Mõttesahver

Niisiis, vana hea Eurolaul pisut uues kuues. Vennad Kõrvitsad on igatahes päris šikid. Žürii osaleb esimeses hääletusvoorus koos rahvaga võrdse hääleõigusega, mis peaks välistama päris mageda pala kahe parema hulka pääsemise. Teises voorus toimub, tõsi, vaid rahvahääletus. "Eksalkohoolik" Jan Uuspõld parodeerib lugude vahel eelnenud esinejat. 1. Lowry - You Ain't What I Need . Stiilipoiste sihtrühma lemmikuks disainitud vallatu musta kübaraga Lowri [lõuri] koos kolme kübardatud tantsupoisi ja kahe valgeks võõbatud nägudega tüdrukuga esitasid rütmika loo, milles andsid teada, et neiu pole siiski Lowry jaoks. Samas jääb pala veidi üksluiseks ja igavaks. Puudub ajjusöövituv eripära nii show kui muusika osas. Vahva samas, et lugudele on nüüdseks tehtud ka eestikeelsed sõnad! Jan Uuspõllu esimene paroodiajupp oli aga lamedavõitu ja ebanaljakas. 2. Janne - Too Good for You . Üllatusena ei kannagi Janne eeltutvustuses nähud imekleiti, vaid on välja tulnud hoopis vinge nipiga -...

Perno Postimees ehk Näddalileht 7. jaanuar 1859, lk 213-14 Järwamaalt. "Koljo mamma". Koero kihhelkonnast kirjutab üks sõbber nenda: "Postimees, sa käid mitmed paigad läbbi, sa tead ka, et meie rahwas kurjast ebbaussust weel puhhas ei olle. Säh, rägi siin jälle üht tükkikest sest rummalusest, ehk mõnnel lähwad silmad lahti, kui kuleb ehk loeb. On seal, kus sinna ellad, selle polest parrem luggu kui meie pool, siis tänna Jummalat; agga ma arwan, et senni kui neid on, kes nõidust uskwad, senni on ka nõidasi iggalt poolt leida. Siin Koero kihhelkonnas Predi waldas ellab üks wanna naene, kedda "Koljo mammaks" hütakse ja selle wanna mulla unniko jure jookswad kerge meelsed innimessed mitmest kihhelkonnast kokko, üts kaebab sedda, teine teist hädda, wannamoor ütleb, mis mele tulleb ja rahwas uskwad tedda, nago Negrid omma ebbajummalaid. Kule mis üks mees temmast rägib, kes isse ta jures käis. Mees ütleb nenda: "Mulle juhtus kord se õnnetus, et warga näppud sügga...

Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005 Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll. Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiat...

Alles see oli, kui siinse blogi kaudu 2008. aastaks häid soove jagasin. Ja juba ongi too aasta olevikuraja ületanud ning ajalukku vajunud! Suures plaanis ei osutunud 2008 paraku nii positiivseks, kui, usun, me kõik eelmisel aastavahetusel lootnud oleksime. Sellesse aastasse mahtus globaalselt nii mõttetuid sõdu ja muid vägivallatsemisi, laastavaid looduskatastroofe kui ka suur ülemaailmne finantskriis, mis sujuvalt kasvas üle majanduskriisiks. Eestiski kulges aasta teine pool suhteliselt pessimistlike meeleolude tähe all - kinnisvaramulli lõhkemise "lööklaine" kandus peagi ka teistesse majandussektroritesse, sundides kärpima kulutusi pea kõigis eluvaldkondades ja paisutades kiiresti tööpuudust. Kusjuures suurem pankrotilaine arvatakse meile saabuvat alles uuel aastal. Sellel hallikal foonil jäid paljudel märkamata mitmed julgustavad märgid, nagu näiteks sündimuse tõus ja suremuse langus, liiklussurmade arvestatav vähenemine, rõõmustavad arengud kodanikualgatuse vallas (kev...

Teaduslik essee õppeaines Kasvatusteooria ja arengupsühholoogia II (2006) Inimene vajab sisemisi eeskirju, mis aitavad elus sageli ette tulevate moraalsete dilemmade puhul valikuid langetada. Moraaliabsolutistid usuvad, et on võimalik välja eristada universaalsed, üldinimlikud eetilised normid, mida kõik kultuurid tunnustavad. Relativistid vaidlevad neile vastu, et moraal ja eetika on suhtelised, ajas ja ruumis muutlikud, kultuurispetsiifilised (Pojman, 2005). Sõltumata meie isiklikust positsioonist antud küsimuses peame aga tunnistama, et kõlbeline (ka eetiline ehk moraalne) kasvatus on terves maailmas ja läbi ajastute püsinud kasvava põlvkonna eluks ettevalmistamise olulise osana. S. Kera defineerib kasvatuse konservatiivsel viisil kui täiskasvanu sihiteadliku mõjuavalduse kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas (2004). Kõlbeline kasvatus tähendab seega arusaamade ning hoiakute kujundamist (vastavalt siis absoluutsest või antud ühiskonnas/kogukonnas kokku lepitud)...

Essee õppeaines Pedagoogiline eetika, 2006 Lapsekeskse, humanistliku pedagoogika rajajaks peetakse enamasti Prantsuse valgustusliikumise suurkuju J. J. Rousseau´d. Juba tema, nagu ka kõik ta hilisemad mõttekaaslased ja ideede praktiseerijad, on rõhutanud printsiipi: pedagoogi ülimaks sihiks ja moraalseks kohustuseks on mitte niivõrd ühiskonna huvide teenimine (mis ei pruugi olla ideaalne mõõdupuu) kuivõrd hoopis lapse kui isiksuse arendamine, tema vajaduste rahuldamine - seeläbi tavaliselt lootes pikemas perspektiivis ühiskonda parandada (Hytönen 2000: lk 14). Selle sihi saavutamiseks tuleb kogu õppe-kasvatustöö rajada laste enesesuunamisvõimele ja „looduslikele arengujõududele“ (Ibid., lk 13). Kellelgi pole õigust last millekski sundida ega teda karistada – kõik koolis toimuv peaks olema vabatahtlik. Rousseau jälgedes on käinud rida pedagoogika ajaloo suurkujusid, alustades J. Dewey, R. Steineri, M. Montessori ja C. Freinet´ga – siit on alguse saanud traditsioonilisele, õpetaja- ja üh...

Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006) Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida. Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus...