Veekeskuses

Tänapäeva Eestis on äärmiselt populaarseteks ajaviite-, ihuharimis- ja trennipaikadeks kujunenud spaad ehk veekeskused. Ja pole minulgi õnnestunud sellest suurmoest puutumata jääda. Minu lähim veekeskus - Aura keskus - asub mu Tartu-kodust vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et käimatajätmist ei saa ka mugavuse või ajapuuduse kraesse ajada. Nõnda olengi viimased paar aastat olnud Aura püsikunde, külastades keskust üldjuhul kord nädalas.

Tõtt-öelda võlgnen tolle toreda harrastuse eest kogu tänu heale sõbrale Priidule, kes mu 2 aasta eest sealsamas ujuma aitas. Jajah - ka vana karu õnnestub vahel tantsima õpetada! Igatahes praeguseks olen juba üsna vilunud koerastiili harrastaja. Muudest stiilidest on mul kaunis hästi käpas küliliujumine. Klassikaliste olümpiastiilidega on lood esialgu täbaramad, ehkki paarkümmend meetrit ähmaselt krooli või rinnuliujumist meenutavat vehkimist-pladistamist suudan siiski põhja vajumata sooritada. Aga see selleks, hoopis huvitavam on vaadelda veekeskuses käiku ja seal askeldavaid inimtüüpe laiemalt. Mida püüangi järgnevas loos teha, nii hästi, kui oskan.

Alustuseks tasub silmas pidada, et veekeskusesse ei tasuks suunduda:

• end kurgulaeni head-paremat täis puginuna - see vähendab tublisti keha ujuvust;
• nohu või muu viiruse käes vaevlevana (kahjulik ja ebameeldiv nii endale kui kaassuplejaile);
• ägedate seedehäirete korral - võib basseinis või saunas põhjustada väga suuri jamasid;
• unisena või rampväsinuna (ujumine ja saun väsitavad veelgi ning pärast oled nagu laip);
• klooriallergia all kannatavana (pärast oled punane, pundunud ja silmad kinni paistetanud).

Kui liisk langes siiski soodsas suunas, on veel enne kodust lahkumist krutsiaalne tagada, et kaasa saaksid kõik tarvilikud esemed, eriti aga (tähtsuse järjekorras) ujumispüksid (või siis trikoo), saunalina ja nuustik. Esimeste puudumisel võib muidugi olla eriti nahhaalne, teatades letitöötajale, et sooviksid otsida oma viimati maha unustatud pükse, ja valides seejärel endale sobivad susped mahaunustatud kraami korvidest (sealne sortiment on enamasti õige rikkalik, viidates, et hajameelsus pole ainult professorite pärusmaa). Olgu küll kohe toonitatud, et ise ma seda võimalust kasutanud pole, ja ei soovita ka, hügieenilis-tervislikel kaalutlustel. Lisaks saab essentsiaalset varustust üsna soolase hinna eest ka kohapealt osta.

Aura keskusesse tasub siseneda mõni minut enne 15, sest just sel täistunnil lõpeb tööpäeviti soodustaks, misjärel ujulapääsme lunastamine muutub korrapealt 20 kr kallimaks. Mina (tuntud ka kui "viimase-sekundi-mees") jõuan Aurasse keskmiselt 2...5 min enne kella kukkumist. Ostnud letitaguse töötaja käest pääsme ja lunastanud käepaela, ootab ees suundumine läbi magnetvärava rõivistusse. Seal selgub kohe, kas mul oli õnne ja sain suurema hoiukapi võtme, või pean kõik oma ihukatted kitsukesse pilusse pressima. Kapiuks kindalt lukku keeratud ja plastikust käepael koos kapivõtmega randmele kinnitatud, võtan suuna duširuumi, kus kerget kümbluse sooritan ja seejärel sauna siirdun. Aura saunaruum on võrdlemisi kitsuke, võimaldades lava ülaastmel kõrvuti istet võtta vaid 6...7 keskmist mõõtu mehepojal. Seega ei ole kohene lavalepääs sugugi garanteeritud. Samas, kui siiski õnnestub endale paik kerise kohal lunastada, siis on tõenäoline saada tundma järgmisi saunaliste põhitüüpe.

• Tagasihoidlikud saunalised - enamik - istuvad rahulikult, ise eriti leilitama ei kipu ja lepivad vaguralt teiste pakutavaga. Nende hulka kuulub ka siinkribaja.
• Kõvad leilikarud - võtavad leiliruumi sisenedes platsi kerise kõrval, tarvidusel kallavad pooltühja kibu kohe võimsa kuumapahvaku saatel kerisele ja suunduvad seejärel kraani alla kibu täitma, jättes ülejäänud rahva ohkima-puhkima või rinnust haarama. Naastes aga viskavad leili umbes iga minuti järel, ikka 3...5 kulbitäit korraga, nii et ülejäänud rahvas aegamisi rabanduse äärele satub ja minema poetub. Mõni taoline tüüp viskab allesjääjatele mõeldud "lahkumiskingitusena" veel kogu kibu korraga kerisele tühjaks.
• Saunagurmaanid - on kaasa tarinud mitmekesise isikliku sauna-arsenali, sh aroomiõlid, eriharjad ja muu atribuutika. Harrastavad sageli erisuguseid kentsakaid võimlemisharjutusi, näiteks visates end otse sinu kõrval laval selili ja ajades jalad taeva poole.
• Muhedad mehed - olgu siis üksi või mitmekesi, kalduvad laval mõnusat juttu puhuma. Kusjuures teemadering võib olla väga lai, ulatudes ropuvõitu lugudest ajaloo keerdküsimusteni ning käesolevast ilmastikust teadusliku diskussioonini. Üldjuhul positiivsed ja heasüdamlikud leilikaaslased, valdavalt eakamad papid.
• Süstik-põngerjad - üritavad täiskasvanuid matkida, aga et "kandvus" on veel väike, siis sõeluvad pidevalt sisse-välja (tihti ka saunaust lahti unustades), platseerudes peamiselt lava alumistele astmetele. Mõnikord ka ropendavad omavahel, kilkavad ja madistavad. See saunaliste klass on lepitamatus opositsioonis leilikarudega, kes seepeale kerisele lajatatava vee kogust kahekordistavad, misjärel põngerjad paarikümne sekundiga kadunud on.

Eluga saunast pääsenud, järgneb veel üks põige duši alla, misjärel tuleb kindlasti ujumispüksid jalga tõmmata (ühel mu tuttaval oli see kord ununenud, ja siis juhtunud väga naljakaid asju - pärast ei käinud ta Auras pool aastat), et seejärel juba suunduda ujulasse. Seal võivad ees oodata järgmised tingimused:

• rahulik atmosfäär mõõduka hulga ujujate ja vähese põngerjate kontsentratsiooniga - tõenäolisem hommikuti ja hilisõhtuti;
• üldiselt rahulik atmosfäär, kuid avabasseinis treeneri hõigete ja valju musa saatel möllamas viiskümmend vesiaeroobikat harrastavat naisterahvast (nähtavasti mehed vesiaeroobikaga põhimõtteliselt ei tegele);
• suur hulk kõikvõimalikest kohtadest ja mitmesuguse tehnikaga basseini plärtsatavaid, möllavaid, pritsivaid või üksteist palliga pilduvaid põngerjaid - kõige täbaram variant minusugusele rahu ja vaikust armastavale ujumissõbrale.

Nüüd tuleb sõltuvalt asjaoludest endale valida kõige vähem asustatud ujumisrada. Mina oma veel suhteliselt krobelise ujumistehnika ja aeglase tempoga eelistan reeglina jääda madalama veega "suplejate" alasse (sügavus 1.40, mujal seevastu 1.80).

Ujumisbasseinis kohatavad inimtüübid moodustavad sama värvika galerii kui saunalised. Järgnevalt olgu toodud väike (ja kindlasti mitte kõikehõlmav) ujula-asukate klassifikatsioon.

• Sportlased - tuhisevad sinust mööda iga paarikümne sekundi järel, tuues kaasa võimsa järellainetuse, mis ähvardab sind ära uputada (kui õnnestub vältida surma lauskokkupõrke tagajärjel). Eriti kardetavad on sealjuures seliliujujad, kellel pole võimalik enda trajektooril ulpivaid kehi märgata.
• Rahulikud terviseujujad - harrastavad üldjuhul mõõduka kiirusega rinnuli-, harvem ka selilistiili, olles teiste omasarnaste suhtes tähelepanelikud ja lugupidavad. Selles rühmas on ülekaalus keskealised ja vanemad isikud.
• Mitmekülgsed harrastajad - vahetavad erinevaid stiile ja võivad kulgeda mitmesugustel kiirustel, teinekord sind poolsurnuks ehmatades oma sukeldumisharjutustega (meenutades sel ajal basseinipõhjas lebavat ataki saanud abivajajat).
• Rauged mamslid - sageli ka jõulises ülekaalus - kalduvad pidevalt ette jääma kõigile teistele tüüpidele, vahel sealjuures vette eritades mitmesuguseid räigevõitu parfüüme. Sageli krunnsoengu või lokkidega, mida keelduvad märjaks tegemast.
• Siputajad - Auras üsna haruldane rühm, kelle hulka algul kuulus ka siinblogija. Peamiselt hoiavad basseinipiirdest kinni ja siputavad jalgadega, või siis kõnnivad, kükivad ja teevad naljakaid liigutusi madalamas basseiniosas. Tõsiujujatele ettejäämise korral õige tülikas kontingent.
• Marakratid - harrastavad agaralt vettehüppeid ja kaasneva murdlainetuse tekitamist, üksteise pritsimist, kiljumist, karjumist ja ropendamist, riskantseid sukeldumisi ja põikeid kõigi teiste ujujate vahel (pahatihti ka nendega kokku põrgates), palli pildumist ja kaaslaste palliga tagumist, vesimaadlust, üksteise uputamist ja muid endi jaoks kahtlemata lõbusaid, kuid ülejäänute silmis äärmiselt ärritavad tegevusi.
• Armunud paarikesed - veedavad valdava osa veesviibimise ajast teineteise külge klammerdunult (heastades nähtavasti pikka ja kurba lahusolekut seoses erinevate riietus- ja duširuumide kasutamise vajadusega). Ujumise asemel tegelevad nad peamiselt suudlemisega. Kui ujuvadki, siis hästi aeglaselt ja kõrvuti, blokeerides kogu raja. Või siis demonstreerib isane emasele uljaid vettehüppeid, vägevaid kroolisprinte või jõulisi palli korvisurumisi. Teiste ujujate silmis on arusaadavat tegu üsna tüütu kontingendiga.

Kui vaatamata kõigile eelkirjeldatud ohtudele ja takistustele siiski õnnestub ettenähtud metraaž läbida (või siis lihtsalt isu täis ujuda), on taas aeg siirduda duširuumi, et kloor ja muud võimalikud ollused ihult eemaldada, misjärel ei tee taas paha ka väike lõõgastav leil võtta. Ihu haritud, järgneb kuivatamine ja rõivastumine (mida küll ka võivad häirida otse su kapi ees hästi aeglaselt kohmitsevad taadid või kapiridade vahel sõda mängivad põngerjad).

Lahkumisfaasi juures on väga oluline silmas pidada, et kogu isiklik varandus saaks ühes võetud. Ise olen ajaloo jooksul Aurasse maha unustanud vähemalt ühe saunalina, ühe matšalka ja kahed susped, ühel puhul õnnestus viimased järgmise külastuse aegu ka letitagustest hiidkorvidest välja sobrada.

Vahelduse mõttes võib teinekord soetada ujulapääsme asemel mõnikümmend krooni kallima veepargi käepaela. Ka sellega saab kenasti ujulasse, kuid lisaks ka kõrvalasuvasse lustimistsooni, kus ees ootavad punane ja roheline liutoru, madal hoovuseline bassein, jalataldu äestavad jõulised veealused "allikad", seljamassaaži pakkuvad teravad veekardinad, masseerivad lesimiskoopad ja muu taoline. Veepargis valitseb eriti suur põngerjate kontsentratsioon, seega mõnusaks äraolemiseks seal eriti võimalust ei anta.

Kõige popimaks veepargi atraktsiooniks on mõistagi liutorud (roheline 38 ja punane 55 m pikk). Mõlemad said hiljuti testitud ka siinblogija poolt, kes, nagu näha, katsumuse eluga läbi tegi. Vastupidiselt tavaloogikale pakub suurema lõppkiiruse roheline toru (mõlemad on absoluutkõrguselt võrdsed, ent punane toru sooritab laiemaid poognaid). Enda vigastamise oht on üllatuslikult üsna minimaalne, kui just mitte paanikasse sattununa liu ajal jäsemetega tuuleveski-liigutusi tegema asuda. Samas, vastavalt õndsa Isaac Newtoni õpetustele on laskumiskiirus võrdeline kehamassiga, mis muudab paksukestele torust allatuhisemise eriti ekstreemseks elamuseks, samas kui pisipõngerjad (eriti poole liu ajal hoogu pidurdades) võivad saada taoliste mürskude poolt jõhkralt ära pühitud. Kehakamatele isikutele soovitaksingi seetõttu pärast eelnenud pägalike ärasõitu pool minutit oodata, enne kui enda toekas korpus surmaspiraali kukutada. Suure kiiruste vahe juures ei saa minu meelest välistada vigastuste tekkimise ohtu.

Eriti jõuka ja hedonistliku külastaja jaoks on Aura välja arendanud ka Terviseklubi koos mullivannide, auru- aroomi- ja leilisaunade ning muu hea-paremaga. Et ma aga ise pole sinna veel sattunud, siis ei tea ses osas pikemalt kosta.

Kui nüüd loo lõpetuseks rehkendada kokku veekeskuses käimise plussid ja miinused, siis peab nentima, et esimesi saab märksa rohkem. Julgen seega kinnitada, et tegu on teenusega, mille puhul hinna ja pakutava teenuse (saun ja dušš, lõõgastus, sportlik treening) suhe külastajale üle keskmise kasulik on.