Elu mõte
Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest. Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega.
Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte.) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes.
Samas on ka selge, et nõnda põhimõtteline ja ambivalentne küsimus omab rohkesti eeldusi inimeste tülliajamiseks. Arvan, et ma ei eksi väites, et suur osa inimestevahelistest konfliktidest saab oma sügavaimal tasandil alguse erinevast nägemusest elu mõte ja mõtteka elu osas. Niisiis tundub, et elu mõttega seonduv väärib põhjalikumat järelemõtlemist.
Minu hinnangul seondub arusaam elu mõttest otseselt teise olulise eksistentsiaalse küsimusega: kes on inimene? Tunnistan, et see on minu jaoks isiklikult üks põnevamaid küsimusi üldse ja olen sellele vastuse otsimisega tegelenud suure osa oma teadlikust elust. Samuti huvitab mind teiste inimeste nägemus antud küsimuses. Õpilaste vastavaid arusaamu olen püüdnud selgitada ülikoolis ettevõetud uurimistöö abil ja kunagi ka ise tol teemal pikema essee kirja pannud. Küllap jõuab miskit sellest varem või hiljem ka Mõttesahvrisse. :)
Arusaamad inimese olemusest ja potentsiaalist (mis suuresti määravad ka perspektiivi elule) võiks kõige üldistatumalt jagada kahte kategooriasse:
- piiratus/ ettemääratus/ surelikkus/ madalus
- piiramatud võimalused/ vabad valikud/ jumalikkus.
Õigupoolest, pigem on siin tegu ühe ja sama telje (skaala) erinevate otstega, ja igaühe inimesekäsitlus mahub kusagile nende äärmuste vahele. Mis võimaldab ka kõigil meil kujundada oma isikupärase arusaama inimelu mõttest.
Selle asemel, et nüüd asuda häid lugejaid "valgustama" või "pöörama" omaenese arusaama sugestiivse ja rikkalikult põhjendatud esituse abil, tooksin pigem välja mõningad minu meelest levinumad arusaamad (jagatuna 4 gruppi, mis esimestena pähe turgatasid). Et siis iga lugeja saaks kas kogeda äratundmisrõõmu või hoopis uhkust enda erilise maailmavaate üle. Ja mõistagi mõlemat ka selle loo all kommentaarides väljendada. :)
1. Materialistlik-individualistlikud käsitlused
- Mis mõte??? Peaasi, et pulli saab!
- Elul polegi mingit erilist, sügavamat mõtet - siin me lihtsalt oleme mingite kentsakate asjaolude kokkusattumuse tõttu ja peame oma elukesed õhtusse veeretama nii hästi, kui oskame.
- Elu mõte on nõnda keeruline ja abstraktne asi, et inimene pole niikuinii suuteline sellest aru saama. Vahel võib ju elu mõtte üle naljaviluks mõtteid mõlgutada, aga üldiselt on targem sellega mitte pead vaevata.
- Elu mõte on lihtsalt elada ja kogeda nii palju erinevaid asju, kui võimalik, et vanast peast poleks põhjust põdeda.
2. Materialistlik-altruistlikud käsitlused
- Elu mõte on aidata kaasa inimsoo ja omaenda suguvõsa edasikestmisele - saada järglasi ja nad korralikult üles kasvatada. (Materialistliku bioloogi rafineeritum seisukoht: elu mõte on anda edasi oma geene ja aidata kaasa liigi säilimisele. Või nagu väidab üks materialistliku-ateistliku teaduse lugupeetud eestkõneleja Richard Dawkins: meie ainus eesmärk on olla enda rakutuumades olevatele geenidele sõidukiks läbi aja.)
- Elu mõte on anda võimalikult suur panus ühiskonna (riigi) ja kaasinimeste heaks.
- Elu mõte on jätta endast maha mingi positiivne jälg järeltulevatele põlvedele.
3. Eksistentsialistlikud käsitlused
- Elul puudub kõrgemalt poolt etteantud mõte, kuid oma elu võime mõtestada igaüks ise vastavalt oma vabale valikule. See teadmine annab meile ühelt poolt maksimaalse vabaduse, teisalt aga ka täieliku vastutuse oma elu ja valikute eest (südametunnistuse kaudu).
- Elu mõte on leida üles ja teostada oma kutsumus. Seega elu mõtteks on eneseteostus, oma potentsiaali ja võimaluste maksimaalne ärakasutamine.
- Elu mõte on saada õnnelikuks/ saavutada püsiv sisemine rahu.
4. Religioossed-spirituaalsed käsitlused
- Elu mõte on õppida tundma Jumalat ja kuulekalt täita Tema tahet, et seeläbi pälvida pattude lunastus ja igavene elu Paradiisis.
- Elu mõte on täita oma kosmiline eluülesanne, mille oleme endale enne kehastumist selle elu jaoks valinud. See ülesanne võib olla väga erinevat laadi, kas siis eelmistes eludes tehtud vigade heastamine, teatava läbimurde saavutamine hinge arengus või hoopis mõni altruistlikku laadi missioon.
- Elu mõte on avastada omaenese jumalik olemus ja õppida kasutama sellega kaasnevat tohutut loovat potentsiaali.
- Elu mõte on püüelda headuse ja isetuse poole, et parandada oma karmat, mis hoiab meid kinni elurattas (sansaaras) ja sunnib üha uutesse kehastustesse täis kannatusi. Kusjuures lõppeesmärgiks on saada tingimusteta armastust kiirgavaks valgustunud pühakuks (bodhisattvaks) või siis lõpetada üldse kehastumine ja vaibuda igavesse õndsusseisundisse (nirvaanasse).
Kahtlemata ei saanud sellega kirja kaugeltki kõik võimalikud nägemused elu mõttest. Ja kõigile vastuvõetavat, objektiivset tõde ei ole ses küsimuses niikuinii võimalik iial saavutada. Kuid enamik siinloetletud "subjektiivsetest tõdedest" toetab minu meelest elamist rahuldust pakkuval, täisväärtuslikul viisil, kooskõlas oma tõekspidamistega ja arvestades kaasinimeste samasuguste püüdlustega. Milles ehk asja tõeline mõte ongi...
Aga kui mõtisklemine elu mõtte üle kipub juba juhet kokku viima, siis soovitan soojalt vaadata seda filmi. :)
Kommentaarid
Neljas käsitlus aga suisa kerjab ketukat. Kust kuramuse kohast need patud tulevad, kui jünger kuulekalt Jumala tahet täidab???????? Miks pattude tegemine ja nende eest lunastuse saamine on lausa ette kodeeritud???!!!! Eelmistes eludes tehtud vigade heastamise teooria aga võib viia enesehinnangu allakäigule. Omaenese jumaliku olemusega kaasnev tohutu loov potensiaal on lausa jabur ja stiilipuhas isaste vaimusünnitis. Kõigile tingimusteta armastust kiirgava valgustunud pühakuks pürgijatele paneksin kohustuseks käia sünnitusmajas ning korda 105 viibida sünnituse juures. Elada selle sita, tati, vere ja karjete seas ning teha uurimust, kuidas sünnitajad õndsaks saamisse suhtuvad. Olen 4 korda ise sünnitanud ning pole kordagi näinud, kuidas teised seda teevad. Enda kohta võin öelda, et iga sünnitusega muutus minu "usk" jumalikkusesse aina pisemaks. Igavene õndsuseseisund on jälestamisväärse isekuse ja egoismi supernäide ning võrreldav sellise saastase maaniaga nagu narkomaania. Sündimine, söömine, sittumine, rõhitsemine, peeretamine, oksendamine, aevastamine, kusemine, suremine on paratamatud tegevused ning nende mahasalgamine on hädavareste kelmus.
Eelmistes eludes tehtud vigade heastamine ei pruugi sugugi seostuda enesehinnangu allakäiguga, kui asjale konstruktiivselt läheneda, pigem lausa vastupidi. Aga sel teemal kirjutan lähinädalatel kindlasti ühe pikema loo.
Jumalikkus ja loov potentsiaal on siiski mõlema soo kohta käiv idee, nagu olen usundite ja new-age liikumisega tutvudes aru saanud. Kusjuures mitme idamaise käsitluse kohaselt avaldub see potentsiaal kõige tõhusamalt just mehe ja naise koostoimes (yin ja yang, loovad mees- ja naisjumalused, tantra jne). Selge samas muidugi see, et füüsiline keha oma proosaliste avaldustega seab jumalikkuse realiseerumisele teatud piirangud. :P
Tahaksin ka täpsustada, et loomulike kehaliste tegevuste mahasurumine ei ole kindlasti vaimsel teel kulgemise eeltingimuseks. :D
Üks asi hakkas aga kohe silma. See on tendentslikkus. Kust võtab kirjutise autor õiguse maailma oma äranägemise järele jagada? Mis kuradi jaotus see selline on, mille ühes otsas on madalus ja teises jumal?
Veel olen ma vägagi kindel selles, et tean tervet hulka inimesi, keda pole elu sees kottinud seesugused eksistentialistlikud küsimused. Seega on ka loo algus pisut üle pingutatud.
Kriitikat jätkates võiks muidugi kaks otsa kokku panna: kes on inimene? Kui autor ei pea selliseid persoone inimesekski, kes elu mõtte üle arutlenud pole, on iseasi.
Paraku olen ma jäigalt oma arvamuse juures kinni ning väidan, et kõik jumaluse poole ihalejad on vaid ärgimurede ja kohustuste eest põgenejad. Nad on oma eluteed alustanud teise inimlooma jalgevahelt ja lõpetavad kontlaagris. Nii oli, on ja jääb ;)
Niisiis ootan õndsuse määratlust!
Kass27 võtku see põhiseadus kui piibel ette ning lugegu, lugegu, lugegu... ja vaadaku ise, kui paljukese sellest tegelikult paika peab. Antud juhul pole ma ju öelnud, et propsis ei võiks OMA arvamust avaldada, küll aga ei meeldi mulle see, et ta esitleb selle ainuõige pähe, justkui üksnes niiviisi need asjad käiksidki.
Enne pikema vastuse komponeerimist lubage rõhutada, et ükski mu selles blogis avaldatav mõttekäik, väide, seisukoht, klassifikatsioon vms ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid kajastab vaid minu (kirjutamise hetke) isiklikke uitmõtteid või arusaamu. Muide, käesoleva loo puhul ei saa eriti isegi sellest rääkida, siin olen (läbi oma kogemuste ja lugemuse prisma) lihtsalt püüdnud esitada enamlevinud arusaamu elu mõttest.
NB! Enda seisukohta elu mõtte teemal pole ma veel üldse välja toonud, isegi mitte küsitlusel häält andnud. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma vist ei oskakski ühest vastust anda. :P
Mina väidan, et see nn õndsuseseisund kui midagi SUUREMAT on vaid vähese verevarustusega aju seisund. Aju verevarustust saab pärssida paljudel erinevatel viisidel. Kui aju ei saa piisavalt hapnikku, siis tekib inimesel lõbus ja muretu meeleolu. Küllap see tekib ka siis, kui järjepidevalt oma muretu elu soovi endasse sisendada. Aga see vastik argipäev on taas oma jamadega jõhkralt näkku löömas. Kasvõi seesama vastupandamatu soov sugu jätkata :P Tõin selle näite vaid ilustamaks mehe ja naise koostoimet. Õndsuse määratlust ootan minagi ;)
Põhiseadust ma lugeda ei viitsi. Küll aga austan võrdselt kõigi teiste kaaskodanike seas ka webxani sõnavabadust :P
Õndsuseseisund ei ole kindlasti a priori seotud aju verevarustuse häiretega. Too seos on hoopis omaette fenomen ja väärib käsitlemist, kui peaksin millalgi siin blogis ette võtma surma ja suremise teema. :)
Üldiselt põhjustavad aju vereringe häired õndsuse asemel uimasust, pearinglust, silmavaate hägustumist, minestamist jm vastikuid ilminguid.
Õndsusseisund seondub teatavate endogeensete ehk inimkeha enda poolt toodetavate hormoonidega (pms endorfiinidega). Samas leidub vastavaid aineid ka mõningates taimedes (sh kanep, oopiumimoon, tubakas) ja seentes, ka on neid võimalik toota keemilise sünteesi teel.
Internetist võib leida nii mõndagi tarka endorfiinide kohta.
Endorfiinid [endogeensed opioidid/ heaoluhormoonid/ õnnehormoonid] avastas J. Hughes aastal 1975. Üldise nimetuse “endorfiinid” alla kuuluvad beta-endorfiinid, met-enkefaliinid ja leu-enkefaliinid kujutavad endast peptiide, sarnanedes keemiliselt struktuurilt morfiiniga. Endorfiinid on heaolutunnet tekitavad ained, mida toodetakse ajuripatsis, et vastu seista valule ja reguleerida emotsioone, endorfiinide toimena on täheldatud ka eufooria tekkimist.
Samas on õndsustunde saavutamise eelduseks ilmselt ka teiste psüühikat mõjutavate hormoonide normaalne tasakaal. Selle kohta leidsin samuti paar tsitaati.
Euforisatsiooniprotsessi vahendajateks on monoamiinergilised transmitterid serotoniin, noradrenaliin ja dopamiin.
Häireid serotoniinergilises närviülekandes on seostatud agressiivsuse, impulsiivsuse, depressiivsuse ja ärevusega.
Seega oleme jõudnud tublisti lähemale (loomuliku) õndsusseisundi lahtimõtestamisele. Asja üks eeltingimus on oma kehakeemia tasakaalustamine. Siin on suur roll nii mõtlemisel (psühhosomaatika), toitumisel (neurohormoonide ja nende lähteainete kontsentratsioon toidus) kui liikumisel (lihastöö soodustab endorfiinide tootmist).
Minu kõige parem õndsuse seisund on uni. See lõpeb iga kord ärkamisega karmi reaalsusse. No ja mis siis ;) Küll ma hakkama saan :))
Nii, aitab ka. Siia võiks ju veel juurde lisada teadliku enesearendamise (nt kursustel osalemise, huvi vastava kirjanduse vastu, igahommikuse jooga või meditatsiooni), aga see ei olegi ehk enam nii oluline. Peamised eeltingimused püsiva õndsa olemise (psüühilise heaolu, hingerahu, õnne) saavutamiseks on mehel juba saavutatud: õige mõtlemine, toitumine, liikumine, elamine "armastuse atmosfääris". Kus on siin egoism, pohhuism või irdumine?
NB! Et ennetada uusi etteheiteid meestekesksusest, võiks selle loo ju ka teistpidi pöörata (mõningate soo-omaste korrektsioonidega) ja kirjeldada "argi-õndsuses" elavat naist.
Kindlasti ei saa tolereerida meelemürkide kasutamist õndsuse saavutamiseks. Sedalaadi kunstlik pseudo-õndsus on üürike ja loomuselt nagu virvatuluke, mis juhib inimese meeleheite mülkasse, kust on väga raske välja pääseda. Samas on igasugune narkotarbimine (sh tubaka kuritarvitamine) ka sügavalt isekas, pohhuistlik ja irrutav teguviis, nagu kass27 tabavalt sõnastas.
Muide, millalgi suhtusin munkadesse, nunnadesse ja askeetlikesse gurudesse just nagu kass27. Praegu usun siiski, et tegu on valdavalt täie teadlikkusega oma tee valinud inimestega, kellel on siin maailmas oma funktsioon, täpselt nagu nt eelkirjeldatud talunikel või kass27-l. See oleks aga juba pikem jutt ja mõne uue postituse teema.
Esiteks, mulle tundub, et inimese põhiülesanne iga hinna eest elus püsida ei ole arenenud või poolarenenud (nt Eesti) ühiskondades enam päris asjakohane. Lisaks on selle ülesande täitmine pikas perspektiivis 100% kindlusega määratud nurjumisele. :P
Webxanile: see minu väljapakutud inimkäsitluste telg ei olnud mul sugugi mõeldud absoluutse skaalana otspunktidega "Õige-vale". Tõde on kusagil olemas, aga selle leidmine on kole keeruline. Minu pakutud skaala on vaid mu isiklik mõttesünnitis, ei midagi enamat. Samas püüdsin sellesse integreerida nii palju "alamskaalasid", kui oskasin. Võimalik, et tulemus polnud tõesti päris adekvaatne ja kass27-l on õigus, et neid keerukaid asju sobibki vaadata vaid "neljamõõtmelise ruumi teljerägastikuna".
Aga olgu tegelik tõde inimese olemusest milline tahes, mulle tundub, et positiivne, inimeses suuremat potentsiaali nägev käsitlus aitab elu mõtestamisele ja mõtteka/ täisväärtusliku/ õnneliku elu saavutamisele rohkem kaasa.
Muide, huvitav, millise inimesekäsitluste skaala oleks "esimese ropsuga" välja pakkunud webxan ise?
Kui nüüd ise webxani laadis jätkata, siis võiks küsida, et mis õigusega võtab webxan sõna teiste inimeste eest ja väidab, et paljud neist ei mõtle kunagi elu mõtte üle? Võibolla nooruses eriti ei mõeldagi, aga vanemas eas, kui saabub suurem teadlikkus enda füüsilisest surelikkusest, tulevad eksistentsiaalsed küsimused loomulikul viisil päevakorda. Arutlemine või mittearutlemine elu mõtte üle ei mõjuta karvavõrdki kellegi inimeseks olemist, ma ei saa aru, kust webxan sellise väite tuletas.
Kass27-le vastukaaluks: tantra-jooga harrastajad (sh ka Eestis) taotlevad "10-sekundiliste õndsusehetkede" teadlikku pikendamist ja süvendamist, uskudes, et seks on üks tõhusamaid teid püsiva õndsusseisundi ja vaimse valgustumise (jumalikkuse) saavutamiseks.
Mõlemad head kaaskommijad pinnivad mult ka üha õndsuse definitsiooni. Olgu, eks ma siis püüan! Mõistan õndsust kui kestvat tervikliku heaolu ning hingerahu seisundit, mis sisaldab kindlasti ka armastuse- ja ühtekuuluvustunnet. Inimesed, keda tajume 'õnnelikena', sh armunud paarid elavad parajasti enamal või vähemal määral õndsuse seisundis.
Mullu näidati TV3 konkursi "Eestimaa kangelane" raames vene rahvusest matusekorraldajat, kes vaatamata oma suhtelisele noorusele jättis just sellise hingerahu leidnud isiku mulje. Mees ise kinnitas, et seesmiselt rahulikuks jäämata pole võimalik sellist morbiidset ja psüühiliselt kurnavat (laipade korrastamine, leinajatega suhtlemine jne) ametit kaua pidada. Küllap kehtib sama ka teiste stressirohkete ametite kohta (kirurgid, õpetajad jne).
Mis saab aga siis kui sisemiste reservide mobiliseerimisest jääb väheks, vaid on vaja neid lausa forsseerida. Näide: kaks hingerahu leidnud kaaslast lähevad trepist alla ja üks neist libastub ning kukub. Kukkumise tulemuseks on rangluu murd, lõhkine pea rohke verejooksuga ja teadvuse kaotus. Esmaabi kolm reeglit: hingamine lahti, veri kinni ja abi otsimine. Sekundite mäng. Päris kindlasti saab hingerahu sellises situatsioonis rikutud. Ja päris pikaks ajaks. Kui kiiresti propsis selles situatsioonis tegutseks?
Kass27 kirjeldatud olukorras on samuti abi psüühilisest reservist, mille annab saavutatud hingerahu seisund. Ehkki veel suurem abi on sel puhul esmaabikoolitusest ja vastava praktika omamisest. :)
Propsisel on veel pikk tee täieliku hingerahu ja õndsusseisundini. Minu kasin hingerahuke oleks sellise juhtumi korral kindlasti tükiks ajaks pühitud (ma ei ole kuigi vapper kuju), aga 112 väljahelistamisega saaksin vast hakkama küll. :) Peaverejooksu peatamise osas garantiid ei julge anda (ehkki üht teatud koolitusel õpitud meetodit võiks katsetada).
Kindlasti oleks taolise sündmuse mõjul ajutiselt häiritud ka minust edenenumate isikute hingerahu (mure tõttu sõbra pärast). Aga neil toimub selle taastumine loomulikul viisil, kuna see on nende tavaoleku püsiseisund.
Õndsus = rahulolutunne???
Sõnademäng või demagoogia?
Teine nüanss on ka pahasti. Jätkem tähelepanuta see ürgne unistus "tublist eesti talupojast" (milliseid võib veel vaid pildiraamatuis kohata) ning nurisegem iibe kallal. Tubli saab see mees olla siis, kui tal on vähemalt KOLM last, mitte kaks. Kaks tähendab negatiivset iivet, kuna umbes 50% lastest hukkub liiklusõnnetustes.
Õndsuse kui vaimsete/ religioossete püüdluste ülima sihi võiks ehk sõnastada kui VÄGA SÜGAVA, KESTVA ja KÕIKEHÕLMAVA POSITIIVSE TUNDE. Kirjelduste kohaselt ilmub see algul peamiselt meditatiivses (muutunud teadvuse) seisundis kui hingeülendav üksoleku-kogemus kogu kõiksuse ja iga kaasinimesega.
Eks seda asja ole muidugi hirmus raske defineerida, kui ise pole kogenud. Aga on fakt, et paljud inimesed ON seda mõnikord kogenud (drooge kasutamata) ja hiljem raamatutes kirjeldanud. Taoline kogemus jätab jälje kogu edasiseks eluks ja tugeva soovi sedasama edaspidigi kogeda. See "Jumala tajumise" või "kõiksusega ühtesulamise" kogemus mõjub sageli positiivselt ka inimese maailmavaatele ja üldisele eluhoiakule, innustades näiteks käituma paremini kaasinimeste ja ümbritseva keskkonnaga. Just sellest kogemusest pärinevad ilmselt ka ettekujutused Taevast, samuti tuntud usutõdemused: 'Jumal on armastus' ja 'Kõik on üks'.
Minu kirjeldatud talupoegade "õndsus" võiks siis olla selle "absoluutse tunde" tuhandekordne lahjendus. :P Samas on selline seisund heas baasiks (eelhäälestuseks) aeg-ajalt "absoluutse õndsuse" hetkede kogemiseks. Kusjuures talunike asemel võiksid vabalt olla ka mõne urbaniseerituma elukutse esindajad. Tõsi, eeltingimuseks näib siin olevat kindla kodu omamine (Mikk Sarv räägib selpuhul inimese 'kohast' või 'alast', vastandina taoliste juurteta isiku 'kohatusele' ja 'alatusele'), samuti ilmselt organismi vajadusi arvestav toitumine ja suutlikkus end vajadusel "oravarattast" välja lülitada.
Ei "lahjem" ega "kangem" õndsus ei tule mõistagi üleöö ja iseenesest, selle saavutamiseks tuleb enesega teadlikult tööd teha. Oluline on vabastada end kõikvõimalikest hirmudest, kompleksidest, maskidest ja muudest pärssivatest väärhoiakutest, et saavutada adekvaatne enesehinnang, positiivne ja avatud ellusuhtumine. Ühes foorumis nimetatakse seda enda 'veapunktide ja väärisiku likvideerimiseks'. Sageli tuleb selleks tungida probleemi algpõhjuseni, milleks osutub olema mingi ammune negatiivne kogemus. Siinpuhul võib raamatutest leida suure hulga individuaalseid tehnikaid, samuti pakutakse rikkalikult koolitusi, kus end taolisest "saastast" puhastada saab.
Kass27 tunneb nüüd kahtlemata uut tungi vaidlema asuda, aga mis teha! St paluks kõiges süüdistada webxani, kes taolise noriva küsimuse esitas. :P
Keskmiselt võiks stabiilse rahvaarvu hoidmiseks igal inimesel olla ~2,2 last, arvestades loomulikku kadu ja teatava osa järglaste lastetuks jäämist. Noorukite koletu suremus liiklusõnnetustes on meedia poolt pisut üle võimendatud. Mitte et see terav probleem ei oleks.
Kindlasti ei raiska enamik inimesi oma aega elu mõtestamisele, vaid elavad oma elu just nii ja praegu, kuna see üks ja ainulaadne võimalus tasub nende meelest maksimaalselt ära kasutada ning kõiki elumõnusid täiel rinnal nautida.
Küsiksin, kas elu mõtestamisele aja raiskamine ongi üldse nii väga mõttekas ehk täisväärtuslik tegevus, nagu siin väita püütakse?
Ela oma elu! Naudi seda. Sigi ja sünnita, söö ja maga... mida siin aina mõtestada? Propsisele võib tunduda see prussaka loogikana. Paraku pole inimene prussakast väga erinev. Kui prussakaid veidi lähemalt uurida, siis ehk leiaksime nendegi hulgast "munki" ja muid veidrikke.
Loomulikult on munk või nunn ka inimene. Kuid mina käsitleksin selliseid analoogselt Andes/Angela Aavadena, kes on sattunud "valesse kehasse". Üks ja ainuke elu neil kõigil on, eks raisaku seda nii nagu oskavad. Nende valik.
Võiks ju tunduda kole õilis end ohverdavalt issanda poole ringutada ning maailma ja kõigi teiste elu eest palvetada. Mulje jääb selline, et iga selline suur palvetaja ja maailma mõtestaja kujutab ette, et enne teda pole keegi kümnetest miljarditest varem sellistele suurideele tulnudki. Või siiski on? No ja mis kasu neist mõtetest ja avastustest on olnud? Või kellele?
Analoogselt propsisele võiksin ma kosta, et millalgi arvasin ka mina nii, et ju on need mungad ja filosoofid ülitähtsad maailmaparandajad, kellest on inimühiskonnale kole palju kasu. Nüüd, kus rohkem kui pool oma elust elatud, olen veendunud, et eksisin selles rängalt. Olen selles küsimuses kass27-ga nõus, et tegu pole muu kui kamba lihasuretajate ja muiduleivasööjatega.
Küllap neil inimestel, kel pole tarvidust muretseda oma järglaste eest, kel pole vaja mõelda töö ja leiva peale, kes külluses siplevad/suplevad, on piisavalt aega targutada. Normaalne inimene peab aga siiski suurema osa oma elust tegema tihti ebameeldivat tööd, et teenida raha, mille eest tasuda enda ja oma hooldatavate eksistentsi eest. Ma arvan, et tunneksin end tõesti õndsana, kui ma saaksin raha lugemata osta kõike seda, mida tegelikult tarvis oleks. Kui pidevalt jääb pisut puudu, kui alailma tuleb ootamatuid väljaminekuid, kui ikka peab muretsema tulude ja kulude bilansi pärast, siis ei jää aegagi filosofeerimiseks.
Sinus on Külaline ja samuti minus;
sa tead ju, et igas seemnes sisaldub võrse.
Keegi ei ole meist kuigi kaugele jõudnud.
Kõrkusest loobu, kui otsid Teda,
ja sisimas vaata ringi.
Sinitaevas seal avaneb, avardub üha,
arginurjumiste palavik kaob,
puhtaks saavad ja paranevad kõik haavad,
miljoni päikese valgusetulvas
istudes kindlana.
Kuulata kelli, mida keegi ei helista!
Armuküllusest joobu!
Vihma sajab alla, kuigi taevas on pilvitu, hele,
voolavad valgusejõed.
Maailma viimset kui punkti läbistab ainuarm,
kuigi vaid vähesed seda lõpuni kogevad.
Pime on lootus näha mõistuse valgel;
mõistus teeb nähtavaks ainult erinevused...
Miilide kaugusel asub Mõistuse Maja!
Küll õnne on alles Kabiril,
et kesk seda rõõmuküllust
kiikuda, laulda omaenese paadis!
Ta laulud on kahe hinge kohtumisest,
ta laulud on surma ja kaotuse unustamisest,
ta laulud tulvavad üle sisenemise ja väljumise.
PS anonüümse salm sobib hästi kiireks uinumiseks, õhtul katsetan.
Webxanile ei oska ka midagi kosta, sest meie Tõed on lihtsalt nõnda erinevad. Kusjuures minu Tõde on veel suhteliselt muutlik ja paindlik, samas kui webxanil nähtavasti juba täiesti kristalliseerunud. Seega võiks webxaniga vaidlemise ainsaks tulemuseks olla mu enese Tõe ümberlükkamine või kohendamine. Aga ka see on kahtlane, kuna varasem praktika näitab, et webxani Tõde ei saa minu Tõele hästi "küüsi taha", et suudaks selle lahti kangutada ja ise asemele pugeda. Kusjuures ma loodan, et see jääbki nii. :)
Seega suur tänu kõigile toredatele vinge arutelu eest, aga pangem nüüd see teema lukku tõesti!
- piiratus/ ettemääratus/ surelikkus/ madalus
- piiramatud võimalused/ vabad valikud/ jumalikkus.
Seepeale ta veel lisas, et õigupoolest on siin tegu ühe ja sama skaala erinevate otstega, ja igaühe inimesekäsitlus mahub kusagile nende äärmuste vahele.
Just see ongi see, mis minu harja punaseks ajas. Miks? Aga sellepärast, et minu nägemuse kohaselt ei ole siin tegu üldse mitte absoluutse skaalaga, millesse minu mõttemaailm mahuks. Muidugi on väga tõenäone, et ma lihtsalt ei saa selle skaala servmiste punktide mõttest aru.
Näiteks ei saa ma kuidagi aru, kuidas saab olla ühel skaalal korraga nii piiratus kui ka ettemääratus, mida omakorda mingi teine dimensioon nimetab madaluseks. Ma pole küll kindel, aga tundub, et MADAL tähendab selles kontekstis midagi halba, nõmedat, labast, häbiväärset... Vastandiks on toodud jumalus, mis tendeerib siis justkui olema üllas, "kõrge", geniaalne, suurepärane, parim...
Minu meelest - kui jätta kõrvale pisinüanss, et inimese olemuse üle mõtisklemine pole sugugi tulutum kui mõtisklemine näiteks tuule suuna üle - ühte kategooriasse võiks ju hoopis panna piiratuse, kuid sellele vaatamata ettemääratuse selle piiratuse piires, paratamatu surelikkuse (lootku need hingede rändamise uskujad mida tahes, sureb keha siiski, ja isegi kui mingi dimensiooniväline hing peaks säilima, pole sellel säilimisel siinse dimensiooni mõttes vähimatki tähendust) ja millegi neljanda ja viienda, mis ei pea olema ei jumalik ega kõrge ega madal ega paganlik.
Muidugi on see sügavalt minu kiiks, et sõna "jumalik" viib tahes tahtmata mõttele, et tegu peaks olema mingi välise ja kõrge jõuga. See väliste jõudude otsimine on ilmselt samavana fenomen kui inimkond ise ning võrreldav faktiga, et noorus on pidevalt hukas. Vaadaku me neid jumalate uskumisi kust otsast tahes, igal juhul viivad need selleni, et tegemist on psüühiliselt ebastabiilsete inimolevuste luuludega. Ehedaimad näited pole kaugel, võtkem või Venemaal maa alla maailmalõppu ootama kogunenud seltskond või siis USAs nood polügaamiat harrastavad mormoonid, kelle naiste põhiülesandeks on olla allaheitlik ning lapsi sünnitada, meestel aga tulevat hea võimalus paradiisi pääseda alles siis, kui nad on vähemasti kolme naisega abielus ning lugematul arvul järglasi sigitanud. Tagatipuks pole sigitamise juures keelatud ka naist vägisi võtta ega ka 13-aastast tütarlast naisena kohelda.
Muidugi võib neid näiteid pidada äärmuslikeks, kuid ega need peetumad usud ka palju paremad pole. Küllap teoloogiahuvilised teavad paremini, millised veidrused ühe või teise kultuse juures eksisteerivad. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma siinkohal rääkida.
Käesoleva kirjutise kriitika põhinool olgu suunatud sellele, et siin on toodud vaid propsise nägemus arusaamadest inimese olemuse osas. Ehk, ei maksaks kirjutada "arusaamad võiks kõige üldistatumalt jagada kahte kategooriasse". Kui siin olnuks kirjas, et "mina jagaksin...", poleks ka mu hari tulitanud.
Selle peale võiks ju propsis käratada, et NOH, kuidas siis sina asja jaotaksid. Aga vat selles see konks ongi. Polegi mul vaja seda inimolemust üldse jaotada. Kui inimene jõuab teatavasse arengujärku, siis ta saab lõpuks aru, et pole mõtet arutleda asjade üle, mis meist ei ripu, vaid kontsentreeruda tasuks asjaoludele, mis meist sõltuvad ja millest tegelikkuseski tulu tõuseb.
Skaala otstesse võiks esmapilgul paigutada vulgaarmaterialistliku ("inimene on peamiselt sugutungi ajel tegutsev karvutu ahv") ja njuueidžiliku inimesekäsitluse ("inimene on ajutiselt füüsilises kehas viibiv piiramatu potentsiaaliga vaimne olend"). Nende kahe käsitluse vahele (inimese väärtustamise seisukohast) mahub suur hulk kõikvõimalikke muid religioosseid ja filosoofilisi käsitlusi, kus üks või teine minu loetletud omadus jõulisemalt esile on toodud. Kusjuures need omadused "puhtal kujul" paiknevad minu meelest siiski skaala erinevates otstes.
Õigupoolest annaks siit suisa välja arendada praktilise "tööriista" erinevate usundite ja filosoofiakoolkondade inimesekäsitluste võrdlemiseks, kus teatud seisukohad annaksid "plusspunkte" ja teised "miinuspunkte". Vastavate skooride alusel võiks siis pidulikult välja kuulutada kõige "optimistlikuma" ja kõige "pessimistlikuma" inimesekäsitluse.
Jumalikkust ei seostanud ma väliste jõududega, vaid viitasin uskumusele inimese sisemise olemuse kohta. Välisesse jumalasse uskuvad tegelased kipuvad inimest pahatihti alavääristama ja liigselt lootma kõrgemate jõudude peale. Nii võivad ka sündida webxani loetletud kurioosumid, kus inimlikkus ja isiklik mõtlemine muutuvad teisejärguliseks ühel või teisel viisil omaksvõetud "jumalike õpetuste" kõrval.
Webxani lõpp-järeldusega saan nõustuda vaid osaliselt. Kindlasti on tähtis keskenduda asjadele, mis meist sõltuvad ja mida saame reaalselt ära teha. Samas ei arva ma, et tõeliselt suurte tegude kordasaatmine oleks eriti võimalik mõtestamata elu korral. Taoline elu on pigem kui sihitu, ebateadlik triivimine läbi kannatuste ja mööduvate naudingute, sarnasem pigem looma kui mõistuse ja eneseteadlikkusega inimese elule.