Tasakaalustamise seadus
Mõttesahvrit algatades sai kilgatud, et nonii, lugejad, hoidke piip ja prillid: kohe-kohe hakkab mõttepärle lendama. Tegelikult aga tuleb mu senistest postitustest tuumakaid ja uudseid mõlgutusi tikutulega taga otsida. Mis siin salata: pole olnud viljakaim aeg hallide ajurakukeste rakendamiseks. Või täpsemalt öeldes, nood on tegelenud teatavate kitsaste, labaste ja üpris ebahuvitavate probleemidega. Nii olengi seni pidanud heiskama vaid kirjeldavat laadi postitusi. Aga ärgem kaotagem lootust: küll ma siin veel midagi välja mõtlen! :PEt mitte niisama keksida, siis üks mu viimase aja juhtmõte kohe hakatuseks:
Inimene pürgib teadlikult või ebateadlikult tasakaalu saavutamise suunas. Nii kui miski tema ümber (või sees) asetseb selgelt ühes pooluses, tekitab see isikus tungi nihkuda (või nihutada oma vaatepunkt) olukorra tasakaalustamiseks teise poolusesse. Mõned selle printsiibi ilmingud:
- eriti rangelt korda nõudvale õpetajale/ hoidjatädile mängitakse eriti võigas ja kaost külvav vemp;
- MSNi-suhtluses kedagi/midagi väga rämedalt maha tehes võid end valmis panna selleks, et vestluskaaslane hakkab peagi välja tooma argumente nuheldava kaitseks (sageli vastuoksselt enda senituntud seisukohtadele);
- mida agaramalt poliitik või partei kiidab oma õilsaid sihte ja tarku otsuseid ning mida vingemalt ta materdab sealjuures konkurente, seda tugevamaks muutub paljude soov hääletada just viimaste poolt;
- eriti õnnelikku ja edukat elu nautiv isik kipub sageli tegelema ohtlike ja ebamugavust põhjustavate ekstreemsustega;
- rahvast ei huvita kuigivõrd meedias "paipoistena" kujutatavad isikud, hoopis suurema innuga elatakse kaasa "pahade poiste" tegemistele, samas isiklikus elus püüab peaaegu igaüks endast "paipoisi" muljet jätta;
- Newtoni III seadus: kaks keha mõjutavad teineteist võrdse ja vastassuunalise jõuga.
Mulle tundub, et eelnevast tuletuva Tasakaalustamise seaduse näol võib tegemist olla ühega elu universiaalsetest printsiipidest. Lisaks aiman siit lähtuvat mitmeid kavalaid võimalusi nii enese arendamisel kui ka suhtluses kaasinimestega. Mõtelgem sellele! :)
Kommentaarid
Selle seaduse võiks veidi laiemaltki ette võtta, siis kitsamatesse raamidesse panna, lõpuks Newtoni maha matta ning PROPSISE TASAKAALUSTAMISE SEADUSENA välja hüüda.
Ja mis siis, kui igal teisel sama seadus kirjas on või mõtteis mõlgub! Ikkagi vahva lugeda ja kaasa noogutada. Näiteks äratundmisrõõmgi on midagi väärt!
Samas heameel kuulda, et õnnestus webxanile äratundmistõõmu pakkuda. See viitab, et olin omadega õigel teel. :)
Minu Tasakaalustamise seaduse kirjelduses ei ole samas mainitud, et asjad peaksid selle toimel maha rahunema. (Pigem võib minu näites toodud korrafanaatikust kasvataja pärast laste vastikut vempu veelgi karmimaks muutuda.) Asja mõte on siiski selles, et tugevale ühesuunalisele mõjule järgneb samaväärne teistpidi toimiv vastumõju. Samas, kui ülburile järjekindlalt näkku irvitada või teda ignoreerida, võib ehk ühel hetkel tema kiusuallikas äragi kuivada. (Kass27 kirjeldatud tüüp vist küll paraku nii mõistlikuks ei osutunud?)
Samas selge see, et maailm pole nii mustvalge, et seda ühe seadusega õnnestuks ära seletada. Nii toimib maailmas näiteks ka külgetõmbe seadus, millele vastab Newtoni gravitatsiooniseadus ja mille toime on tasakaalustamise seadusest erinev. Eks ma püüan varsti ka sellest kirjatüki püstitada, kus ka võrdlen nende kahe seaduse toimet.
Samas ei kukuks Kuu ka kummuli selle peale, kui üldse mitte mõelda. Asjad lihtsalt on nagu on.
Webxan, olen nõus, et elu on alati kraad keerukam kui ka kõige vingem teooria selle selgitamiseks. Samas ei arva ma, et elu seaduspärasuste üle juurdlemisel puuduks üldse mõte. Kui me ka kunagi kõike mõistma ei hakka, siis ka mõningate praktiliste "elutarkuste" tundmine aitab ju meie elu oluliselt lihtsamaks ja ladusamaks muuta? :)
Tõepoolest, asjad on, nagu nad on, aga igal asjal (sündmusel) on siiski põhjus. Minu meelest, mida rohkem neid põhjuseid analüüsida ja tundma õppida, seda vähemaks jääb võimalusi oma rumaluse tõttu eksida ja hätta sattuda.
Ma lihtsalt olen aru saanud, et ma ei pea alati just mitte tervet junni ära sööma, veendumaks, et tegemist on sitaga. Ma usun ka teiste inimeste kogemusi.
Loomulikult on palju selliseid, mida ma ei usu, kuid sellisel juhul küsin, et kas mulle ongi seda tingimata vaja? Veel möödunud milleeniumi keskel oli rahvast nii vähe, et kogemusigi polnud kuskilt mujalt võtta kui ise järele proovida. Tehnikatki polnud. Nüüdse maailma häda on aga info- ja inimeste uputuses. Mida oleks mul peale hakata teadmisega, et Venetsueela presidendi tütar abiellub narkoparuniga (näiteks). Mind ei huvita isegi see, kes telestaaridest on gay või mitme naisega magab mõni kuulus laulja. Milleks mulle nende põhjuste analüüs? Mis mul sellest!
Küllap ikka endale olulisi asju ma ka uurin.