Putukapiltnik I

Mis siin kauem salata: minu üks suurimaid hobisid on putukate pildistamine. Enne kui asun tutvustama sellega seonduvaid tehnilisi nüansse, oleks ilmselt kohane veidi pajatada, kuidas ma taolise harrastuseni jõudsin ja milline on üldse mu suhe loomariigi tillemate esindajatega.

Teatav huvi putukate vastu (paralleelselt üldise loodushuviga) on mul esinenud nii kaua, kui mäletan. Umbes kümneaastasena sai näiteks liblikavõrguga ringi silgatud ja püütud isendeid lähemalt uuritud (üldjuhul pääsesid nad sellest katsumusest eluga). Samas pean häbiga tunnistama, et umbes samas eas tegelesin paaril korral ka sadistliku loomapiinamisega: kõrvetasin tikkudega õues liivahunnikus askeldavaid sipelgaid, jälgides huviga, kuidas putukad leegi toimel krussi tõmbuvad. Eks igas inimeses leidu vist teatav sadistlik-julmurlik alge, igatahes minu puhul tõmbas sellele otsustavalt kriipsu peale ema, kes ühel päeval mu sipelgaröstimisele peale sattus ja korraliku peapesu tegi. Sealtpeale ei ole ma putukaid enam oma lõbuks tapnud. Tõsi, tunnistan end süüdi kärbsepiitsa kasutamises tüütute pisilendurite ja toidureostajate vastu, samuti kõikvõimalike vereimejate halastamatus surnuksmuljumises, kuid üldjuhul on nemad ise selle sõja algatanud. Kartulimardikate ja nende tõukude lömastamine on samuti saaki ihkava aiapidaja paratamatu tegevus. Seevastu olen püüdnud igati vältida süütute oleste surmamist, kasvõi hooletu pealeastumise läbi. Koduseid ämblikke ma laiaks ei litsu ning sätin sammu, kui üle raja marsib sipelgate kolonn. Üpris ebameeldiv tegevus on mulle muruniitmine, mis päädib paraku puhttehnilistel põhjustel igal korral putukate tapatalguga. Siiski püüan ka selle toimingu juures vältida silmatorkavamate insektide hukku, näiteks aeglustan niidukit, et selle ees ristikunutil askeldav liblikas või mesimumm jõuaks ära lennata.

Ka suuremate loomade tapmine on mulle vastukarva – imetajaid olen teadlikult teise ilma saatnud vaid paaril korral, kui vanemate ülespandud hiirelõks ei toiminud piisava tõhususega, jättes hiire raskelt vigastatuna piiksuma ja visklema. Hiirelõks ei ole üleüldse kuigi humaanne ega animaalne seadeldis ning ise ma seda kasutada ei soovi. Pigem reguleerida näriliste populatsiooni loomulikuma biotõrje abil, ehk siis võtta koju üks tubli nurruv hiirekelder. Tõtt-öelda ei mõista ma kuigi hästi ka jahimehi, kes saavad „adrenaliinilaksu“ kambakesi metsas ulukeid jälitades ja hukates, pärast uhkelt korjusega poseerivad ja tagatipuks mõne oma suursugusema ohvri kehaosi koju seinale riputavad. Minu jaoks on iga kohtumine suure metsloomaga juba iseenesest piisavalt tore ja huvitav sündmus (viimase aja putukatiirudel olen enda kodu lähistel trehvanud näiteks rebast, põtru ja metskitsi), ning mul ei tule mõttessegi tema elu kallale kippuda. Aga kahtlemata on ka jahimehi tarvis, kui mõne liigi arvukus kipub loodusele või inimestele probleeme põhjustama.

Võib öelda, et veel mõne aasta eest oli mu loodushuvi üsna üldist ja ebamäärast laadi. Tänu suhteliselt püüdlikele kooliõpingutele, järgnenud ülikoolistuudiumile ja paralleelselt toimunud informaalsele teadmiste ammutamisele võisin end selleks ajaks pidada looduse osas üle keskmise pädevaks persooniks. Samas oli see pädevus pigem teoreetilist laadi: ma ei tundnud erilist tungi, nina maas, looduses uidelda. Seetõttu jätsid ka siintoksija praktilised loodusteadmised tugevasti soovida.

Minu huvi putukate ja nende pildistamise vastu sai läidetud 2005. aasta juunis, mil ostsin Viljandi Anttila kauplusest oma esimese digikaamera. Peagi avastasin sellel ka vahva makrofoto funktsiooni, mis võimaldas tuua huvitavalt esile looduse pisivormid koos kõigi võluvate detailidega. Siiski, suurema hoo sai minu makropildistamine sisse alles järgmisel suvel. Tagantjärele raske öeldagi, miks, aga see kanaliseerus sujuvalt putukatele. Ilmselt põhjusel, et nende pildistamine on märksa keerulisem kui liikumatute objektide, näiteks taimede, seente või samblike kaadrisse püüdmine – seega põnevam, suuremat väljakutset pakkuv. Putukad on väärt modellid ka oma peaaegu ammendamatu liigirikkuse ja vormide mitmekesisuse tõttu. Rääkimata asjaolust, et sageli on nad lihtsalt imekaunid.

Järgneb…