Mõttesahver

Esmalt vabandan oma heade ja kannatlike lugejate ees, et vahepeal mu blogielu mitu kuud täiesti soikunud oli. Lihtsalt ei tulnud peale vaimu ega tuhinat, et asuda uute tekstide kallale. Selle täbara asjaloo parandamiseks võtan käsile teema, mis on minu jaoks hetkel hästi põnev ja aktuaalne. Juba kaks aastat on mu üha süvenevaks hobiks olnud erisuguste loomade, eeskätt aga selgrootute pildistamine. Viimast põhjusel, et nood on märksa hõlpsamini tabatavad kui selgroogsed, kes kipuvad ju inimest märgates enamasti kohe minema lendama, kalpsama, galopeerima, sulpsama jne. Käesoleval aastal on mu putukapildistamine eriti hoogsad tuurid üles võtnud seoses uue ja senistest parema kaamera - Canon Powershot G9 soetamisega jaanuaris. Mu pildikogusse on lisandunud suur hulk uusi liike, kellest mõned huvitavaimad ja haruldasimad on kuulunud kiilide hulka, aga kaamera ette on jäänud ka hulgaliselt liblikaid, mardikaid, kile- ja kahetiivalisi jne, jne. Kõik see on sündinud tundidepikkuse kodu

Lisaks TOP10-sse kantud liikidele leidus veel üks eriline putukaliik, keda ma salamisi sel aastal kohata lootsin, kuid millesse ma samas piisavalt ei uskunudki. Selleks oli Eesti ja Euroopa suurim kiil - kuningkiil (Anax imperator), kes Eestis esmakordselt leiti alles aastal 1989 ja kelle leiukohti oli meil varasemast teada vaid kümmekond. Isane kuningkiil on lisaks kuninglikule suurusele (8 cm pikk ja tiibade siru-ulatusega kuni 11 cm) ka äärmiselt kauni sinise seljamustriga. Ühtlasi on ta aga oivaline ja agar lendaja ning suure territooriumiga liik, kelle pildile tabamine on seetõttu õige keeruline. Mäletan end hiljuti webxanile MSNis lausumast, et kui kord Eestis kuningkiili jäädvustatud saan, siis võiksin putukapiltniku karjääri auga lõppenuks lugeda. Kuid siis ei osanud ma veel aimatagi, kui ruttu saabub kuningkiili pildistamise päev. Samuti ei teadnud ma veel ka seda, et kuningkiil on just viimasel ajal alustanud jõulisemat pealetungi põhja suunas (sarnaselt rohesilm-tondihobuga,