Üks kooliaegne tondilugu

Klassikirjand (11. kl)

Kõnnin kalmistul

Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad?

Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant paistev viimne kustuva päikese kiir andis sellele süngele hoonele ebamaise ilme.

Seisin ühe väikelinna serval asuva vana surnuaia massiivse roostetanud raudvärava taga ning hurjutasin end mõttes, et olin teeleasumisega liialt venitanud. Sellesse kolkalinna, mida esimese vabariigi päevil teati tähtsa tööstuskeskusena, kuid mis nüüdseks oli täielikult mandunud, olin saabunud Tallinnast paaritunnise autosõiduga. Reisi sihtkohta, kohalikule vanale kalmistule jõudmiseks tuli läbida pehkivate kahekordsete puitmajade rajoon – kunagine vabrikutööliste elupaik, mida nüüd asustavad valdavalt vanemad inimesed. Möödakäijatelt mitmel korral teed küsinud (mispeale nood lahkelt aitasid, ehkki tundusid pisut jahmunutena), olingi lõpuks päral.

Enne tegutsema hakkamist lasin niisiis pilgul käia üle eespoolkirjeldatud nukra paiga ja püüdsin meelde tuletada paari päeva tagust vestlust vanatädi Aliidega. Too auväärsele kaheksakümnele lähenev põdura tervisega sugulane oli mu enda poole kutsunud, heietanud maast ja ilmast ning lõpuks välja jõudnud oma ammusurnud kalli õe juurde. Minu vaarisa, jõukas vabrikant, oli ühes siinses avaras nägusas majas üles kasvatanud poja ja kaks tütart – minu vanaisa, Aliide, ja Leonoora. Õdede vahel valitsenud suurepärane läbisaamine: nad teinud kõike koos ja jaganud suurimaidki saladusi. Idülli lõpetas sõda, mis viis pereisa Siberisse. Leonoora, vaid 25-aastane, sai raskelt haavata ühes öises pommirünnakus ja suri mõni päev hiljem. „Sinust oleks hirmus kena, kui sa Leonoora haua üles otsiksid ja korda sätiksid. Siis võime seda päranduse asja ka kaeda“, oli see armas vanake jutuotsad kokku tõmmanud.

Üritanud ajus taastada vanatädi ülipõhjalikke kirjeldusi, seadsin sammud mööda lehtedest krabisevat jalgrada vajalikus suunas, ühes käes kilekott Aliide viimaste sügislilledega, teises tööriistakomps. Süngest paigast tingitud kerget kõhedustunnet maha surudes (pealegi oli hämarus jõudsalt maad võtmas) hoidsin kurssi punastest tellistest laotud mureneva kabelihoone suunas. Selle taga, ühe igivana jämeda tamme all pidigi otsitav kalm asuma. Üsna pea kõrgus too tontlik kivihiid otse mu ees ning pidin keerama kitsamale rajale, mis viis ümber ehitise. Korduvalt ümberkukkunud ristide otsas koperdanud, jõudsin lõpuks paika, kus tuli hakata hoolikalt ringi vaatama.

Ülesanne ei kuulunud kergete kilda: enamus hauaplatse oli hooletusse jäetud, mõnda kattis kõrge kulu, millest ristide tipud vaevu välja ulatusid. Otsingute orientiiri – suurt tamme – ei paistnud kusagil, ilmselt oli teda vahepeal tabanud kõigi vanade puude saatus. Kuna teadsin umbkaudset asukohta, ei andnud ma veel alla, vaid asusin ümbrust „läbi kammima“. Selleks pidin appi võtma taskulambi, kuna valgust jäi üha vähemaks. Pooletunnise otsimise järel olin sama tark kui alustades: kümnetel läbiuuritud ristidel ja plaatidel vajalikku nime ei leidunud. Silmad tuhmunud kirjamärkide jõllitamisest kirjud, istusin ühele kännule kabeli seina ääres, et aru pidada, kuidas vanatädile pettumust valmistamata oma ebaõnnestumisest teatada. Mul puudus igasugune tahtmine pimedal kalmistul kauem tühja tuult taga ajada. Lasin koti tööriistadega hooletult käest kukkuda ning see kõlksatas vastu mingit kivi. Miskipärast tundsin vajadust tõusta ja kohta taskulambiga valgustada. Kivi osutus peaaegu täielikult rohu ning sambla sisse peitunud hauaplaadiks. Kummaline küll, aga sellel seisiski otsitud nimi (ehkki suutsin kirja vaevu eristada).

Asusin kärmelt tööle, olles enne taskulambi kännule asetanud, nii et valgussõõr täpselt õigesse kohta paistis. Kaevasin hoolikalt üles rohumättad plaadi ümbert, puhastasin seda, värvisin üle tuhmunud nimetähed ja asetasin kalmule topsi krüsanteemidega. Seejärel tegin oma uue võimsa välguga fotoaparaadiga hauast vanatädi jaoks mõned ülesvõtted, et memmekese südant pärandiküsimuses pehmendada. Nüüd oli vaja veel vaid lillede jaoks vett hankida. Selleks pidin minema tagasi kalmistu peavärava juurde, mille kõrval olin silmanurgast märganud kaevu. „Et ma ka kohe ei võinud seda teha!“ siunasin endamisi ning kiirendasin sammu, kuna pilkane pimedus ja lehtedest tõusev kõdulehk tegid olemise üpris kõhedaks. Varsti peatus mu taskulambi valgusvihk kaevul ning asusin võlli kriuksudes vett üles vinnama. Pang juba paistis, kui korraga ehmunult võpatasin ja käe vända küljest lahti päästsin, nii et see pööreldes ja vett tagasi sügavikku viies mulle äärepealt vastu pead oleks virutanud. Kümmekond meetrit eemal, samal jalgteel, mida mööda olin tulnud, suundusid kaks noort naist kabeli poole. Nad kõndisid aeglaselt, paistis, nagu sooritaksid nad tavalist õhtust jalutuskäiku. Kuid millises paigas! Kumbki ei paistnud minu kohalolekust hoolivat, vaikides sammusid neiud edasi. Kõige enam hämmastas vaatlejat võõraste ilmaga sobimatu riietus – mõlemad kandsid pikki heledaid kleite (minul hakkas sooja jopegagi jahe). Kummaline, et ma polnud kuulnud kalmistuvärava kääksumist neidude sisenemisel. Noh, küllap summutas selle kaevuvõlli kägin, ütlesin endale. Mina, noor edukas börsimaakler Jüri Kuusk, ei usu ometi mingitesse vaimudesse! Leidsin, et olin lasknud end heidutada kalmistu süngest atmosfäärist ja pimedusest. Pöörasin otsusekindlalt pea eemalduvatelt kujudelt ja jätkasin pooleli olevat tööd. Kui täis veepangega tagasi kabeli poole pöördusin, polnud noori daame enam märgata. Nüüd nägin enda ette taskulambitagi üsna hästi, kuna tõusnud oli täiskuu, mis kalmistule kahkja kuma andis ja puudele ning ristidele sünkjad varjud maalis.

Endamisi ikka veel kummalisele kohtumisele loogilist seletust otsides jõudsin tagasi hauale, kus lõpetasin oma töö. Asju kotti pakkides tõmbus mul korraga südame alt külmaks. Jäine hirm haaras kõiki ihuliikmeid, mõne sekundi seisin täiesti liikumisvõimetuna. Tardumusest vabanenud, tormasin tulistvalu kalmistuvärava poole, sealjuures kord või paar millegi taha komistades ja kukkudes. Värav oli otsekui kinni kiilunud, suurivaevu suutsin selle jalahoopidega avada. Kihutasin edasi läbi auklike linnatänavate, jättes koerakestega vanadaamid üllatunult endale järele vaatama, ega peatunud enne, kui istusin oma armsas Mercedeses kindlalt suletud uste taga. Surnud sugulase haual seistes olin ühel hetkel tajunud tõsiasja, mida teadvus polnud ilmselt seni suutnud omaks võtta. Ereda täiskuu paistel ei olnud kumbki kaevu juures nähtud võõras jätnud varju! Samuti ei kostunud vähimatki lehekrabinat ega üldse mingit heli!

Kojusõitu mäletan nagu läbi udu. Minu räsitud välimusest ja kurnatud ilmest heidutatud naine saatis mu reisi kohta midagi küsimata otsekohe voodisse. Hommikul kuulsin talt kurba sõnumit: eelmisel päeval, kohe pärast minu ärasõitu oli saabunud palgaline hooldaja ning teatanud, et soovib lõpparvet. Nimelt oli vaene vanatädi öösel ootamatult hinge heitnud.

Mida ma siis tol ööl tegelikult nägin? Kui olin end juba peaaegu suutnud veenda, et tegu oli mingi närvisüsteemi vingerpussiga, juhtus midagi, mis loogilisele seletusele tugeva hoobi andis. Hiljuti saadeti mulle vanatädi isiklikud asjad. Nende hulgast leidsin ka tema albumid, mida kord igavusest sirvima asusin. Äkki peatus mu pilk ühel luitunud eestiaegsel päevapildil. Jahmatusega põrnitsesin õdede Aliide ja Leonoora noorpõlvefotot. Sarnasus surnuaial nähtud neiudega oli täielik!