Kuningkiil ja teised
.jpg)
21. juunil sooritasin esmalt elupõlisest sportlasest onu seltsis mitmekümnekilomeetrise jalgrattaretke Viljandist Holstre-Pollisse, mis mu kasina vastupidavuse tõsisele proovile pani. Kui meie teed onuga Viljandi ringtee otsa juures lahknesid, väntasin veel parasjagu nii kaua edasi, kuni onu oli silmist kadunud, misjärel ratta seljast maha vaarusin ja tükk aega lihtsalt lõõtsutasin. Seejärel jätkasin pehmejalgselt sõitu Orika silla suunas, mis on kujunenud üheks mu putukaretkede oluliseks sõlmpunktiks. Just sealt on alanud enamus mu rattaringe ümber Viljandi järve, samuti saab samast alguse Raudna jõgi, mille kallas kubiseb kahte liiki vesineitsikest ja muistki huvitavatest asukatest.
Sedakorda otsustasin enda küpsevõitu seisundit arvestades piirduda vaid lühikese "otsaga" Viljandi järve matkarajal. See algas üsna täbarasti, sest kohe raja alguses oskasin üht kiili jälitades takerduda ja selgapidi lähimasse vett täis kraavi veereda! Aga üks tõsine loodushuviline ei tohi lasta end sedalaadi nüanssidest häirida - riided välja väänatud, jätkasin putukalainel, ja soe päike viis peagi mõtted äparduse juurest tagasi kiilidele.
Just kiilisid sattuski sel kenal õhtupoolikul mu kaamera ette hulgaliselt - enamuses tavalised vesi- ja hiilgekiilid, aga ka haruldane ja Punasesse raamatusse kuuluv triip-vesikiil (Libellula fulva), keda teatmike järgi Viljandi lähistel üldse ei peaks elunema, aga keda mina siiski eri paigus korduvalt jäädvustanud olen. Konkreetne isend istus päikese käes aiapostil ega teinud märkamagi, kui temast rattaga poole meetri kauguselt mööda tuhisesin. Lisaks ootas ta kannatlikult ära ka mu kaameraga naasmise.
Suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis) on teine Eestis haruldane ja kaitstav liik, keda kirjade järgi Viljandis leitud pole, kuid kes on minu kodukandi retkedel juba vana tuttav - üks taoline trehvas mu kaamera ette ka järveotsa lähistel (vt alumine pilt). Hännak-rabakiil (Leucorrhinia caudalis) on Eestis veidi levinum, kuid ka mitte liiga arvukas - ka tolle liigi emaslooma sain pildile. Samas, ükski neist polnud minu jaoks enam esmaleid, seega pakkudes küll silma- ja äratundmisrõõmu, kuid siiski mitte enam täit põnevust.
Aga tõeline üllatus tabas mind rattarajast 10 meetri kaugusel pisikesel aasal. Vesikiile jälitades märkasin järsku kedagi laskumas minust 7...8 m kaugusele kõrrelisepuhmasse. Esmapilgul tundus mulle, et tegu on paarituvate ja rodus lendavate kiilidega, aga lähemale hiilides selgus, et kiile on vaid üks, kuid seda pirakam! Ettevaatliku lähenemise tasuks sain sellest imeloomast vägagi korralikud ja teravad kaadrid. Koju naastes haarasin esimese asjana kohe Euroopa magevee-elustiku määraja, mis kinnitas mu esialgset määrangut - emane kuningkiil! Selline ta oli:
Esimesel võimalusel plaanin samasse paika naasta, õrna lootusega, et ehk õnnestub kohata ka sama liigi isaslooma - meie putukariigi üht kauneimat esindajat.
Kommentaarid
http://www.viimsivald.ee/public/korr_761_12_12_2008_s_iduplaan.pdf
Paraku nõuab iga reis ka teatavaid finantse. Neid kupub pidevalt nappima.
Mis puutub rahasse, siis suvi on veel pikk ja asjalood võivad paraneda.
Kui ikka piisavalt raha on, siis pole ka kunst lasta end või satelliitidega jälgida... rääkimata parvest helikopteritest.
Enda puhul on kahtlemata suur tõenäosus rikastuda. See on väga lihtne: kui juhtumisi Eesti võtab Euro juba uuest kuust juhtumisi kasutusele ning raamatupidaja unustab palganumbri samaks, nagu see kõlas kroonides.