Mõttesahver

Seoses asjaoluga, et eile oli võimalus ära näha pealkirjas mainitava teose põhjal valminud mängufilm , tundub asjakohane sel teemal siingi sõna võtta. Lühidalt öeldes on Taevase ettekuulutuse näol tegemist aastal 1993 ilmunud spirituaalse põnevusromaaniga. Õigupooest mitte just põnevikužanri tähtteosega - tegelaskujud ei paista silma just suurima psühholoogilise sügavusega ja ka süžee ei kannata hästi võrdlust näiteks Dan Browni bestselleritega. Küll aga piisab ka olemasolevast tasemest igati autori eesmärgi realiseerimiseks. Milleks ei ole midagi muud, kui läbi "kunstikeele" lugejale avaldada olulised vaimsed tõed - nn äratundmised , täpsemini siis autorile teadaolev info üksikisiku ja inimkonna spirituaalse arengu etappide kohta. Võib olla päris kindel, et kui psühhoterapeudina tegutsenud Redfield valinuks sama eesmärgi saavutamiseks tavapärase njuueidžliku tarkuseraamatu žanri, ei oleks tema teost üle maailma müüdud üle 20 miljoni eksemplari ega tõlgitud 34 keelde (2005...

See on väheldane ja raamatupoe riiulil mitte kuigi pilkupüüdev teos. Aga oi kui sisukas. Autoriks tuntud soomerootsi psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten, paljude eesti keeleski ilmunud nõustamis- ja eneseabiraamatute autor ja kirjastuse Pilgrim kodulehele tuginedes Skandinaavia tunnustatuim vaimsetel teemadel kirjutaja. Teadja on tal üks hoopis isemoodi teos - mine võta kinni, kas kaval fiktsioon või tõsilugu. Minategelasena figureerib seal Hellsten ise - autori ellu saabub järsku mõistatuslik vanamees, kellel on midagi jagada nii kirjanikule kui tema lugejatele. Algab väga ebatavaline ja normaalsuse piire raputav sündmusteahel. Raamatu motoks võiks ehk olla: Julge olla inimlik ja elada tõeliselt. Aga tegelikult ei tahakski rohkem ette ära rääkida, sest seda raamatut peab huviline ise lugema ja hingest-vaimust läbi laskma. Üks mu viimase aja parimaid lugemiselamusi kindlasti - soovitan!

2007. aasta lõpus leidis aset kauaoodatud kinosündmus, kui linastus režissöör Chris Weitzi käe all valminud film Kuldne kompass ( The Colden Compass ), mida eile minulgi rõõm oli kinos Rubiin nautida. Film on oma sisult küllaltki truu kirjanik Pullmani eelnevas blogistuses tutvustatud algtekstile, tuues meieni triloogia "Tema tumedad ained" esimese raamatu sündmustiku, välja arvatud kolm viimast peatükki. Sellegipoolest rullub vaataja ees 1.45 jooksul lahti äärmiselt tihe ja hoogne süžee - mõne kriitiku meelest pisut liialtki. Esindatud on enamus romaanist tuttavaid kontseptsioone ja tegevusliine, samas on siiski "ära nuditud" romaanis olulisel kohal olev religiooni-teema. Pullman ilmutab julma ja võimukat Oblatsioonikomiteed kujutades üpris otsesest sallimatust ristiusu ning selle globaalse mõjuvõimu vastu. Kristlikus USAs võinuks see aga anda hoobi filmi kassatuludele, nii esindab filmis kujundatud organisatsioon abstraktsemalt totalitaarseid võime. Antud asjaolu...

Eile õnnestus mul ära vaadata film, mida olin juba tükk aega sihtinud - Kuldne kompass ( The Colden Compass ). Mu huvi tulenes kinoloole ainese pakkunud briti kirjaniku Philip Pullmani teose lugemisest aasta-paar tagasi. Või õigupoolest lausa kolme teose, sest jutt käib fantaasiaromaanide triloogiast Tema tumedad ained ( His Dark Materials ). Konkreetse filmi aluseks on selle minu hinnangul Tolkieni, Rowlingu või Lewise loomingule sugugi mitte alla jääva koondteose avaosa. Romaani Kuldne kompass (originaalis: Northern Lights ) ülimalt sisutihe ja ladusalt kirjapandud tegevustik rullub läbi paralleelsete maailmade, millest igaüks on teisest pisut erinev. Nagu ka sealsed elanikud. Avaloo sündmuspaigaks olevas maailmas asub Teravmägedel inimkeeli rääkivate hiiglaslike sõjalembeste pantserkarude kuningriik, Soome kandis aga resideeruvad pikaealised ja võlutud puuokste abil taevalaotustes kihutavad naisnõiad. Tegevustiku alguspunkt Britannia on küllaltki sarnane meile tuttava saarega umbe...

Nii ta siis läks sedapuhku - ei võitnud Iirise vahva talvelugu ega Birgiti jõuline armu-kaeblus. Hoopiski Kreisiraadio teeb tänavu Belgradis pulli ja mõnitab täiega püha euroüritust. Minule, tõsi, konkreetne komejant väga hästi peale ei läinud, nagu ma pole ka iial olnud Kreisiraadio suurfänn. Näiteks Leedu tunamullune pilalugu We are the Winners jättis märksa jõulisema ja dünaamilisema mulje, mullune Ukraina 2. koha lugu transvestiit Verka Serduška esituses Dancing Lasha Tumbai oli ka väga "gei", moodustades meeldejääva stiililise terviku . Kummati on huvitav näha, kas paroodia-formaat töötab selgi aastal. Tundub, et päris suur osa võistluse vaatajatest on end teadlikult häälestanud iroonilis-pilkavale lainele, nende häältele peab Eesti tänavu lootmagi. Ühtlasi pöialt pidades, et meie poolfinaali ei trehvaks mõnd veelgi andekamat naljalugu, sest siis oleks meiega kindel kaputt. (Tõsimeelne muusikaelamuse otsija nii ehk naa viskub Leto Sveti alates mitte telefoni, vaid tel...