Psii-kiil

Eile, 10. oktoobril, võtsime kaas-veebikolumnist webxani auväärse Toyotaga ette ühise pealinnareisi. Webxani ootas samal õhtul kontserdikülastus, samas kui siintoksija pidi visiteerima enda töökohaks olevat Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskust, tuntud ka kui Energiakeskus. Aga enne kummagi põhiprogrammi juurde asumist avanes meile soodne võimalus Tallinna Loomaaia külastamiseks. Paadunud zooloogiahuvilistena on sedalaadi visiidid meile mõlemile alati väga teretulnud, tõotades meeliülendavaid elamusi sadade põnevate, armsate, kummastavate ja muidu suurepäraste elajate seltsis. Loomulikult ei olnud erandiks ka eilne ringkäik, millesse mahtusid näiteks:

• puuma haigutus
• kotkaste tiivasirutused
• kurgede duett
• rahutuviks kehastunud vares
• kaamerat toksiv faasan
• poseeriv pasknäär
• einestav jääkaru.

Aga minuga juhtus ka üks huvitav seik, millest siinkohal pikemalt pajataksin. Mõni siinne kommentaator on küllap portaali fotoalbum.ee kaudu kursis asjaoluga, et minu viimase aja üheks meelishobiks on putukate pildistamine. Sealjuures on mu erilisteks lemmikuteks kujunenud suured kiilid, eeskätt aga kaunid tondihobud. Ka eile webxani seltsis reisile asudes mõtlesin, et küll oleks vahva Tallinnas mõnd hilist tondihobu kohata ja pildistada. Samas pidin endale kohe tunnistama sellise võimaluse äärmist ebatõenäolisust. Pole ju Tallinna loomaaed mingi kiiliparadiis, ja tondihobusid pole ma seal kohanud soodsamalgi aastaajal. Lisaks valitses reishommikul sajune ja sompus ilm, mis sunnib kiile pelgupaika otsima.

Tallinna saabudes näitas ilm paranemise märke ja aeg-ajalt piilus pilvelaamade vahelt sügispäikegi. Kiilivaatluse-lootused olin siiski targu maha matnud, keskendudes täielikult kotkaste vaatlemisele ja pildistamisele. Pealegi, mida peaks üks kiil tegema loomaaia röövlindude sektsioonis? Ent parasjagu üht kurjakuulutava hoiakuga raisakotkast kadreerides kuulsin üle õla kostumas tuttavlikku tiivasirinat. Ennäe: puuriridade vahel tiirutas tondihobu!

Siinkohal tuleb täpsustada, et lendava tondihobu märkamine ei tähenda sugugi, et oleks garanteeritud selle isendi pildile püüdmine. Otse vastupidi: tondihobud on tuntud oma suurepärase lennuvõime poolest ja suutelised õhus patrullima kümneid minuteid järjest. Kui nad ka laskuvad mõneks hetkeks puhkama, on valitud "õrreks" pahatihti piltniku jaoks ahastamapanev puulatv või muu ligipääsmatu paik. Siiski jälgisin kerge lootusesädemega ootamatu isendi lennutrajektoori. Olles korraks juba peaaegu vaateväljast kadunud, võttis kiil ootamatult taas suuna minu poole, maandudes otse lähima kotkapuuri rohelisele metallvõrele! Kannatlikult ootas see tore isend, kuni ligi hiilisin ja oma ustava Panasonicu makrorežiimile kruttisin. End aegluubis liigutades jõudsin objektiivga isaseks metsa-tondihobuks osutunud kiilist 10 cm kaugusele ja sain plõksida mitu õnnestunud kaadrit, enne kui uhke loom taas tuule tiibadesse võttis ja otsustavalt kõrgustesse sööstis.

Tahtmata lugu liialt müstifitseerida, tekkis mul siiski paratamatu tunne, nagu oleks see tondihobu mind külastanud eelneva kokkuleppe alusel. Siinkohal suur aitäh tublidele loodushaldjatele, kes ta minu kaamera ette juhatasid! Ühtlasi tänan teid juba ette ka edaspidise sarnast laadi abi eest. :)