Mõttesahver

Tänapäeva Eestis on äärmiselt populaarseteks ajaviite-, ihuharimis- ja trennipaikadeks kujunenud spaad ehk veekeskused. Ja pole minulgi õnnestunud sellest suurmoest puutumata jääda. Minu lähim veekeskus - Aura keskus - asub mu Tartu-kodust vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et käimatajätmist ei saa ka mugavuse või ajapuuduse kraesse ajada. Nõnda olengi viimased paar aastat olnud Aura püsikunde, külastades keskust üldjuhul kord nädalas. Tõtt-öelda võlgnen tolle toreda harrastuse eest kogu tänu heale sõbrale Priidule, kes mu 2 aasta eest sealsamas ujuma aitas. Jajah - ka vana karu õnnestub vahel tantsima õpetada! Igatahes praeguseks olen juba üsna vilunud koerastiili harrastaja. Muudest stiilidest on mul kaunis hästi käpas küliliujumine. Klassikaliste olümpiastiilidega on lood esialgu täbaramad, ehkki paarkümmend meetrit ähmaselt krooli või rinnuliujumist meenutavat vehkimist-pladistamist suudan siiski põhja vajumata sooritada. Aga see selleks, hoopis huvitavam on vaadelda veek...

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest . Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega. Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte .) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes. Samas on ka selge, et nõnda põ...

Klassikirjand (11. kl) Kõnnin kalmistul Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad? Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant p...