James Redfield - Taevane ettekuulutus
Seoses asjaoluga, et eile oli võimalus ära näha pealkirjas mainitava teose põhjal valminud mängufilm, tundub asjakohane sel teemal siingi sõna võtta.Lühidalt öeldes on Taevase ettekuulutuse näol tegemist aastal 1993 ilmunud spirituaalse põnevusromaaniga. Õigupooest mitte just põnevikužanri tähtteosega - tegelaskujud ei paista silma just suurima psühholoogilise sügavusega ja ka süžee ei kannata hästi võrdlust näiteks Dan Browni bestselleritega. Küll aga piisab ka olemasolevast tasemest igati autori eesmärgi realiseerimiseks. Milleks ei ole midagi muud, kui läbi "kunstikeele" lugejale avaldada olulised vaimsed tõed - nn äratundmised, täpsemini siis autorile teadaolev info üksikisiku ja inimkonna spirituaalse arengu etappide kohta. Võib olla päris kindel, et kui psühhoterapeudina tegutsenud Redfield valinuks sama eesmärgi saavutamiseks tavapärase njuueidžliku tarkuseraamatu žanri, ei oleks tema teost üle maailma müüdud üle 20 miljoni eksemplari ega tõlgitud 34 keelde (2005. a andmetel). Redfieldi teose võlu seisneb selle jõulises ja vaimsete huvidega inimestele üldmõistetavas kujundlikkuses. Romaani formaat võimaldab tuua targad õpetused lugejale lähemale, aidates tal samastuda vaimset ärkemist ja kolmanda silma avanemist kogeva peategelasega.
Pole mitte vähetähtis, et pahaaimamatu USA kooliõpetaja John Woodson alustab oma füüsilist ja vaimset teekonda täiesti tavalise inimesena. Varsti pärast töö kaotamist saab ta ühelt ammuselt naistuttavalt ootamatu pakkumise külastada Peruud, kus iidse maajade linna varemetest olla avastatud kirjarullid saladusliku ettekuulutusega. Parasjagu käivat rullide tõlkimine ja selgunud sõnum olla avaldamas sügavat mõju sellega tutvunud isikutele. Et juhuslikult oligi vabanenud üks pilet järgmise päeva Peruu-lennule, ei mõtle John pikalt, vaid asutab end reisile. Lennukis kohtub ta eaka professoriga, kes järjekordse jahmatava kokkusattumusena osutub seotuks saladusliku leiu teinud uurimisrühmaga. Limasse jõudes ilmneb aga otsemaid, et mõistatusliku ettekuulutuse omastamise ja selle avalikustajate vaigistamise vastu tunnevad huvi nii ametlik kirik kui kohalik totalitaarne riigivõim. Tänu "õnnelike juhuste" jadale ja omaenda sisehääle (intuitsooni) avastamisele läheb Johnil korda järgnevast peadpööritavast sündmustejadast tervena pääseda ja ühtlasi avastada enda jaoks ka kirjarullides sisalduvad üheksa äratundmist.
Need äratundmised on järgmised:
1. Meie kultuuris on leidmas aset uus vaimne ärkamine, mille kutsub esile kriitiline hulk inimesi, kes hakkavad kogema oma elu kui vaimset teekonda, kus teetähisteks on müstilised kokkusattumused.
2. See ärkamine tähistab uue, komplekssema maailmavaate sündi, mis asendab senise, 5000 aastat domineerinud materiaalsele heaolule ja toimetulekule keskenduva elukäsitluse. Kuigi ka see tehnoloogiakeskne arengujärk oli inimkonna arengus oluline, võimaldab ärkamine kokkusattumustele meil mõista inimelu tõelist tähendust sel planeedil ja Universumi tegelikku olemust.
3. Kogeme nüüd, et me ei ela materiaalses Universumis, vaid dünaamilise energia Universumis. Kõik olemasolev on osa pühast energiaväljast, mida me saame tajuda ja intuitiivselt tunnetada. Veelgi enam: inimestena saame energiat suunata, keskendades tähelepanu soovitud suunas. Suunates oma energia tähelepanu objektile, tekitame energiavoolu, mõjustades teisi energiasüsteeme ja suurendades kokkusattumuste hulka enda elus. Seda energiat võime näha ümbritsemas kõiki elusolendeid.
4. Energia saamiseks kaldume teiste inimestega manipuleerima või sundima neid pöörama meile tähelepanu, seeläbi loovutades oma energiat. Teiste üle sel viisil edukalt domineerides tunneme end võimukatena, aga nõrgestame samas teisi ja sageli sunnime neid vastuhakule. Võitlus nappiva inimenergia pärast on tegelikult kõigi inimestevaheliste konfliktide põhjuseks.
5. Turvatunde puudumine ja vägivald lõpeb, kui kogeme seesmist ühendust jumaliku energiaga, mida on kirjeldanud kõigi traditsioonide müstikud. Seda ühendust tähistab kirka valguse või vaba voolamise kogemus koos kõikehõlmava armastuse tundega. Kui need tunnused esinevad, on ühendus tõeline. Kui mitte, siis on tegemist vaid ettekujutusega.
6. Mida enam suudame püsida ühenduses, seda teravamalt tajume kordasid, mil kaotame selle ühenduse, tavaliselt stressi mõjul. Sellistel puhkudel õpime nägema meie isikupärast viisi teistelt energia varastamiseks. Kui meie manipulatsioonid jõuavad meie teadvusesse, muutub ühendus püsivamaks ning saame avastada endi isikliku arengutee ja vaimse missiooni - ainulaadse panuse, mis meil on maailmale anda. Selleks tuleb ületada enda "kontrollidraamad", millest levinuimad on: Ülekuulaja, Hirmutaja, Eemaletõmbuja ja Vaene Mina. Enamus inimesi kasutab alateadlikult vähemalt üht neist, et kaasinimestelt energiat imeda. Raamatus kirjeldatakse, kuidas neid "kontrollidraamasid" ületada. (Kontrollidraamade idee sai Redfield USA psühholoogi E. Berne'i ka meil välja antud väga mõtlemapanevast teosest Suhtlemismängud.)
7. Oma isikliku missiooni teadmine suurendab müstiliste kosmiliste kokkusattumuste hulka, mis peegeldavad asjaolu, et meid juhitakse meie saatuse täitumise poole. Alustuseks tuleb esitada küsimus, seejärel juhivad meid vastuse suunas unenäod, unistamine ja intuitsioon, viimaks ilmneb vastus sageli sünkronistlikul viisil, näiteks mõne kaasinimese mõttetera kaudu.
8. Me võime suurendada juhatavate kokkusattumuste sagedust, väärtustades iga inimest, kes tuleb meie ellu. Sealjuures on oluline mitte kaotada sisemist ühendust, kui satume romantilistesse suhetesse. Vastastikune vaimne "võimendamine" on eriti tõhus rühmades, kus kõik suudavad tajuda üksteise energiat. See on väga tähtis eriti just laste varajase turvatunde ja arengu tarvis. Nähes igaühes ilu, aitame me ka teistel kogeda endi sisemist väärtust, kõrgemat mina, nii suurendades ka sünkronistliku sõnumi kuulmise tõenäosust.
9. Arenedes ühiselt oma vaimsete missioonide tõhusaima täitmise suunas, muutuvad ellujäämise tehnoloogilised vahendid täisautomaatseteks, samas kui inimesed keskenduvad sünkronistlikule arengule. Nii jõutakse kõrgemate energeetiliste tasemeteni, mille lõpptulemusena füüsilised kehad transformeeruvad vaimseteks, võimaldades ühendada meie reaalsuse surmajärgse maailmaga ning lõpetades sünni ja surma tsükli.
Kui nüüd teha väike isiklik kõrvalepõige, siis mina hakkasin pärast "Taevase ettekuulutuse" lugemist märkama enda elus pidevalt ilmnevaid naljakaid kokkusattumusi. Tõsi, need ei tundunud mind kuhugi juhtivat, jättes pigem juhusliku mulje. Sedalaadi sünkroonsused kestavad muide siiani. Tüüpiliseks näiteks on teatava haruldase termini või kohanime märkamine mingis raamatus või ajakirjas, millele hetk hiljem järgneb sama sõna kostumine taustal mängivast telekast. Eilsel filmijärgsel arutelul kerkiski muide küsimus, kuidas panna kokkusattumused enda kasuks tööle. Selleks soovitati püstitada võimalikult konkreetne küsimus, millele vastust soovime. Ning seejärel lasta intuitsioonil ja kokkusattumustel endale õige vastus kätte juhatada.
Romaanil leidub ka mitte vähem menukas järg - Kümnes äratundmine, mis on samuti eesti keeles saadaval. Nagu vihjab juba pealkiri, kirjeldatakse seal Johni ja tema sõprade uusi seiklusi saladusliku kümnenda äratundmise otsinguil keset Lõuna-Ameerika metsikut loodust. Ka järjeloos osutub teekond püha tõe juurde okkaliseks, sest peagi ilmuvad välja isekad ja kasuahned ärihaid, kes ei hooli vaimsest arengust, saati siis loodusrikkuste säilimisest. Tundub peaaegu lootusetu neile vastu saada ja hoida ära imepärase ürgoru häving. Põneva sündmustiku taustal sukeldutakse selles loos sügavamale käeoleva elu tasandist, jõudes välja eelmiste kehastuste ja hingegruppide kontseptsiooni juurde.
Romaaniga sama nime kandvast Armand Mastroianni lavastatud mängufilmist (2005) ei tahaks ma liiga pikalt rääkida. Üldjoontes annab see raamatu sündmustikku ja vaimseid ideid edasi päris korrektselt, ka näitlejad sobivad oma osadesse kenasti. Tingitult romaani piiragutest ei ole ka film põnevikuna teab mis suursaavutus, seetõttu omades ka IMDB portaalis üpris kesist hinnet. Minu hinnangul on filmi põhiväärtuseks raamatut lugenule võimalus kinnistada sealt saadud teadmised visuaalsesse vormi. Ma ei ole samas kindel, kui hästi töötaks see film üksinda.
Kommentaarid
Uneväsimusega ei saa vaimse praktika taunimist küll õigustada, sest tean päris mitmeid nõidu, kes oma olulisemad teod väidetavalt just unenägemise aegu korda saadavad. Igatahes annab ka une kenasti vaimse arengu teenistusse rakendada. Üks samasse valdkonda kuuluv praktika on näiteks "lucid dreaming" ehk teadlik unenägemine.
Mis puutub näljasse, siis leiduvat samuti terve hulk kõrgvalgustunud persoone, kes on "maise" kehakinnitamise kas minimaalseks kahandanud (nt peotäis riisi päevas) või sootuks lõpetanud, asudes "toituma" pelgalt kosmilisest eluenergiast ehk praanast. Üks taolisi olla ka hiljuti Eestit külastanud ja siingi mitmeid raamatuid ilmutanud Jasmusheen. Ja noh, kui loobuda maisest toidust-joogist, siis ei järgne ilmselt ka järelmeid eri jääkide väljutamise tarviduse näol. :P
Muide, ma ei saa aru, miks peaksid argised toimetused õndsuse seisundi luhta ajama. Ka potil istudes võib ju hardaid mõtteid mõtelda. Ja kes keelaab söödava roa eest mõttes jumalat tänada või kujutleda, kuidas selle kaudu voolab sinusse kosmiline energia. :P
Niisama õhkamine on mõistagi narrus ja silmakirjalik poosetus, kui selle taga pole siirast tunnet ega kindlat veendumust asja mõttekusest.
Pealegi on seni teadaolevad nõiad vaid "väidetavalt" unenägemise ajal võimekad. Samuti ka see pelgalt kosmilisest eluenergiast toituv tegelane vaid "väidab" end olevat loobunud maisest toidust. Ei lähe nendelgi alati kõik 100 prossa ja 24/7 isikliku missiooni täitmise suunas. Kui millegagi pange panevad, siis on igasugu segavad faktorid kohe vabanduseks võtta :P
Kas see täisautomaatne keskendumine sünkronistlikule arengule pole mitte samuti heaolu otsing? Olen külluses näinud neid otsijaid, kes ei hooli oma materiaalsest heaolust ja taovad endale oma vaimset missiooni otsaette. Nende ainulaadne panus on end kärakast maani täis lakkuda. Lausa kadestamist väärt kui hästi nad sealjuures tajuvad üksteise energiat.
Kui oma heietustes veel jõhkramaks minna, siis täheldan ma siintoodud käsitluses teatava poliitika sugemeid. Laseme aga end juhtida unenägudel, unistustel ja intuitsioonil saatuse täitumise poole ning ärme sekku suurilma vägevate sõjardite maailma. Inimelu tõeline tähendus sel planeedil on olnud läbi 5 aastatuhande ikkagi olelusvõitluse pidamine. Punkt 4 ongi ainuke mõttetera, millega ma mingil määral nõus olen. Ülejäänud 8 sobivad karikatuuridena kaunistama vaid halli argipäeva ;)
Muide, ma ei ole seni veel avaldanudki isiklikku seisukohta Taevase ettekuulutuse kohta. Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis on mul endal kõrgemad valgustumise staadiumid kõik veel saavutamata, ega oska ka nende kohta kuigi adekvaatset seisukohta võtta. Seega oli too tekst minu jaoks lihtsalt põnev lugemine, natuke seiklusjutu kanti. :)
Kokkusattumusi (sünkroonsust) hakkasin "omal nahal" täheldama alles pärast raamatu lugemist. Seda usun ka, et inimkonnal on vaimses plaanis käsil suured muutused (ühiskonnauurijad nimetatavad seda värki labasemalt postmodernismiks). Aga neist "äratundmisest" palju kaugemale pole ma veel jõudnud. Üldiselt ei usu ma ka hästi, et Redfieldi kirjeldatavad "äratundmised", kui nad tõesti igaühega sellisel kujul peaksid toimuma, on sedasi kindlalt järjestatavad.
Oleks muide huvitav teada, kas ja kui palju kass27 või mõni teine võimalik blogilugeja enda elus kentsakaid kokkusattumusi täheldab. Mulle hakkas see asi vahepeal juba päris naljakaks muutuma.
Mis puutub vaimumaailmas toimetavatesse nõidadesse või praanatoidul valgustunutesse, siis ise nendega vahetut kogemust omamata saan tõesti tugineda vaid teiste inimeste kirjeldustele. Samas seda loogikat jätkates võiks ju seada kahtluse alla ka Ameerika olemasolu, kuna ka seal pole ma ise kunagi käinud. Mõlema toetuseks olen aga leidnud suure hulga kaudset tõendusmaterjali, nii et olen otsustanud nende puhul rakendada "usaldava uskumise" printsiipi. (Siiski esoteerika puhul jätkuvalt silmi lahti hoides ka skeptiliste argumentide suhtes. Ameerika asjus oleks mind raskem ümber veenda.) :P
Mis puutub vaimsel teel käijaid aeg-ajalt tabavaid tagasilööke, siis see ei ole küll piisav argument valdkonna kui terviku vastu. Kus on kirjas, et elu või areng peaks kulgema vaid õndsalikult ja lobedalt? Pigem toimib ikka vanasõna: Mis ei tapa, teeb tugevaks.
On ka igati levinud ja loogiline seisukoht, et tänini säilinud suured ususüsteemid teenivad eeskätt võimureid, muutes alamrahva usinaks ja vaguraks. Aga selles blogis tutvustatavad teosed ei kutsu teps mitte üles pead liiva alla peitma ega isandate ees edasi koogutama. Redfieldi mõlemas romaanis toimub valgustumise taustal peategelaste vapper vastupanu tagurlikele ja inimesi vaimselt orjastavatele jõududele. Sama kehtib ka eelnevalt käsitletud "Teadja" kohta. Pigem võiks öelda, et need teosed raputavad lugeja üles vaimsest ükskõiksusest, kutsudes üles ennast arendama ja selle kaudu andma ka suuremat panust maailma parandamisse. Kusjuures mulle tundub, et ses osas on vägivallatud meetodid märksa tõhusamad. Mis kasu on olnud näiteks globaiseerumisvastaste mürgeldmisest ja poeakende sisseloopimisest? Muutused peavad toimuma kõigepealt vaimsel tasandil (inimeste teadvuses), et siis avalduda materiaalsel kujul järjest tugevneva "vastuhoovuse" kaudu, mis lõpuks tagurlikud ja arengut pärssivad süsteemid minema pühib.
Üks teatav isane mul kodus väidab pidevalt, et ta saab minult energiat. Aga vastutasuks saan mina taluda vaid märatsemishoogusid ning koristada sitalaga, mis auväärt isase elutegevusest järele jääb. Ma ei taju, et minult mingit energiat ära võetakse. Küll aga tekitab selline kammajaa minus trotsi ja vastumõju. Kasutan iga momenti, et sellisest võimurist eemal olla. Just tahe iga hinna eest võimul olla ei lase taolistel tüüpidel nn vaimset missiooni avastada. Tema leiabki oma missiooni olevat võimul püsimise. Selline enesekehtestamine on tema jaoks ilmselt võitlus ühenduse püsimise nimel :P
Mina saan oma energia pigem inimestest (ja tüütutest elukatest - talvised ämblikud ja kevadised rasvatihased) eemal olles. Suvel päikese käes vedeledes, talvel üksi kodu logeledes.
Ja veel, mis on ühenduse kaotamine stressi mõjul? Stress vast ikka suhtlemisest, st ühendusest endast tekibki. Anname ülejõu käivaid lubadusi. Või on äkki olemas veel ka suhtlemisväline ühendus?
Mina oma piisavalt emase loogikaga ei jaga toda matsu ära.
...järgneb...
Kuidas toda loogikat üle kanda ülejäänud elusloodusele? Loomad ja taimed ka sünnivad ning surevad. Millise valemiga nende kehad küll vaimseteks transformeeruda oskavad :P
Eriti totrana kõlavad need äratundmised keset Lõuna-Ameerika metsikut loodust. Vaid kloostrimüüride vahel võib sihukesi mõtteid heietada ja liha suretada.
Kui ma olin noorem ja põdesin pubekaiga, siis kujutasin ka hirmsuurt vaimset arengut endale ette. Aga maa peale tagasi tõi mind laste sünnitamine. Neli korda tuli üle elada jõuline punnitamine koos taguotsa lõhki kärisemisega ja selle kinniõmblemisega. Neljandal korral oli perse nii räbal, et selle ühte tükki nõelumiseks kulus meetrijagu niiti. Iga kord tegid õmblused valu vähemalt nädala. Vähemalt nädal aega ei saanud istuda. Iga väiksemgi köhatus pani õmblused kärisema ja tekitas valu. Verekaotus tegi nõrgaks. Püsti tõusmine lõppes uuesti voodisse langemisega. Kõval voodil magamine pani veresoontes vere liikumise seisma. Jalad surisesid ning muutusid jõuetuks. Kõige selle juures tuli rindadesse piima tekitada, st palju süüa ja juua. Rinnad muutusid imetamisest valusaks, sest selle tegevusega polnud ju harjunud. Titt nõudis süüa iga 3-4 tunni järel ööpäev ringi. Haiglast koju jõudes olid ju kodus teised pereliikmed. Iga korraga oli neid rohkem. Paari tunni kaupa magades tuli hakkama saada kõigi toimetustega. Muidugi oli iga päev olemas ka üks teatav isane, kel olid oma vajadused.
Minu küsimus: kuidas sellele näljasele ja pasatootlikule kisakoorile oleks tulnud selgeks teha, et olge vait ja ärge sittuge, emme tahab end kõrgematesse reaalsustesse heita????????
Samas siiski, oma soo mätta otsast vaadates: valgustumist ja kosmilise energiaga ühenduses püsimist ei soosi ka valdava osa meeste ränk töörügamine perekonna nimel (mille tulemusena pahatihti tervis tuksi keeratakse ja enneaegu maine ihu hüljatakse; või siis paneb pidev stress jooma või muul ebatervel viisil lõõgastust otsima). Mis valgustumisest siingi rääkida saab?
Muudele argumentidele loodan reageerida homme, praegu kisub olemine juba liiga hämaraks, et adekvaatselt valgustumise teemal edasi pajatada. :P.
Milleks kasutada kõlavaid nimetusi: valgustumine ja kosmilise energiaga ühendumine. Kui igaüks leiaks mõne mituti igas päevas iseendaga olemiseks, siis teeks ta juba palju ära stressivabaks eluoluks. Pole vaja võtta endale kohustusi, mida täita ei suuda ning seejärel kergenduse otsimiseks raisata aega mingi müstilise kõrgema võimu otsimiseks. Seda võimu on otsitud tuhandeid aastaid ning otsitakse veel tuhandeid. Need nn ühendused olid, on ja jäävad juhuslikeks. Pole meie kaasaeg mitte millegi poolest eriline ega ava mingit "tõde".
Mailis Repsi sugused töökohal sünnitajad on väärastunud rongaemad. Vot neile oleks tõhusat valgustumise kursust vaja ;)
Pahatihti tulenevad vaidlused just sellest, et terminoloogias ei ole kokku lepitud. Kaks inimest vaidlevad nii et karvad lendavad, kuigi on sisuliselt ühisel seisukohal. Lihtsalt arusaam terminist on erinev.
Ega õndsalt mediteerides ei saa suitsusinki lauale, kalamarja mannergusse ega efektiivset Chillitit kemmergusse! Teenistus on vajalik, ehk labane raha. Kui raha piisavalt, siis võib ka õnnis olla ja muidu idealiseerida.
Ma siiski eelistaksin oma ainsa elu vähemasti maitsvalt elada. Et kui siis tulevad need kümned kõrvalreaalsused pärast ihu kärvamist, võib ju ka riisi krõbistada.
Mis on siirus? Kas selline asi on üldse olemas? Kas need eelmised asjadki pole mitte muud kui kommunismi sarnane ideaal?
Propsise õpetustest oleks kindlasti märksa enam kasu, kui kõik sedalaadi soft-terminid oleksid enne nende pillutamist kenasti defineeritud. Ja mitte ÕSi või VLex vahendusel, vaid just selliselt, nagu tema neist aru saab.
1. Dznjaana-jooga ehk mõistmise jooga - ilmselt kõige lähedasem mulle endale - põhineb teadmiste hankimisel Kõiksuse kohta, looduse saladuste tundmaõppimisel. Seda joogat harrastavad kõik teadlased, õpetlased ja muidu teadmishimulised isikud.
2. Bhakti-jooga - armastuse ja pühendumise jooga - väljendub armastavas suhtumises kaasinimesse, isetuses, heategudes. Seda praktiseerivad näiteks lapsevanemad oma laste suhtes, aga ka ükskõik kes ligimese vastu armastust ja empaatiat ilmutades, hädasolijat aidates jne.
3. Karma jooga - pühendumine jumalale ja kõrgema jõu teenimisele. See on usklike tee - oma elu ja tegemised usaldatakse täielikult jumala hoolde, püütakse saavutada hingeline ühtsus Absoluudiga, selle käigus põletades halba karmat.
4. Radža jooga - "jooga kuninglik tee" - hõlmab kõiksuguseid füüsilisi ja vaimseid tehnikaid & praktikaid, mis aitavad kaasa keha ja meele tasakaalu saavutamisele. Sealhulgas ka Eestis kõige tuntum hatha jooga, mis sisaldab suure hulga kehalisi harjutusi (asanasid).
Seega võiks öelda, et vaimsete praktikatega tegelevad kõik inimesed, mitte ainult koopas elavad pühamehed vm veidrikud.
Selles blogiloos ei võtnud ma algul meelega mingit isiklikku hoiakut, vaid esitasin äratundmised nii, nagu need on kirjas ingliskeelses Wikipedias. See romaan on küll väga populaarne, aga saanud ka kõvasti kriitikat asjade lihtsustamise eest. Ise kaldun selle kriitikaga nõustuma, ehkki ei julge väita, et Redfieldi käsitlus otseselt vale oleks. Tegu on sisult küllaltki tüüpilise new age'i vaimus kirjutatud teosega. Ma ei ole väga veendunud, kas inimkond tervikuna on hetkel piisavalt valmis "kõrgemale võnkesagedusele" tõusmiseks.
Reaalsus on muidugi üks ja ainus, aga koosneb paljudest "kihtidest" või tasanditest. Teiste reaalsuste all pidasin silmas just neid reaalsuse erinevaid tasandeid. Argitasand on see, milles kõik füüsiliselt toimetame ja mida tajume 5 meele abil. Teised tasandid on teadlikult kättesaadavad vaid osale inimestest, ehkki nende "välgatusi" esineb igaühel. Vabandust ebatäpse väljenduse eest!
Harras mõtlemine ei olnud mul just kõige õnnestunum termin, viidates webxani jaoks jumalakartlikkusele ja usuhärdusele. Aga pidasin sellega silmas pigem positiivset, loovat, argitasandist kõrgemale ulatuvat mõtlemist - märksõnadeks tänutunne, armastus, empaatia, positiivse tuleviku kujustamine endale ja teistele, kõrgemad vaimsed püüdlused jne. Näiteks: usklikule tähendab see võibolla mõtlemist Jumalast, ilmalikule inimesele sooje mõtteid oma lähedastest, mõne kauni elamuse meenutamist vms.
"Vaimset seisundit või õnnisolekut" on vaja, sest sellega kaasneb püsiv meelerahu ja kindlustunne. See aitab palju hõlpsamini (stressivabalt) taluda argitasandi ebamugavusi. Selline isik suudab jätkuvalt täie jõuga toimida ka füüsilisel tasandil, aga argireaalsuse asjad ei ole tema jaoks enam elu põhisisuks ega iseenda ja oma elu hindamise ainsaks mõõdupuuks. Hästi kirjeldab asja näiteks Gunnar Aarma oma Siberi-mälestustes.
Teisest küljest suudab vaimsete praktikatega tegelev, vaimsest valdkonnast teadlik inimene hõlpsamini panna oma elus tööle külgetõmbe seaduse, mille abil saab parandada ka oma rahalist olukorda jm väliseid olusid (mida webxan oma kommentaaris ka värvikalt esile tõi).
Toidust loobumine pole kindlasti mitte selline eesmärk, mille kõik inimesed peaksid sihiks võtma. Milleks siis looja (või evolutsioon) on inimesele andnud maitsmismeele ja loonud kõikvõimalikud hõrgutised selle rakendamiseks? :P Las loobuda toidust need, kes seda ise soovivad ja suudavad, kelle jaoks tuleb see nende isikliku arengutee loogilise jätkuna. (Kui selliseid inimesi tõepoolest eksisteerib, raudkindlad andmed mul ses osas puuduvad.)
Mis asi on siirus? No sellele on vist kõige kavalam vastata, esmalt mõeldes, mis siirus ei ole. See ei ole silmakirjalikkus, formaalsus, poosetamine, enesepettus, sundus jne. Siiras on kõik see, mida tehakse/ öeldakse / mõeldakse vabast tahtest, ise asjasse uskudes, spontaanselt, loomulikult.
Loodetavasti oli neist selgitustest abi? Aitäh webxanile ebatäpsustele tähelepanu juhtimast, sedalaadi märkused aitavad asju paremini teadvustada ja selgeks mõelda.
Võetud kohustustest pole ka pääsu, vaimsed praktikad võivad lisada vaid meelerahu ja -kindlust nendega toimetulekuks. Ja ka aidata edaspidi võetavaid kohustusi mõttestatumalt valida.
"Kõrgema võimu", "ühenduse" vms vaimsuse ja harmoonia otsimisega on minu meelest nii, et kes otsib, see leiab. Eriti kui otsimine pole hootine tõmblemine (nt imedieetide või treeningute nagu sokkide vahetamine, palvetamine ainult hädaolukordades), vaid pidev ja sihikindel püüdlus.
Olgem ausad, praegune aeg on inimkonna ajaloos ikka täiesti enneolematu (metsik tehnoloogiline areng, üleilmastumine, elutempo kiirenemine, inimeste suhtlusringi ja tegevusraadiuse laienemine, globaalsed keskkonnaprobleemid, linnastumine, energiavarade lõppemine jne, jne). Minumeelest on täiesti asjakohane eeldada, et kõik need suured muutused nõuavad adekvaatseks toimetulekuks ka teatud nihet inimeste teadvuse tasandil. Uutes oludes ei saa inimkond jätkata vanaviisi mõtlemisega, muidu läheb vanker varsti kraavi. Seda kõike ka täiesti argiteadvuse tasandil.
Oh, oleks mul ka püsivust järjekindlaks hatha jooga harrastamiseks!
Igatahes neil kordadel, kui olen viitsinud täisprogrammi ette võtta, on pärast pagana mõnus tunne. Kui just valgustuda ei aita, siis liigestele ja energiakanalitele mõjub see küll maru hästi.
Hingamistehnikaid tahaks ka õppida, nende kohta on palju head räägitud.
Aga üldiselt tundub mulle siiski, et püsiv meelerahu on võimalik saavutada ka aktiivselt "elurattas pöörleval" isikul. Ma ei pea silmas, et meelerahu omav tüüp peaks olema koguaeg külm nagu kala. Tunded kuuluvad inimloomuse juurde. Aga meelerahu on pigem selline inimese loomulik, püsiv sisemine tasakaaluseisund, mille juurde ta kohe naaseb, kui järjekordne "raputav action" on läbi saanud. Meelerahu välistab püsiva stressi ja depressiooni, võimaldab ebameeldivuste, kaotustega jms hõlpsamalt leppida, julgelt vastu astuda uutele väljakutsetele jne. Kindlasti hõlmab meelerahu muuhulgas positiivset hoiakut nii enda, kaasinimeste kui elu suhtes.
Olemegi vist põhilise osa sellest teemast usinasti läbi vaielnud ;)
Asugem järgmiste teemade kallale.
Huvitav oli selle raamatuga aastate tagant, et samal ajal kui nad seda tegid ja raamat hakkas raamatupoodidesse jõudma, otsisin mina oma valguskandjate lühikokkuvõtet taga. Ja ei suutnudki tookord leida, kuhu see raamatukene ikkagi siis kadus. Ja loobudes otsimast ja mõeldes, et ju ta leidis ikkagi oma koha, avastasin ma selle raamatu raamatupoest. Ja nüüd olen siin blogis :P Ja ma ei tea miks ma seda siia kirjutan. Igaljuhul mingu teil hästi :)))
Isiklike mõtete, elamuste ja kogemuste VÄLJENDAMINE aitab ühtlasi tuumakamat osa neist ENDASSE INTEGREERIDA, seeläbi ka blogija mõistmist ja arengut soodustades. Selleski osas nõustun täiesti 1helina mõttega Elu Voolus püsimise tähtsusest.
Toredad ja õpetlikud on siiani olnud ka kõik kommentaarid ja neist võrsunud mõttearendused, olgugi et sageli pole me üksmeelt leidnud. Kriitikud avavad uusi vaatenurki ja sunnivad ideede üle juurdlema, neid täpsemini sõnastama. Seega on nad väga väärtuslikud õpetajad, palju olulisemad kui innukad "jüngrid", kes kõigele vaid kaasa kiidavad.