, tausid ja muid imevigureid! Ja meie, vaesed „looduslapsed“ (täpsemini: loodusteaduste õpetajad põhikoolis) pidime siis, endil nutt kurgus, kuulama tema veelgi hoomamatumaid selgitusi. Ja nii läbi kõigi 16 loengu! Siiski pean L. M. kaitseks tunnistama, et ta kõneles küllaltki innukalt, nii et võisime vähemalt aimata õppejõu pühendumist oma uurimisvaldkonnale. Ja meenub koguni, et ühel korral tegime suisa paaristööd – kui ma nüüd midagi segi ei aja! Lisaks lubas ta meil eksami ajal materjale kasutada – see paraku küll palju ei aidanud, sest me polnud asjast isegi nii palju aru saanud, et oleks teadnud, kust midagi otsida. Ning kolloidsetest protsessidest pole mul õnnetuseks tänini õrna aimugi…
Minu teine „näidiseksemplar“ on muidu igati mõnusa olekuga soliidses eas geograafiadotsent T. N. (taas initsiaalid muudetud), kelle ülimalt klassikaliste loengute kohta ei oskagi paha sõna ütelda. Kritiseerida võiks ehk vaid seda, et ta oli oma loetavais ainetes koostanud väga põhjalikud elektroonilised konspektid, milles leiduvat teksti loengutel praktiliselt sõna-sõnalt kordas. Selle tulemusena jäid kõigil tema loengukursustel osalejate read õige pea kurvalt hõredaks. Aga kahetsusväärsemaks osutus lugu tema eksamineerimisvõtetega. Nimelt, kuna T. N. loetavad ained on valdavalt kirjeldav-jutustava iseloomuga (riikide või majandusharude kaupa) ja kirjalikud teadmistekontrollid saavad alguse 2 mahukast küsimusest koosneva pileti tõmbamisega, siis eeldab tema eksamiks valmistumine kahte alternatiivset strateegiat. Esiteks: tuupida kõik konspekti peatükid peaaegu sõna-sõnalt pähe (mida mina ausa tudengina üldjuhul tegingi). Teiseks: kas võtta konspekt nahaalselt eksamile kaasa või siis rafineeritumal moel sellest minitrükis taskuformaadis lipikud tekitada. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et viimast viisi kasutas valdav enamus T. N. eksamitel käijatest. Üldlevinud praktikaks oli eksamiruumi täitumine juba tunnike enne toimingu algust – ranges järjekorras tagant ettepoole. Nii et viimasena saabuv ullike pidi leppima paigaga otse ajalehte lugeva lühinägeliku õpetlase vastas (kes aeg-ajalt ka lähimaid eksaminande tavatses silmitseda). Muidu kursuse ühe priimusena püsisin T. N. ainekursustel pidevalt nõrgimate seas (B-d ja C-d). Sest esiteks olen ma kombekas tudeng. Ja teiseks tavatsen kõikjale jõuda viimasel (heal juhul eelviimasel) minutil.
Kolmanda kurbliku näite pean tooma (valutava südamega, sest olen ise samal erialal bakalaureusekraadi omandanud) taas geograafide leerist. Inimgeograafia õppejõud I. V. (taas ei paljasta tema tegelikku identiteeti!) on kahtlemata heasüdamlik ja püüdlik inimene. Aga paraku oli ta enne instituuti dotsendiks tulekut töötanud vaid muuseumis teadurina. Ja seetõttu ei omanud kardetavasti märkimisväärset pedagoogilist kogemust. Viimane tõik oli selle ainekursuse informeeritumatele kuulajaile teada juba enne loengutsükli käivitumist. Aga hullemaks osutus lugu tema ainealase ettevalmistusega! Vastav eriala on küllaltki spetsiifiline, eeldades lektorilt laia üldajaloolist ja filosoofia-alast lugemust, ilmselt ka isikupärast lähenemist ning isiklikke kogemusi. Kuna aga kursuse temaatika haakus I. V. enese pikaajalise uurimisvaldkonnaga vaid serviti, siis ilmnes juba avaloengul, et tegelikult ei suuda I. V. etteantud teemal 90 minutit sisustada. Mõne sisulisema repliigi järel kandus ta ikka ja jälle oma mälestuste radadele – kord lapsepõlve, siis jälle oma kokkupuudetele mõne prominentse isikuga või Moskvas doktoriõpingute aegu tehtud vapustavatele avastustele arhiivides. Kurvastusega pean lisama, et I. V. diktsioon on üsna raskesti tabatav, mistõttu läksid needki kahtlemata toredad lood pahatihti tagumiste pinkide asukaile kaduma. Loengud algasid metoodilise 7-minutilise hilinemisega ja said valdavalt läbi juba tund pärast nominaalset algusaega. Samas, ajaloolise tõe huvides tuleb tunnistada, et ükskord korraldas I. V. ka seminari. Kuid kahjuks leidusid sellelgi mõningad vajakajäämised. Nimelt selgus, et I. V.-l on igas arutletavas valdkonnas oma vankumatu isiklik nägemus heast ja kurjast ning õigest ja väärast. Nii oli lausa füüsiliselt tajutav õpetlase solvumine ja meelekibedus, kui tudeng juhtus tema uhkusega väljapakutud tihti õige originaalse ideega mitte nõustuma! Häbiga pean siinkohal tunnistama, et kujunesin üheks ägedamaks vaidlejaks. Hiljem eksamil (mis algas auditooriumis, jätkus aga samas lähedal I. V. kitsukeses õpetlasekorteris – enne meile kohvi keetmist ja eksamiga edasiminekut pidi õppejõud nägema kurja vaeva, et vabastada oma kass veidral moel sangapidi kõhu ümber kinni kiilunud kilekotist) pidas ta mu ninakust ka meeles. Kokkuvõttes tuleb taas nentida, et õppejõu tegevusest polnud ainevaldkonna tundmaõppimisel palju tulu. Küll aga võin kiita paari tema soovitatud huvitavat raamatut!
Et aga mu senistest ülikooliõpingutest ei jääks siiski muljet kui ahastamapanevast kannatuste kadalipust vanamoodsate õppemeetodite ohvrina, siis olgu lõpetuseks toodud ka paar helgemat näidet! Anorgaanilise keemia õppejõud M. S. pidas üldteaduslikku loengukursust küll suhteliselt vanamoodsal moel (mis muidugi toona meie jaoks enesestmõistetav ja ainuvõimalik näis), kuid kasutas selles siiski rohkelt lüümikuid ja pakkus printimiseks ka elektroonilise konspekti. Ta lubas koguni end „lollide“ küsimustega katkestada ja püüdis jälgida, mil määral me kuuldut hoomata suutsime. Aga eriti meeldiva mälestuse jätsid siiski M. S. juhitud praktikumid – nende sihiks polnud mitte niivõrd meile endile uute keemiatõdede tutvustamine, kuivõrd püüdlus meid innustada oma tulevaste õpilastega rohkem keemiakatseid korraldama. Nii suutis ta igaks korraks välja võluda rea põnevaid, värvi- ja heliefekte sisaldavaid eksperimente, mille läbiviimist siis koos lihvisime. Ka oli meil vaba voli ise etteantud teemal katseid kavandada ja seejärel kaaslastele demonstreerida – M. S. jälgis toimuvat peaaegu märkamatult, ja aeg-ajalt andis sobivas kohas mõne sõbraliku juhtnööri. Mäletan, et ükskord tahtsin testida suurema koguse magneesiumipulbri oksüdeerumist – M. S. vaid naeratas oma armsal ja pisut kurblikul viisil, kui ere sähvatus kogu laboratooriumi pimestas ja isehakanud harrastuskeemiku silmnäo tahmaseks tegi. (Võib vaid kujutleda, mismoodi reageerinuks sel puhul mõni autoritaarsema stiiliga pedagoog…) Ka keemia didaktika seminarid olid väga vahvad ja õpetlikud – pidime ise üksteisele ülesandeid koostama, tihti harrastasime ka rühmatöid ja diskuteerisime, hindamatuid esinemiskogemusi andsid näidistunnid. Isegi kui üks mu loodrist kursusevend oli oma tunni ette valmistamata jätnud ja viis minutit auditooriumi ees suud maigutanud, ei saanud M. S. pahaseks, vaid palus tal kohale istuda ja järgmisel korral uuesti proovida.
Ja päris lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe edumeelse õppejõu – täpsemini pedagoogika vallas tegutseva N. L. Tema on võtnud oma südameasjaks tagada, et Eesti kõrgkoolidesse ilmuks üha rohkem õppejõude, kes suudaksid tudengites äratada uudishimu ja entusiasmi, ärgitada neid aktiivselt suhtlema nii omavahel kui endiga, suunata rakendama kõiki meeli, ihuliikmeid ja väikesi halle rakukesi parasjagu käsitletava probleemi lahendamise teenistusse. Ja mis iseäranis vahva – ta on suutnud kõik oma kavalad õpetused edastada ise tudengite peal just neidsamu viise rakendades! 18 aastat kestnud passiivõppe produktina (hüva, võib-olla liialdan nüüd pisut) suhtusin algul sellisesse interaktiivsesse õpikeskkonda kerge kõhedusega. Vahepeal mäletan end koguni mõtlemast: „Mida ma siin ometi teen?!“ Aga imekombel suutis N. L oma sõbraliku ja laheda olekuga kõik mu hirmud hajutada ja panna mind õppetööd täiel rinnal nautima. Kusjuures jutt käib minu esimesest nii pentsikust ainekursusest, mida ei saa isegi korralikult määratleda – on siis tegu loengu, seminari või sootuks millegi muuga! Ketserlik lähenemine väärikate akadeemiliste seinte vahel – aga vägagi värskendav! Ja mis kõige olulisem: pirakas hulk kogemusi ja teadmisi, mille abil edaspidi ka enda tulevasi (üli-)õpilasi „raputama“ asuda!
Oma senisele praktikale truuks jäädes ma loomulikult ei paljastaks N. L-i isikut. Aga õhus võib hoomata peatseid rabavaid muutusi Eesti kõrgkoolide õpetamisparadigmas!
Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiatsiooni või geoloogiliste kihistute üle… Seega on teatud määral vabandatavgi enamuse mu lugupeetavate õppejõudude vankumatu tava klassikalist loenguvormi eelistada. Samas oli pisut kahetsusväärne, et mõned neist ei tolereerinud oma loengute aegu vahelesegamistki (küsimuste näol). Täiesti tundmatud olid enamusele BG õppejõududest ka mitmed käesoleval kursusel esitletud võimalused loengu mitmekesistamiseks ja õppurite aktiveerimiseks. Ei mingeid vaikushetki, suminarühmi ega huviküsimusi!
Lisaks pean kahetsusega möönma, et kogu nelja-aastase õpetajaks õppimise vältel puutusime kokku vaid üksikute aktiivõppe meetoditega, ja sedagi peamiselt teoreetilises vormis meie haruharvades seminarides. Hetkel meenuvad ise läbiproovitutest praktikumid (olemuslikult loodusteadusliku hariduse lahutamatu osa, aga meil samuti ebapiisaval määral esindatud), mõistekaart, kalasabadiagramm, rühmatöö (sh mitut laadi kooslugemine), diskussioon. Aa, ühel mälestusväärsel korral sai maha peetud siiski ka dispuut – GMO-de teemal! Aga kõike seda oli kokkuvõttes siiski masendavalt vähe – isegi selleks, et vastavate õppetöö vormidega üldse lähemalt tuttavakski saada, tõhusast rakendama õppimisest kõnelemata. Valdavalt ühekordsed ja pahatihti mitte kuigi meisterlikult läbi viidud katsetused mõjusid kunstlike lisanditena ega jätnud erilist jälge ei meie püsimäludesse ega hingedesse – kardan, et seetõttu jätkub õpetajakeskse lähenemise traditsioon ka mitmete mu diplomeeritud kursusekaaslaste vahendusel – parimatele kavatsustele vaatamata… Kui nad just ise ei suuda end aktiivselt arendada-täiendada ning seeläbi ümber kehastuda raamatutarkuste pähetampijast laste loomulikul teadmistejanul tugineva õppimise suunajaks.
Tooksin selle skandaalse jutu ilmestamiseks ka paar näidet. Kahtlemata oma valdkonnas vägagi professionaalne ja lugupeetav keemik L. M. (siin ja edaspidi initsiaalid muudetud) harrastas omapärast loengutüüpi. Igaks loenguks oli tal varutud paarkümmend kilet. Ja ülekaalukas enamus neist sisaldas lõputuina tunduvaid valemite tuletamise ridasid. Küll leidus seal kreeka E-sid ja sigmasid, fiisid, tausid ja muid imevigureid! Ja meie, vaesed „looduslapsed“ (täpsemini: loodusteaduste õpetajad põhikoolis) pidime siis, endil nutt kurgus, kuulama tema veelgi hoomamatumaid selgitusi. Ja nii läbi kõigi 16 loengu! Siiski pean L. M. kaitseks tunnistama, et ta kõneles küllaltki innukalt, nii et võisime vähemalt aimata õppejõu pühendumist oma uurimisvaldkonnale. Ja meenub koguni, et ühel korral tegime suisa paaristööd – kui ma nüüd midagi segi ei aja! Lisaks lubas ta meil eksami ajal materjale kasutada – see paraku küll palju ei aidanud, sest me polnud asjast isegi nii palju aru saanud, et oleks teadnud, kust midagi otsida. Ning kolloidsetest protsessidest pole mul õnnetuseks tänini õrna aimugi…
Minu teine „näidiseksemplar“ on muidu igati mõnusa olekuga soliidses eas geograafiadotsent T. N. (taas initsiaalid muudetud), kelle ülimalt klassikaliste loengute kohta ei oskagi paha sõna ütelda. Kritiseerida võiks ehk vaid seda, et ta oli oma loetavais ainetes koostanud väga põhjalikud elektroonilised konspektid, milles leiduvat teksti loengutel praktiliselt sõna-sõnalt kordas. Selle tulemusena jäid kõigil tema loengukursustel osalejate read õige pea kurvalt hõredaks. Aga kahetsusväärsemaks osutus lugu tema eksamineerimisvõtetega. Nimelt, kuna T. N. loetavad ained on valdavalt kirjeldav-jutustava iseloomuga (riikide või majandusharude kaupa) ja kirjalikud teadmistekontrollid saavad alguse 2 mahukast küsimusest koosneva pileti tõmbamisega, siis eeldab tema eksamiks valmistumine kahte alternatiivset strateegiat. Esiteks: tuupida kõik konspekti peatükid peaaegu sõna-sõnalt pähe (mida mina ausa tudengina üldjuhul tegingi). Teiseks: kas võtta konspekt nahaalselt eksamile kaasa või siis rafineeritumal moel sellest minitrükis taskuformaadis lipikud tekitada. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et viimast viisi kasutas valdav enamus T. N. eksamitel käijatest. Üldlevinud praktikaks oli eksamiruumi täitumine juba tunnike enne toimingu algust – ranges järjekorras tagant ettepoole. Nii et viimasena saabuv ullike pidi leppima paigaga otse ajalehte lugeva lühinägeliku õpetlase vastas (kes aeg-ajalt ka lähimaid eksaminande tavatses silmitseda). Muidu kursuse ühe priimusena püsisin T. N. ainekursustel pidevalt nõrgimate seas (B-d ja C-d). Sest esiteks olen ma kombekas tudeng. Ja teiseks tavatsen kõikjale jõuda viimasel (heal juhul eelviimasel) minutil.
Kolmanda kurbliku näite pean tooma (valutava südamega, sest olen ise samal erialal bakalaureusekraadi omandanud) taas geograafide leerist. Inimgeograafia õppejõud I. V. (taas ei paljasta tema tegelikku identiteeti!) on kahtlemata heasüdamlik ja püüdlik inimene. Aga paraku oli ta enne instituuti dotsendiks tulekut töötanud vaid muuseumis teadurina. Ja seetõttu ei omanud kardetavasti märkimisväärset pedagoogilist kogemust. Viimane tõik oli selle ainekursuse informeeritumatele kuulajaile teada juba enne loengutsükli käivitumist. Aga hullemaks osutus lugu tema ainealase ettevalmistusega! Vastav eriala on küllaltki spetsiifiline, eeldades lektorilt laia üldajaloolist ja filosoofia-alast lugemust, ilmselt ka isikupärast lähenemist ning isiklikke kogemusi. Kuna aga kursuse temaatika haakus I. V. enese pikaajalise uurimisvaldkonnaga vaid serviti, siis ilmnes juba avaloengul, et tegelikult ei suuda I. V. etteantud teemal 90 minutit sisustada. Mõne sisulisema repliigi järel kandus ta ikka ja jälle oma mälestuste radadele – kord lapsepõlve, siis jälle oma kokkupuudetele mõne prominentse isikuga või Moskvas doktoriõpingute aegu tehtud vapustavatele avastustele arhiivides. Kurvastusega pean lisama, et I. V. diktsioon on üsna raskesti tabatav, mistõttu läksid needki kahtlemata toredad lood pahatihti tagumiste pinkide asukaile kaduma. Loengud algasid metoodilise 7-minutilise hilinemisega ja said valdavalt läbi juba tund pärast nominaalset algusaega. Samas, ajaloolise tõe huvides tuleb tunnistada, et ükskord korraldas I. V. ka seminari. Kuid kahjuks leidusid sellelgi mõningad vajakajäämised. Nimelt selgus, et I. V.-l on igas arutletavas valdkonnas oma vankumatu isiklik nägemus heast ja kurjast ning õigest ja väärast. Nii oli lausa füüsiliselt tajutav õpetlase solvumine ja meelekibedus, kui tudeng juhtus tema uhkusega väljapakutud tihti õige originaalse ideega mitte nõustuma! Häbiga pean siinkohal tunnistama, et kujunesin üheks ägedamaks vaidlejaks. Hiljem eksamil (mis algas auditooriumis, jätkus aga samas lähedal I. V. kitsukeses õpetlasekorteris – enne meile kohvi keetmist ja eksamiga edasiminekut pidi õppejõud nägema kurja vaeva, et vabastada oma kass veidral moel sangapidi kõhu ümber kinni kiilunud kilekotist) pidas ta mu ninakust ka meeles. Kokkuvõttes tuleb taas nentida, et õppejõu tegevusest polnud ainevaldkonna tundmaõppimisel palju tulu. Küll aga võin kiita paari tema soovitatud huvitavat raamatut!
Et aga mu senistest ülikooliõpingutest ei jääks siiski muljet kui ahastamapanevast kannatuste kadalipust vanamoodsate õppemeetodite ohvrina, siis olgu lõpetuseks toodud ka paar helgemat näidet! Anorgaanilise keemia õppejõud M. S. pidas üldteaduslikku loengukursust küll suhteliselt vanamoodsal moel (mis muidugi toona meie jaoks enesestmõistetav ja ainuvõimalik näis), kuid kasutas selles siiski rohkelt lüümikuid ja pakkus printimiseks ka elektroonilise konspekti. Ta lubas koguni end „lollide“ küsimustega katkestada ja püüdis jälgida, mil määral me kuuldut hoomata suutsime. Aga eriti meeldiva mälestuse jätsid siiski M. S. juhitud praktikumid – nende sihiks polnud mitte niivõrd meile endile uute keemiatõdede tutvustamine, kuivõrd püüdlus meid innustada oma tulevaste õpilastega rohkem keemiakatseid korraldama. Nii suutis ta igaks korraks välja võluda rea põnevaid, värvi- ja heliefekte sisaldavaid eksperimente, mille läbiviimist siis koos lihvisime. Ka oli meil vaba voli ise etteantud teemal katseid kavandada ja seejärel kaaslastele demonstreerida – M. S. jälgis toimuvat peaaegu märkamatult, ja aeg-ajalt andis sobivas kohas mõne sõbraliku juhtnööri. Mäletan, et ükskord tahtsin testida suurema koguse magneesiumipulbri oksüdeerumist – M. S. vaid naeratas oma armsal ja pisut kurblikul viisil, kui ere sähvatus kogu laboratooriumi pimestas ja isehakanud harrastuskeemiku silmnäo tahmaseks tegi. (Võib vaid kujutleda, mismoodi reageerinuks sel puhul mõni autoritaarsema stiiliga pedagoog…) Ka keemia didaktika seminarid olid väga vahvad ja õpetlikud – pidime ise üksteisele ülesandeid koostama, tihti harrastasime ka rühmatöid ja diskuteerisime, hindamatuid esinemiskogemusi andsid näidistunnid. Isegi kui üks mu loodrist kursusevend oli oma tunni ette valmistamata jätnud ja viis minutit auditooriumi ees suud maigutanud, ei saanud M. S. pahaseks, vaid palus tal kohale istuda ja järgmisel korral uuesti proovida.
Ja päris lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe edumeelse õppejõu – täpsemini pedagoogika vallas tegutseva N. L. Tema on võtnud oma südameasjaks tagada, et Eesti kõrgkoolidesse ilmuks üha rohkem õppejõude, kes suudaksid tudengites äratada uudishimu ja entusiasmi, ärgitada neid aktiivselt suhtlema nii omavahel kui endiga, suunata rakendama kõiki meeli, ihuliikmeid ja väikesi halle rakukesi parasjagu käsitletava probleemi lahendamise teenistusse. Ja mis iseäranis vahva – ta on suutnud kõik oma kavalad õpetused edastada ise tudengite peal just neidsamu viise rakendades! 18 aastat kestnud passiivõppe produktina (hüva, võib-olla liialdan nüüd pisut) suhtusin algul sellisesse interaktiivsesse õpikeskkonda kerge kõhedusega. Vahepeal mäletan end koguni mõtlemast: „Mida ma siin ometi teen?!“ Aga imekombel suutis N. L oma sõbraliku ja laheda olekuga kõik mu hirmud hajutada ja panna mind õppetööd täiel rinnal nautima. Kusjuures jutt käib minu esimesest nii pentsikust ainekursusest, mida ei saa isegi korralikult määratleda – on siis tegu loengu, seminari või sootuks millegi muuga! Ketserlik lähenemine väärikate akadeemiliste seinte vahel – aga vägagi värskendav! Ja mis kõige olulisem: pirakas hulk kogemusi ja teadmisi, mille abil edaspidi ka enda tulevasi (üli-)õpilasi „raputama“ asuda!
Oma senisele praktikale truuks jäädes ma loomulikult ei paljastaks N. L-i isikut. Aga õhus võib hoomata peatseid rabavaid muutusi Eesti kõrgkoolide õpetamisparadigmas!
Kommentaarid
See on nüüd küll ennekuulmatu, et kellegi konspekt pähe õpitakse. Muide, kadunud Vello Tohvri biokeemia eksami spikerdasin ma 100% maha ja sain kõrgelt kiita, teadmata midagi biokeemiast.
Ma ei teagi, kuidas suhtuda sedasorti "aususse", kui nimed puha ära varjatakse valeinitsiaalide taha. Aus mõte, ausad inimesed... aga milleks siis see võltshäbi? Või võltsüllus (-viisakus)???
väga hea kirjatükk :)