Mõttesahver

Spämmipüünis

2010-09-12T14:48:00.001+03:00

See on eksperimentaalne postitus. Loodetavasti hakkab nüüd kogu spämm Avatari loo asemel siia alla kogunema. :)

Avatar

2010-01-04T23:11:00.009+02:00

Hiljuti õnnestus mul koos kaaskommentaator Alvar Hansoga Tartu Cinamonis ära vaadata 2D versioon kauaoodatud ulmeseiklusest Avatar. Et filmielamus osutus vaatamata ruumilisuse puudumisele (3D on plaanis ka peagi Tallinnas ette võtta) veelgi vägevamaks, kui seda lubasid positiivsed meediakajad (millesse ma küll targu põhjalikumalt ei süüvinud), siis leian, et asi on väärt ka blogis kajastamist.

Avatar on James Cameroni autorifilm – ta on ühtaegu nii selle produtsent, stsenarist kui ka lavastaja. 114 lk pikkuse käsikirja sai Cameron Wikipedia andmetel valmis juba aastal 1994, võtted olid kavas kohe pärast superfilmi Titanic valmimist (1997) ja film pidi linastuma juba 10 aastat tagasi. Siiski leidis Cameron, et kulub veel aega, kuni tehnoloogia areng tema ideedele järele jõuab. Aastal 2006 võttiski mees Avatari uuesti käsile, kohendas käsikirja, töötas välja na’vide keele ja kultuuri ning algatas filmi tootmise. Cameroni sõnutsi koosneb film 60% ulatuses arvutianimatsioonist ja 40% osas kaameraga jäädvustatud stseenidest (võttepaikadeks Los Angelese ümbrus ja Uus-Meremaa). Avatari loomisel kasutati mitmesuguseid uuenduslikke tehnoloogiaid, sh „virtuaalset kaamerat“, mis võimaldas režissööril ühendada animeeritud keskkonda ja tegelasi otse filmimise ajal näitlejate omadega, selmet digitaalne osa filmile lisada alles pärast reaalseid võtteid. Arendati edasi ka liikumise, sh muutuvate näoilmete digitaliseerimise võtteid. Uuenduslik on filmimisel kasutatud 3D tehnoloogia, mis võimaldab filmi nautida kolmemõõtmelisena. Muusika autoriks on ka Titanicule soundtracki loonud James Horner, filmi teemalaulu I See You esitab brittide noor superstaar Leona Lewis.

Avatari sündmustikku ma siinkohal pikemalt ümber jutustama ei hakkaks, kuna filmi enam või vähem põhjalikke sisukirjeldusi leiab huviline veebist rohkesti. Teisalt on tõelised asjahuvilised selle linateose tänaseks tõenäoliselt juba niikuinii oma silmaga üle vaadanud. Olgu vaid mainitud, et „Avatari“ tegevustik viib meid aastasse 2156, ühe planeedi rikkaliku, kuid inimsoo seisukohast võttes äärmiselt vaenuliku ökosüsteemiga kuule, mille inimesed Pandoraks on nimetanud. Maalasi, kes meie koduplaneedi loodusressursid juba viimseni välja on kurnanud ja seetõttu kosmosesse laienema sunnitud, ahvatleb Pandoral leiduv ülihinnaline mineraal unobtaanium, mille peamine leiukoht paikneb aga otse ümbritseva loodusega tihedas sümbioosis elava suurekasvulise humanoidse rassi na’vide elupaigas. Nii on palgalise sõjaväelise üksuse toel planeedi inimesele mürgisest atmosfäärist hermeetiliselt eraldatud kõrgtehnoloogilises baasis pesitseval kaevandusfirmal tarvis leida võimalusi tülikatest põliselanikest vabanemiseks. Filmi sisutelje moodustabki konflikt tehnitsistliku, materialistliku, sõjardliku ja röövkapitalismi harrastava inimtsivilisatsiooni ning tehnoloogilises arengus kiviaja tasemel viibivate looduslähedase eluviisi ja spirituaalse maailmakäsitlusega na’vide vahel. Samas leidub ka inimeste seas vähemus, kes suhtub sümpaatiaga põliselanike kultuuri ja enesemääramisõigusesse ega poolda nende sunniviisilist väljatõrjumist iidselt asualalt. Kumbki leeridest ei ilmuta järeleandmist ja tegevustik areneb vääramatult kokkupõrke suunas.

Avatarist rääkides ei saa üle ega ümber Pandora imelisest looduskeskkonnast ja ökosüsteemist. Pandora värvikat ja lopsakat loodust (mille visuaalne kujutamine väärib kahtlemata Kuldmehikest) sulandab ühte teadvuslik eluvõrgustik Eywa, mille keskmeks on maagiline Hingede Puu. See väga mõjus käsitlusviis sarnaneb tugevasti paljude Maa põlisrahvaste omale, näiteks indiaanlaste ideedele Suurest Vaimust ja aborigeenide uskumustele Vikerkaaremaost, kes kogu maailma hingestab, samuti ka muistsete eestlaste uskumustele. Teisalt kõlab see hästi kokku kaasaegse uusima teaduse avastustest indu saanud Lääne vaimsuse ideedega, mille kohaselt kõik on kõigega seotud reaalsuse süvatasandil toimiva teadvusliku infovälja kaudu. Materialistidest-skeptikutest kriitikud heidavad Avatarile mõistagi ette „naeruväärse new-age kräpi“ vms serveerimist, samas minu jaoks tabas Cameron oma eluvõrgustiku ideega (koos põneva füüsilise võimalusega sellega vahetusse kontakti astuda) igati kümnesse. Oleks meil, inimestel, ometi sarnane „ühenduseots“ käepärast – seda nii üksteise kui ülejäänud loodusega suhtlemiseks – küllap oleksid siis asjalood meie koduplaneedil praegusest märksa paremad!

Põnev on ka filmi pealkirjaski sisalduv avatari kontseptsioon. Mulle seostus vastav tehnoloogia hiljutiloetud Clifford D. Simaki klassikalise ulmeromaaniga „Linn“, kus inimesed sarnasel viisil jupiterlaste sitketesse kehadesse siirati (mis lõpuks inimsoole saatuslikuks saigi). Tooksin ka välja hea sõbra Alvar Hanso tehtud avastuse, et geneetiliselt segatud avataridel on sõrmi viis, sellal kui na’videl vaid neli. Milleks selline hübriidsus tarvilik oli, seda otsustagu hea lugeja ise veidikest loogikat appi võttes. Puhtalt arvutitehnoloogia abil loodud sinisenahalised na’vid nägid välja huvitavad, meeldivad ja küllaltki loomutruud – respekt nende väljaarendajatele, kes on ära teinud hiiglasliku töö!

Avatari vastuvõtt filmikriitikute ja muidu -gurmaanide poolt on olnud valdavalt positiivne. Loomulikult tõstetakse esile esmaklassilisi tehnoloogilisi lahendusi, digitaalseid efekte jm visuaalset komponenti. Sisu osas on arvamused aga vastakad. Osa kriitikuid on Avatarist vaimustuses, teised toovad aga välja erinevaid sisulisi põhjendusi, miks see film siiski ei vääri kohta filmikunsti kullafondis. Mina olen ühes paadis esimestega, seetõttu käsitlengi järgnevalt mõningaid kriitikute põhiargumente, püüdes neid kummutada.

Avatari on sageli kritiseeritud „labase“, „klišeeliku“, „üheplaanilise“ jms tegevustiku eest. Mida „peenema“ maitsega filmikriitik, seda valjem on olnud vingumine Avatari stsenaariumi lihtsakoelisuse ja dialoogide lameduse teemal. Tõsi: sündmustik ei paista silma metatasandite rohkuse, psühholoogilise keerukuse ega filosoofilise kõrgpilotaaži poolest. Mis puutub aga sündmustiku etteaimatavusse, siis seda ma Avatarile süüks ei paneks. Maailma esimene suur 3D-mängufilm vaid võidab tegevusliini selgusest, mis võimaldab filmist ja selle sõnumist osa saada võimalikult laial auditooriumil. Meenutagem, et ka läbi aegade suurim kassamagnet, Cameroni eelmine megafilm Titanic jutustas tegelikult ju väga lihtsat lugu – kas see vähendas siis filmi mõjusust? Sõnumi selgus aitab Avataril juhtida inimkonna tähelepanu tõeliselt olulistele ja pakilistele teemadele nagu sõja mõttetu julmus, keskkonnahoiu ja kultuuridevahelise mõistmise vajalikkus. Muide, elu ise kipub olema märksa „lihtsakoelisem“, kui pidada näiteks silmas USA administratsiooni viimase kümnendi mustvalget „terrorismivastast“ retoorikat, mida osavasti kasutatakse peaaegu kõige õigustamiseks. Tõsi ta on, Avatargi ei saanud hakkama Hollywoodi põnevikele omase Haavamatu Kangelase kuvandita (peaosaline pääseb ülinapilt kõigi ohtude küüsist ja taastub imekiiresti vägevatest hoopidest – aga kas meile oleks siis rohkem meeldinud, kui Jake või Neytiri oleks surma saanud? Veel on Avatarile ette heidetud „halba“, „lamedat“ jms dialoogi. Keeruka dialoogi ihkajaile võiks siinkohal soovitada mõningaid väärtkirjanduse hulka arvatavaid raamatuid – reaalne inimestevaheline vestlus ei kujuta endast üldjuhul ligilähedaseltki säärast verbaalset ekvilibristikat, mida filmidest millegipärast ootama kiputakse (eriti just snoobitsevate kriitikute poolt). Kui Avatari dialoogid olid „halvad“, siis mida arvata näiteks sellest otse tõsielust võetud dialoogist Eesti eliiti kuuluvate meeste vahel? Tõsi, eks alati saab paremini ja mõjusamalt (siin pakuvad eeskuju näiteks Quentin Tarantino teosed), kuid ei olnud ka Avatari dialoogidel minu meelest siiski häda midagi. Samas oli dialoogidel selles loos minu hinnangul suhteliselt teisejärguline roll.

Sageli Cameronile ette heidetud peategelase Jake Sully kujutamine avatud hingega, naiivse „ullikesena“ oli minu meelest sisuliselt õigustatud. Olemata eelnevalt „programmeeritud“, avanes talle võimalus na’vide maailma avastada eelarvamusepriilt, vahetult, puhta lehena. Nii saavutas ta pärismaalastega sedavõrd tugeva kontakti, mis teisiti polnuks ilmselt võimalik. Mõni kommentaator on Jake’i võrrelnud muinasjuttudest tuttava Loll-Ivaniga – see võrdlus polegi päris kohatu. Muistsed idamaade targad on toonitanud, et millegi või kellegi tõeliseks mõistmiseks ja tunnetamiseks tuleb oma meelepeegel puhastada eelarvamustest, soovmõtetest ja muudest subjektiivsetest filtritest. Või nagu ütles Jeesus: Õndsad on vaimus(t) vaesed. Jake on peategelasena väga meeldiv oma lihtsa oleku, julguse, avatuse, heasüdamlikkuse ja kaastundlikkuse poolest. Samuti äratab poolehoidu Sigourney Weaveri tegelaskuju karmiloomulise, kuid ausa, vastutustundliku ja põhimõttekindla teadlasena.

Küllaltki ühemõtteliselt tunneme filmis ära eurooplaste „tugevama õigusega“ sooritatud koloniaalvallutused, üleoleva hoolimatuse põlisrahvaste ning nende eluviisi, uskumuste ja kultuuri suhtes, röövelliku loodusvarade hõlvamise, tänapäevase „terrorismivastase sõja“. Sel põhjusel on mõni kriitik Avatari nimetanud koguni kõige anti-Läänelikumaks ja valge rassi vastasemaks filmiks, mis kunagi Hollywoodis tehtud, vt nt siit. Tõsi ta on: kummalisel kombel praktiliselt vaid valgenahalistest koosnev armeeüksus teostab filmis jõhkra sõjardist koloneli juhtimisel korvamatut hävitustööd põlisrahva na’vide pühapaikade kallal, hävitab nende Kodupuu ega põrku tagasi ka na’vide endi minemapühkimise ees. Samas, mina ei näe filmis siiski mingit erilist valgetevastast ajupesu. Ei saa ju eitada, et valgete kantav Lääne tsivilisatsioon on jõhkra ekspansiooni abil endale anastanud hiiglaslikud territooriumid nii Ameerikas, Austraalias kui teistel mandritel. Sealjuures ei ole enamasti hoolitud ei põliselanike õigustest ega ka kohalikust looduskeskkonnast. Avatar tuletabki seda ajaloolist ülekohut meelde ja on ühtlasi hoiatuseks, et vigadest tuleb õppida, kui me ei soovi, et inimsoo käekäik oleks 150 aasta pärast sarnane filmis kujutatule: oma planeet lagastatud ja sama teoksil ka teistel taevakehadel. Mis siin salata: verist lõpplahendust oli minulgi kurvastav vaadata – pigem tahtnuks, et juhtub mingi ime ja asjad lahenevad rahumeelselt, läbi vastastikuse mõistmise ja austuse saavutamise. Samas, seda loota olnuks siiski naiivne, silmas pidades kaevanduskompanii bosside üdini ahnet, materialistlikku ja kasumile orienteeritud hoiakut. Ka puudus tapamasinateks treenitud palgalistel sõjaväelastel, kes polnud vaevunud na’vide maailma ega kultuuri süüvima, pidades neid vaid primitiivseteks ja metsikuteks pärismaalasteks, sisuline motivatsioon neid kaitsma asuda, rikkudes sellega käsuliini ja langedes karmi komandöri viha alla. Seda märkimisväärsem, et vaatamata ebasoodsatele eeldustele leidus trobikond inimesi, kes toimuva ekslikkust ja julmust mõistsid. Pangem tähele, et nad ei asunud liigikaaslaste vastu kergekäeliselt, vaid püüdsid esmalt neid veenda julmast tegevusest loobuma ja humaansemaid võimalusi otsima. Viimaks ei jäänud neil enam muud valikut, kui vastutegevust alustada.

Kõige paremaks vastuseks kriitikutele on filmi menukus vaatajate hulgas. Esiteks on ülemaailmses filmisõprade portaalis IMDb Avatari keskmiseks hindeks 8,7/10, millega film platseerub kõigi aegade pingereas kolmandasse kümnesse. Teiseks tuleb arvesse võtta ka filmi vaadatavust ja sellest tulenevat ärilist edukust. Enam kui 1000 tegijat kaasanud suurfilmi maksumuseks oli erinevatel andmetel 280 – 310 miljonit dollarit, millele lisandus umbes 150-miljoniline turunduseelarve. See risk on end juba praegu kuhjaga õigustanud, sest Avatar on kolme esimese linastusnädalaga teeninud üle miljardi dollari. Avanädalavahetus ei olnud sealjuures kuigi väljapaistev – selle põhjal jõudis mõni kehkenpüks filmi juba läbikukkumiseks tembeldada. Samas ei ole sellele järgnenud tavapärast kiiret vaadatavuse langust: saalide täituvus püsib stabiilselt kõrgena. Nähtavasti lähevad paljud Avatari ka teist ja kolmandat korda vaatama, ärgitades sellele ka sõpru ja sugulasi. Nii ei tundu olema kahtlust, et Avatarist saab kõigi aegade edukaim film, tõugates troonilt Cameroni eelmise suureepose Titanic. See asjaolu valmistab minusarnastele fännidele suurt rõõmu, kuna Cameron on lubanud Avatarile edukuse korral ka kaks järge vändata. Neis leiame loodetavasti enamat süüvimist Pandora imelisse maailma ja selle elanike kultuuri, mis aitaks lisaks fännide rõõmustamisele vaigistada ka esimest filmi pealiskaudseks muinasjutuks sõimavaid kriitikuid.

Kosmilise ulmetriloogia avafilmina, mille täiendavaks eesmärgiks oli kõrgtasemelise 3D-tehnoloogia arendamine ja juurutamine, kujutab Avatar endast minu hinnangul täielikku õnnestumist. Film mõjus snobismist ja liigsest enesetähtsusest rikkumata vaatajale tugevasti nii emotsionaalses kui esteetilises plaanis. Nüüd jääb üle loota, et James Cameron peab oma lubadust ja lähiaastatel meid veelgi rõõmustab.

Tantsides jääl

2009-11-05T16:50:00.012+02:00

Nohusena toas istudes ja enda virtuaalset "lauasahtlit" revideerides leidsin sealt järgmise loo, mis sai omal ajal kirja pandud inspireerituna ühest filmielamusest. Toona jätsin pala avaldamata, kuna järgmisel päeval üle lugedes hindas kriitik minus selle liialt sentimentaalseks. Ka praegu on mul kõnealuse loo väärtust ise raske hinnata. Aga eks lugege (kui viitsite) ja avaldage arvamust!

*****

Iluuisutamise jäätants on kaunis ja publiku hulgas armastatud spordiala. Samas on see oma olemuselt raske ja ohtralt väljakutseid esitav tegevus. Läheb tarvis mõlemapoolset vilumust ja täit keskendumist, et paari esitus mõjuks kaunilt ja harmooniliselt – et tekiks sünergia, millest saaksid osa ka pealtvaatajad ning mis pakuks meeldejääva kunstilise elamuse.

Noor tantsupaar võib moodustuda spontaanselt, vastastikuse klapi ja meeldivuse alusel, aga siin võib olla suunav roll ka vanematel või treeneritel. Enne meisterlikkuseni jõudmist tuleb tantsijail koos palju tööd teha ning üle elada ka ebameeldivaid, piinlikke ja valusaid hetki. Suurel kiirusel kitsastel uisuteradel balansseerides tuleb unustada hirm kukkuda kõvale jääle ja haiget saada. Lisaks isiklike oskuste lihvimisele on vaja õppida arvestama partneri liikumisega, et saavutada sünkroonsus ja kooskõla.

Tantsuõpinguid alustades on mõlema paarilise tants paratamatult kohmakas: vaatamata püüdlikult sooritatud sammudele, mida tantsuõpetaja ette näitas või imetleti kogenud treeningkaaslaste esituses, esineb sageli kukkumisi, kokkupõrkeid ja muid probleeme.

Kukkumine – mingil põhjusel katkeb sõit, kuna üks tantsijatest kaotab mõnd enda jaoks keerukat piruetti sooritades tasakaalu ja prantsatab jääle. Selle põhjuseks võib olla konarus jääs või uisutaja enda eksimus. Kui kukkumisega ei kaasnenud tõsisemat vigastust, siis tõuseb ta püsti omal jõul, või, mis veelgi kaunim, partner ulatab talle abikäe. Liikumisega tagasi muusikasse jõudmine võib olla küll veidi keerukas, kuid see on täiesti saavutatav.

Kokkupõrge – kui vähekogenud ja teineteise stiili mitte piisavalt tundma õppida jõudnud tantsijad kulgevad mingis etenduse punktis erinevatel trajektooridel, võib juhtuda, et sujuva taaspõimumise asemel põrkutakse omavahel – see võib lõppeda mõlemapoolse kukkumise ja haigetsaamisega. Mõnikord lõpetataksegi pärast sellist ebameeldivat juhtumit koos tantsimine. Sagedamini aga vabandatakse üksteise ees, valu läheb üle ja kava võib jätkuda.

Partneri mahapillamine – tipptasemel jäätants hõlmab keerulisi elemente, mille puhul on oluline täielik usaldus partnerite vahel. Selles sisalduvad tõsted ja hüpped, mille puhul üks partner ei tohi teist jääle pillata või peab ta õrnalt kinni püüdma. Sellisel puhul tähendab eksimus kaaslase kukkumist, mis võib lõppeda tõsise vigastusega. Kui niisuguseid juhtumeid esineb korduvalt, võib partnerite vaheline usaldus mureneda ja paar laguneda.

Partneri haavamine – mõnikord juhtub, et üks partneritest tabab teist tantsuhoos uisuteraga. Olgugi tahtmatult, võib ta sel viisil tantsukaaslast tõsiselt haavata. Tavaliselt vajab vigasaanu veidi aega enda ravimiseks, kuid juhul kui vastastikune usaldus ja tähelepanelikkus on piisav ja juhtumist tehakse vajalikud järeldused, ei takista see paari edasist koostantsimist.

Kava segiminek – kui tantsukava on väga keerukas või üks partner või kumbki paariline suhtub tantsu ebapiisava keskendumisega, võib juhtuda, et kava läheb segi ja muusikast välja. Selline ebaharmooniline ja kaootiline ballett ei paku varsti enam rahuldust ei tantsijaile endile ega ka pealtvaatajatele. Lahendusteks on jällegi kas paari lahkuminek, liignõudliku kava asendamine lihtsamaga või tõsine ühistöö kava omandamise nimel.

Ebavõrdne partnerlus – üks partneritest kaldub liigselt domineerima ja teisest ette ruttama, või siis ei suuda teine lihtsalt valitud tempoga kaasa minna ega mõnd keerukat elementi sooritada. Tulemuseks on sünkroonsuse kadu ja muusikast väljumine. Sellisel juhul on partnereil valida, kas lahku minna ja püüda leida sarnasema tasemega tantsukaaslane, või kui siiski soovitakse koos edasi tantsida, siis tuleb ühiselt probleemiga tegeleda – kas ettekiirustavat partnerit distsiplineerides või mahajääjat vastastikusel kokkuleppel kõrgemale tasemele arendades.

Kunstilised erimeelsused – võib juhtuda, et partneritel on erinev maitse kava ülesehituse, muusika, kostüümide osas. Sellisel juhul on tarvilik leida mõlemat rahuldav kompromiss. Kui seda ei suudeta, tekitavad pidevad lahkhelid ajapikku frustratsiooni, mis mõjub halvasti paari esitustele ja võib viimaks lõppeda paari lahkuminekuga.

Partneri vahetamine – kui üks partneritest ei saa mingil põhjusel (näiteks vigastuse tõttu) tantsida ja teine valib talle asendaja, siis ei pruugi algne paar hiljem enam teineteisega klappi leida. Samuti võib üks partner leida, et ei treenita piisavalt, ja otsida endale paralleelselt teise treeningkaaslase. Et aga jäätants eeldab partnerite täielikku kooskõla, ei tule selline olukord kasuks harmoonia saavutamisele.

Kohtunike kriitika – sageli tunneb tantsupaar vastastikkust harmooniat ja naudingut jääl kogetavast hingestatud koosloomingust, ja seda tunnetavad ka paljud pealtvaatajad, kuid tantsu hindavad kohtunikud ning mõjukad spetsialistid ei mõista tantsijate taotlusi või leiavad, et paar ei sobi mingil põhjusel koos tantsima (näiteks liiga suure kasvu- või vanusevahe tõttu). Võib-olla ei meeldi kriitikuile ka tantsuks valitud muusika, kostüümid, kava ülesehitus või selles kasutatavad elemendid. Pidev väline surve ja autoriteetide taunivad hinnangud võivad sundida tantsupaari lahku minema või siis vastumeelselt muganduma, mis pärsib nende tantsurõõmu ja loovust. Samas võib aga ka jätkata südamelähedast tantsu armsa partneriga, ignoreerides välist survet ning tundes rõõmu vaid tantsust ja teineteisest, olgugi saavutused võistlustel seeläbi kannatavad.

Mida kauem on paar koos tantsinud, seda sujuvamaks, kaunimaks ja spontaansemaks muutub tants, seda keerukamaid tehnilisi elemente saab sellesse liita. Lõpuks tundub, nagu ei olekski jääl kaht tantsijat, vaid nad moodustavad üheainsa, vaimustavalt ja jumalikult jääl hõljuva terviku. Vahel näib mõnele romantilisema meelelaadiga pealtvaatajale, nagu ei puudutakski tantsijate uisud maapinda – sedavõrd kiire ja graatsiline on nende kulgemine jääl. Tantsides ei jälgi nad teadlikult oma sooritust, vaid on täielikult sulandunud teineteisesse, muusikasse ja tantsusse, andudes sellele hetkele kogu oma olemusega. Nad on saavutanud oma kunstis täiuse.

Aastate ja kogemuste lisandudes väheneb tantsupaari kavade uudsus ja tempokus, ehk ka tehniliste elementide keerukus, kuid seda kompenseerivad esituse kunstiline küpsus, veatu sünkroonsus ja harmoonia. Tantsud kestavad, kuni üks partneritest lõpetab mingil põhjusel oma tantsijatee. Mõnikord leiab tema kaaslane siis endale uue partneri, vahel aga ei suuda seda ja loobub ka ise. Samas jäävad nende suurepärased tantsud noorte kaasvõistlejate mällu, innustades viimaseidki endast enamat andma, et kord saada sama headeks tantsijateks, kui oli legendaarne tantsupaar.

Kaks reisikirja

2009-08-20T00:43:00.006+03:00

Reisikirju on põnev lugeda - need pakuvad rikkalikku toitu kujutlusvõimele, viies sind otsekui ise seiklema autori kirjeldatavatesse paikadesse, ürgse looduse või omapärase inimkultuuri keskele. Mina isiklikult oleksin nõus ühe oma viiekümnest paralleel-elust (kui nood mulle eraldataks) täielikult pühenduma reisikirjeldustega tutvumisele. Aga käesoleva (ja teadaolevalt üheainsa) elukese raames on mul sellele toredale tegevusele kurvastavalt vähe aega jäänud.

Kui veel hiljuti võisingi Leedust ja Rootsist kaugemate maade kohta infot ammutada vaid teiste inimeste vahendusel, siis viimased kolm aastat on mulle pakkunud rõõmustavalt palju reisimisvõimalusi Euroopa mandriosas. Töökohustused tulevaste loodusteadlaste saatjana on mind viinud Saksamaale ja Hispaaniasse, isiklik huvi ja matkaind aga kahel korral Alpidesse. Kõik need reisid on pakkunud rikkalikult huvitavaid juhtumisi, uusi teadmisi, kauneid vaatepilte, aga ka katsumusi ja viprusi. Ehk siis justnimelt seda, mis võiks olla ühe reisikirja sisuks.

Ja mis siin salata: kahe tänavuse reisi kohta olengi valmis toksinud omapoolsed kirjeldused - mõlemad neist on juba mõnda aega loetavad veebi vahendusel. Saagu need siis siingi osundatud:

http://www.ebo.ee/elo/euso01_90328.html

http://www.hot.ee/reisiv/2009.a.Alpireis.htm

Propsise Putukate TOP Wanted 10 Vol 2009

2009-06-26T01:56:00.005+03:00

Esmalt vabandan oma heade ja kannatlike lugejate ees, et vahepeal mu blogielu mitu kuud täiesti soikunud oli. Lihtsalt ei tulnud peale vaimu ega tuhinat, et asuda uute tekstide kallale. Selle täbara asjaloo parandamiseks võtan käsile teema, mis on minu jaoks hetkel hästi põnev ja aktuaalne.

Juba kaks aastat on mu üha süvenevaks hobiks olnud erisuguste loomade, eeskätt aga selgrootute pildistamine. Viimast põhjusel, et nood on märksa hõlpsamini tabatavad kui selgroogsed, kes kipuvad ju inimest märgates enamasti kohe minema lendama, kalpsama, galopeerima, sulpsama jne.

Käesoleval aastal on mu putukapildistamine eriti hoogsad tuurid üles võtnud seoses uue ja senistest parema kaamera - Canon Powershot G9 soetamisega jaanuaris. Mu pildikogusse on lisandunud suur hulk uusi liike, kellest mõned huvitavaimad ja haruldasimad on kuulunud kiilide hulka, aga kaamera ette on jäänud ka hulgaliselt liblikaid, mardikaid, kile- ja kahetiivalisi jne, jne. Kõik see on sündinud tundidepikkuse kodulähedases ja kaugemaski looduses müttamise tulemusena. Et ennast selleks täiendavalt motiveerida ja hobile veidi vürtsi lisada, sai juuni algul koostöös hea webxaniga kokku pandud list 10 putukaliigist, keda käesoleval aastal eriti kohata ja pildistada sooviksin. Tuleb tunnistada, et sellesse nimistustesse sattusid üldjuhul just suured ja kaunid liigid, aga mis siin salata - eks taolised ole paratamatult veidi huvitavamad ja meeliköitvamad. List sai niisugune:

Haavalumik (Limenitis populi)
Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) või väike-kiirgliblikas (Apatura ilia)
Harilik päevakoer (Arctia villica, valmik)
Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) või punalaik-haavasuru (Laothoe populi)
Käätsusikk (Acanthocius aedilis)
Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltoni)
Kakslaik-kiil (Epitheca bimaculata)
Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
Maipõrnikas (Melolontha hippocastani)

Enamus neist ei ole autoriteetsete allikate sõnutsi sugugi haruldased liigid, lihtsalt minul pole veel olnud õnne nendega kokku puutuda. Ainsaks erandiks oli maipõrnikas, kelle seni ainsal korral leidsin surnuna mullu juunis Eesti-Läti piirilt. Teistest mõnevõrra haruldasemad on nimistus mõlemad kiilid, kellest esimest on leitud hajusalt mitmelt poolt Eestist, teist aga rohkem meie riigi kaguosast. Ka kaerasori on lõunapoolne liik ja meil mitte kuigi sage. Seevastu ninasarvikpõrnikas, päevakoer, haavalumik ja kiirgliblikad olla Eestis lausa tavalised või sagedased. Loodetavasti õnnestub minulgi nad varsti üles leida!

Aga käesoleva loo kirjutamise ajendiks oli esimese TOP-liigi leidmine, mis toimus eile, 24. juuni õhtul Alal. Olles külas ühiste sõprade maamajas, avastas webxan pamplipeenrast rikkalike õitega maiustamast... maipõrnika! Kärmelt teavitas ta leiust ka mind ja noorperemees maestro007-t - tõttasime juurde ja ma asusin seda toredat looma igast küljest jäädvustama. Viimaks läks maipõrnikas lendu mu nimetissõrme otsast - too hetk sai samuti kenasti kaadrisse püütud. Ega ma polnudki enam lootnud tänavu maipõrnikat kohata - on ju juba käsil juuni lõpp. Seda toredam, et tänu webxanile sai see 3-sentimeetrine kaunis putukas mul viimaks ka elusana ära nähtud.

Kuningkiil ja teised

2009-06-26T00:16:00.011+03:00

Lisaks TOP10-sse kantud liikidele leidus veel üks eriline putukaliik, keda ma salamisi sel aastal kohata lootsin, kuid millesse ma samas piisavalt ei uskunudki. Selleks oli Eesti ja Euroopa suurim kiil - kuningkiil (Anax imperator), kes Eestis esmakordselt leiti alles aastal 1989 ja kelle leiukohti oli meil varasemast teada vaid kümmekond. Isane kuningkiil on lisaks kuninglikule suurusele (8 cm pikk ja tiibade siru-ulatusega kuni 11 cm) ka äärmiselt kauni sinise seljamustriga. Ühtlasi on ta aga oivaline ja agar lendaja ning suure territooriumiga liik, kelle pildile tabamine on seetõttu õige keeruline. Mäletan end hiljuti webxanile MSNis lausumast, et kui kord Eestis kuningkiili jäädvustatud saan, siis võiksin putukapiltniku karjääri auga lõppenuks lugeda. Kuid siis ei osanud ma veel aimatagi, kui ruttu saabub kuningkiili pildistamise päev. Samuti ei teadnud ma veel ka seda, et kuningkiil on just viimasel ajal alustanud jõulisemat pealetungi põhja suunas (sarnaselt rohesilm-tondihobuga, kelle pildile püüdmisest ehk varsti eraldi pajatuse kirjutan).

21. juunil sooritasin esmalt elupõlisest sportlasest onu seltsis mitmekümnekilomeetrise jalgrattaretke Viljandist Holstre-Pollisse, mis mu kasina vastupidavuse tõsisele proovile pani. Kui meie teed onuga Viljandi ringtee otsa juures lahknesid, väntasin veel parasjagu nii kaua edasi, kuni onu oli silmist kadunud, misjärel ratta seljast maha vaarusin ja tükk aega lihtsalt lõõtsutasin. Seejärel jätkasin pehmejalgselt sõitu Orika silla suunas, mis on kujunenud üheks mu putukaretkede oluliseks sõlmpunktiks. Just sealt on alanud enamus mu rattaringe ümber Viljandi järve, samuti saab samast alguse Raudna jõgi, mille kallas kubiseb kahte liiki vesineitsikest ja muistki huvitavatest asukatest.

Sedakorda otsustasin enda küpsevõitu seisundit arvestades piirduda vaid lühikese "otsaga" Viljandi järve matkarajal. See algas üsna täbarasti, sest kohe raja alguses oskasin üht kiili jälitades takerduda ja selgapidi lähimasse vett täis kraavi veereda! Aga üks tõsine loodushuviline ei tohi lasta end sedalaadi nüanssidest häirida - riided välja väänatud, jätkasin putukalainel, ja soe päike viis peagi mõtted äparduse juurest tagasi kiilidele.

Just kiilisid sattuski sel kenal õhtupoolikul mu kaamera ette hulgaliselt - enamuses tavalised vesi- ja hiilgekiilid, aga ka haruldane ja Punasesse raamatusse kuuluv triip-vesikiil (Libellula fulva), keda teatmike järgi Viljandi lähistel üldse ei peaks elunema, aga keda mina siiski eri paigus korduvalt jäädvustanud olen. Konkreetne isend istus päikese käes aiapostil ega teinud märkamagi, kui temast rattaga poole meetri kauguselt mööda tuhisesin. Lisaks ootas ta kannatlikult ära ka mu kaameraga naasmise.

Suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis) on teine Eestis haruldane ja kaitstav liik, keda kirjade järgi Viljandis leitud pole, kuid kes on minu kodukandi retkedel juba vana tuttav - üks taoline trehvas mu kaamera ette ka järveotsa lähistel (vt alumine pilt). Hännak-rabakiil (Leucorrhinia caudalis) on Eestis veidi levinum, kuid ka mitte liiga arvukas - ka tolle liigi emaslooma sain pildile. Samas, ükski neist polnud minu jaoks enam esmaleid, seega pakkudes küll silma- ja äratundmisrõõmu, kuid siiski mitte enam täit põnevust.

Aga tõeline üllatus tabas mind rattarajast 10 meetri kaugusel pisikesel aasal. Vesikiile jälitades märkasin järsku kedagi laskumas minust 7...8 m kaugusele kõrrelisepuhmasse. Esmapilgul tundus mulle, et tegu on paarituvate ja rodus lendavate kiilidega, aga lähemale hiilides selgus, et kiile on vaid üks, kuid seda pirakam! Ettevaatliku lähenemise tasuks sain sellest imeloomast vägagi korralikud ja teravad kaadrid. Koju naastes haarasin esimese asjana kohe Euroopa magevee-elustiku määraja, mis kinnitas mu esialgset määrangut - emane kuningkiil! Selline ta oli:

Esimesel võimalusel plaanin samasse paika naasta, õrna lootusega, et ehk õnnestub kohata ka sama liigi isaslooma - meie putukariigi üht kauneimat esindajat.

Eesti Laul - otsereportaaž

2009-03-07T21:43:00.016+02:00

Niisiis, vana hea Eurolaul pisut uues kuues. Vennad Kõrvitsad on igatahes päris šikid. Žürii osaleb esimeses hääletusvoorus koos rahvaga võrdse hääleõigusega, mis peaks välistama päris mageda pala kahe parema hulka pääsemise. Teises voorus toimub, tõsi, vaid rahvahääletus. "Eksalkohoolik" Jan Uuspõld parodeerib lugude vahel eelnenud esinejat.

1. Lowry - You Ain't What I Need. Stiilipoiste sihtrühma lemmikuks disainitud vallatu musta kübaraga Lowri [lõuri] koos kolme kübardatud tantsupoisi ja kahe valgeks võõbatud nägudega tüdrukuga esitasid rütmika loo, milles andsid teada, et neiu pole siiski Lowry jaoks. Samas jääb pala veidi üksluiseks ja igavaks. Puudub ajjusöövituv eripära nii show kui muusika osas. Vahva samas, et lugudele on nüüdseks tehtud ka eestikeelsed sõnad! Jan Uuspõllu esimene paroodiajupp oli aga lamedavõitu ja ebanaljakas.

2. Janne - Too Good for You. Üllatusena ei kannagi Janne eeltutvustuses nähud imekleiti, vaid on välja tulnud hoopis vinge nipiga - värvimuutev kostüüm! Lugu on ise küllaltki ajusaagiva refrääniga, ehkki mitte peafavoriit. Uuspõld pilas loos kõlavaid ššši ja fff-i, seostades neid andekalt Kiviräha romaaniga "Mees, kes teadis ussisõnu". Vihjates vist, et naised evivad ka teatud sugulust tolle roomajate sooga.

3. Stereochemistry - Öösiti kõndides. Juba päris korralik esitus noore ja vähekogenud bändi kohta. Stilistika puudumine ei tule siiski kasuks. Ilmsed autsaiderid. Uuspõllu paroodia osatas ka poiste kogenematust ja Tartu-päritolu.

4. Urban Symphony - Rändaja. Stiilsete keelpillikaunitaride saatel esitatud kaunis ballaad noort Jaanika Sillamaad meenutava, ent ilusama Sandra poolt evib huvitavaid, veidi orientaalseid meloodiakäike. Kirsina koogi peal võtab Sandra ka ise loo teises pooles viiuli välja, mida oskuslikult käsitseb. Üks kahest favoriidist. Uuspõld transformeeris õrna neidise labaseks ja jõrmiks karakteriks.

5. Chalice - 40. Sürrealistlik-eklektiline - tiiskantlik pala meeskvinteti saatel. Eurovisioonikõlbmatu, kusjuures finaali eel nagu veidi ümber tehtud. Mu ema ülekaalukalt kõige ebalemmikum lugu. Uuspõllu paroodia oli sama jabur kui pala ise. Otsekui sümboolselt viskas selle loo ajal korra ka pildi eest.

6. Köök & Kaire Vilgats - Üürnik. Sellel lool on vähemasti loogiline ülesehitus. Kaire Vilgats ei mõju verinoore tudengineiuna päris usaldusväärselt. Üldiselt siiski võrdlemisi pentsik ja ebaeurolik lugu, tobedavõitu komejant. Pillisoolo ja lallallaatamine on siiski võrdlemisi kobe, nagu ka refräänijupp mällusööbiv. Uuspõld kehastus Jaan Pehki köögis elavaks habemikuks sundüürnikuks, kes soovis tollest vabaneda Moskvasse saatmise läbi, et hakata ise Vilgatsiga plaani pidama.

7. Rolf Jun - Freedom. Meie gei-ikoon meenutab stilistikalt Elvise ja Freddie Mercury ristsugutist. Üpris tüütu peavoolu europopp ei eristu aga millegagi massidest, evimata edulootust. Uuspõllu valgendatud hammastega ja innukalt vabadusest jahuv Rolf oli päris tabav.

8. Traffic - See päev. Unelauluna mõjuv, ent iseenesest kaunis ja ballaadlik pala. Kardetavasti siiski uinutab ka fännid magama, selmet sundida neid agaralt telefoniklahve sõrmitsema. Webxani suurlemmik. Uuspõllu klahvpillimängija oli põhjalikult pea vastu klaverit ära tagunud.

9. Ithaka Maria - One Last Dance. Rütmikas pop-pala kauni solisti esituses, aga siiski mitte piisavalt eriline, ega ka mitte hõlpsasti kaasajorisetav. Lõpupoole läheb juba tüütuks. Loole lisab samas kõvasti gruuvi stiilne kitarripiiga Piret Järvis. Uuspõllu hoogsalt eputav Maria pajatas kadunud president Slobodanist ja Lissaboni lepingust.

10. Laura - Destiny. Imelises peegelduvas kookonkleidis Laura esitatav kosmose-techno-popp meeldiks kindlasti Arno Suislepale. Aga meeldib ka suurele osale Eesti rahvast, olles üks kahest peafavoriidist. Meeldejääv ja jõulise vokaaliga pala, millel oleks kindlasti lööki ka Moskvas. Uuspõld kehastus leviteeruvaks Laura kleidiks, kes pilas Pehki pintsakut!

Hääletuse ajaks saabus lavale üllatav kooslus: punkar Villu, Karl Madis ja Reet Linna - looks "Tere, perestroika"! Vinge vana hitt uues kuues. Militsionäärist neiu taustalauljana oli hästi armas.

Žürii hääletus andis esikohti Urban Symphonyle (2), Chalice'ile (2), Ithaka Mariale, Trafficule, Köögile, Stereochemistryle (!) ja Jannele (2). Toimub täielik kaardisegamine! Võitis siiski Urban Symphony, aga teiseks tuli Traffic ja Laura favoriitpala kukkus päris kaugele!

Teine vahepala "Ma mängin teile muusikat" pakkus taas üllatavat solistikooslust (kollektiiv Pop Idiot) ning sõnu vaheldumisi maakeeles ja inglišis.

Seejärel kuvati aga žürii ja publiku koondtulemused. Tagant ettepoole: Stereokeemikud, Köök, Rolf, Chalice, Ithaka Maria, Janne, Lowry, Laura. Traffic üllatas webxani rõõmuks teise kohaga, asja pani aga kinni Urban Symphony. Teises voorus kujuneb heitlus ilmselt üsna ühepoolseks. Laura kolmandaks jäämine oli tema tiimile kahtlemata halb üllatus, Laura ise oli sootuks kuhugi kadunud, kui üks Kõrvitsatest intervjuud hakkas tegema.

2. voorus otsustab asja vaid rahvas. Hääletuse-aegseks vahepalaks pakutakse etnokollektiivi Vägilased haldjapiigaliku viiuldava solistiga. Väga südantsoojendav etteaste kõige selle ülespuhvitud eurokompoti peale. Seejärel serveeris d'n'b-kollektiiv Mutated Forms moodsakuuelise poploo "Loomeinimesed", solistiks Lenna Kuurmaa. Häälte kokkulugemise aega sisustas kärehäälset kantrirokki viljelev Bullfrog Brown (järjekordne nimes härgkonna sisaldav eesti bänd) koos Peeter Jõgiojaga.

26 475 teise vooru hääletajat tagasid poolthäälte protsentuaalse jaotuse 82-18. Ülla-ülla: võitis Urban Symphony! Traffic kurvastab oma sõnutsi täiega, samas võitjaneiud on päris keeletud. Võiduloo kordusesituse aegu avaldas webxan MSNis jõulist veendumust, et nii see kui ka kõik eelnenud võistluslood jõudsid meieni video vahendusel. Julgesin talle siiski vastu vaielda. Samas leidis temagi, et võitis kokkuvõttes kõige potentsiaalikam lugu - ses osas ei saa jätta nõustumata. Lootkem siis linnasümfoonikute edutee jätkumist Moskvas! Nii muusika kui stilistika osas on meie tänavune esilugu igatahes vähemalt kaks tuhat nelisada kolmkümmend seitse korda parem kui kreisikollektiivi viimatine vigurdus.

Täna 150 aastat tagasi

2009-01-07T01:18:00.023+02:00

Perno Postimees ehk Näddalileht
7. jaanuar 1859, lk 213-14

Järwamaalt. "Koljo mamma".

Koero kihhelkonnast kirjutab üks sõbber nenda: "Postimees, sa käid mitmed paigad läbbi, sa tead ka, et meie rahwas kurjast ebbaussust weel puhhas ei olle. Säh, rägi siin jälle üht tükkikest sest rummalusest, ehk mõnnel lähwad silmad lahti, kui kuleb ehk loeb. On seal, kus sinna ellad, selle polest parrem luggu kui meie pool, siis tänna Jummalat; agga ma arwan, et senni kui neid on, kes nõidust uskwad, senni on ka nõidasi iggalt poolt leida. Siin Koero kihhelkonnas Predi waldas ellab üks wanna naene, kedda "Koljo mammaks" hütakse ja selle wanna mulla unniko jure jookswad kerge meelsed innimessed mitmest kihhelkonnast kokko, üts kaebab sedda, teine teist hädda, wannamoor ütleb, mis mele tulleb ja rahwas uskwad tedda, nago Negrid omma ebbajummalaid. Kule mis üks mees temmast rägib, kes isse ta jures käis.

Mees ütleb nenda: "Mulle juhtus kord se õnnetus, et warga näppud süggawaste mo warra külge putusid. Kahjo olli suur ja ma teadsin, et linna tohter sesuggust hädda ei awwita. Ma kergemeelne ei teadnud ka muud nõu, kuid läksin wanna kuulsa "Koljo mamma" jure. Kes nisamma jõlledad on, nago minna sel aial ollin, need tewad sedda praego weel. Sened sigginewad koppitand mäddase ma peäl, ja nõiad rummala ebbausklikko rahwa seas. Agga nisuggused wannad kulli küned ei olle ka rummalad. Esmalt ei tahtnud wannamoor mind polegi wastowõtta, ütles, egga temma waim polle, kes teadmatta asjad peab teadma ja muud sellesarnast. Se polnud agga muud, kui õnge ligutamine, et kalla sedda ruttem ja kindlam otsa hakkab. Minna hakkasin ka otsa, agga mitte ni kõwwaste, kui wannamoor mõtles. Ta kutsus mind kambri. Seal põlles künal ja seisis üks kast polel liwaga täidetud. Liwa sees seisid 9 pu peaga nugga ja 9 pastla-nõela püsti ja terrawad otsad üllespiddi. Siin ütles häbbemata ö-kul, et ma omma veikse sõrme otsast piidin werre wälja pistma ja siis igga noa ja nõela otsa ühhe tilga werd andma. Ma tunnistan omma häbbiks: ebbausk olli mind kül senna aianud, agga mis wannamoor mo käest tahtis, olli mo süddamele ommeti liig. Mo silmad peäsid nattuke lahti, ihho hakkas wärrisema ja ütlesin: ei ma ni awwalikkult, ennast kurratile ka mitte ärra ei mü! Süllitasin ja tullin toast wälja. Kül kutsus wanna pettis nõid mind weel taggasi, aga ei läinud ennam, waid tõttasin omma teed. Nõid olli mind isse nõidusest parrandanud."" Nenda räkis mees.

Vata, armas Postimees, mis hirmsad tükkid weel keik ristirahva seas leida on! Weel tänna käiwad innimessed troppi kaupa "Koljo mamma" jures kous ja nende seas nori ja wanno, rikkaid ja waesid, nago Wilistid omma Paali ja Astaroti jures nõu küssimas ja abbi otsimas. Ja keik need nõia kummardajad nimmetawad ennast ristiinimesteks, kes Jummala koias ja altari laual ka käiwad! Wannamorile ei te se kül waljaspiddi mitte kahjo, sest nad toitwad tedda, nago linnud käggo poega pessas; agga, agga! mis ütleb Jummal sest, ja mähherdune saab vastuse andmine ollema, kui ristirahwas sähherdust um paggana tempo tewad? - Postimees, te siis uel aastal ka su lahti, kus sellesarnast kuled ehk näed, muido wõib mõnni arwata, et isse ka nikkertud kuiud kummardad ja "Koljo mammat" watamas käid."

Olgo sest se kord kül. Mõnned kirjad peawad weel teiseks korraks jäma. Egga ma postitasko lõhki wõi aiada.

Allikas: Digiteeritud eesti ajalehtede andmebaas.

Usklikkuse plussid ja miinused

2009-01-07T00:52:00.010+02:00

Käesoleva loo kirjutasin eeskätt selleks, et tutvustada paarile heale püsilugejale enda suhtumist usku ja usklikesse.

Täpsustusena olgu mainitud, et usklikkuse all pean siinses kontekstis silmas mingi religiooni pühendunud järgimist, sh selle pühakirja, põhidogmade ja rituaalide sisemist omaksvõttu ning siirast püüdu elada vastavuses usu põhimõtetega.

Niisiis, siiral usklikkusel leidub minu silmis nii häid kui halbu külgi. Iga üksikjuhtum kujutab endast nende teatavat kombinatsiooni.

Plussid

Konkreetne maailmavaateline alus elule – ei pea aega ega energiat kulutama vastavatele otsingutele.
Kindel usk jumalikku abisse pakub hingerahu, vähendab stressi, on moraalseks toeks rasketel aegadel – kokkuvõttes suurendab subjektiivset heaolu.
Eelnevast tulenev psüühiline stabiilsus vähendab riskikäitumist, destruktiivsust, haigestumise riski, suurendab keskmist eluiga.
Usk palve jõusse ja jumalikesse tõotustesse tervenemise kohta toimib efektiivse platseebona, tõhustades organismi immuun- ja reparatsioonisüsteemide tegevust ja aidates seeläbi kaasa tervenemisele.
Usk palve jõusse ja usuga kooskõlalise tegevuse („Jumalariigi töö“) moraalsesse õigsusesse lisab enesekindlust, suurendades seeläbi õnnestumise tõenäosust, läbilöögivõimet ühiskonnas.
Tihe, sõbralik ja osavõtlik suhtlus kaasusklikega edendab indiviidi sotsiaalset heaolu, tõstab enesehinnangut, pakub kuuluvustunnet.
Korrapärane religioossete rituaalide järgnemine „lisab elule pidet“ – struktureerib aega, mis suurendab turvatunnet.
Usk hauatagusesse ellu ja „õigete õndsusesse“ vähendab või kaotab surmahirmu, muudab julgemaks, tõstab enesehinnangut.
Teatud juhtudel võib usku pöördumine olla inimesele otsustavaks tõukejõuks teel raskest depressioonist, narkosõltuvusest või kuritegelikust maailmast stabiilsesse ühiskonnaellu.
Usk patuste karistamisse, Põrgusse aitab paremini taluda maailmas kogetavat kurjust.
Pühakirja käsud, keelud ja soovitused mõjuvad distsiplineerivalt, aidates vältida ennast ja/või teisi kahjustavat käitumist.
Vaimne areng läbi meditatsiooni, mõtiskluste, Pühakirja-arutelude (soodsal juhul).
Erisugused eneseteostuse võimalused: abivajajate aitamine, ürituste korraldamine, osalemine laulukooris jne.

Miinused

Enese allutamine usudogmadele, mis piiravad iseseisvat mõtlemist ning on sageli irratsionaalsed ja iganenud; samas on neis kahtlemine üldjuhul taunitav ja sageli ka karistatav.
Seeläbi vaimse arengu seiskumise, taandarengu oht, liigne konservatiivsus, soovimatus kaasa minna ühiskondlike muutuste, uuendustega.
Religioossed uskumused põhjustavad konflikte materialistliku (või valdavalt muu-usulise) ühiskonnaga – nt koolihariduse, ametikohustuste täitmise, riigi seaduste järgimise osas).
Käitumise piiramine seoses vastava usu moraalikoodeksiga, käskude ja keeldudega (kohati absurdsed piirangud, nt toitumisele, seksuaalsusele) - võib põhjustada alateadlikke pingeid, psühhosomaatilisi haigusi.
Teatud praktikad ja uskumused võivad seada otsesesse ohtu uskliku elu ja tervise (vereülekandest vm arstiabist keeldumine, „lihasuretamine“ jms).
Surve järgida ajamahukaid, küsitava väärtusega rituaale, mis takistavad ühiskonna- ja pereelu, loomulikku eneseteostust.
Suhtlusringi piiratus – sageli välditakse „ilmalike“ või „väärusklikega“ lävimist, äärmuslikul juhul viib see ühiskonnast ja perest võõrandumiseni.
Sageli surve annetada raha (kümnis) või teha tööd koguduse heaks – kaasneb kuritarvituse oht ebaeetilise usujuhi või -organisatsiooni poolt. Suur osa usuühinguid on varjatult ülikasumlikud äriettevõtted.
Fundamentalistlike usulahkude puhul võib intensiivne mõjutamine („ajupesu“) tuua kaasa tõsiseid isiksuse hälbeid, mis võivad päädida (sageli sihilikult esilekutsutud) äärmusliku käitumisega (agressioon teiseusuliste suhtes, suitsiiditerrorism, mass-enesetapud jms).
Manipuleeritavus läbi eksitava samastamise: pühendunud usklikuks kehastuva kurikavala poliitiku, ärimehe jm võimukandja suhtes kaob sageli kriitikameel (N: USA presidendid).
Mitme usundi puhul hirmu, alaväärsus- ja süütunde kunstlik õhutamine (patusus => Jumala karistuse, põrgusse sattumise oht) – põhjustab stressi, kartlikkust, alandlikkust ja äärmist kuulekust usujuhtidele.
Oma järglaste paratamatu kallutamine järgima sama usku.

Lähtudes nendest punktidest, vajab kaalumist, kas ükski suurtest religioonidest suudab vastata kaasaegse inimese ootustele ja arenguvajadustele. Siiski, hindamaks adekvaatselt usklikkuse mõju indiviidile, tuleks iga juhtumit käsitleda eraldi. Olulisteks kriteeriumideks oleksid siin näiteks:

uskumuste ja moraalikoodeksi adekvaatsus, praktiline väärtus (kas hõlbustab või pärsib eneseteostust, arengut indiviidina, üldist eluga toimetulekut);
uskliku psühholoogilise, sotsiaalse ja füüsilise heaolu tagatus;
isikliku mõtte-, sõna- ja tegevus-(valiku)vabaduse tase;
aktiivse, avatud eluhoiaku soodustamine või pärssimine;
suhtumine teiseusulistesse ja uskmatutesse, sh oma peres ja lähikonnas.

Minu kogemusi ja tähelepanekuid õppemeetodite kasutamisest

2009-01-04T13:31:00.003+02:00

Kirjalik töö õppeaines Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis, 2005

Oma 25-aastase elu- ja enam kui 18-aastase haridustee vältel olen kokku puutunud suure hulga kõikvõimalike pedagoogidega. Ja kõik nad on kahtlemata esindanud pisut erinevaid lähenemisi efektiivsele õppetööle (teatavad persoonid muidugi meeldejäävamal viisil kui ülejäänud.) Nii üldharidus- kui ülikoolis on leidunud nii õpetajakeskse passiivõppe (tuupimise) pooldajaid kui õpilases õppeprotsessi aktiivset peategelast nägevaid edumeelseid isikuid. On suhteliselt raske sellest karakterite ja tegevuste kaleidoskoobist mingeid vettpidavaid üldistusi pakkuda, ent mis puutub ülikooli, siis võin üht-teist kosta küll.

Olen 6 aastat oma „akadeemilisest karjäärist“ veetnud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Loodusained on muidugi suhteliselt pragmaatilised ja konkreetsed, nõndasamuti nagu nende kaudu edasi antavad loodusteadused isegi. Mida sa, hing, ikka diskuteerid näiteks seente paljunemise, elektrolüütilise dissotsiatsiooni või geoloogiliste kihistute üle… Seega on teatud määral vabandatavgi enamuse mu lugupeetavate õppejõudude vankumatu tava klassikalist loenguvormi eelistada. Samas oli pisut kahetsusväärne, et mõned neist ei tolereerinud oma loengute aegu vahelesegamistki (küsimuste näol). Täiesti tundmatud olid enamusele BG õppejõududest ka mitmed käesoleval kursusel esitletud võimalused loengu mitmekesistamiseks ja õppurite aktiveerimiseks. Ei mingeid vaikushetki, suminarühmi ega huviküsimusi!

Lisaks pean kahetsusega möönma, et kogu nelja-aastase õpetajaks õppimise vältel puutusime kokku vaid üksikute aktiivõppe meetoditega, ja sedagi peamiselt teoreetilises vormis meie haruharvades seminarides. Hetkel meenuvad ise läbiproovitutest praktikumid (olemuslikult loodusteadusliku hariduse lahutamatu osa, aga meil samuti ebapiisaval määral esindatud), mõistekaart, kalasabadiagramm, rühmatöö (sh mitut laadi kooslugemine), diskussioon. Aa, ühel mälestusväärsel korral sai maha peetud siiski ka dispuut – GMO-de teemal! Aga kõike seda oli kokkuvõttes siiski masendavalt vähe – isegi selleks, et vastavate õppetöö vormidega üldse lähemalt tuttavakski saada, tõhusast rakendama õppimisest kõnelemata. Valdavalt ühekordsed ja pahatihti mitte kuigi meisterlikult läbi viidud katsetused mõjusid kunstlike lisanditena ega jätnud erilist jälge ei meie püsimäludesse ega hingedesse – kardan, et seetõttu jätkub õpetajakeskse lähenemise traditsioon ka mitmete mu diplomeeritud kursusekaaslaste vahendusel – parimatele kavatsustele vaatamata… Kui nad just ise ei suuda end aktiivselt arendada-täiendada ning seeläbi ümber kehastuda raamatutarkuste pähetampijast laste loomulikul teadmistejanul tugineva õppimise suunajaks.

Tooksin selle skandaalse jutu ilmestamiseks ka paar näidet. Kahtlemata oma valdkonnas vägagi professionaalne ja lugupeetav keemik L. M. (siin ja edaspidi initsiaalid muudetud) harrastas omapärast loengutüüpi. Igaks loenguks oli tal varutud paarkümmend kilet. Ja ülekaalukas enamus neist sisaldas lõputuina tunduvaid valemite tuletamise ridasid. Küll leidus seal kreeka E-sid ja sigmasid, fiisid, tausid ja muid imevigureid! Ja meie, vaesed „looduslapsed“ (täpsemini: loodusteaduste õpetajad põhikoolis) pidime siis, endil nutt kurgus, kuulama tema veelgi hoomamatumaid selgitusi. Ja nii läbi kõigi 16 loengu! Siiski pean L. M. kaitseks tunnistama, et ta kõneles küllaltki innukalt, nii et võisime vähemalt aimata õppejõu pühendumist oma uurimisvaldkonnale. Ja meenub koguni, et ühel korral tegime suisa paaristööd – kui ma nüüd midagi segi ei aja! Lisaks lubas ta meil eksami ajal materjale kasutada – see paraku küll palju ei aidanud, sest me polnud asjast isegi nii palju aru saanud, et oleks teadnud, kust midagi otsida. Ning kolloidsetest protsessidest pole mul õnnetuseks tänini õrna aimugi…

Minu teine „näidiseksemplar“ on muidu igati mõnusa olekuga soliidses eas geograafiadotsent T. N. (taas initsiaalid muudetud), kelle ülimalt klassikaliste loengute kohta ei oskagi paha sõna ütelda. Kritiseerida võiks ehk vaid seda, et ta oli oma loetavais ainetes koostanud väga põhjalikud elektroonilised konspektid, milles leiduvat teksti loengutel praktiliselt sõna-sõnalt kordas. Selle tulemusena jäid kõigil tema loengukursustel osalejate read õige pea kurvalt hõredaks. Aga kahetsusväärsemaks osutus lugu tema eksamineerimisvõtetega. Nimelt, kuna T. N. loetavad ained on valdavalt kirjeldav-jutustava iseloomuga (riikide või majandusharude kaupa) ja kirjalikud teadmistekontrollid saavad alguse 2 mahukast küsimusest koosneva pileti tõmbamisega, siis eeldab tema eksamiks valmistumine kahte alternatiivset strateegiat. Esiteks: tuupida kõik konspekti peatükid peaaegu sõna-sõnalt pähe (mida mina ausa tudengina üldjuhul tegingi). Teiseks: kas võtta konspekt nahaalselt eksamile kaasa või siis rafineeritumal moel sellest minitrükis taskuformaadis lipikud tekitada. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et viimast viisi kasutas valdav enamus T. N. eksamitel käijatest. Üldlevinud praktikaks oli eksamiruumi täitumine juba tunnike enne toimingu algust – ranges järjekorras tagant ettepoole. Nii et viimasena saabuv ullike pidi leppima paigaga otse ajalehte lugeva lühinägeliku õpetlase vastas (kes aeg-ajalt ka lähimaid eksaminande tavatses silmitseda). Muidu kursuse ühe priimusena püsisin T. N. ainekursustel pidevalt nõrgimate seas (B-d ja C-d). Sest esiteks olen ma kombekas tudeng. Ja teiseks tavatsen kõikjale jõuda viimasel (heal juhul eelviimasel) minutil.

Kolmanda kurbliku näite pean tooma (valutava südamega, sest olen ise samal erialal bakalaureusekraadi omandanud) taas geograafide leerist. Inimgeograafia õppejõud I. V. (taas ei paljasta tema tegelikku identiteeti!) on kahtlemata heasüdamlik ja püüdlik inimene. Aga paraku oli ta enne instituuti dotsendiks tulekut töötanud vaid muuseumis teadurina. Ja seetõttu ei omanud kardetavasti märkimisväärset pedagoogilist kogemust. Viimane tõik oli selle ainekursuse informeeritumatele kuulajaile teada juba enne loengutsükli käivitumist. Aga hullemaks osutus lugu tema ainealase ettevalmistusega! Vastav eriala on küllaltki spetsiifiline, eeldades lektorilt laia üldajaloolist ja filosoofia-alast lugemust, ilmselt ka isikupärast lähenemist ning isiklikke kogemusi. Kuna aga kursuse temaatika haakus I. V. enese pikaajalise uurimisvaldkonnaga vaid serviti, siis ilmnes juba avaloengul, et tegelikult ei suuda I. V. etteantud teemal 90 minutit sisustada. Mõne sisulisema repliigi järel kandus ta ikka ja jälle oma mälestuste radadele – kord lapsepõlve, siis jälle oma kokkupuudetele mõne prominentse isikuga või Moskvas doktoriõpingute aegu tehtud vapustavatele avastustele arhiivides. Kurvastusega pean lisama, et I. V. diktsioon on üsna raskesti tabatav, mistõttu läksid needki kahtlemata toredad lood pahatihti tagumiste pinkide asukaile kaduma. Loengud algasid metoodilise 7-minutilise hilinemisega ja said valdavalt läbi juba tund pärast nominaalset algusaega. Samas, ajaloolise tõe huvides tuleb tunnistada, et ükskord korraldas I. V. ka seminari. Kuid kahjuks leidusid sellelgi mõningad vajakajäämised. Nimelt selgus, et I. V.-l on igas arutletavas valdkonnas oma vankumatu isiklik nägemus heast ja kurjast ning õigest ja väärast. Nii oli lausa füüsiliselt tajutav õpetlase solvumine ja meelekibedus, kui tudeng juhtus tema uhkusega väljapakutud tihti õige originaalse ideega mitte nõustuma! Häbiga pean siinkohal tunnistama, et kujunesin üheks ägedamaks vaidlejaks. Hiljem eksamil (mis algas auditooriumis, jätkus aga samas lähedal I. V. kitsukeses õpetlasekorteris – enne meile kohvi keetmist ja eksamiga edasiminekut pidi õppejõud nägema kurja vaeva, et vabastada oma kass veidral moel sangapidi kõhu ümber kinni kiilunud kilekotist) pidas ta mu ninakust ka meeles. Kokkuvõttes tuleb taas nentida, et õppejõu tegevusest polnud ainevaldkonna tundmaõppimisel palju tulu. Küll aga võin kiita paari tema soovitatud huvitavat raamatut!

Et aga mu senistest ülikooliõpingutest ei jääks siiski muljet kui ahastamapanevast kannatuste kadalipust vanamoodsate õppemeetodite ohvrina, siis olgu lõpetuseks toodud ka paar helgemat näidet! Anorgaanilise keemia õppejõud M. S. pidas üldteaduslikku loengukursust küll suhteliselt vanamoodsal moel (mis muidugi toona meie jaoks enesestmõistetav ja ainuvõimalik näis), kuid kasutas selles siiski rohkelt lüümikuid ja pakkus printimiseks ka elektroonilise konspekti. Ta lubas koguni end „lollide“ küsimustega katkestada ja püüdis jälgida, mil määral me kuuldut hoomata suutsime. Aga eriti meeldiva mälestuse jätsid siiski M. S. juhitud praktikumid – nende sihiks polnud mitte niivõrd meile endile uute keemiatõdede tutvustamine, kuivõrd püüdlus meid innustada oma tulevaste õpilastega rohkem keemiakatseid korraldama. Nii suutis ta igaks korraks välja võluda rea põnevaid, värvi- ja heliefekte sisaldavaid eksperimente, mille läbiviimist siis koos lihvisime. Ka oli meil vaba voli ise etteantud teemal katseid kavandada ja seejärel kaaslastele demonstreerida – M. S. jälgis toimuvat peaaegu märkamatult, ja aeg-ajalt andis sobivas kohas mõne sõbraliku juhtnööri. Mäletan, et ükskord tahtsin testida suurema koguse magneesiumipulbri oksüdeerumist – M. S. vaid naeratas oma armsal ja pisut kurblikul viisil, kui ere sähvatus kogu laboratooriumi pimestas ja isehakanud harrastuskeemiku silmnäo tahmaseks tegi. (Võib vaid kujutleda, mismoodi reageerinuks sel puhul mõni autoritaarsema stiiliga pedagoog…) Ka keemia didaktika seminarid olid väga vahvad ja õpetlikud – pidime ise üksteisele ülesandeid koostama, tihti harrastasime ka rühmatöid ja diskuteerisime, hindamatuid esinemiskogemusi andsid näidistunnid. Isegi kui üks mu loodrist kursusevend oli oma tunni ette valmistamata jätnud ja viis minutit auditooriumi ees suud maigutanud, ei saanud M. S. pahaseks, vaid palus tal kohale istuda ja järgmisel korral uuesti proovida.

Ja päris lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe edumeelse õppejõu – täpsemini pedagoogika vallas tegutseva N. L. Tema on võtnud oma südameasjaks tagada, et Eesti kõrgkoolidesse ilmuks üha rohkem õppejõude, kes suudaksid tudengites äratada uudishimu ja entusiasmi, ärgitada neid aktiivselt suhtlema nii omavahel kui endiga, suunata rakendama kõiki meeli, ihuliikmeid ja väikesi halle rakukesi parasjagu käsitletava probleemi lahendamise teenistusse. Ja mis iseäranis vahva – ta on suutnud kõik oma kavalad õpetused edastada ise tudengite peal just neidsamu viise rakendades! 18 aastat kestnud passiivõppe produktina (hüva, võib-olla liialdan nüüd pisut) suhtusin algul sellisesse interaktiivsesse õpikeskkonda kerge kõhedusega. Vahepeal mäletan end koguni mõtlemast: „Mida ma siin ometi teen?!“ Aga imekombel suutis N. L oma sõbraliku ja laheda olekuga kõik mu hirmud hajutada ja panna mind õppetööd täiel rinnal nautima. Kusjuures jutt käib minu esimesest nii pentsikust ainekursusest, mida ei saa isegi korralikult määratleda – on siis tegu loengu, seminari või sootuks millegi muuga! Ketserlik lähenemine väärikate akadeemiliste seinte vahel – aga vägagi värskendav! Ja mis kõige olulisem: pirakas hulk kogemusi ja teadmisi, mille abil edaspidi ka enda tulevasi (üli-)õpilasi „raputama“ asuda!

Oma senisele praktikale truuks jäädes ma loomulikult ei paljastaks N. L-i isikut. Aga õhus võib hoomata peatseid rabavaid muutusi Eesti kõrgkoolide õpetamisparadigmas!

Head uut aastat!

2009-01-01T01:32:00.008+02:00

Alles see oli, kui siinse blogi kaudu 2008. aastaks häid soove jagasin. Ja juba ongi too aasta olevikuraja ületanud ning ajalukku vajunud! Suures plaanis ei osutunud 2008 paraku nii positiivseks, kui, usun, me kõik eelmisel aastavahetusel lootnud oleksime. Sellesse aastasse mahtus globaalselt nii mõttetuid sõdu ja muid vägivallatsemisi, laastavaid looduskatastroofe kui ka suur ülemaailmne finantskriis, mis sujuvalt kasvas üle majanduskriisiks.

Eestiski kulges aasta teine pool suhteliselt pessimistlike meeleolude tähe all - kinnisvaramulli lõhkemise "lööklaine" kandus peagi ka teistesse majandussektroritesse, sundides kärpima kulutusi pea kõigis eluvaldkondades ja paisutades kiiresti tööpuudust. Kusjuures suurem pankrotilaine arvatakse meile saabuvat alles uuel aastal.

Sellel hallikal foonil jäid paljudel märkamata mitmed julgustavad märgid, nagu näiteks sündimuse tõus ja suremuse langus, liiklussurmade arvestatav vähenemine, rõõmustavad arengud kodanikualgatuse vallas (kevadine "Teeme ära" prügikampaania, ülev ja innustav öölaulupidu "Märkamisaeg" jmt). Suurt perspektiivi silmas pidades tuleb positiivseks lugeda ka hoogustunud korruptantide paljastamist. Samuti suutis Eesti vältida 2007. a aprillis asetleidnud sündmuste kordumist - loodame, et rahvuspingete hari sai sellega ületatud ja järgnevatel aastatel võime tunnistajaks olla aeglasele, kuid vääramatule lõimumine eestlaste ja siinsete vähemusrahvuste vahel.

Ning ega majanduskriiski avaramalt käsitledes vaid negatiivset mõju oma. See sunnib inimesi pärast mitmeaastast materialismi võidukäiku taas suuremat tähelepanu pöörama mittemateriaalsetele väärtustele - perekonnale jt lähedastele, ühiskondlikule hoolivusele, vaimsusele. Nagu rõhutas ühel hiljutikuuldud loengul Mai Väljataga: igaühe isiklik mõttelaad määrab, kas inimene langeb majanduskriisi ohvriks või suudab selle sujuvalt ületada.

Rahvusvahelisel areenil toimus aastal 2008 teisigi tähelepanuväärseid arenguid. Neist tõusevad ilmselt esile presidentide vahetumised USAs ja Venemaal, Vene-Gruusia sõda ja jõulude aegu uue hooga lahvatanud Iisraeli-Palestiina relvakonflikt. Omasoodu jätkus ka "terrorismivastane sõda", mida ilmestasid vagade põuepommarite hirmuteod mitmel pool Aasias.

Kui USA uuelt presidendilt võib vastavuses tema peamise kampaanialoosungiga tõesti mõningaid muutusi oodata (ehkki ka demokraatlik partei viskleb suurkorporatsioonide lõa otsas), siis venelaste kääbuskasvuline "karuke" sipleb üsna abitult peaminister Putini lõa otsas. Siililegi on selge, kes tegelikult Venemaad valitseb. Putini aasta suursaavutuseks oli osavalt provotseeritud sõda Gruusiaga, mis võimaldas tülikatele kaukaaslastele koha kätte näidata - kaua poliitilises vaakumis püsinud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näivad nüüd kindlalt Venemaa haardesse libisevat. Aasta lõpu muutis morniks Lähis-Idas puhkenud sõda, mis ei ilmuta siiani rahunemise märke. Võib eeldada, et Iisraeli jõhker teguviis sünnitab islamistide seas vaid uusi märtreid ja jumalikke kättemaksjaid.

Rahvusvahelises majanduselus väärib märkimist paralleelselt majandusprobleemide süvenemisega aset leidnud nafta hinna jõuline langus, mis Eestis avaldus bensiini märgatava odevnemisena. Finantskriis andis samas kabelimatsu Islandi majandusele, mille põhjalaskmises oli oluline roll Suurbritannia valitsusel. Meie naaber Lätigi sattus suurtesse raskustesse, hõlpu ei olnud samas, tõsi, ka maailma suurriikidel. Aasta 2009 peaks analüütikute meelest mööduma kriisi järellainetuses, mis avaldub kõigis majandussektorites.

Kõike seda arvesse võttes jääb mul soovida uuelt aastalt Eestile ja eestlastele:

usku, lootust, kannatlikkust ja kainet meelt
tegelike väärtuste aussetõstmist ja pseudoväärtuste kadu
võltsi ja labase asendumist siira ja sügavaga
negatiivsuse asendumist positiivsusega
nutikat säästmist ja levivat rohelist mõttelaadi
hädasolijate märkamist ja aitamist
toredaid ja tulemuslikke ühistegevusi
ilusaid ilmasid ja head põllusaaki.

Maailmale ja inimkonnale tervikuna soovin:

teadlikkuse ja vastutustunde kasvu nii üksikisikute kui valitsuste tasandil
üksmeelt ja solidaarsust majanduslike raskuste ületamisel
suuremaid isikuvabadusi ja taanduvat totalitaarsust
kriisi-rusudest kerkivat uut ja õiglasemat finants- ja majandussüsteemi
sõjakollete hääbumist ja osapoolte leppimist
vaesuse, viletsuse, vägivalla ja globaalse kuritegevuse leevenemist
emakese looduse armulikkust nii ilmastiku kui tektoonika osas
üldise vastutustunde kasvu keskkonna suhtes ja uusi lahendusi selle säästmisel

Igaühele, sealhulgas oma headele püsilugejatele-kommenteerijatele ja ka iseendale soovin aastaks 2009 hingerahu ja optimismi, õnne ja armastust, tervist ja teotahet, edu ja küllust, selle käigus ka arengut Inimesena.

Kõlbeline kasvatus - teooria ja tegelikkus

2008-12-31T03:50:00.005+02:00

Teaduslik essee õppeaines Kasvatusteooria ja arengupsühholoogia II (2006)

Inimene vajab sisemisi eeskirju, mis aitavad elus sageli ette tulevate moraalsete dilemmade puhul valikuid langetada. Moraaliabsolutistid usuvad, et on võimalik välja eristada universaalsed, üldinimlikud eetilised normid, mida kõik kultuurid tunnustavad. Relativistid vaidlevad neile vastu, et moraal ja eetika on suhtelised, ajas ja ruumis muutlikud, kultuurispetsiifilised (Pojman, 2005). Sõltumata meie isiklikust positsioonist antud küsimuses peame aga tunnistama, et kõlbeline (ka eetiline ehk moraalne) kasvatus on terves maailmas ja läbi ajastute püsinud kasvava põlvkonna eluks ettevalmistamise olulise osana. S. Kera defineerib kasvatuse konservatiivsel viisil kui täiskasvanu sihiteadliku mõjuavalduse kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas (2004). Kõlbeline kasvatus tähendab seega arusaamade ning hoiakute kujundamist (vastavalt siis absoluutsest või antud ühiskonnas/kogukonnas kokku lepitud) heast ja kurjast, õigest ja väärast, samuti kasvandike kõrvalejuhtimist halbadest tegudest ning suunamist tegema häid ja õigeid tegusid. Eesti kasvatusklassik Peeter Põld on selle sõnastanud nii: kõlblusõpetuse eesmärgiks on kõlbla arusaamise ja vastava teotahte äratamine (1932). Illinoisi ülikooli professori L. P. Nucci (2004) arvates on aga moraalse kasvatuse eesmärgiks suurendada tõenäosust, et õpilased areneksid moraalselt käituvateks inimesteks, kes töötaksid ühiskonna kõlbelise struktuuri parandamise nimel.

Kuidas on Eestis viimase sajandi vältel neid sihte järgitud? Kuni viimase ajani oli eestlastele sisemise moraalse kompassi seadistamisel abiks ühiskond. Esimesel iseseisvusajal valdas meil kristlik moraalikäsitlus, seda kultiveerisid nii koolid kui pühapäevakoolid, samuti anti kristlikke väärtusi edasi kodukasvatuse vahendusel. Nii saadi aegsasti selgeks kümme käsku ja kristlik armastuse- ja andestamise-õpetus. Alates aastast 1928 oli Eesti koolides kõlblusõpetus kohustuslikuks õppeaineks. Peeter Põld leiab oma klassikalises teoses „Üldine kasvatusõpetus“ (1932), et see õigustas ennast: kõlbelist kasvatust tuleb tema hinnangul teostada läbi kõigi kooliainete, aga süstemaatilise kõlbelise arusaama kujundamiseks ka eraldi õppeainena. Pedagoogilises kirjanduseski oli kõlbeline kasvatus üheks keskseks teemaks, hõlmates näiteks suure osa ka viimatimainitud teosest. Valitses eetiline absolutism, mida väljendab mõjusalt taas Põld (1932): Kõlblus algab alles seal, kus kindel meelsus tegevust juhib, kus olemas teadvus selle kohta, et juhtmõtted, mille järele käiakse, vastavad sellele, mis peab olemas olema, mis kõigile inimestele kohustav. Meie aluseks võib seega siis olla absoluutne eetika, eetika, mis üles seab ja kohustavaks teeb normid, mis maksavad igal ajal ja üldiselt. Sellise omaaegse kindlameelsuse tulemusena võib tänini vestlustes kuulda harda alatooniga lausutavaid fraase „tõeline eestiaegne härrasmees“ ning „eestiaegne kasvatus“. Toonasest vankumatust absolutismist on inspiratsiooni leidnud ka mitmed praegused kasvatusteadlased, nii leiab Maie Tuulik (2005): Reegel “õige” ja “vale” kohta, loomusund või ükskõik, kuidas seda ka nimetada, peab nii või teisiti olema reaalne – ta peab eksisteerima tegelikult, mitte meie ettekujutuses.

Samas, moraalset vaakumit ei tekkinud ka vahepealsel okupatsiooniperioodil. Nõukogude perioodil asendas kristliku moraali ühiskonna huve indiviidist kõrgemale seadev, töö-eetikat tähtsustav ja individuaalset sfääri tagaplaanile jättev sotsialistlik paradigma (Pilli, 1995). Samas tundub, et ehkki kasvatuse ideoloogiline alus vahetus, jäi moraali sügavam olemus suhteliselt muutumatuks (tõsi, suurema rõhuasetusega kollektiivi kujundamisele ja töökultuuri edendamisele). Nii kuulutab üks omaaegne trükis: Kommunistlik moraal sisaldab kõike seda parimat, mida rahvahulgad on aastatuhandete jooksul välja töötanud, mis töölisklass ja marksistlik-leninistlik partei on võitluses ekspluateerimisest vabanemise eest, võitluses sotsialismi võidu eest välja arendanud (Lukas, 1968). Läbi kogu nõukogude aja ilmus rikkalikult brošüüre ja artikleid kõlbelise kasvatuse teemadel, koolides seisis aukohal paiguti üpris piibellikuna mõjuv kommunismiehitaja moraalikoodeks. Kokkuvõttes eetiline absolutism meie kasvatuses jätkus, ehkki võib vaielda, kui tõsiselt seda ja selle ebameeldival viisil teisenenud ideoloogilisi aluseid aktsepteeriti.

Nõukogude ikkest vabanemine tõi esialgu kaasa „eestiaegsete“ kristlike väärtuste innuka taasavastamise. Peagi sai aga selgeks, et maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud. Usuline puhang vaibus ja aegamööda on omaks võetud Lääneriikides juba ammu valitsevad individualistlikud, materiaalsete hüvede hankimisele ja tarbimisele keskendatud väärtushinnangud. Nii ei leidu tänases riiklikus õppekavas ei kõlblusõpetust ega ka sellele lähedast ja P. Põllu poolt samuti kõrgelt hinnatud religiooniõpetust. Traditsioonilisi kõlbelisi väärtusi kohtame vaid riikliku õppekava ja kooliõppekavade üldosades, samas puuduvad ühesed ettekirjutused ja hindamisabinõud, saamaks selgust, kuidas ja mil määral vastavad eesmärgid on teostatavad. Üldjuhul ei peeta neid ka vajalikuks, leides, et kogu ümbritsev keskkond ja ühiskond edastavad niigi õpilastele piisaval määral kõlbelisi norme ja põhimõtteid. Nii väidab Külli Keerus (2005): Moraalselt toimima õpitakse sünnist surmani ning kool on selles protsessis üks lüli – oluline, kuid mitte ainus. Ta ei pane erilist rõhku õpilaste moraalsuse spetsiaalsele edendamisele tunniplaani raames: Moraalse toimimise nõuded saavad inimesele selgeks kodus antavate käskude-keeldude või soovituste kaudu, oma kogemuse kaudu, aga kindlasti ka eeskujusid jälgides ja järgides. Moraalne areng toimub pidevalt ja see, kas erilist moraaliõpetuse tundi on üldse vaja või mitte, on diskuteeritav. Samas tõstab Keerus sotsiaalse õppimise paradigma kohaselt esile õpetaja isiksuse rolli eeskujuna kõlbelisuse edendamisel.

Viimasel kümnendil on kõlbeline kasvatus muutunud Eestis peaaegu et tabuteemaks. Seda peegeldab ilmekalt kasvõi veebiotsing Eesti populaarseimas otsingumootoris www.neti.ee, kus vastav märksõna andis kõigest 34 viidet – neistki enamus seonduvalt debatiga religiooniõpetuse üle (mida valdavalt tõlgendati kui usuringkondade salakavalat katset õõnestada moodsa ühiskonna alustalasid). Tundub, et arutlus hea ja halva, õige ja väära üle ei ole meie ilmalikus, materialistlikus, postmodernses, individualistlikus, relativismi ja tolerantsust propageerivas ühiskonnas enam aktuaalne. Parimal juhul antakse mõista, et kõlbeline kasvatus tuleks realiseerida pigem varjatud õppekava vormis, läbi õpetajate isiksuste ja pedagoogilise tegevuse. Samas ei saa öelda, et kasvatuse temaatika tervikuna oleks uuel iseseisvusajal unarusse jäetud. Sel alal on ilmunud suur hulk artikleid, artiklikogumikke ja tervikteoseid – samas valdavalt kujutavad need endast kas abstraktseid üldfilosoofilisi arutlusi või mingi elanikkonnagrupi spetsiifilist laadi uuringute kirjeldusi. (Tõsi, mõnevõrra näib kõlbelist kasvatust asendavat sellega haakuv, ent sisult laiem väärtuskasvatuse mõiste, andes otsingumootoris 115 vastet ja olles esindatud koguni vastavalt pealkirjastatud artiklikogumiku näol).

Eelnevast kerkib loogiline küsimus: kas niivõrd järsk kõlbelise kasvatuse kärpimine koolides on Eesti noorsoole mõju avaldanud? Meediasõnumid noorte poolt sooritatud vägivaldsetest kuritegudest, teismeliste seas massilisest mõnuainete pruukimisest, seksuaalkäitumise muutustest, enesetappudest jne viitab tõepoolest võimalusele, et noorsugu vaevleb moraalses kriisis. 1998. aastal nentis Sirje Priimägi noorte seas levivat väärtuste fragmentariseerumist: noorte eluväärtustes ja -eesmärkides on raske eristada integreerivaid põhisuundi. Samal aastal läbiviidud uuring Eesti kooliõpilaste eetiliste väärtuste selgitamiseks (Pilli, Maandi, 1998) kinnitas, et ka meie noored on omaks võtnud postmodernismile omase rõhuasetuse subjektiivsele heaolule (omakasu moraali). Lisaks väljendas Eesti noorte seaduskuulekus kaldumist omakasu, mitte seaduste täitmise poole. Nii lähtutakse käitumises varasemast enam hetkeimpulssidest, afektidest, mis sageli viib isiklike kannatusteni ja ühiskonna jaoks ebasoovitavate tagajärgedeni (Kuurme, 2003). Kõik noortega seotud sotsiaalsed probleemid ei ole loomult küll kõlbelist laadi, omades komplekssemat laadi põhjusi, samas seostatakse näiteks USAs võimalikke lahendusteid jällegi üha enam kõlbeliste ja ühiskondlike väärtuste õpetamisega koolides (Murray, 2001). Meilgi on Tiiu Kuurme kahetsenud süsteemse kõlbelise kasvatuse kadumist koolidest ja sellest võrsunud massilisi kasvatamatuse ilminguid, nentides: Kasvatuse tagasituleku ainus lootus näib olevat kannatused ja veel suuremad kannatused, mis lõpuks arusaamale viivad, et vahest saab veel ainult kasvatusest abi (2003). Samas näitavad uurimused, et Eesti lapsevanemad ootavad koolilt jätkuvalt enda järeltulijate moraalse palge kujundamist, tõsi küll, eeskätt moodsatest eetilistest tõekspidamistest lähtudes. Väärtustest ja oskustest, mida kool peaks lastes arendama, osutusid ülekaalukalt hinnatuimaks eetilised väärtused: sallivus, austus, inimlikkus (eriti just naiste seas). Järgnesid mitmesugused praktilised ja sotsiaalsed oskused (töö- ja suhtlemisoskus, ettevõtlikkus jne), samas mitmesugused traditsioonilised väärtused nagu aususe, kodumaa, tervise, perekonna ja kultuuri väärtustamine jäid pingerea lõpuossa (Heinla, 1999).

Kui me aga tõesti soovime (kõlbelist) kasvatust kooli tagasi tuua, nagu igatseb T. Kuurme ja soovivad lapsevanemad, millest tuleks siis lähtuda? Arvestades kristliku eetika vastuvõetamatust valdavale osale tänasest ühiskonnast (ja unustades, et igapäevaelus üldjuhul jätkuvalt toimitakse selles sisalduvate universaalsete printsiipide kohaselt), ei ole ilmselt kohane tagasi pöörduda „eestiaegse“ kõlblusõpetuse ega P. Põllu soovitatud meetodite juurde. Pigem oleks otstarbekas tugineda vahepeal arengupsühholoogias asetleidnud edusammudele.

Kõlbelise kasvatuse kaks klassikalist teoreetikut on arengupsühholoogid Jean Piaget ja Lawrence Kohlberg. Neist esimene käsitles moraalset arengut lapseeas, eristades varasema heteronoomse kõlbelise põhjendamise astme (jäigalt tuginedes reeglitele ja kohustustele, autoriteedile kuuletumisele, tähtsustades enam tegevuse tagajärge kui selle aluseks olnud kavatsuse iseloomu) hilisemast autonoomsest (s.o võime hinnata reegleid kriitiliselt ja kohaldada neid selektiivselt parimas vastavuses õigluse, vastastiku austuse ja koostöö põhimõtetega). Piaget uskus, et igasugune areng saab alguse tegevusest – indiviidid konstrueerivad oma teadmise maailmast läbi kokkupuudete keskkonnaga. Ta ei toetanud sotsioloog Emile Durkheimi ideed, et moraalne areng on grupikuuluvuse ja sellega seonduva suhtluse loomulik tulemus, et lapsed lihtsalt õpivad ära ja internaliseerivad grupinormid. Piaget’ meelest määratlevad indiviidid moraali enda jaoks iseseisvalt. Sellest tulenevalt nõudis ta õpetajatelt võimaluste tagamist, et õpilased võiksid avastada moraalipõhimõtted probleemide lahendamise kaudu, selle asemel et saada normide osas indoktrineeritud õpetaja poolt (Murray, 2002). Samas, olles mõningal määral kursis Eestis kehtiva riikliku õppekava ja õpikutega, on raske näha, kuhu seda laadi sihiteadlik moraalsete probleemide lahendamine võiks mahtuda. Muidugi kerkib sarnaseid probleeme esile ka reaalses koolielus, nende puhul puudub aga tavaliselt piisav võimalus diskussiooniks ja reflektsiooniks. Ka on reageeringud sarnastele situatsioonidele sageli juhuslikku laadi, tulenevalt probleemi „lahendava“ pedagoogi isiklikest moraalsetest arusaamadest ja tõlgendusviisidest. Eesti pedagoogika suurkuju H. Liimets on aga öelnud: Kasvatav õpetamine eeldab väga täpset ja konkreetset eesmärgiseadet. Eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma kindlate üldsuundade ja tegevusprintsiipideta, mis kergendavad lahenduse leidmist keerulistes ja kiiresti muutuvates õpetussituatsioonides (1998).

L. Kohlberg arendas ja täpsustas Piaget’ tööd, pannes aluse kaasaegsele moraalse arengu psühholoogia alasele debatile. Kooskõlas Piaget’ga leidis ta, et lapsed kujundavad oma mõtteviisi läbi kogemuste. Samas pikendas Kohlberg ajaliselt moraalse otsustuse arengut, eristades selles 6 täiskasvanuikka ulatuvat etappi (1969) ja jaotades need omakorda kolmeks tasandiks: prekonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne tasand. Läbi nende avardub indiviidi moraalne suunitlus enesekesksuselt vastastikuste huvide tunnustamise ning sotsiaalsele rühmale ja ühiskonnale omaste reeglite ja kokkulepete tähtsustamise kaudu reegliülese, universaalsetest eetikaprintsiipidest lähtuva moraalini. Kohlbergi teooria esimesed 5 etappi on leidnud kinnitust hilisemate longituud- ja kultuuridevaheliste uuringute toel. (Murray, 2002).

Lähtudes oma leidudest, kritiseeris Kohlberg traditsioonilisi kõlbelise kasvatuse praktikaid, mille kohaselt moraalse käitumise ja iseloomu aluseks on teatud väärtuste ja vooruste komplekti omandamine. Samas ei paku selline lähenemine juhtnööre, määratlemaks, millised voorused on väärt kohaldamist. See lõpeb pahatihti väärtuste juhuslikku laadi kohaldamisega eri õpetajate poolt. Kohlberg uskus, et moraalse käitumise kujundamise aluseks peaks olema pigem keskendumine moraalse arengu staadiumitele. Siit tulenevalt on kõlbelise kasvatuse eesmärgiks õhutada indiviidi arendama endas välja järgmist moraalse otsustuse etappi (sarnaselt Piaget’ käsitlusele akommodatsioonist ja Lev Võgotski lähima arengu tsoonist). Nii soovitas Kohlberg õpetajatel suunata lapsi arutlema seesmiste vastuolude üle nende moraalse põhjendamise tasandis. Peamiselt toimub see moraalsete dilemmade esitamise kaudu, kus õpilased peavad määratlema ja õigustama moraalse draama tegelase toimimisviisi. Diskussiooni kaudu suunatakse õpilasi seejärel märkama vastuolusid erinevate lahenduste juures, mis ei tugine õigluse ja aususe printsiipidele. Hiljem soovitas Kohlberg moraalikasvatuse piisava praktilise konteksti pakkumiseks senisest enam siduda kogukonnaga, tema ideede toel tekkis USAs rida õpilaste demokraatlikul omavalitsusel põhinevaid kommuunikoole (Murray, 2002).

1970. aastatel hakkasid longituuduuringuist ilmnema anomaaliad Kohlbergi astmete järjestuses. Algul püüti neid ületada astmete kirjelduste kohendamise teel, teised teoreetikud aga leidsid, et kohendada tuleks teooriat ennast (Murray, 2002). Praeguseks ongi kõlbelise kasvatuse teoreetiline käsitlus veelgi rikastunud, nagu ka praktiliste soovituste arsenal. Vastav varasalv ootab meilgi avastamist. Aga see ei juhtu enne, kui siinsetes koolides taas tõsisemalt kasvatusega tegelema asutakse.

Kasutatud kirjandus:

Heinla, E., 1999. Lapsevanemate nägemus koolikeskkonnast õpilaste väärtuste kujundajana. Kogumikus: Haridus- ja kasvatusväärtused ühiskonnas. (Toim. I. Kraav, J. Mikk.) Tartu Ülikooli pedagoogika osakonna väljaanne nr 9. Tartu. Lk 27–32.
Keerus, K., 2005. Kutse-eetika koodeks – kas retseptiraamat? Haridus, 10, lk 19–21
Kera, S., 2004. Üheskoos teel. Lapse arengust ja kasvatusest. Tallinn: Ilo.
Kuurme, T., 2003. Kasvatuse võim ja võimetus. Valitud esseed kasvatusest. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Liimets, H., 1998. Kuidas õppeprotsess kasvatab? Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Lukas, E., 1968. Laste moraalse palge kujundamisest. Tallinn: Valgus.
Murray, M. E., 2002. Moral Development and Moral Education: An Overview. Department of Psychology, University if Illinois at Chicago Internetis: http://tigger.uic.edu/~lnucci/MoralEd/overview.html
Nucci, L. P., 2004. Education in the moral domain. Cambridge University Press.
Pilli, E., 1995. Kasvatuse teoreetilisi ja praktilisi probleeme. Kogumikus: Arenev isiksus muutuvas maailmas. Konverentsi teesid, 10. – 11. november 1995. Tartu Ülikooli Pedagoogikakeskus, Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts, Eesti Lugemise Ühing. Tartu. Lk 54-56.
Pilli, E., Maandi, E., 1998. Eesti noorte eetilistest väärtustest. Kogumikus: Väärtuskasvatus. Artiklite kogumik. Tartu Ülikooli pedagoogika osakonna väljaanne nr. 6. (Toim. J. Mikk.) Tartu. Lk 17–36.
Priimägi, S., 1998. Väärtuste fragmentariseerumine pedagoogilise probleemina. Kogumikus: Väärtuskasvatus. Artiklite kogumik. Tartu Ülikooli pedagoogika osakonna väljaanne nr. 6. (Toim. J. Mikk.) Tartu. Lk 110–116.
Pojman, L. P., 2005. Eetika. Õiget ja väära avastamas. Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
Tuulik, M., 2005. Kõlbluse sisu. Haridus, 2.

Lapsekeskne kool ja ühiskonna eesmärgid hariduses

2008-12-23T02:35:00.003+02:00

Essee õppeaines Pedagoogiline eetika, 2006

Lapsekeskse, humanistliku pedagoogika rajajaks peetakse enamasti Prantsuse valgustusliikumise suurkuju J. J. Rousseau´d. Juba tema, nagu ka kõik ta hilisemad mõttekaaslased ja ideede praktiseerijad, on rõhutanud printsiipi: pedagoogi ülimaks sihiks ja moraalseks kohustuseks on mitte niivõrd ühiskonna huvide teenimine (mis ei pruugi olla ideaalne mõõdupuu) kuivõrd hoopis lapse kui isiksuse arendamine, tema vajaduste rahuldamine - seeläbi tavaliselt lootes pikemas perspektiivis ühiskonda parandada (Hytönen 2000: lk 14). Selle sihi saavutamiseks tuleb kogu õppe-kasvatustöö rajada laste enesesuunamisvõimele ja „looduslikele arengujõududele“ (Ibid., lk 13). Kellelgi pole õigust last millekski sundida ega teda karistada – kõik koolis toimuv peaks olema vabatahtlik. Rousseau jälgedes on käinud rida pedagoogika ajaloo suurkujusid, alustades J. Dewey, R. Steineri, M. Montessori ja C. Freinet´ga – siit on alguse saanud traditsioonilisele, õpetaja- ja ühiskonnakesksele kooliõpetusele visalt alternatiivi pakkuda püüdev pedagoogiline mõte. Meie sajandil on seda väljendatud näiteks nõnda: õpilased, kellele antakse vabadus uurida erinevaid valdkondi vastavalt oma isiklikule huvile ja kelle püüdlusi lahenduste otsimiseks toetab mõistev juhendaja, saavutavad lisaks kõrgematele akadeemilistele tulemustele ka tõhusama isiksuse arengu: paindlikkuse, enesekindluse ja sotsiaalsed oskused (Cookson Jr, 2001). Aga kas haridussüsteemi lähtumine vaid lapse hetkehuvidest on ikka mõeldav tema enda tuleviku ja ühiskonna kui terviku toimimise seisukohast? Järgnevalt püüdkemgi vaadelda lapsekeskse pedagoogika ideid ühiskondlike eesmärkide valguses ja siduda neid ka eetiliste printsiipidega.

Alustuseks võiksime tõstatada küsimuse, kas ja mis east alates on laps sedavõrd terviklik, teadlik isiksus, et tema enese valikuid ja huvisid võib võtta kasvatusliku absoluudina. Tõtt-öelda tundub radikaalne lapsekesksus veelgi äärmuslikum kui Kanti absolutism – viimase kategooriline imperatiiv väljendab usku, et universaalse moraalitõeni on oma mõistuse abil suuteline jõudma iga täiskasvanud inimene (Pojman 2004: lk 224). Teisalt näib aga äärmuslikke lapsekeskseid suundi kaudselt õigustavat ka äärmuslik eetiline relativism (eetiline egoism). Selle lähenemise kohaselt peaks iga inimene saama teha kõike, mis vastab parimal viisil tema isiklikele huvidele (Rachels 1999: lk 176). Seega on moraal ja eetika iga inimese jaoks täiesti individuaalsed ja õpetajal puudub igasugune õigus lastes mingeid, olgugi üldaktsepteeritud väärtusi ja printsiipe kinnistada. Tõsi, vaevalt, et päris niisuguse lähenemisega nõustunuks ükski eelmainitud pedagoogika suurkujudest. P. Gardner (1993: lk 94) on veenvalt argumenteerinud, et tegelikkuses on enamus inimesi, ja ilmselt ka haridusvaldkonnas tegutsejaid, vaatamata selle sõna praegusele ebapopulaarsusele siiski absolutistid. Nõnda leidsid ka lapsekeskse pedagoogika alusepanijad, et võimalikult suure vabaduse andmine õpilastele on vajalik universaalset laadi sisemiste jõudude äratamiseks, seda nii maailma mõistmise, oskuste omandamise kui ka moraalse küpsemise tagamiseks. Üldinimlikud eetilis-moraalsed põhiväärtused on enamiku lapsekesksete suundade puhul olnud kaugeltki mitte vähem tähtsustatud kui traditsioonilises, peavoolu pedagoogikas.

Otsides lapsekeskse pedagoogika moraalifilosoofilist õigustust, saame minna veelgi kaugemale, pedagoogika fundamentaalse filosoofilise probleemi juurde. Nimelt: kas laps on sündides tõepoolest keskkonna poolt täiskirjutamist ootav tabula rasa, nagu väitis J. Locke, või peituvad tema sisemuses tärkamiseks vaid õiget aega ja soodsaid tingimusi ootavad teadmiste ja moraalitunnetuse alged, nagu uskus Platon ning on eelmisel sajandil leidnud ka Steiner, Montessori ja rida teisi lapsekeskse lähenemise pooldajaid? Sellelt fundamentaalselt aluselt tõstatuvad ka otsesed eetikaga seotud küsimused. Teaduse areng on pannud Lääne ühiskonna aegamisi hülgama kaua valitsenud platonlikku käsitlust universaalsetest ideedest. Samas, kui mõistame last „puhta lehena“ kelles ei leidu mingeid loomupäraseid või jumalikke moraalseid kategooriaid ega kaasasündinud ideid, siis aktsepteerime ühtlasi ka moraalirelativismi (konventsionalismi). Viimase idee on Rachels (1999, pp 76) sõnastanud järgnevalt: Õige teguviis on järgida reegleid, milles ratsionaalsed, eneseteadlikud inimesed suudavad kokku leppida vastastikuse kasu saavutamiseks. Nagu kõik muugi, muutub ka laste koolitamisega seonduv seeläbi ühiskondliku kokkuleppe küsimuseks, suunates õpetajaid lähtuma eeskätt ühiskonna kui terviku ootustest ja vajadustest. Oluline on õpetada lapsed järgima ühiskonnas üldtunnustatud põhimõtteid, varustada nad kogukonna nõudlusele vastavate teadmistega; loovusele ega isikupärale ei jäta niisugune ideoloogia palju rohkem kohta kui varasemad, pealtnäha jäigemad absolutistlikud ideed. Nii ei saa me enam leida alust ka lapsekesksetele taotlustele.

Tegelikkuses ongi enamiku riikide peavoolu pedagoogika viimastel sajanditel vaikimisi lähtunud just eelmainitud arusaamast. Tõsi, viimastel aastakümnetel lisandub sellesse ideoloogiasse üha enam mööndusi areneva bioloogiateaduse kaudu. Tänapäeval teame juba, et inimaju teatavad piirkonnad on evolutsiooniliselt kohandunud erinevat laadi teadmiste ja oskuste (näiteks keeleliste, kinesteetiliste ja matemaatilis-loogiliste protsesside) koordineerimiseks, samuti määrab arenguvõimete ülempiiri (andekuse lae) üldjuhul ära igaühe spetsiifiline geenikomplekt. (Muidugi, ka Locke möönis, et inimmõistuse vahatahvel võib olla nii kõvemast kui pehmemast materjalist.) Kognitivistlikud psühholoogid alates Piaget’st (kes muide algselt oli bioloog) on aidanud selgitada indiviidi sisemist arenguloogikat, leides, et lapse areng toimub üldjuhul geneetiliselt ettemääratud, sisemiselt lülituvate astmete kaupa ja vastavalt tuleks kavandada ka õpetamine. Juba Aristoteles väitis, et inimeses on hea eeskätt hinge aktiivne püüdlus vooruslikkuse poole (Rachels, pp. 175). Samas on vaieldud mitmesuguste vooruste, nagu näiteks altruismi, kaastunde, hoolivuse bioloogilise aluse üle – me ei tea päris kindlalt, kas ja kuivõrd meie moraalsus on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon või inimloomuse olemuslik – olgugi siis vaid evolutsiooniliselt arenenud – osa. Kahtlemata on aga bioloogiline arengukäsitlus andnud taas rohkem õigustust lapsekesksele lähenemisele, rõhutades, et me oleme põhiolemuselt ühtaegu sarnased, aga ka unikaalsed.

On ilmne, et ühiskonna kui terviku tõhusaks ja jätkusuutlikuks toimimiseks peab kool kaasa aitama teatavate vooruste arengule lastes, samuti võimaldama neile iseseisvas elus ja ühiskonnas toimetulekuks tarvilikke hoiakuid, teadmisi ja oskusi (vastavuses igaühe individuaalsete eeldustega). Samas, millised need edasiandmiseks piisavalt väärtuslikud „ideed“ peaksid olema ja kuidas need lapseni või laps nendeni peaks jõudma – siit algab haridusdebati üks tulisemaid vaidlusteemasid. Üldiselt lähtub haridussüsteem lapsekesksetest ideedest piirini, kus lapse vajadused veel seonduvad ühiskonna vajadustega. Kooli täielik lapsekesksus ei vasta ühiskonna ootustele, kuna alati ei saa elus arvestada vaid üksikisiku huvidega – vahel tuleb teha ka järeleandmisi ja ohverdada enda vajadused teiste heaks. Tegelikult mõjuks rõhutatult indiviidikeskne kooliharidus lapse hilisemale toimetulekule ühiskonnas pigem kahjustavalt – seda ongi tihti ette heidetud näiteks siinsetele Waldorfkoolidele. Nii peab kool kahtlemata arendama ka kollektiivseid väärtusi. Eesti õpetajate eetikakoodekski rõhutab, et õpetaja ülesandeks on kujundada õppija valmisolekut […] toimetulekuks globaliseeruvas ühiskonnas.

Aga kus asub siis viimane lapsekesksuse kants, mida me ei tohiks iial loovutada? Ilmselt nõustuvad tänapäeval kõik, et ühiskonna kohustuseks on tagada koolis käiva lapse põhivajaduste rahuldamine – see on igasuguste hariduspüüdluste realiseerumise aluseks. Nõnda tuleb ka tunnustada Eesti haridusministeeriumi viimaseid samme tasuta koolitoidu küsimuses. Samuti on juba aastaid vaieldud teemal, kas meie õpilaste kooliprogramm pole mitte ülearu mahukas ja elust võõrdunud ning nõudmised õpilastele liiga kõrged. Sellisel juhul on ohus nii õpilaste tervis, õnn kui toimetulek hilisemas elus. Koolivägivalla probleem vajab tähelepanu, kuna seab löögi alla lapse vajaduse turvalisuse järele. Õpetaja õlule asetatud mahukad tööülesanded (millele iga aastaga lisa näib tulevat) ja arenenud riikidega võrreldes äärmiselt madal palgatase ei aita kaasa tema suutlikkusele õpilastesse armastavalt suhtuda ega neid piisaval määral tunnustada. Meil tuleb ka endilt küsida, mil määral tänane riiklik õppekava ja koolikorraldus aitavad kaasa iga lapse unikaalsete annete avastamisele ja väljaarendamisele, toetavad teda eneseteostuse saavutamisel, isegi kui kõik selle eelduseks olevad põhivajadused, mida loetlesin, saaksid rahuldatud. Vaba ja harmoonilise ühiskonna parimaks toimimiseks ongi tähtis võimaldada kõigi indiviidide maksimaalne eneseteostus, muidugi üldaktsepteeritud moraalsete alusväärtuste raames. Need on minu hinnangul lapsekesksuse miinimumnõuded, mille poole tuleks püüelda igas koolis. Siin peab ühiskond suutma koolile ja õpetajale laste nimel sammu vastu astuda.

Samas ei saa me hariduse ja ühiskonna seoseid vaadata vaid oma mätta otsast. Üldtunnustatud kasvatusprintsiibid ja haridussüsteemi põhisihid määrab eeskätt kehtiva ühiskonnakorra iseloom. Kollektiivsetes (samuti totalitaarsetes) ühiskondades seatakse esiplaanile kogukonna, riigi (või siis võimurite) vajadused ja väärtused, mitte individuaalsete erisuste arendamine. Samas, ka indiviidi väärtustavates, inimõigusi austavates Lääne ühiskondades ei ole lapsekesksed ideed täielikku võitu saavutanud. Deklaratiivsel tasandil püsivad need muidugi kõrges hinnas: nii sätestab Education International´i kutse-eetika koodeks, et haridustöötajad tunnistavad iga õppuri ainukordsust, individuaalsust ja erilisi vajadusi ning pakuvad igale õppurile juhtnööre ja julgustust, et viimane saaks end võimetekohaselt teostada. Samas, reaalsuses ei soodusta edukusele ja majanduskasvule rõhuv ideoloogia püüdlusi õpilaste individuaalsusega arvestada – juba esimesest klassist saab meilgi alguse võidujooks kõrgkooli, kus samuti prevaleerivad „edukesksed“ erialad. Samas leidub arenenumates riikides juba ka märke, et sedalaadi modernsed väärtused on aegamööda asendumas inimkeskset eetikat enam hindavate postmodernsete ideedega. Lapsekeskne haridus sobib kõige paremini kokku otsedemokraatlike ühiskondadega – sellistega, kus kõrgeima võimu kandjaiks on tõepoolest kodanikud ise. Reaalselt on sellele ideaalile ehk kõige lähemale jõutud Šveitsis ja Norras, Eestis propageerib vastavat ideoloogiat praegu loodav Roheline Partei. Kas ei läheneks meiegi sellele ideaalile tõhusamalt juba täna koolidesse enam lapsekesksust tuues?

Kokkuvõttes leian, et reeglina tuleb lapsekesksete põhimõtete järgimine hariduses ühiskonna kui terviku huvisid silmas pidades pigem kasuks kui kahjuks. Siiski on tarvis tagada universaalsete moraaliprintsiipide (sh inimõiguste) integreerimine kasvatustöösse, samuti see, et ka kollektiivsed väärtused ega sotsiaalsed oskused ei jääks indiviidi arendamise kõrval tahaplaanile. Individuaalne heaolu ja õnn on võimalikud vaid harmoonilise ühiskonna tingimustes. Samas on ühiskonna parima toimimise eelduseks seda moodustavate indiviidide eneseteostus ja õnn. Moraalsest vaatepunktist peaksime me kõik soovima ühiskonda, kus kõik inimesed saavad elada õnnelikult ja rahuldust pakkuval viisil (Rachels 1999: lk 193). Seega mõõdukalt lapsekeskne haridus on ühiskonna arengu huvides!

Kasutatud kirjandus:

• Cookson Jr., P. W. Fostering Moral Democracy. Educational Leadership, Oct 2001, Vol. 59 Issue 2, p42, 4p
• Education International. „EI kutseetika deklaratsioon“, 2001. Eesti Haridustöötajate Liit: http://www.ehl.org.ee/ Tee: Õpetajate maailmaorganisatsiooni Education International kutse-eetika deklaratsioon.
• Eesti Õpetajate Liit. „Eesti õpetajaeetika koodeks“. Eesti Õpetajate Liit: http://www.opetajateliit.ee/doc_files/eesti_opetajaeetika_koodeks.pdf
• Gardner, P. Ethical Absolutism and Education. – Ethics. Ed by Griffiths, A. Phillips. Cambridge: Cambridge Univ. Press, 1993.
• Hytönen, J. Lapsekeskne kasvatus. Tallinna Pedagoogikaülikool, Sihtasutus Omanäolise Kooli Arenduskeskus. Tallinn, TPÜ Kirjastus, 2000.
• Pojman, L. P. „Eetika. Avastamas õiget ja väära“ Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
• Rachels, J. „The Elements of Moral Philosophy“. 3rd ed. McGraw Hill College 1999.

Filosofeerides haridusdebati üle

2008-12-17T03:58:00.006+02:00

Essee õppeaines Haridusfilosoofia (2006)

Haridusvaldkond on läbi aastate olnud kõiki erutav seltskondlik vestlusteema ja ühiskondliku debati objekt. Nii laialdased, intensiivsed ja kestvad jõupingutused peaksid ju ometi andma ka tulemusi, viima meid hariduse sisu ja vormi mõistmise ning tõhusama rakendamiseni. Aga kuidas on asjalood tegelikult? Ja kas võiks leiduda võimalusi, kuidas haridusdebatti kui ühiskonna tuleviku seisukohast äärmiselt olulist protsessi kuidagi tõhustada? Järgnevalt püüangi neile küsimustele mõningaid vastuseid otsida.

Lugematud malbed heietajad ja käremeelsed väitlejad näivad end haridusküsimustes vägagi koduselt tundvat, vaatamata tõigale, et suurem osa neist ei oma isegi algelist pedagoogilist (haridusteaduslikku) ettevalmistust, rääkimata haridusfilosoofiliste diskursuste valdamisest. Nähtavasti usutakse, et täiesti piisavaks pagasiks haridusküsimustes kaasarääkimiseks on juba loogiline arutlusvõime (või siis „talupojatarkus“) ja isiklik aastatetagune kogemus õpilase/üliõpilasena. Sellega kaasneb ka vaidlejate seisukohtade sageli lootusetu lahkuminek: kuna puudub ühtsel haridussisul baseeruv teoreetiline alus (mis näiteks iseloomustab Ameerika või Briti eliitkolledžite humanitaarharidust), tugineb igaüks peamiselt isiklikele kogemustele ja nende baasil kujunenud veendumustele. Kust need pärinevad? Küllap nii kodusest kasvatusest (autoritaarne, autoriteetne või minnalaskev kasvatusmudel), koolipingist (eripalgeliste pedagoogide ehk mudelisikute külvatud tuhandet sorti mõtteskeemid ja -seosed) kui ka välisest keskkonnast (sotsiaalmajanduslikus ja kultuurilises plaanis kordumatu sõprade ja tuttavate ringkond, samuti ainukordne lugemus, meediakogemus). Ei tohiks ka alahinnata isiksuse enese erilaadsetest omadustest (geneetilisest koodist; aga kas ka hinge eripärast?) tulenevaid kalduvusi, mis samuti suunavad meie kõigi tõekspidamisi ja uskumusi. Nõnda on igaüks, kes hariduse teemadel sõna võtab, täiesti unikaalsete isiksuseomaduste ja kordumatu elukäigu produkt. Ning kõneldes sedavõrd komplekssel ja võimalusterohkel teemal kui haridus, võimenduvad need individuaalsed erinevused eriti dramaatilisel viisil.

Seesama probleem – ühtse teoreetilise/mõistelise baasi puudumine hariduse valdkonnas on ilmselt saatuslikuks saanud ka kokkuleppele hariduspoliitika aluste osas. Eestis hariduskorralduse vallas toimuva selgitamiseks ei sobi klassikaline teadusfilosoofiline käsitlus teadmistehoone kivi-kivi-haaval ladumisest, teadmiste akumuleerumise kumulatiivsest protsessist. Pigem toimuks nagu eraldi liivakastides liivalosside ehitamine, kusjuures aegajalt minnakse naabri juurde ja püütakse tolle kindlus uppi lüüa. Niisuguse olukorra puhul ei saa me kõnelda ka mingi teooria või printsiibi verifitseerimisest, ammugi mitte Popperlikust falsifitseerimisest, kuna puudub ühine arusaam, mis võiks olla tõesuse kriteeriumiks või kuidas falsifitseerimine saaks aset leida. Kui lähtuda meie haridusalase ideoloogilise maastiku kirjeldamisel Thomas Kuhni seisukohtadest, siis võime sedastada, et siinsete teoreetikute ja praktikute puhul ei saa rääkida isegi erinevate paradigmade inkommensuraablusest. Pigem on hariduskorralduse valdkonnas tegu eelteadusliku olukorraga, kus iga uurija ajab eraldi „oma vagu“ ja peab seetõttu kogu valdkonna „uuesti leiutama“. Just selline „jalgratta leiutamine“ hariduse vallas jätkuvalt toimubki.

Nii pole Eestis kooliharidusega tegelevatel praktikutel ja riiklikku haridussüsteemi koordineerivatel ametnikel jätkuvalt ühtset nägemust sellest, mis suunas peaks Eesti haridusvanker lähikümnendeil veerema. Kõigepealt puudub neil kokkulepe, mida üldse tähendavad mõisted haridus ja õpetamine. Näiteks, kas haridusel on loomupärane väärtus protsessina iseenesest või peaks seda mõistet kasutades olema silme ees ühene nägemus eesmärkidest, mida selle vahendusel soovitakse saavutada. Õpetamise olemuse ja hea õpetaja omaduste osas on maailmavaatelised erisused samuti ülisuured. Põhiline veelahe kulgeb teljel: teadmiste, oskuste ja väärtuste edasiandja vs õppimise toetaja. Siin tundub noorema pedagoogide põlvkonna meelsus (sh arenenud riikide suundumuste toel) kalduma siiski viimase, lapsekeskse lähenemise kasuks, aga konservatiivse tiiva vastuseis ei näita veel vaibumise märke.

Veel üheks printsipiaalseks ja lõputuid vaidlusi põhjustavaks probleemiks on küsimus: milline peaks olema kaasaja nõuetele vastav haridussisu. Mida, millal ja kui palju tuleks lastele õpetada? Kas olulisimad on „mõtlema õpetavad“, akadeemilised ained: matemaatika, teoreetilised loodusteadused, ehk isegi ladina keel, loogika? Samas, Thorndike´i jt biheivioristide uurimused peaksid olema üsna veenvalt tõestanud, et konkreetsete mõtlemisprotseduuride ülekannet, üldistumist kontekstivälistele situatsioonidele ei tasu väga loota.) Ehk on siis tähtsaimad hoopis rakendusliku suunitluse, elulise väljundiga ained nagu töö-, tervise-, inimese-, kodaniku-, perekonnaõpetus, IKT, üldistav-praktiline loodusõpetus (science), peamised suhtluskeeled jne? Teisalt, kas me nõnda ei nõrgenda liigselt hariduse teaduslikke aluseid, ei kaota kontrolli haridusstandardite üle? Ehk aga aitavad lapsel inimeseks kasvada hoopis teda hingeliselt (esteetiliselt) õilistavad ained nagu kunst, kirjandus, muusika? Aga neist pole ju üldjuhul mingit kasu karmis rahamaailmas toimetulekuks? Kas leidub teadlast, kes oskaks anda sellele probleemile lõpliku ja ammendava, kõiki osapooli rahuldava lahenduse? Või polegi see võimalik ja peame endile tunnistama relativistlikku määramatust, nõustuma haridusliku pluralismiga?

See ei ole loomulikult veel kaugeltki kõik. Lisanduvad lugematud ägedad konfrontatsioonid kõikvõimalikel hariduskorralduse välist vormi puudutavatel teemadel, mis aga siinsest käsitlusest välja jäävad. Kui imekombel suudetaksegi toime tulla riikliku õppekavaga (mida kõik praktikud seejärel neli aastat kiruvad), siis üldtunnustatud hariduse arengukava vajalikkuse küsimuses valitseb pea absoluutne üksmeel, aga niipea kui jõutakse selle kauaigatsetud dokumendi sisulise poole juurde, algavad lõputud vaidlused, mis näivad igasuguse kokkuleppe välistavat. Või parimal juhul suudetakse ehk nõustuda kidura kompromissiga, mis koosneb vaid pateetilisest sõnavahust, omamata reaalse tegevuse tarbeks vähimatki väärtust. Seesama protsess toimib nähtavasti ka hariduspoliitika jõustajate – ministeeriumi tasandil. Olukorras, kus üldaktsepteeritava riikliku hariduskontseptsiooni ja arengukava puududes iga paari aasta järel haarab ministriportfelli erineva partei esindaja, pole ka imestada, et hariduselus puudub igasugune stabiilsus. Uus võim toob kaasa enamiku seniste arengusuundade ümberpööramise. Parteide haridusprogrammid sisaldavad kõmiseva pateetika kõrval ka mitmeid häid ja progressiivseid ideid – nii filosoofilisi kui pragmaatilisi (heale õpetajale topeltpalk; tehnikaharidus ausse), paraku ei leita neile aga enamasti rahalist katet või sumbuvad üllad mõtted ametnike inertsuse tõttu. Viimastest tuleb muidugi aru saada: kuna valitsused ei kesta Eestis üle kahe aasta, on niikuinii tõenäoline, et mõne aja pärast puhuvad poliitmaastikul juba sootuks uued tuuled ja senised otsused vaadatakse ringi. Nõnda on mõistlik suuri ja põhimõttelisi muutusi pidurdada uute valimiste või valitsuse langemiseni – milleks ilmaaegu rabeleda, kui tõenäoliselt asjast niikuinii asja ei saa.

Aga kas tõesti ei ole kujunenud trööstitust olukorrast mingit väljapääsu? Kuidagi raske on leppida, et üheskoos paksust ja vedelast läbi käinud eestlased ei suudagi haridusküsimustes üksmeelt saavutada ning see riigi ja rahvuse arengus nõnda määrav valdkond on määratud lõputult virelema ideoloogilistes tõmbetuultes. Kas oleks siis rohtu, mis avitaks? Arvan, et oskan ühe kaalumist vääriva „palsami“ siiski välja pakkuda – tegelikult vihjasin sellele juba käesoleva essee alguses. Rida 20. sajandi mainekaid filosoofe eesotsas Ludwig Wittgensteiniga on rõhutanud keele ja selle vahendusel edastatavast sõnumist arusaamise otsustavat rolli kommunikatsioonis. On ilmne, et mingi suure ühiskondliku eesmärgi ja selle teostamiseks vajaliku protsessi fundamentaalsete printsiipide üle arutlemine, nagu ka filosofeerimine üldse, eeldab üksteisest arusaamist. Vastasel juhul redutseerub see püüdlus pelkadeks mõttelise ühisosata monoloogideks. Seega, kui üldse kuidagi, siis saame üksteisele läheneda vaid põhimõistetes kokku leppides. Nii on ehk võimalik lõpetada üksteisest möödarääkimine ja jõuda problemaatika sisulise tasandi analüüsini. Jättes hetkeks kõrvale kõik isiksusest, kasvatusest, meediamõjudest jne tingitud erisused suhtumiste pinnal, tasuks seega vaidlushoos korraks peatuda ja vaadata, kas kõik haridusprotsessi osalised ikka saavad ühtmoodi aru valdkonna põhimõistetest. (OK, vabandust, keelerelativistid, suhteliselt ühtmoodi!) Nii peaksimegi üheskoos matkama semantika valda. Tähendusõpetusse süüvimine avab neile vähestele vapratele, kes julgevad sõnade pealispinna alla tungida, sageli huvitavaid ja mõtlemapanevaid seoseid, võimaldab leida sügavamaid tähendusi ning avaramaid üldistusi ja seeläbi oma maailmataju avardada. Teisisõnu, seada paremini vastavusse tähistatav ja tähistaja. Aga maailma mõistmine ja mõtestamine – on see ju ka hariduse sügavamaks sihiks. Sügavama mõistmisega kaasneb ka enesekindlus, julgus langetada otsuseid, viia ellu muudatusi, milleks neil, kel silmaring kitsam, enamasti südikust napib (kui nad just poliitikud ei juhtu olema).

Eelpooltoodut arvestades süngetes toonides traditsioonilise kokkuvõtte asemel proovin essee lõpetuseks hoopis härjal sarvist haarata ehk ise oma sõnade järgi talitada. Tehkem algust meie valdkonnaga seotud sõnadest kõige tähtsamaga – haridus. Kui paluda kuueaastasel lapsel arvata, kust niisugune sõna pärineda võiks, siis viitaks too koolieelik tõenäoliselt, et sellel on midagi pistmist harjaga. Naiivne muidugi, aga kas ka täiesti ekslik? Vastav tegusõna on teadupoolest harima. Aga see kõlab juba peaaegu täiesti sarnaselt kui harjama. Tegelikult kasutataksegi rahvakeeli selle asemel sageli verbi harima: „Kuule, sa metslane, hari õige oma juukseid!“ Tundub usutav, et haridus tähendaski eestlastele algselt „vaimu harjamist“ ehk oma mõttemaailma puhastamist/korrastamist. Teadupoolest, kooliharidus seondus meie aladel algselt kiriku ja usulise äratustööga. Seega seisnes maarahva peade harimine algselt eeskätt vanade, paganlike või muidu vastaliste mõttemallide „väljaharjamises“ ja neis uue korra tekitamises juba vagast ristiusu õpetusest lähtuvalt. Kui veidi üldistada, siis räägime me siin valitsevate jõudude poolt kehtestatud ühiskonnanormidele ja majanduslikele vajadustele vastava vagura, seaduskuuleka, tööka ja muidu kasuliku isiku kasvatamisest. Kui nüüd hästi järele mõtelda, siis ega siin vahepealsete sajanditega polegi väga palju muutunud. Ehkki nüüd pole hariduse kontseptuaalseks aluseks enam kristlikud väärtused (vähemalt ei taheta seda tänapäeval tunnistada) ja vastavalt on ka hariduse ülesanded maisemateks ümber sõnastatud. Siiski vastavad need üldjuhul (kui me ei räägi alternatiivpedagoogikast) pigem mingitele umbisikulistele, riiklikele või ühiskondlikele eesmärkidele kui indiviidi püüdlustele unikaalse eneseteostuse suunas.

Aga veel üks semantiline assotsiatsioon tekib mul sõnaga haridus/harima. Tüvel hari on ju teinegi tähendus. Nimelt märgib see millegi tippu, ülemist serva. Kas mitte ei võiks ka haridus olla ideaalis suunatud igaühe huvide, võimete ja annete võimalikult uhke manifestatsiooni esilekutsumisele? Kui paljud Eesti noored suudavad tänase koolihariduse kaudu sellele ihaldatavale mäeharjale jõuda?

Detsembrikuumus Viljandis

2008-12-10T04:24:00.001+02:00

Esmaspäeval avanes mul võimalik ära näha film, millele olin juba pikemat aega silma heitnud. Selleks oli meie oma kassamenuk Detsembrikuumus, mis tuli ettekandele Viljandi kesklinna näotus ja räämas betoonist hoonelahmakas - kinos Rubiin. See järgmisel aastal lammutamisele (ja moodsa, kinosaaligi eviva kultuurikeskusega asendamisele) kuuluv nõukaaegne kinohoone asus allakäiguteele alates enda sünnitanud võimu kokkukukkumisest. Järkjärgult on saali eesotsast kõrvaldatud tooliridu, samas taktis on toimunud ka üldine luitumine ja kulumine. Aga vähemasti on viljandlastel püsinud järjepidev võimalus kinorõõmude nautimiseks. Pandi ju teine Viljandi kino - Täht - kinni juba uue võimu esimestel aastatel. (Ka selle järglast, Tähe poodi ei eksisteeri juba mitu aastat.) Paralleelselt filminäitustega on Rubiin leidnud rakendust kontsertide ja klubiürituste paigana.

Aga ärgem kaldugem kõrvale selle loo põhiteemast. Narmendavale istmele potsatanud, unustasin peagi saalis valitseva laibahaisu (tahaks loota, et selle põhjustajaks on põrandalaudade all lõpnud rott, mitte midagi süngemat), sest algas kauaoodatud patriootlik suurfilm. Nagu hea lugeja küllap juba kursis on, keskendub 27 miljonit krooni maksma läinud režissöör Asko Kase debüütfilmi "Detsembrikuumus" tegevustik Tallinnas 1. detsembril 1924 asetleidnud riigipöördekatsele.

Nagu sedalaadi filmile kohane, leidub siingi ka kena noorte armastajate liin, milles on täiesti olemas ka iseseisev dramatism. Peategelastepaari moodustavad Tondi Sõjakoolis instruktorina ametis olev Tanel Rõuk (Sergo Vares hoopis teistlaadses rollis, kui teda harjunud oleme nägema) ja tema kaunis abikaasa Anna (lauljatari ja muusikalinäitleja Liisi Koiksoni debüütroll kinos). Kiitust väärivad mõlemad osatäitjad, kes mõjuvad oma rollides igati naturaalsetena. Aga filmis saab nautida veel paljude heade Eesti näitlejate etteasteid. Värvikamateks neist on ehk Tõnu Kark napsilembelise, kuid vapra sõjamehe, Lõuna-Eesti murrakut kõneleva kindral Põdderina, Mait Malmsten riigipöörajate "Juristiks" kutsutava karismaatilise tegevjuhina (kelles võib aimata Jaan Anvelti), Carmen Mikiver kadunud Viktor Kingissepa kättemaksuhimulise lesena ja Ain Lutsepp pagaritöökoja omaniku Juliusena.

"Detsembrikuumuse" stsenaarium (autoriteks Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre) on kirjutatud vastavuses korraliku patriootliku filmi nõuetele. Tsiteerides tuntud laulusõnu: pahad on pahad ja head on head. Ühtlasi on pahad mestis toonase Moskvast maailmarevolutsiooni niite tõmmanud Kominterniga, mille juhid eesotsas sm Zinovjeviga ootavad pikisilmi riigipöörde õnnestumist märkivat delegrammi, et anda piiril ootavatele vägedele korraldus sissemarsiks. Peatumata töörahva raskel olukorral, on kujutatud ka vabrikutes, tänavatel ja sõjaväeosades toimunud agitatsiooni, mille abil loodeti töörahvas riigipöörajate poolele saada. Vaatamata suhtelisele edule rünnaku algfaasis (hõivati mitmed olulised hooned riigivanema residentsist Balti jaama ja Toompea lossini) tuli mõnesajal riigikukutajal peagi Eesti politsei ja sõjaväe ülekaaluka jõu ees alistuda. Loodetud massilist kommunistide poolele ületulekut ei toimunud kusagil.

Filmis leidub mitmeid huvitavaid tegevusliine. Keskseks neist on noorte peategelaste rahulolematus kehva elujärjega ja kavandatav Pariisi-sõit, mille katkestab mässu puhkemine. Huvitav on ka kindralite Põdderi ja Undi vastandamine. Esimene (Priit Pedajase esituses) on kujutatud ettevaatliku ja väljapeetud olekuga härrana, samas kui teine paistab silma kärakaviskamise ja mahlaka otseütlemisega. Filmis kohtame sedalaadi filmile ootuspäraselt ka lihtinimeste traagikat ja nurjatut reetmist. Samuti on poliitkorrektsuse huvides filmi toodud "hea venelane" ühe Tondi sõjakooli kaitsja näol. Mässulised on visandatud küllaltki stereotüüpsetena, kui välja arvata karismaatiline armastajapaar (Malmsteni ja Mikiveri kehastuses). Tore on filmi läbiv Moskva-liin, mis päädib mõnusa puändiga telegrammi saatmisel.

Detsembrimässu kohta võib öelda: lõpp hea - kõik hea. Noor Eesti Vabariik jäi püsima ja pääses II maailmasõja eel N. Liidus asetleidnud õudustest. Surma sai 125 mässajat ja 26 vabariigi kaitsjat (teiste seas ka teedeminister Kark). Hiljem toodi kohtu ette umbes 500 riigipöördekatsega seotud isikut, kellest osale mõisteti ka surmanuhtlus. Samas oli minulgi kui juuripidi ENSVs oleval persoonil filmi vaadates ajusopis tiksumas ka sündmuste teistsugune käsitlus. Serveeriti ju kõneksolevat sündmust meile 50 aastat kangelasliku Detsembriülestõusuna, kus vaprad töölisaktivistid astusid kapitalistlike rõhujate vastu, püüdes Eestis kehtestada õiglast töörahva riiki. Kangelaslike märtrite mälestusmärke oli täis terve Eesti, mõned neist on alles tänaseni (näiteks Pärnus bussijaama lähistel). Mu ema tunnistas koduteel mulle ausalt, et temalgi oli teatud hetkedel tekkinud kummaline tunne: kuulates agitaatorite tuliseid kihutuskõnesid "pursuide" ja "kapitalistlike sigade" vastu, tundnud ta mõneks hetkeks mässajate vastu poolehoidu. Küllap ei olnud ta mitte ainus taoliseid vastakaid tundeid kogenud saalisviibinu.

Üldkokkuvõttes on tegu noore režissööri korraliku debüüdiga, mis minu hinnangul jätab märksa terviklikuma ja läbimõelduma mulje kui aastatetagune eelkäija "Nimed marmortahvlil". Kiitust väärivad näitlejatööd ja visuaalsed lahendused - vähemalt minusuguse tavakodaniku pettis filmis nähtud ajalooline atribuutika küll kenasti ära. Ka muid häirivaid nüansse on raske esile tuua. Tõsi, suuremat sügavust ega emotsionaalset katarsist film mulle ei pakkunud. Aga küllap ei olnud see ka tegijate esmaseks taotluseks. Teadupoolest valmis film ju Eesti Vabariigi juubeliaasta tähistamiseks, et korralikus kunstilises keeles jäädvustada üks oluline peatükk meie riigi ajaloost. Ja sellega saadi minu meelest kenasti hakkama.

Putukapiltnik I

2008-11-27T01:00:00.004+02:00

Mis siin kauem salata: minu üks suurimaid hobisid on putukate pildistamine. Enne kui asun tutvustama sellega seonduvaid tehnilisi nüansse, oleks ilmselt kohane veidi pajatada, kuidas ma taolise harrastuseni jõudsin ja milline on üldse mu suhe loomariigi tillemate esindajatega.

Teatav huvi putukate vastu (paralleelselt üldise loodushuviga) on mul esinenud nii kaua, kui mäletan. Umbes kümneaastasena sai näiteks liblikavõrguga ringi silgatud ja püütud isendeid lähemalt uuritud (üldjuhul pääsesid nad sellest katsumusest eluga). Samas pean häbiga tunnistama, et umbes samas eas tegelesin paaril korral ka sadistliku loomapiinamisega: kõrvetasin tikkudega õues liivahunnikus askeldavaid sipelgaid, jälgides huviga, kuidas putukad leegi toimel krussi tõmbuvad. Eks igas inimeses leidu vist teatav sadistlik-julmurlik alge, igatahes minu puhul tõmbas sellele otsustavalt kriipsu peale ema, kes ühel päeval mu sipelgaröstimisele peale sattus ja korraliku peapesu tegi. Sealtpeale ei ole ma putukaid enam oma lõbuks tapnud. Tõsi, tunnistan end süüdi kärbsepiitsa kasutamises tüütute pisilendurite ja toidureostajate vastu, samuti kõikvõimalike vereimejate halastamatus surnuksmuljumises, kuid üldjuhul on nemad ise selle sõja algatanud. Kartulimardikate ja nende tõukude lömastamine on samuti saaki ihkava aiapidaja paratamatu tegevus. Seevastu olen püüdnud igati vältida süütute oleste surmamist, kasvõi hooletu pealeastumise läbi. Koduseid ämblikke ma laiaks ei litsu ning sätin sammu, kui üle raja marsib sipelgate kolonn. Üpris ebameeldiv tegevus on mulle muruniitmine, mis päädib paraku puhttehnilistel põhjustel igal korral putukate tapatalguga. Siiski püüan ka selle toimingu juures vältida silmatorkavamate insektide hukku, näiteks aeglustan niidukit, et selle ees ristikunutil askeldav liblikas või mesimumm jõuaks ära lennata.

Ka suuremate loomade tapmine on mulle vastukarva – imetajaid olen teadlikult teise ilma saatnud vaid paaril korral, kui vanemate ülespandud hiirelõks ei toiminud piisava tõhususega, jättes hiire raskelt vigastatuna piiksuma ja visklema. Hiirelõks ei ole üleüldse kuigi humaanne ega animaalne seadeldis ning ise ma seda kasutada ei soovi. Pigem reguleerida näriliste populatsiooni loomulikuma biotõrje abil, ehk siis võtta koju üks tubli nurruv hiirekelder. Tõtt-öelda ei mõista ma kuigi hästi ka jahimehi, kes saavad „adrenaliinilaksu“ kambakesi metsas ulukeid jälitades ja hukates, pärast uhkelt korjusega poseerivad ja tagatipuks mõne oma suursugusema ohvri kehaosi koju seinale riputavad. Minu jaoks on iga kohtumine suure metsloomaga juba iseenesest piisavalt tore ja huvitav sündmus (viimase aja putukatiirudel olen enda kodu lähistel trehvanud näiteks rebast, põtru ja metskitsi), ning mul ei tule mõttessegi tema elu kallale kippuda. Aga kahtlemata on ka jahimehi tarvis, kui mõne liigi arvukus kipub loodusele või inimestele probleeme põhjustama.

Võib öelda, et veel mõne aasta eest oli mu loodushuvi üsna üldist ja ebamäärast laadi. Tänu suhteliselt püüdlikele kooliõpingutele, järgnenud ülikoolistuudiumile ja paralleelselt toimunud informaalsele teadmiste ammutamisele võisin end selleks ajaks pidada looduse osas üle keskmise pädevaks persooniks. Samas oli see pädevus pigem teoreetilist laadi: ma ei tundnud erilist tungi, nina maas, looduses uidelda. Seetõttu jätsid ka siintoksija praktilised loodusteadmised tugevasti soovida.

Minu huvi putukate ja nende pildistamise vastu sai läidetud 2005. aasta juunis, mil ostsin Viljandi Anttila kauplusest oma esimese digikaamera. Peagi avastasin sellel ka vahva makrofoto funktsiooni, mis võimaldas tuua huvitavalt esile looduse pisivormid koos kõigi võluvate detailidega. Siiski, suurema hoo sai minu makropildistamine sisse alles järgmisel suvel. Tagantjärele raske öeldagi, miks, aga see kanaliseerus sujuvalt putukatele. Ilmselt põhjusel, et nende pildistamine on märksa keerulisem kui liikumatute objektide, näiteks taimede, seente või samblike kaadrisse püüdmine – seega põnevam, suuremat väljakutset pakkuv. Putukad on väärt modellid ka oma peaaegu ammendamatu liigirikkuse ja vormide mitmekesisuse tõttu. Rääkimata asjaolust, et sageli on nad lihtsalt imekaunid.

Järgneb…

Läpakavahetus

2008-10-30T02:03:00.010+02:00

Kuidas ära tunda, et aeg on küps uue sülearvuti soetamiseks?

Olgu siinkohal loetletud mõned (veidi utreerimist leidnuna) autori tõsielust võetud märgid, millest enamiku ilmnemisel on laptopi-omanikul põhjust sukasäär tühjaks raputada ja arvutipoodidesse otsinguretkele suunduda.

Algselt uuena koos rüperaaliga soetatud läpakakott meenutab joomarist naabrimehe taarakogumis-portfelli.

"Surnud pikslid" ekraanil jätavad mulje, et kompuuter on langenud kõhugripis porikärbeste massrünnaku ohvriks.

Pärast arvuti viimast mahaprantsatamist tekkis neid tublisti juurde.

Windows 98 kleeps on korpuselt täiesti maha kulunud.

Osa klaviatuuri klahvidest nõuavad toimimiseks jõulist ja korduvat pressimist.

Aga ka ülejäänutele ei või iial kindel olla.

Klaviatuuri ülespunnituv serv on LCD-ekraanisse triibu hõõrunud.

Ventilaator huugab nagu Suur Hadronite Põrgataja vahetult enne maailmalõpu põhjustamist.

Sellele lisanduvad aeg-ajalt saladuslikud naginad, kahinad, susinad ja plõksatused, mille suhtes on huvi ilmutanud tuttav paranähtuste spetsialist.

Üle poole tunni töötanud laptoppi saaks ümber pöörates edukalt pruukida omletipannina.

Voolujuhe tuleb iga 15 minuti järel masina tagant eemaldada ja sellele peale puhuda, et vältida arvuti süttimist.

Aga sealjuures tuleb kiirustada, sest aku ei kesta üle 2 minuti.

Puutepadi on keskelt lohku kulunud.

DVD-lugeja töötab vaid teatud päevadel noorkuu aegu, ja sedagi kindlate plaatidega.

Moodsate seadmete ühendamiseks tuleb tekitada keskmiselt 3 lisatarvikust koosnevaid jadasid.

Kõvaketas sai täis juba kaks aastat tagasi ja kettaruum on permanentselt "punases tsoonis".

Seetõttu kulub kolmandik arvutikasutusajast kibedate valikute langetamisele, mida kustutada ja mida mitte.

Heli- ja videokaardi parameetrite mainimisel arvutispetsist sõbrale tõmbab too endale supi ninna.

Protsessor on siiski ehtne ja aus 600 mHz Celeron - arendab tõhusalt tahtejõudu erinevate kättesaamatute kiusatuste alistamise teel.

Enam kui 5 akna korraga avamine päädib süsteemi nii täieliku kokkujooksuga, et aitab vaid voolujuhtme ja aku eemaldamine.

Keskmiselt 6 korda päevas esineb spontaanseid, 15 minutit kestvaid restarte.

Sealjuures ilmneb igal kolmandal taasavanemisel, et kursor on kinni külmunud, ja kogu toiming läheb kordamisele.

Psii-kiil

2008-10-11T18:34:00.009+03:00

Eile, 10. oktoobril, võtsime kaas-veebikolumnist webxani auväärse Toyotaga ette ühise pealinnareisi. Webxani ootas samal õhtul kontserdikülastus, samas kui siintoksija pidi visiteerima enda töökohaks olevat Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskust, tuntud ka kui Energiakeskus. Aga enne kummagi põhiprogrammi juurde asumist avanes meile soodne võimalus Tallinna Loomaaia külastamiseks. Paadunud zooloogiahuvilistena on sedalaadi visiidid meile mõlemile alati väga teretulnud, tõotades meeliülendavaid elamusi sadade põnevate, armsate, kummastavate ja muidu suurepäraste elajate seltsis. Loomulikult ei olnud erandiks ka eilne ringkäik, millesse mahtusid näiteks:

puuma haigutus
kotkaste tiivasirutused
kurgede duett
rahutuviks kehastunud vares
kaamerat toksiv faasan
poseeriv pasknäär
einestav jääkaru.

Aga minuga juhtus ka üks huvitav seik, millest siinkohal pikemalt pajataksin. Mõni siinne kommentaator on küllap portaali fotoalbum.ee kaudu kursis asjaoluga, et minu viimase aja üheks meelishobiks on putukate pildistamine. Sealjuures on mu erilisteks lemmikuteks kujunenud suured kiilid, eeskätt aga kaunid tondihobud. Ka eile webxani seltsis reisile asudes mõtlesin, et küll oleks vahva Tallinnas mõnd hilist tondihobu kohata ja pildistada. Samas pidin endale kohe tunnistama sellise võimaluse äärmist ebatõenäolisust. Pole ju Tallinna loomaaed mingi kiiliparadiis, ja tondihobusid pole ma seal kohanud soodsamalgi aastaajal. Lisaks valitses reishommikul sajune ja sompus ilm, mis sunnib kiile pelgupaika otsima.

Tallinna saabudes näitas ilm paranemise märke ja aeg-ajalt piilus pilvelaamade vahelt sügispäikegi. Kiilivaatluse-lootused olin siiski targu maha matnud, keskendudes täielikult kotkaste vaatlemisele ja pildistamisele. Pealegi, mida peaks üks kiil tegema loomaaia röövlindude sektsioonis? Ent parasjagu üht kurjakuulutava hoiakuga raisakotkast kadreerides kuulsin üle õla kostumas tuttavlikku tiivasirinat. Ennäe: puuriridade vahel tiirutas tondihobu!

Siinkohal tuleb täpsustada, et lendava tondihobu märkamine ei tähenda sugugi, et oleks garanteeritud selle isendi pildile püüdmine. Otse vastupidi: tondihobud on tuntud oma suurepärase lennuvõime poolest ja suutelised õhus patrullima kümneid minuteid järjest. Kui nad ka laskuvad mõneks hetkeks puhkama, on valitud "õrreks" pahatihti piltniku jaoks ahastamapanev puulatv või muu ligipääsmatu paik. Siiski jälgisin kerge lootusesädemega ootamatu isendi lennutrajektoori. Olles korraks juba peaaegu vaateväljast kadunud, võttis kiil ootamatult taas suuna minu poole, maandudes otse lähima kotkapuuri rohelisele metallvõrele! Kannatlikult ootas see tore isend, kuni ligi hiilisin ja oma ustava Panasonicu makrorežiimile kruttisin. End aegluubis liigutades jõudsin objektiivga isaseks metsa-tondihobuks osutunud kiilist 10 cm kaugusele ja sain plõksida mitu õnnestunud kaadrit, enne kui uhke loom taas tuule tiibadesse võttis ja otsustavalt kõrgustesse sööstis.

Tahtmata lugu liialt müstifitseerida, tekkis mul siiski paratamatu tunne, nagu oleks see tondihobu mind külastanud eelneva kokkuleppe alusel. Siinkohal suur aitäh tublidele loodushaldjatele, kes ta minu kaamera ette juhatasid! Ühtlasi tänan teid juba ette ka edaspidise sarnast laadi abi eest. :)

Füsio(g)noomiast

2008-09-15T00:34:00.004+03:00

Füsionoomia ehk füsiognoomia (mõlemad nimetused on lubatavad) kujutab endast kaasajal skeptikute poolt pseudoteaduseks peetavat, ent samas aastatuhandete vanust ja tänini laialt levinud õpetust näojoontest ja nende lugemisest. Sisuliselt on tegu analoogse praktikaga, kui seda on mõnevõrra tuntum hiromantia - käejoonte lugemine. Mõlemad taotlevad teatud kehalisi tunnuseid analüüsides järelduste tegemist isiku karakteri, võimete ja saatuse kohta. Hiromant uurib teatavasti käelaba kurdusid ja muid omadusi, vaagides nii iga joont eraldi kui arvestades neist moodustuvat "tervikpilti". Täpselt nõnda toimib ka vilunud näolugeja: tema jaoks on kindel tähendus igal näoaspektil üksikult (nt silmade kuju, asend ja sära, lõuajoon, juuksepiir, otsmikukortsud, ülahuule lohk), aga veelgi olulisem on näost tekkiv üldmulje. Kui üksiktunnuste kohta tehtavad üldistused (nt taanduv lõuajoon viitab nõrgale karakterile) on põhimõtteliselt teadusliku meetodi abil kontrollitavad (ehkki see eeldab päris mahukat tööd), siis terviku interpreteerimine kuulub juba pigem kunsti ja intuitsiooni valda. Nii väidavad näolugemisspetsid, et ühekaupa võttes ebasoodsate näojoonte harmooniline (üksteist tasakaalustav) kombinatsoon võib näo omanikule teinekord tagada silmapaistva edu. Teisalt, eraldi vaadates kaunid palgejooned võivad kehva ühildumise korral isikule hoopis õnnetust kuulutada.

Mulle tundub, et näo põhjal inimeste kohta järelduste tegemisega on vähemal või rohkemal määral tegelenud iga tervemõistuslik inimene. Põhimõttekindla skeptiku vaatevinklist tähendaks see võrdlemisi irratsionaalset käitumist, kuna pelkade näojoonte põhjal ei saa ju inimese psüühika kohta midagi kindlat järeldada. Viimane nimelt paikneb sügaval kolba sees, kujutades endast ajurakkude ülikeerukaid interaktsioone. Saatuse prognoosimisest näkku vaadates ma parem üldse ei kõnelegi. Teisalt on viimastel aastatel meediast läbi lipsanud mitmeid uuringuid, milles on siiski leitud üksikute näojoonte seoseid erisuguste isikuomadustega. Konkreetseid näiteid ei viitsinud ma praegu välja otsida, aga kui head kommenteerijad mulle jõuliselt pinda käivad, siis olen nõus seda tegema. Teaduslikult annaks taolisi korrelatsioone küllap seletada geenide aheldumisega, teisiti öeldes: teatavat psüühilist omadust määrav geen kandub edasi koos näojooni kujundava geeniga. On ka üldteada, et vaimse puudega isikutel (nt Downi sündroomi põdejail) on reeglina iseloomulik nägu, nii et neid ei aja eriti segamini Nobeli teaduspreemiate laureaatidega.

Ise olen füsio(g)noomia temaatikat omal ajal veidi uurinud ja selle paikapidavust ka põgusalt katsetanud. Selle põhjal võin öelda, et minu meelest peitub nägudes rohkem, kui tavaliselt arvatakse. Usun ka, et paljud elukogenumad inimesed tegelevad (ehk seda endale selgelt teadvustamatagi) füsio(g)noomiaga pidevalt. Iga uut nägu kohates lülitub sisse nende ajus paiknev "analüsaator", mis asub jõuliselt lappama mälufaile ja vedama paralleele, et lõpptulemusena kujundada isiku kohta teatud seiskoht. Ja üsna tihti kaldubki see tegelikkusele vastama.

Küllap möönavad päris paljud, et kalduvus kuritegevusele näib sageli olevat inimestele "näkku kirjutatud". Sama kuuldub vahel ka võimukuse, tarkuse, lihtsameelsuse, ülluse, koleerilisuse, himuruse ja mitme muu isiksusejoone kohta. Erinevad ametid eeldavad reeglina spetsiifilisi iseloomuomadusi. Nii on mõni lugeja ehk märganud, et üht-teist kaldub korduma ka teatud elukutsegruppide esindajate nägudes (lihttöölised vs firmajuhid; kunstnikud vs poliitikud). Tõsi, vastavat puhas-analüüsi häirivad sageli ilmsed lisatõendid, nagu riietus, soeng, taust jne, kuid... Midagi selles idees justkui peituks!

Aga et kogu mu jutt ei mõjuks liialt teoreetilise heietusena, pakuksin lõpetuseks headele lugejatele-kommentaatoritele välja väikese testi. (Kui päris ausalt üles tunnistada, siis sai see kerget inspiratsiooni neljapäevasest Kanal 2 sensitiivisaatest.) Nimelt otsisin ma veebiavarustest kokku viie vägagi erineva taustaga mehe fotod. Otsing toimus Wikipedia kaasabil, kusjuures ma ei seadnud sihiks leida mingeid "tüüpilisi" nägusid. Sisuliselt võtsin igast valitud valdkonnast (kaasaegne kunstnik, kurikuulus kelm, riigi president, füüsikanobelist, sarimõrvar) esimese ettejuhtunu. Siiski vaatasin, et tegemist oleks meestega, kelle sünniaeg enamvähem sarnaneks (siinpuhul: 1938...52). Need isikud on (täiesti suvalises järjestuses):

moodsa kunsti üks juhtivaid esindajaid
mastaapne finantskelm ja tšekivõltsija
kauaaegne poliitik ja ühe riigi praegune president
hiljutine Nobeli füüsikapreemia laureaat
kurikuulus sarimõrvar

Seejärel kleepisin neist kokku fotokollaaži, mille varustasin numbritega. Ülesanne seisneb mõistagi "ameti" ja näo kokkuviimises. Oleks ka vahva, kui pakkumisega kaasneks põgus põhjendus või lausa loogiline arutluskäik. Rehkendus näitab, et kõigi 5 isiku juhusliku korrektse äraarvamise tõenäosus on 1/120 (0,8%). Seega, kes söandab proovida? :)
(Alljärgneva kollaaži soovitan avada eraldi aknas.)

Psii-fenomen nr 2?

2008-08-21T22:34:00.005+03:00

Esmalt vabandan oma heade lugejate ees, et viimastel nädalatel on Mõttesahvri täiendamine unarusse jäänud. Eks sellel leidu mitmeid objektiivseid põhjuseid, millega asjaomased ka kenasti kursis peaksid olema. Samas võin kindlalt lubada, et alates septembrist asun vahepealset vajakut jõudsalt heastama - näpud juba sügelevad blogistamise järele!

Praegusel kiirel ajal pean aga piirduma siia järjekordse "kondi" ülesviskamisega, lootes, et "järamise" põhitöö teevad esialgu ära kallid kommentaatorid.

Nimelt puhkes ühes teises blogis diskussioon teemal, kas unenägudes ilmnevad ended ikka on reaalsed ja tähenduslikud või mitte. Mina ja webxan kaldusime seal jagama arrogantset seisukohta, et une-ended on parimal juhul tõestamatu ja segane udu, pigem aga totaalne mõttetus, mida võtavad tõsiselt vaid esoteerika soos siplevad narrikesed. Samas kui kass27 kommentaar oli märksa vaoshoitum, viidates mitmele pealtnäha täpselt täide läinud unenäole oma "repertuaarist".

Huvitav, kas keegi tahtis mulle taolise upsakuse eest kerge õppetunni anda, või kujutas juba järgmisel päeval juhtunu endast taas üht märkimisväärset kokkusattumust. Igatahes nägin ööl vastu tänast (21.08.) unes muuhulgas seika, et mu prillide üks klaas oli purunenud. Et ma unenägude tähenduslikkusesse eriti ei usu (või täpsemini olen ses vallas "agnostilisel" seisukohal - unesümboolika tundub mõistlikuks käitlemiseks lihtsalt liiga keerukas ja ebamäärane), siis ei näinud ma hommikul eriti vaeva selle unenäo detailide meenutamisega. See on aga unenäopäeviku pidajate jaoks krutsiaalse tähtsusega tegevus - juba 10 minutit pärast ärkamist on unesnähtu suures osas peast pühitud.

Igatahes mäletan end korraks mõtlemas midagi sellist: "No oleks pull lugu küll, kui see pentsik nägemus nüüd miskit laadi endeks peaks osutuma!" Päev kulges omasoodu (valdavalt olümpialainel) edasi kuni õhtusöögini. Suundusin elutoast teleka eest kööki ühepajatoidu järele, olles eelnevalt mingil ebamäärasel põhjusel (võimalik, et silmade hõõrumiseks) prillid peast võtnud ja hooletult diivanipadjale asetanud (tuleb tunnistada, et hoolikus prillide hoidmisel pole minu tugevamaid külgi, kuid selle kiuste olid mu okulaarid ühes tükis püsinud juba kaks ja pool aastat). Taldrikuga köögist naastes räntsatasin pikemalt mõtlemata tagasi diivanile - ja õkva prillide otsa! Prõksti! oli üks prilliklaas keskelt pooleks. Mida ei pidanukski tingimata juhtuma, sest prille ümbritses ju igast suunast pehmepoolne keskkond. Rohkem võinuks eeldada klaasi raamist väljatulekut, raami kõverdumist vms ilminguid. Aga võta näpust!

Ega palju rohkem olegi siia midagi lisada. Pärast seda väikest seika on mu jõrmjas skepsis endeliste unede suhtes märgatavalt kahanenud. Midagi salapärast näib siin siiski peituvat. Või kuidas arvate teie, head lugejad?

Paraku on unedesse puutuv üks komplitseeritumaid valdkondi psii-ilmingute mitmekesises peres. Sellega seondub ühelt poolt universaalse/arhetüüpse ja individuaalse sümboolika keerukas tõlgendamine. Teisalt tõstatub seoses ennete möönmisega vältimatu küsimus saatuse/ettemääratuse ja vaba tahte seostest. Ja kolmandaks jääb selgusetuks sedalaadi unede tekkemehhanism. Nendegi asjade üle loodaksin veidi arutleda selle loo kommentaariumis.

Skeptiliselt

2008-07-25T17:31:00.004+03:00

Enne Alpidesse põrutamist viskan siia headele lugejatele-kommenteerijatele järamiseks ühe väiksese kondikese portaalis skeptik.ee asetleidnud tulise, mõtlemapaneva ja kohati ka koomilise arutelu näol. Väikese vihjena olgu ka mainitud, et siinkribajalgi oli selles dispuudis varjunime all oma roll - kes arvab ära, milline? ;)

Lisaks võiks kommentaarides lahata ka skeptikuid ja skeptilisust laiemalt, samuti kreatsionistide ja evolutsionistide madinat ja küsimust, kas koolis ikka peaks kõnelema kreatsionismist jt "parateadustest".

Head kommimist! Ja kui tagasi olen, ütlen kindlasti omalt pooltki sõna sekka. :)

Link diskussioonile.

Psii-fenomen?

2008-07-01T01:25:00.008+03:00

Lühike faktoloogia

Aeg: öö vastu reedet, 27. juunit (1 ja 2 vahel).

Sündmuspaik: propsise tilluke üürituba Tartus, Kalevi tänaval.

Osalised: propsis (üksi toas, istumas diivanil laptopi taga).

Sündmuse kirjeldus: istusin diivanil ja uurisin laptopist süvenenult teadmata kadunud isikuid käsitlevat Postimehe veebilugu, vaatlesin kadunute fotosid ja mõtisklesin, milline võiks olla kellegi saatus. Äkitselt käivitus meetri kaugusel kapiserval iseenesest mu eelmise aasta sügisel soetatud akuga pardel Philips CoolSkin HQ7742. Võtsin pardli, vajutasin selle kinni ja saatsin sündmuse arvatava põhjustaja ära nii hästi, kui oskasin.

Arutelu ja tõlgendused

Juhul, kui sündmus reaalselt toimus, saab tegu olla kas ebatavalise kokkusattumusega (juhusega) või nn psi-ilminguga (paranähtusega). Esmalt vaadelgem ratsionaalselt ja materialistlikult lähenedes tõenäolisimana tunduvat juhuse hüpoteesi. Kõnealune pardel (ega ka teised pardlid) ei ole minu juuresolekul kunagi spontaanselt käivitunud. Samuti mitte muud kodused elektririistad, välja arvatud isa vana ülitundliku puutelülitiga kell-raadio, mis reageerib ilmselt ka väikestele voolukõikumistele. Eelmainitud pardlil on seevastu märkimisväärset näpusurvet nõudev väike, kõrgema ümbrisrandiga juhuslike impulsside eest kaitstud nupp, mille puhul on välistatud seadme töölehakkamine suvalise kerge puute korral. Pardel lebas kapiserval täiesti vabalt ega olnud ka vooluvõrku ühendatud. Seega saab selle käivitumise ainsaks materialistlikuks selgituseks olla mingi ühekordne juhuslik elektroonikarike (lühis?) pardli sisemuses. Samas on märkimisväärne, et see leidis aset just taolises "kahtlases" kontekstis ega ole enam kordunud, samuti mitte mõjutanud kuidagi pardli hilisemat tööd.

Teise hüpoteesina võiks skeptiline uurija kaaluda "vaatleja viga" ehk mingit laadi meelepetet, mis tekitas minus illusiooni, nagu oleks pardel käivitunud. Või siis käivitasin selle meeltesegaduse hoos ise, suutmata seda hiljem meenutada. Igal juhul viitab kumbki tõsisele vaimuhaigusele vm psüühikahäirele, mis tõenäoliselt eeldaksid ka muude sümptoomide olemasolu. Need aga puuduvad.

Kolmandaks hüpoteesiks on skeptikul hõlbus välja tuua teadlik valetamine näiteks tähelepanu saavutamise eesmärgil (või siis võltsmälestuse sündroom ehk teadvustamatu, patoloogiline valetamine). Kahjuks puudub ka võimalus selle hüpoteesi tagasilükkamiseks, kuna sündmusel puudusid täiendavad füüsilised tunnistajad, kes võiksid mu sõnu kinnitada. Mind tundvad isikud võivad samas öelda, kas nad on minu puhul varem selliseid kalduvusi märganud. Kokkuvõttes jääb lugejale vaba valik, kas siinkirjeldatavat uskuda või pidada seda väljamõeldiseks. Saan vaid jõuliselt kinnitada, et sündmus toimus just eelkirjeldatud viisil ja minu subjektiivse hinnangu kohaselt on hüpoteesid 2 ja 3 täiesti välistatud.

Viimaks tuleb kaaluda ka paranormaalset ehk psi-hüpoteesi. Selle kohaselt käivitas pardli mingi väline energeetiline mõjur. Et see ei mõjutanud samal ajal muid toas leidunud elektririistu (teler, sülearvuti, mobiiltelefon jmt), näib, et vastav mõju oli keskendatud just pardlile. Selline fokusseeritus viitab mõju teadvuslikule allikale. Nähtavasti koondus see impulss pardli sisemuses paiknevale lülitussüsteemile (mul puudub täpsem ülevaade selle ehitusest, aga tõsisemad elektroonikahuvilised saavad vastavaid võimalusi täpsustada eespool toodud mudelinumbri abil). Kui tegu oli teadvust omava mõjuriga, siis oli see mõjur minu silmadele nähtamatu (viibides eeldatavasti teaduse poolt üheselt määratlemata astraalses olekus). Selliseid olemusvorme on traditsioniliselt nimetatud hingedeks, vaimudeks, tontideks, kummitusteks, kodukäijateks jne ja need viitavad üldjuhul mingit laadi baasolemusele või teadvusega energiakogumile, mis jääb väidetavasti alles füüsiliselt elust lahkunud inimesest. Aktiivselt füüsilise maailma objektidega manipuleerivat energiaolendit nimetatakse ka poltergeistiks. Ülemaailmselt usutakse ka, et Maale jäävad ekslema ja püüavad elavatega kontakteeruda üldjuhul vägivaldselt või muidu ootamatult surnute segaduses hinged, kes ei suuda uue olukorraga kohaneda ega leida tagasiteed neile olemuslikku "vaimumaailma". Antud juhtumil on jälgitav selge seos taoliste hingede võimaliku kohaloluga, kuna lugesin parajasti ajalehelugu, mis kirjeldas just viimase 2 aasta vältel teadmata kadunud isikuid kellest kardetavasti suur osa on traagiliselt surma saanud ja kellele on korraldamata ka ärasaatmisriitus matusetseremoonia näol. Ka olid eeldatavasti võimalikuks kontakteerumiseks kohased minu isik ja hetke meeleseisund: usun põhimõtteliselt surmajärgse eksistentsi võimalikkusesse ning olin parajasti süvenenud leheloos käsitletud isikutesse ja nende võimalikku saatusesse, mh nende fotosid uurides. Siinkohal võiks ka teha julgema hüpoteesi: kasutatud kontakteerumisvahend pardel viitab, et ühenduse otsijaks oli meesisik.

See oleks siis asetleidnud juhtumi võimalikult faktitäpne ja tasakaalustatusele püüdlev käsitlus minu poolt. Aga ootaksin huviga ka lugejate mõtteid ja võimalikke täiendavaid selgitusi sellele huvitavale loole.

P.S. Pildil kujutatud olend on rohelisest ektoplasmast koosnev kummitus Slimer USA multifilmisarjast "Ghostbusters", kes ei puutu mitte kuidagi kirjeldatud loosse. :)

Jalgpalli EM: finaal

2008-06-29T21:47:00.005+03:00

SAKSAMAA-HISPAANIA

Finaalile eelnes väike piltlik avatseremoonia, kus taidlesid tornjad lipuvärvides õhupallidest moodustised, mis sümboliseerisid EMil osalenud meeskondi. Sümboolselt mängiti läbi kogu turniir, kusjuures väljalangenud meeskondade õhupallid vallandusid "tornidest" ja lendasid taevasse. Enrique Iglesias esitas seejärel EMi ametliku laulu, mille lõppedes oligi meeskondadel aeg platsile marssida. Õnneks on mõlemad tiimid parimas koosseisus, kuigi veel eile oli kahtluse all sakslaste liidri Michael Ballacki osalemine kerge säärelihase venituse tõttu.

Koosseisud

Saksamaa: Jens Lehmann, Christoph Metzelder, Arne Friedrich, Philip Lahm (Marcell Jansen 46), Per Mertesacker, Thomas Hitzlsperger (Kevin Kuranyi 58), Torsten Frings, Michael Ballack, Bastian Schweinsteiger, Miroslav Klose (Mario Gomez 79), Lukas Podolski.

Hispaania: Iker Casillas, Carlos Marchena, Carles Puyol, Joan Capdevila, Sergio Ramos, Xavi, Andrés Iniesta, Marcos Senna, Cesc Fábregas (Xabi Alonso 63), David Silva (Santi Cazorla 66), Fernando Torres (Daniel Güiza 78).

Mängupaik: Viin, Ernst Happel Stadion.
Kohtunikud: Roberto Rosetti - Alessandro Griselli, Paolo Calcagno (Itaalia).
Pealtvaatajaid: 54 000

Esimene poolaeg

3. Klose lõikab vahelt Ramose söödu, murrab värava alla, aga Puyol segab löögi ära.
6. Koos Indrek Zelinskiga Viinis kohapeal viibiv kommentaator Marko Kaljuveer puistas fakti, et Hispaania on EMi kõige lühem ja kiirem meeskond. Aga seda väledam ja osavam! Mäng rullub samal ajal vahelduvalt, Saksamaal on esialgu siiski teravamad rünnakud.
9. Hitzelsberger pääseb löögile healt positsioonilt - löök jääb nõrgaks ja Casillas püüab.
12. Saksamaa saab esimese korneri - vv tõrjub rusikatega, järgneb tsenderdus, aga vv püüab
14. Iniesta pääseb karistusalas teravalt söötma, Metzelder üritab ära lüüa, aga lööb värava suunas - Lehmann suudab tõrjuda.
18. Torres on vasakult läbi pääsemas, Mertesacker suudab takistada. Initsiatiiv on läinud Hispaania kätte.
22. Hea tsenderdus paremalt Torresele, kes võimsal hüppel saadab palli posti, järgneb Capdevila kauglöök - napilt mööda.
25. Ballack pääseb karistusalas pöördelöt löögile - Sergio Ramos viskub matrossovlikult ette.
30. Videokordus näitab, et eelmisel Saksa rünnakul surmas Capdevila oma karistusalas palli käega - penalti oleks olnud õigustatud.
31. Fabregase kauglöök - vv püüab
33. Torres mängitakse keskelt läbi, Lahm loobub vaheltlõikest, lootes, et Lehmann võtab palli endale, aga Torres võitleb lõpuni ja tõstab palli varbaga palli väravasse. 1:0! Kordusest tundub, et Torres sikutas pallini jõudmiseks Lahmi veidi käsivarrest.
35. Iniesta mängib karistusalas vabalt löögile Silva, aga see lööb 1 puutega võimsalt üle.
36. Ballack põrkab peadpidi kokku Sennaga - kulm lõhki! Asutakse tohterdama.
41. Ballack on tagasi, Saksamaa haarab initsiatiivi, Schweinsteiger teenib 2 kornerit järjest.
42. Ballack ja Casillas saavad vaidlemise eest kollase kaardi.
45. Iniesta terav sööst vasakult, ei sööda õigel ajal keskele ja võimalus luhtub.

Teine poolaeg

Saksamaa teeb vahetuse - poolfinaali sangar Lahm asendatakse Marcel Janseniga.
51. Marcena annab Klosele palli pärast võideldes jalaga kubemesse, Klose pikalt valudes maas.
53. Xavi mängitakse karistusalas löögile, Lehman tõrjub igaks juhuks otsaauti. Korneri järel pääseb Silva teravalt löögile, Ramos ei saa jalga vahele ja pall läheb napilt mööda.
55. Torresmängitakse taas püstsööduga keskelt läbi, aga sel korral jõuab Lehmann vastu.
58. Saksamaa vahetab Hitzelsbergeri asemele ründaja Kuranyi. Samal ajal on kergelt ründavamaks pooleks Hispaania.
60. Ballack mängitakse karistusala joonelt ilusasti löögile, tabab väljastpoolt küljevõrku.
61. Ballacki tsenderduse nopib Casillas Kuranyi pea juurest.
63. Schweinsteigeri kaugpomm muudab Klosest suunda - napilt mööda.
63. Hispaania vahetab Fabregase Xavi Alonso vastu.
64. Silva ja Podolski toksavad teineteist peaga, järgneb äge kohtuniku töötlemine.
66. Silva asemele tuleb Hispaanial Santi Cazorla.
67. Ramos pääseb karistuslöögi järel peaga täiesti vabalt löögile - Lehmann tõrjub, järgnevast olukorrast Iniesta terav löök - Frings lööb ära posti kõrvalt, veidi hiljem Iniesta uus löök - Lehmann tõrjub.
71. Fringsi karistuslöök vasakult - vv tõrjub rusikatega.
74. Torres saab kollase kaardi veidi arusaamatul põhjusel..
76. Ramos viidab juba aega palli mängupanekul. Kaks Hispaania teravat rünnakut järjest, aga lõppviimistlus ebaõnnestub.
78. Torrese asemele tuuakse Guiza ja Klose asemele Mario Gomez.
79. Püstsööt Guizale, Lehmann tuleb vastu ja telekordus näitab, et mängib väljaspool karistusala käega.
82. Guiza pääseb heast tsenderdusest vsakult peaga löögile, söödab keskele Sennale, kes ei jõua napilt pallini.
88. Kuranyi sai kollase kaardi Senna efektse kukerpallitamise peale.
90. Kohtunik andis vaid 3 lisaminutit. Mäng rullub vahelduvalt, Saksamaa ei suuda teravusi luua.
94. LÕPUVILE! Hispaania on Euroopa meister!
Järgneb autasustamine, mornid sakslased võtavad vastu hõbemedalid, üliõnnelikud hispaanlased kuldmedalid. Meeskonna kapten Iker Casillas saab Michel Platinilt Euroopa meistrite kauni hõbekarika, tõstes selle kaaslaste rõõmuhüpete ja tulevärgi saatel pea kohale (vt ka fotot). Hispaania jõudis tiitlivõiduni pärast 44-aastast vaheaega - nende rõõm on ka sellele vastav!

Hispaania oli finaalis selgelt parem, nii tehti mängust 13 lööki väravale sakslaste 4 vastu (raamide vahele 7:1). Eriti just teisel poolajal jäid sakslased ründamisel hätta ja Hispaania hoidis väga edukalt palli. Saksamaa rünnakute alates tegi Hispaania kõrget meeskondlikku pressingut, lõigates sakslaste rünnakud sageli juba eos läbi. Teise ründaja mängutoomine keskväljamehe Hitzelsbergeri asemel ei õigustanud ennast, kuna seejärel ei jõudnud pall peaaegu üldse enam ette ründajatele. Hiljem kommenteerisid ka nii sakslaste peatreener kui mängu kohapeal jälginud liidukantsler Merkel, et Hispaania võitis teenitult ja sakslastele on ka teine koht tubliks saavutuseks. Omaette tõenduseks Hispaania tasemest sel turniiril on ka tõik, et nad ei kaotanud ainsatki kohtumist, lõid kõige rohkem väravaid, ei lasknud endile viimases kolmes mängus lüüa ainsatki ja saavutasid muljetavaldava väravate vahe 12:3. See peegeldab ilmekalt Pürenee meeste ilusat, ründavat ja tulemuslikku mängustiili. Lisaks väärivad Hispaania puhul märkimist:

söödutäpsus - 81% hispaanlaste söötudest leidis turniiril oma mehe - paremuselt teine näitaja oli prantslastel, 77%
pealelöögid - keskmiselt üritati mängust väravat tabada 19,5 korral - esikoha jagamine Hollandiga, samas kui sakslaste näitaja oli vaid 10,3
värava suunas läinud löögid - keskmiselt 8,5 tk mängus (esikoht), sakslastel aga vaid 4.

Turniiri parimaks mängijaks valitud Hispaania keskväljamees Xavi Hernandez ilmutas finaalis silmapaistvat söödukunsti, mängides võiduvärava löömiseks keskelt läbi Torrese ja saavutades kogu mängu vältel söödutäpsuseks hämmastava 94%.

Üldiselt võib EMiga rahule jääda mitmelgi põhjusel:

löödi palju väravaid (78, keskmiselt 2,52 kolli mängus), sealhulgas tavapäratult ka play-off mängudes (vastavalt 20 ja 2,86);
oli palju ootamatusi (Venemaa ja Türgi edu) ja dramaatikat (Türgi lõpuminutite imevõidud, Hollandi kaunis algus ja kurb langemine veerandfinaalis jne);
meistriks tuli positiivset jalgpalli esindav tippmeeskond, kelle fännid olid võitu pidanud kõige kauem ootama;
üsna vähe esines toorutsemist ja kohtunikud näitasid mängijaile vaid 3 punast eemalduskaarti;
kohtunike tööga võib valdavalt rahule jääda, dramaatilisi eksimusi palju ei tehtud;
ei esinenud ka erilisi mänguväliseid ekstsesse, välja arvatud suured vihmasajud ja poolfinaali pildikatkestused.

Juba kuu ja 1 nädala pärast algab jalgpallisõprade rõõmuks Pekingi olümpiaturniir, kus osaleb terve hulk tippmängijaid. Järgmine tõeline vuti suursündmus ootab aga ees aastal 2010 Lõuna-Aafrika Vabariigis maailmameistrivõistluste näol. Valikmängud algavad juba sügisel ja Eesti jagab alagruppi lõppenud EMi kahe kange, Hispaania ja Türgiga. Tulevad põnevad mängud!

Jalgpalli EM: 2. poolfinaal

2008-06-26T21:41:00.011+03:00

HISPAANIA-VENEMAA

Need kaks koondist on mõlemad tiitlivõistluse poolfinaalis ülimalt haruldased külalised. Kui aga Hispaania puhul on selle põhjustanud harukordne ebaõnne-saaga (aastakümneid on nad suurturniiridele sisenenud favoriitidena, aga ikka ja lälle läbi põrunud), siis Venemaal on käesolev esimeseks korraks, mil tiitlivõistlusel ollakse üldse alagrupiturniirilt edasi pääsetud. Tõsi, Nõukogude Liit mängis 20 aastat tagasi EM-i finaalis, kus saadi lüüa Hollandilt. Aga vahepeal on Venemaa jalgpallis olnud kaunis kehvad ajad. Kui paaril-kolmel korral on ka finaalturniiridele läbi murtud, siis on alati laeks jäänud alagrupiturniir. Samas hispaanlased on praktiliselt alati mänginud oivalise valikturniiri ja üldjuhul ka kenasti alagrupist edasi pääsenud. Seevastu play-off mängudes on järgnenud kiire pudenemine, mis on Hispaania koondisele külge pookinud igipõlise luuseri maine.

Käesolev turniir algas meeskondadele omavahelise mänguga. Teravad hispaanlased eesotsas hat tricki teinud noore ründetuusa David Villaga rullisid entusiastlikest,ent krobelistest venelastest üle tulemusega 4:1. Seejärel on mõlemad meeskonnad tunnistanud vaid võite. Hispaania murdis viimaste minutite väravast tulemusega 2:1 Rootsi ja võitis seejärel varumeestega mängides sama skooriga ka tiitlikaitsja Kreekat. Verandfinaalis õnnestus hispaanlastel küllaltki kinnise ja 0:0 lõppenud mängu järel penaltitega välja lülitada maailmameister Itaalia. Ma ise olin küllaltki kindel, et kui mitte mänguga, siis penaltitega võidavad itaallased niikuinii. Aga sel turniiril oli nende mäng väga igav ja rünnakufaasis nüri. Nii oli Hispaania edasipääs igati teenitud - selle kindlustas kahe penaltitõrjega vv Iker Casillas. Venemaa võttis seejärel esmalt raskepärase, ent kindla 2:0 võidu sel turniiril väga tagasihoidlikult esinenud tiitlikaitsja Kreeka vastu, alagrupi otsustavas mängus aga ületas kindlalt 2:0 tugevat Rootsit. Selles mängus tegi oma EM-debüüdi kahes avamängus karistust kandnud Vene koondise liider, ründav keskpoolkaitsja Andrei Aršavin, lüües ise ühe värava ning paistes silma ka heade söötude ja osava triblinguga.Kõige krooniks sai aga veerandfinaal alagrupiturniiril nii Itaalia kui Hispaania oivalises stiilis purustanud Hollandiga. Raske öelda, kas Venemaa mängis ülihästi või oli hollandlastel kehv päev, igatahes said oranžid normaalaja lõpus suure vaevaga viigi kätte, kuid lisaajal olid venelased Aršavini hiilgaval juhtimisel kuulsatest vastastest peajagu üle, lõid 2 vastuseta väravat ja võitsid 3:1. Sensatsioon! See võit kergitas taevani ka nii vene fännide kui mängijate endi ootused - ega nüüd vist alla meistritiitli ena rahule jäädagi.

Esimeseks mini-võiduks on Venemaa jaoks võistlusvormi valik. Meie idanaaber sai oma valida esimesena ja jookseb platsile punastes särkides ja pükstes. Hispaanial tuli seetõttu leppida sinepikollase varuvormiga, mis nende peatreenerile üldse ei meeldivat. Aivar Pohlak leiab stuudios, et alagrupi avamängu 1:4 saun võib Venemaale pigem eelise anda.

Pohlak märgib, et 5-6 kõige nimekamat klubi olla huvitatud venelaste keskväljamootor Aršavinist, kes siiani mängib veel Peterburi Zeniidis. 27-aastane turniiri komeet ise kibelevat aga Barcelonasse - mis pole ju sugugi kehv variant!

Koosseisud: aitäh portaalile sport.err.ee

Hispaania (mänguskeem 4-1-3-2): 1-Iker Casillas (kapten); 15-Sergio Ramos, 5-Carles Puyol, 4-Carlos Marchena, 11-Joan Capdevila; 19-Marcos Senna; 6-Andres Iniesta, 8-Xavi (14-Xabi Alonso 69.), 21-David Silva; 7-David Villa (10-Cesc Fabregas 34.), 9-Fernando Torres (17-Daniel Guiza 69.).

Venemaa (mänguskeem 4-4-2): 1-Igor Akinfejev; 22-Aleksandr Anjukov, 2-Vassili Berezutski, 4-Sergei Ignaševitš, 18-Juri Žirkov; 17-Konstantin Zõrjanov, 11-Sergei Semak, (kapten), 20-Igor Semšov (15-Dinijar Biljaletdinov 56.), 9-Ivan Saenko (21-Dmitri Sõtšov 57.); 10-Andrei Aršavin, 19-Roman Pavljutšenko.

Kohtunik: Frank De Bleeckere (Belgia).

1. poolaeg

Mäng algab Viini Ernst Hapeli staadionil küllaltki tugevas vihmasajus. Samas olla nüüd välja vahetatud eile haledalt alt vedanud telepildi tootmise varusüsteem, mis kolme äikesest tekitud millisekundilise elektrikatkestuse järel viieminutilise süsteemi restardi (loe: pildikatkestuse) nõudis. Eks lootkem siis parimat!

5. min - Hispaania on alustanud veidi aktiivsemalt - tsenderdused, korner. Pohlak nendib, et tsenderdused ongi venelaste suurimaks kirstunaelaks sel turniiril.
6. Torres saab söödu karistusalasse, pöödelt pealelöök - vv Akinfejev tõrjub jalaga.
11. Villa kauglöök - vv tõrjub alt nurgast.
16. Pavlitšenko karistuslöök 28 meetrilt üle. Kristjan Kalkun märgib, et see mees on käesoleval turniiril vastase väravat pommitanud rohkem kui ükski teine ründaja. Kolm väravat pole ka paha resultaat.
21. Vihmasadu on väga tugev. Mäng rullub samal ajal vahelduvalt, Venemaa pole Hollandi-mängus nähtud hoogu veel päriselt leidnud. Aga ka Hispaania on algse initsiatiivi minetanud.
26. Hispaania hakkab taas initsiatiivi saavutama, samal ajal lööb staadioni lähistel välku ja väljak kipub läbi vettima.
29. Hispaania saab Semaki veast karistuslöögi - Villa antud palli püüab Vene vv.
31. Pavlitšenko pääseb eemalt löögile - napilt ristnurgast mööda.Pohlak nendib, et Aršavin püsib varjus - ehk on jälje jätnud vahepealne suur meediatähelepanu.
34. Hispaaniat tabab tõsine tagasilöök - selgub, et ennist oli turniiri suurim väravakütt Villa karistuslööki sooritades jalalihast venitanud ja peatreener Arragones pidi ta vahetama noore poolkaitsja Cesc Fabregase vastu. Sellega seoses muutub Hispaania mängustiil ilmselt kaitsvamaks, või hoopiski loomingulisemaks (mehed hakkavad rünnakutel vabamalt kohti vahetama).
34. Ootamatult jõuab pall karistusala keskele Pavlitšenkole, kiire löök 2 kaitsja vahelt läheb mööda.
41. Kerge initsiatiiv püsib Hispaania käes, aga midagi teravat ei sünni. Lahtiseks ja ründavaks eeldatud mäng on siiani valmistanud kerge pettumuse.
45+1 Kohtunik vilistab poolaja lõppenuks. Oli üsna kinnine ja ebahuvitav mäng. Edasisest võib loota paremat - nii ehk naa tuleb kellelgi viimaks võrku sahistada, kuna Saksamaa ootab endale finaalivastast.

2. poolaeg

Mäng jätkub Hispaania rünnakuga, mis aga lõpuks liiva (ehk siis vene kaitsesse) jookseb.
47. Fabregas astub Zõrjanovile kannale, nii et see kaotab jalgpallisaapa.
49. Pohlak täheldab, et venelased on hakanud pallikaotuse järel tegema kõrget pressingut.
50. Barcelona poolkaitsjate omavaheline ilus mäng - Iniesta andis söödu vasakult karistusalast kaitsjate vahelt täiesti üksi värava alla spurtinud Xavile, kes suskab palli jalaga vasakusse alanurka - VÄRAV!!! 1:0
52. Torres mängitakse lühikeste söötudega vasakult läbi, löök healt positsioonilt üle värava.
56. Venemaal vahetus: Semšovi asemele keskväljale Biljaledtinov.
57. Žirkovile kollane kaart, ühtlasi ka uus vahetus: Saenko asemele äärepoolkaitsja Sõtšov.
60. Uus mees Biljaledtinov saab kollase kaardi vea eest Fabregase vastu. Püsib Hispaania surve.
61. Terav Torrese läbimurre paremalt - tsenderdus ei leia oma meest. Veidi hiljem Torrese ohtlik pealelöök napilt mööda.
63. Torres lööb tsenderdusest tulnud palli kukkumise pealt napilt mööda. Kommentaatorid nendivad, et Hispaania teine värav on õhus, ja see otsustaks mängu saatuse. Venemaa on veerandfinaali hale vari ja ka Aršavin ei suuda midagi korda saata.
64. Žirkovi karistuslöök tabab müüri.
68. Torres kukub karistusalas, ent penaltit ei anta.
69. Hispaania teeb 2 vahetust korraga: Xavi asemele teine poolkaitsja Xabi Alonso ja Torrese kohale kesktormajaks Daniel Quiza, Hispaania liiga suurim väravakütt.
70. Cesci võimas kaugpomm - vv tõrjub üle. Veidi hiljem kauglöök Alonsolt - vv tõrjub jälle.
73. Keskelt Fabregase ülitäpne kõrge püstsööt ette Guizale, kes võtab palli rinnaga alla ja tõstab selle kindlalt üle vasturutanud vv - VÄRAV!!! 2:0. Vt väravalöömist ka fotolt!
81. Mängust on pinge kadunud, Venemaa ei suuda mingit survet tekitada, Hispaania ka enam ei riski.
82. Vasakult triblingu järel Fabregase täpne tsenderdus Silvale, kes lööb täiesti vabalt vasakule alanurka - VÄRAV!!! 3:0 Venemaa saab Hispaanialt taas haleda sauna. Vene fännide palgeil segunevad pisarad vihmaveega. Venemaa pole täna suutnud teha ainsatki väravaraamidesse suunatud pealelööki!
88. Venemaal karistuslöök vasakult äärelt, Semak pääseb peaga löögile - vv tõrjub.
89. Guiza pika püstsöödu järel vv-ga silmitsi - vv tõrjub jalgadega.
90+2 Kohtunik puhub lõpuvilet ja Hispaania on üle 24 aasta jõudnud taas EM-i finaali! Venemaa oli täiesti liimist lahti ja Aršavinile tehtud esialgsed muinasjutulised lepingupakkumisedki võivad järsult kokku kuivata.

Jalgpalli EM: 1. poolfinaal

2008-06-25T13:59:00.017+03:00

Alustuseks pean tegema ülestunnistuse: olen vutisõber. Mitte küll nii äärmuslik, et püüaksin jälgida kõikvõimalikelt kanalitelt viimset kui üht jalgpalliülekannet jm vutisaadet, tunneksin peensusteni vutiajalugu, oleksin detailselt kursis kõigi olulisemate jalgpalliliigade meeskondade koosseisude, mängustiilide, viimase vooru tulemuste ja tabeliseisudega või omaksin kodus lemmikmängijate autogrammidega varustatud särke, hiiglaslikku temaatiliste ajaleheväljalõigete kollektsiooni vm sarnast atribuutikat. Ühestki amatöörmeeskonnas ma ka palli ei toksi. Aga siiski olen püüdnud teleri vahendusel jälgida kõiki Eesti vutikoondise mänge ning juba 18 aasta vältel täies mahus kaasa elanud jalgpalli suurtele tiitlivõistlustele: MMidele ja EMidele. Nood tähendavad üle aasta juunis vastavalt 1 kuu ja 3 nädala vältel rohkesti põnevaid ja nauditavaid heitlusi maailma parimate vutikoondiste vahel, pöidlahoidmist oma lemmikutele, meisterlike individuaalsete ja meeskondlike sooritluste imetlemist.

Praeguseks on Šveitsis ja Austrias toimuvad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis jõudnud kõige otsustavamasse järku: täna algavad poolfinaalid. Senine turniirikäik sisaldas rohkesti dramaatilisi sündmusi: mitmed suured favoriidid ja alagruppide võitjad on veerandfinaalides kurval kombel välja langenud, samas kui nelja parema sekka on jõudnud kaks meeskonda, kellest seda enne turniiri vaevalt et keegi uskuda julgenuks.

SAKSAMAA-TÜRGI

Tänases esimeses poolfinaalis lähevad Baseli staadionil vastamisi traditsiooniliselt kõva tegija Saksamaa ja seekordse turniiri suurüllataja Türgi. Meeskondade tee nelja parima hulka on olnud mõnes mõttes sarnane, teisalt aga väga erinev. Kumbki tiim võitis kaks ja kaotas ühe alagrupimängu, lõpetades oma grupi teise kohaga. Samas tulid Saksamaa võidud Poola ja Austria üle suhteliselt kindlalt, samas kui Türgi lõi nii Šveitsile kui Tšehhimaale oma võiduväravad viimastel mänguminutitel (tulles viimase vastu veerand tunniga välja koguni 0:2 kaotusseisust). Veerandfinaalis mängis Saksamaa napilt, kuid kindlalt 3:2 üle turniiri ühe peafavoriidi Portugali, samas kui Türgi saavutas kolmanda järjestikuse dramaatilise võidu tugeva Horvaatia üle. Viimased läksid 2 minutit enne lisaaja lõppu juhtima, kuid ikkagi suutis Türgi sellest lootusetust seisust taas välja rabeleda, sööstes kohe vasturünnakule ja viigistades sisuliselt viimasel sekundil. Järgnenud penaltiseerias olid horvaadid liimist lahti ja kaotasid kindlalt.

Türgi jaoks on dramaatiline turniir nõudnud ka hulga ohvreid. Nimelt on lausa 9 nende mängijat (sealhulgas meeskonna kapten ja esiründaja Kahveci, kaitse tugisammas Servet ja põhiväravavaht Demirel) rivist väljas kas eelnevates mängudes kogutud punaste ja kollaste kaartide või vigastuste tõttu. Saksamaa vastu saab Türgi treener pingilt võtta vaid 2,5 väljakumängijast vahetusmeest (st 2 tervet ja ühe poolvigase). Lisaks mängis Türgi oma veerandfinaali päev hiljem ja see oli neile ka märksa kurnavam.

Saksamaa on aga enesekindel, ühtlaselt tugeva koosseisuga, kaua kokkumänginud ja läbi ajaloo tiitlivõistlustel väga edukalt esinenud võistkond. Sakslastel on väljakul selge liider ründava keskpoolkaitsja Michael Ballacki näol, kes juhib suurepäraselt mängu ja võib pingelised heitlused ka ise ära otsustada mõne oivalise individuaalse sähvatuse abil. Lisaks omavad germaanid tipptasemel ründeliini Poola päritolu Miroslav Klose ja Lukas Podolski näol ning poolkaitses assisteerib Ballackit noor Bastian Schweinsteiger, kes tegi supermängu veerandfinaalis Portugali vastu. Saksamaa kaitseliini peaks naasma Portugali-mängust vigastuse tõttu eemale jäänud Torsten Frings, mis muudab türklastele värava saavutamise väga keeruliseks. Oma kindla, distsiplineeritud mängustiiliga on Saksamaa varmas ära kasutama türklaste iga kaitseapsakat.

Seega tuleb selgeks võitjasoosikuks pidada Saksamaad. Türgi on aga siiski ohtlik oma hämmastava võitlusvaimu ja lõpuni pingutamise tõttu.

Mängu eel ennustasin sakslaste võitu 2:0.

Nonii, pall löödi mängu. Loodame, et emma-kumma lõpptulemusega ei kaasne suuremaid madinaid Saksamaa põliselanike ja sealse 2 miljoni immigrant-türklase vahel. Igatahes lugesid meeskondade kaptenid kohe pärast hümnide ettemängimist ette lühikese rassismi-vastase deklaratsiooni. Mängulise poole pealt selgus, et türklased on igaks juhuks registreerinud ka oma kolmanda väravavahi väljakumängijana. Niivõrd kõhnuke on treeneri valik varumeeste osas. Saksamaa alustab ettevaatliku mänguskeemiga 4-5-1, st ees on vaid üks ründaja Miroslav Klose ja tema tavapärane partner Podolski on taandatud vasakuks äärepoolkaitsjaks.

Koosseisud: (aitäh portaalile sport.err.ee)

Saksamaa: 1-Jens Lehmann; 3-Arne Friedrich, 17-Per Mertesacker, 21-Christoph Metzelder, 16-Philipp Lahm; 7-Bastian Schweinsteiger, 6-Simon Rolfes (8-Torsten Frings 46), 13-Michael Ballack (kapten), 15-Thomas Hitzlsperger, 20-Lukas Podolski; 11-Miroslav Klose (2-Marcell Jansen 90+2).

Türgi: 1-Rustu Recber (kapten); 20-Sabri Sarioglu, 6-Mehmet Topal, 4-Gokhan Zan, 3-Hakan Balta; 18-Kazim Kazim (11-Tumer Metin 90+1), 22-Hamit Altintop, 7-Mehmet Aurelio, 19-Ayhan Akman (21-Mevlut Erdinc 81), 16-Ugur Boral (10-Gokdeniz Karadeniz 84); 9-Semih Senturk.

Kohtunik: Massimo Busacca (Šveits)
Pealtvaatajaid: 38 374 (Basel, St. Jakob-Park)

I poolaeg

Mäng algas sakslaste rünnakutega. Samal ajal kiidab ETV ekspert Janno Kivisild Türgi mängu väga paindlikku iseloomu - kiiret ümberkorraldusvõimet sõltuvalt mänguseisust ja vastase taktikast.

6. minutil sai Türgi väikese surve Saksa värava all ja andis 2 kaunis ohtlikku tsenderdust. See ei ole hea märk, kuna türklased on väga liikuvad ja tehnilised.
7. lajatas kaugelt peale Kazim Kazim - vv Lehmann püüdis palli kindlalt.
8. Saksa kaitsjad magasid ja türklane pääses paremal äärel terava nurga alt Lehmanniga silmitsi, too suutis tõrjuda. Kivisild toonitab kiirete vastrurünnakute suurenenud rolli tänapäeva jalgpallis. Sakslased ei suuda palli keskväljalt edasi toimetada, eksides söötudega. Türgi kaitse on tihe ja hästi organiseeritud.
13. Türklastel 2 head võimalust järjest, Hakan Balta põrutab paremalt 12 meetrilt latti! 2 nurgalööki järjest, aga pikad Saksa kaitsjad löövad pallid ära. Saksa mäng on seni suureks pettumuseks.
17. - sakslaste esimene väike võimalus, Türgi vv Rüstü püüa kauge karistuslöögi. Järgneb türklaste pallikaotus ja Schweinsteigeri läbimurre, kukub, aga kohtunik ei anna karistuslööki. Kohe ka segadus Türgi karistusalas ja esimene nurgalöök sakslastele. Kommentaatorid oletavad, et Saksamaa püüab ära kasutada türklaste eksimusi. Järgnevalt kaldub initsiatiiv taas Türgile.
22. Türgi lööb VÄRAVA!!! Tsenderdus paremalt, Kazimi üle pea sooritatud imelöök keskelt langeb latti, tagasipõrkunud palli lööb U. Boral mõnelt meetrilt Lehmanni kaudu väravasse seisuks 1:0.
26. Türgi rünnakud jätkuvad, ohtlik nurgalöök!
26. Podolski soolo vasakult äärelt, tsenderdus, Schweinsteigeri kiire spurt keskele, ennetab Türgi katsjat Mehmeti ja saadab vintpalli paremasse nurka - VÄRAV! 1:1. Türgi sai eduseisu nautida vaid 4minutit, mis teeb turniiri peale kokku 13 min. Kas see jääb ka nende laeks?
Mäng on muutunud väga tempokaks.
32. Türgi karistuslöök vasakult äärelt otse värava peale - vv tõrjub hädaga üle värava. Järgneb 2 Türgi nurgalööki.
34. Türgi kaitse magab maha pika läbisöödu Podolskile, see pääseb paremalt vv-ga silmitsi, aga lööb üle.
37. Kaitsja Lahm tõmbab paremal karistusala joone lähistel maha Kazimi, löök otse väravale. Lehmann tõrjub kindlalt.
39. Saksa kaitsja Rolfesil on päidpidi kokkupõrke tulemusena kulm lõhki, asutakse platsi kõrval tohterdama.
41. Türklane Altintop on vv-ga 1:1 pääsemas, kaitsja saab viimasel hetkel jala vahele. Peagi kauglöök napilt üle värava.
45. Teibitud kulmuga Rolfes silkab platsile tagasi.
45.+1 - kõlab poolajavile.

Vaheajal arutaad eksperdid, et Saksamaa võiks üle minna endale harjumuspärasemale 2 ründajaga mänguskeemile - Podolski tuleks siis vasaku äärepoolkaitsja kohalt ette ründesse tõsta ja tema asemele tuua mõni mees varupingilt.

2. poolaeg

Saksamaa teeb vahetuse - Rolfesit asendab roidetraumast kosunud põhikeskkaitsja Torsten Frings.
47. Podolski ilus soolo vasakult äärelt, aga tsenderdus läheb üle jala.
51. Lahm joostakse vasakul karistusala joonel pikali, aga kohtunik ignoreerib olukorda!
53. Sentürk sõidab Fringsi tagant jalust, kollane kaart.
55. Saksamaa hakkab initsiativi üle võtma, Hitzelsbergeri kauglöök napilt üle.
57. Altintop niidab keskel 22 meetril Ballacki, ohtlik karistuslöök. Ballacki löök põrkub müüri.
58. Otseülekade pilt katkes üle Euroopa 5 minutiks! Uskumatu tehniline prohmakas korraldajate poolt.
64. Pilt taastus, õnneks pole vahepeal väravaid löödud.
69. Türgi on uuesti initsiatiivi haaranud, tsenderdused karistusalasse, aga pallid lüüakse kaitsjate poolt eemale.
70. Kazim nõuab penaltit, sest Lahm sikutas teda karistusalas särgist.
73. Borali läbimurre vasakult, lihtne pall Lehmanni sülle. Kohe järgneb Hitzelsbergeri võimas kauglöök - napilt mööda.
74. Uus pikk pildikatkestus! :( Põhjuseks väidetakse olema Šveitsis möllav koletu äikesetorm.
79. Klose on pildiväliselt löönud 2:1!! Fännid UEFA kodulehe online-kommentaariumis soovitavad Jumal kohtusse kaevata.
86. Pilt taastub hetkel, mil korratakse Türgi VIIGIVÄRAVAT! 2:2!! Sarioglu tsenderdus paremalt, Sentürk ennetab varbaga Lehmanni ja toksab palli paarilt meetrilt sisse.
90. Lahm saab meeste vahelt keskele täpse söödu, võimas laks lati alla 3:2!!! Samal hetkel kaob uuesti telepilt!!!! :S:S Saksamaa võiduväravat vt ka fotolt - loodetavasti Euroopa Jalgpalliliit ehk UEFA väga ei pahanda, et siin ja järgnevates sissekannetes nende kodulehelt võetud kaadrit kasutan. Olgu see siis väikeseks "võla sissenõudmiseks" täna teleülekandega korraldatud jama eest. :P
96. Pilt naaseb hetkel, mil mäng on just läbi saanud. Kohtunik lisas 5 minutit, ent väravaid rohkem ei löödud.

Äärmiselt kahju, et pildikatkestused röövisid võimaluse otseülekandes nautida põnevaid lõpuminuteid. Igatahes tuleb kiita türklasi, kes ka teise koosseisuga suutsid Saksamaale kõva lahingu anda. Sedakorda löödi neid lõpuks nende endi relvaga - lõpuminutite väravaga.

Riia loomaaed

2008-06-15T12:05:00.007+03:00

Kahepäevase sõprade-sugulaste seltsis ette võetud Läti-tuuri haripunktiks oli siinblogijale kui loodushuvilisele persoonile Riia loomaaia külastamine. Järgnevalt üritangi sellele sümpaatsele asutusele veidi promo teha. :)

Riia Loomaaed (Rigas Zoologiskais dārzs) asetseb kompaktsel 20-hektarilisel alal hiigelsuure linnapargi - Meža parki (Metsapargi) servas. Sinna pääseb kesklinnast hõlpsasti trammiga. Zoopark avati juba aastal 1912, seega on tegu Baltimaade vanima loomaaiaga. Praegu eluneb seal rohkem kui 3000 isendit ligi 500 liigist. Loomaaeda külastab aastas 250-300 000 inimest. Maist septembrini on loomaaia kassa avatud 10-18, oktoobrist aprillini 10-16. Täispilet maksab 3,5 latti, tudengitele ja pensionäridele on soodustus.

Erinevalt kiiresti arenevast ja laienevast Tallinna loomaaiast on Riga Zoo kui vanem ja väärikam asutus juba märksa enam "paika loksunud". Siiski on ka nemad oma territooriumi 1990-ndatel laiendanud ja kavandavad lähiaastatel veel elevandimaja ehitamist koos juurdekuuluvate aedikute, basseinide ja muu atribuutikaga.

Loomaaiakülastaja leiab kõhumurele leevendust nii kohviku, jäätise- ja hotdogiputka kui mõne väiksema nännimüügi-lauakese abil. Samas spetsiifilisi loomaaia-suveniire ja infobuklette vähemalt minu silm ei tabanudki (Tallinna loomaaias leidub neid teatavasti laias valikus).

Kui püüda veel võrrelda kaht naaberpealinnade loomaaeda, siis Tallinna oma üheks märksõnaks võikski ehk olla avarus, samas kui Riia zoopark mõjub kompaktsemana. Seda isegi hoolimata asjaolust, et Riia loomaaias puuduvad Veskimetsa üheülbalised maotud puuriread - riialased on iga liigi jaoks sisse seadnud omalaadse ja hubase elupaiga. Liigirikkuse ja erinevate seltside-sugukondade esindatuse osas jääb Riia loomaaed Tallinna omale tugevasti alla, aga on seda hoolikamalt panustanud olemasolevate liikide valikule, eksponeerimisele ja loomadele heade elutingimuste tagamisele.

Riia loomaaia üheks tõmbenumbriks on hästi läbimõeldud troopikamaja, kuhu viib koopalaadne saladuslikuna mõjuv sissepääs. Pika, temaatiliste kahhelkivi-pildikestega palistatud koridori läbimisel avaneb külastajale esimene ruum, kus basseinides ujuvad troopilised kalad ja kilpkonnad ning terrariumis lösutavad ülipikkade lõugadega gaavialid. Järgmised ruumid sisaldavad uusi üllatusi imepäraste troopikakonnade, varaanide, madude ja putukate näol. Vahvat vaatlemist pakub kavalasti eksponeeritud klaasseintega "sipelgariik". Viimaks jõuab troopikamaja külastaja hämarasse ruumi, kus asjatavad mitmesugused vihmametsa elanikud. Siin on tarvis tükk aega oodata, kuni silmad eripärase valgusega kohanduvad ja midagigi seletama hakkavad. Misjärel ilmutuvad lummatud külastajale leemurid, närilised ja muud põnevad tegelased. Troopikamajja sisenedes on tark endalt pealmised "vatid" maha koorida, kuna sealne sisetemperatuur on tubli 30 kraadi (nagu ühes korralikus selvas olema peabki).

Muude vingete ja unikaalsete vaatamisväärsuste seas võiks veel esile tõsta:

Kaelkirjakumaja - huvitava arhitektuuriga pilkupüüdev kõrge hoone sisaldab kaht hiiglaslikku vanalooma ja nende "tillukest", kõigest 3 m kõrgust "varssa". Loomadel on soovi korral võimalik viibida ka avaras väliaaedikus.
Tiigriaedik - avar loodusliku ilme ja klaaspiiretega ala pakub mõnusat äraolemist reipale tiigripaarile ning mugavat (istepingid) ja põnevat vaatlusvõimalust loomaaia külastajatele - kõik see moodustab valuliku kontrasti Tallinna loomaaia tiigrite armetute elutingimustega puurivarbade taga.
Lõvide aedik - on tiigrite eluasemest veidi kitsam ja "kõrbelisema" üldilmega, seda asustavad eakas ja lahja isalõvi ning tema krapsakama moega kaasa.
Jõehobude ala - üsna suurt ja räpast (viimane asjaolu on neile loomadele väga meeltmööda) basseini ja selle "kallast" asustab kaks jumitut ja ülipaksu hiid-hippopotaami, kes tegelevad eeskätt õgimise, mõnusa lebotamise, õõvastavate hiidhaigutuste sooritamise ja tohutute väljaheitelaadungite lisamisega niigi läbipaistmatusse veekogusse. Aga muidu on nad ääretult vahvad ja mõnusad loomad. :)
Flamingotiik ja -maja - paiknevad sissepääsu lähedal, võludes esmakülastajat kohe dekoratiivse elamusega kaht liiki (ja erineva punasus-astmega) graatsiliste lindude esituses, kes eelistavad hoiduda liigiti gruppidesse.
Pelikanitiik - Riia loomaaia pelikanid on väga lustlikud ja aktiivsed, pidades lakkamatult noka-duelle ja mängides "sõbra pea allakugistamise" mängu.
Surikaadiaedik - pakub külastajale lummava elamuse ülivilgaste ja -nunnude kollektiivse eluviisiga loomakeste poolt, kes tegelevad hullamise, imearmsa tagajalgadele tõusu ja hüperinnuka, ent tulutu kaevumisega muredasse liivapinnasesse. Kui aga loomaaiatädi avab siseruumi ukse, mille taga ootab puuviljalaadung, on viimne kui üks surikaat hetkega vaateväljast kadunud.
Hiidkilpkonnade terraarium - klaasseinaga väliterraarium sisaldab kaht vähemalt sajakilost jumitut kilbikandjat, kes raugelt lebasklevad või tähtsal moel ringi tatsavad.
Akvaarium - sinna me sedakorda kahjuks ei jõudnudki, aga pole kahtlust, et järgmisel korral väärib ka see külastamist.

Riia loomaaed ei paista silma erilise sõraliste ja kabjaliste küllusega (teatavasti on neile rühmadele spetsialiseerunud meie Tallinna zoopark). Samas leiab külastaja sealt Tallinnas esindamata sebrad. Eesti pealinnaga võrreldes samuti veidi kitsam kiskjate valik pakub aga avarates aedikutes mitmeid haruldusi, nagu näireks polaarrebased, koiotid ja grislikarud. Lindudest väärivad lisaks eelmainitutele tähelepanu mitmed huvitavad kured, samuti kondorid. Külastajaid ootavad ees ka suured rauged kängurud, Lõuna-Ameerika hiidnärilised kapibaarad, puise eluviisiga (väike)pandad, lakkamatult ringimöllavad pärdikud, saledad troopikasead kaeluspekaarid, tokerdunud põhjapõdrad, veelgi enam tokerdunud kaamelid ja veel paljud looduskaugele külastajale ehk pisut vähem atraktiivsed, ent siiski äärmiselt väärikad ja olulised loomaliigid.

Kokkuvõttes tahaksin Riia loomaaia külastamist soojalt soovitada igale end loodushuviliseks pidavale ja Riia-reisi plaane pidavale isikule. Aga veelgi paremini on too visiit näidustatud loodusega vähe pidet omavale blogilugejatele, kuna liigiomases keskkonnas mõnusasti oma loomuliku elutegevust nautivate aktiivsete, heatujuliste, terve ja priske välimusega loomade jälgimine võib ka kõige paadunumasse tehnokraadist linnainimesesse looduspisiku istutada. Meie kappasime loomaaia läbi umbes 4 tunniga, aga õigupoolest tasuks seal võimaluse korral veeta terve päev. Nõnda on võimalik siin-seal ka pikemaks ajaks maha istuda, et põhjalikumalt süveneda mõne oma lemmikliigi tegemistesse. Või siis nende eluaseme juurde hiljem tagasi pöörduda, kui loomad satuvad eeldatava külastaja lõbustamise asemel parajasti taamal oma asju toimetama.

Praazdnik!

2008-05-24T22:10:00.007+03:00

Seekordne blogilugu koosneb põhiliselt otse kontserdi ajal kirjapandud reportaažist, millele on lisatud põgus lõppsõna.

Finaalkontserdi "avapaugu" lajatas mullune võitja Marija Serifovic üpris stiilse meesnaiste show eesotsas - etenduse mõte seisnes nähtavasti sugereerimises, et milleks on naistele üldse tarvis mehi, kui ka naised oskavad mehi kehastada (ja pealegi saavad mehed samuti isekeskis hakkama). Pole kahtlust, et suurele subgrupile Eurovisiooni publikumi seast läks selline sõnum oivaliselt peale.

Rumeenia - võistluse avas kena ja maitsekas ballaad sedapuhku silmnähtavalt heteroarmastuse ülistuseks võimsa häälega solistidelt.

Suurbritannia 48-aastane eks-prügimees kargas laval vägagi kõbusalt, esitades päris hoogsat ja rütmikat pop-pala, millel siiski näib puuduvat edulootus. Lihtsalt liiga tavaline meloodia selle võistluse tarvis, ja puudub ka päästev supershow. See lugu ununeb televaatajail kiiresti pompöössemate ja löövamate palade karussellis.

Albaania neiu olla eelnevale vastukaaluks tänavune noorim esineja, vaid 16. Talle meeldib muuhulgas oma ema aitamine. Ülimalt lüürilis-traagiline albaaniakeelne armusoig ei jätnud mulle poolfinaalis mingit muljet, kuid finaalis hakkas juba täitsa meeldima. Tütarlaps on ka väga hea häälega. Kiitust väärib panustamine eeskätt laulule, mitte tsirkusele.

Saksamaa 4 glamuurset-sätendavat "mitte-inglit" - kohalik versioon Spice Girlist - pakkusid stiilipuhta pop-tümaka päris "cachy" refrääniga. Siiski jäi esitus pisut tuhmiks ja staatiliseks - ilmselt ootab sakslasi koht kusagil pingerea keskel.

Armeenia 4 viimase aasta parim naislaulja Sirusho hüpitas laval kolme meest mustas idamaiste sugemetega pop-pala saatel. Mina nimetaksin sellist muusikastiili Türgi popiks. Ja see jätab mind üsna ükskõikseks. Lauljatibil polnud samas vigagi. Loo lõpus tehti laval ka tubli hirmkärakas.

Bosnia ja Hertsegoviina kerge kiiksuga õde-venda ja 4 väga mitmesuguses eas kuduvat pruuti sisendasid meile, et armastuses on võti, ja tegid seda jällegi väga veenval viisil. Nummi on selle etenduse kohta ehk kõige tabavam sõna. Aga pala on ka muusikaliselt väga huvitav.

Iisraeli kiiduväärselt kandva metsosopraniga noormees Boaz esitas veel ühe tuntud meesnaise - Dana Internationali kirjutatud ballaadi, saatjateks 5 meesiludustest imetlejat. Vahele oli pikitud ka idamaiseid rütme Kõrva see esitus ei kriipinud, aga minu lemmikute hulka ka ei tõusnud.

Soome pakkus eellauljatele ääretult suurt kontrasti karvaste hevimeeste kareda metal-palaga. Keevitamine algas vägeva tulevärgi saatel juba loo avataktidest ja jätkus jõuliselt lõpuni välja. Hea, et tõsiste heteromeeste ürgjõuline etteaste finaalis ka võimaluse sai!

Horvaatia tõi lavale tänavuse vanima esineja - 75-aastase krapsaka taadi. Nostalgilis-koomiline romanss kaasas huvitava instrumendina purgikellasid. Eriti pöördesse läks loo lõpuosa, kus taat kukkus kepiga vinüülplaate keerutama. Päris tore esitus kokkuvõttes, teistest selgelt eristuv.

Poola mehekahtlusega vesinikblond supertšikk Isis saab oma keelpillitibide poolt saadetava ballaadi eest üha kiita, aga mind ei suuda see lugu jätkuvalt üldse "taha haakida". No on ikka surmigav pala, vaatamata arranžeeringu hirmsale ülespuhvitusele.

Islandi "Eurobande" energilise kaunispoisi ja mesise blondiini jõuline diskotümakas päris meeldejääva refrääniga (See on mu elu - ei taha muuta midagi) võib lõpuks esikümnesse tüürida küll. Lavaesitus oli ka üle keskmise energiline ja hingestatud - ei jätnud ükskõikseks. Aga siiski pole see päris võidulugu.

Türgi tugevate etniliste mõjudega rokklaulu "Hull" esitas riigi kuulsaim rokkbänd. Türgi keel on ikka väga-väga imeliku kõlaga. Samas sobib rokkimiseks kaunis hästi. Teisel kuulamisel jättis lugu parema mulje kui esimesel. Eriti just refrään kõlas täitsa hästi ja jõuliselt.

Portugali tünjas primadonna olnud võitnud kohaliku Pop-Iidoli konkursi. Ei saa eitada, et lauluhääl on tal täitsa hea ja tugev. Mereemanda-lugu siiski mulle jätkuvalt mingit muljet ei jätnud. Seda uskumatum, et kohaliku ennustuse põhjal olnud see lugu lausa võidupretent nr 1. Siiski tore, et ka mitte just ideaalse keha ja näolapiga inimestele pakutakse võimalusi end estraadilaval näidata.

Läti piraadid panid põhirõhu laste sihtrühmale, kes usutavasti hoogsast, lõbusast ja vahvate mereröövlikostüümidega etendusest tõepoolest täit rõõmu tundsid. Iseasi, et hääletuse ajaks on enamus lapsi vist juba magama lähetatud. Loo lõpuosa "kaklusstseen" minu meelest küll väga hästi ei töötanud. Aga selle loo potentsiaali tervikuna ei saa siiski alahinnata. Vinge piraadishow, hoogne esitus ja mällusööbiv lihtne refrään peaksid koos töötama küll.

Rootslaste popdiiva ja 1999. aasta eurovõitja Charlotte seekordne lugu on Rootsi popmuusika parimate traditsioonide vaimus sündinud hitisugemetega pala. Millegipärast hakkas see mulle meenutama eelmainitud Dana Internationali omaaegset võidulugu. Pauerit on loos mitme tuhande vati jagu. Siiski jääb MIDAGI puudu ja esikohta Rootsi ei saa.

Taani soni ja traksidega kaunispoiss veenis oma energilise meesansambli saatel auditooriumi öö läbi häid aegu tähistama. (Ja küllap seda seal ühel või teisel moel ka tehakse.) Tegu on kahtluseta tugeva esinejaga, samas lugu läks teises pooles siiski pisut üksluiseks.

Gruusia pimeda diiva dramaatiline rahulaul töötas sedakorda minu jaoks paremini kui kahel eelmisel puhul. Positiivne, et üldise iizi peokraami kõrval ka tõsisemaid sõnumeid kuuleb. Mustkunstisugemetega kostüümidraama ja robotmeeste tants olid ka päris vahvad.

Ukrainat peetakse üheks peamiseks võidusoosikuks. Ei saa eitada, et meesteõgija moega solist Ani Loraki (Karolina) ja tema nelja tantsupoisi-hüpiknuku etteaste oli hoogne ja stiilne "tümakas", milletaolised lähevad massidele kindlasti peale. Küll mitte mulle, aga mida see ikka muudab.

Prantsusmaa algselt täiesti ingliskeelsesse kvaliteetlaulu oli rahva ja poliitikute survel lisatud ka tosinkond prantsuskeelset sõna. Laheda lisakäiguna olid kõik 5 taustalauljat muundatud videost meeldejäänud "karvanditeks", kusjuures solist Sebastian Tellier ise kurseeris uhkelt lavale golfisõidukis. Väga mõnus etteaste, aga kardetavasti masse taha ei haagi.

Kahjuks haihtusid äsjased meeldivad elamused kohe aserite äärmiselt koleda ja kriiskava loo tõttu. No on ikka ÕUDNE SAAST! Lisaks reostasid need pervarid lava, valades ühele naisterahvale kõhule verelaadset ollust. Wuihh!

Kreeka Kalomira demonstreeris kolme kuuleka noormehe peal veenvalt, et on ära jaganud salajase kombinatsiooni, mille abil mehed oma taktikepi järgi tantsima panna. Rõõmsa meeleolu ja rütmika-värvika lavashow krooniks on meeldejääv refrään. Rääkimata asjaolust, et Kalomira on vägagi võluv naisolend. Ehk siis edu valem peaks olema tabatud. Mitte minu lemmiklugu, aga ei imestaks üldse, kui see võidaks. Igatahes sümpaatsem kui Ukraina pala.

Hispaania eriti groteskseks tuunitud koomiku etteastet saatsid kohati kaunis kentsakate tantsunumbritega 5 kaunist napis kostüümis näitsikut. Ilmne pullilugu, kusjuures, paraku, stiilsem kui meie Kreisiraadio oma. Üldiselt ajuvabas tekstis mainiti ära enamik Hispaania rahvusvahelisi kuulsusi. Igatahes oli see mu Inglismaal resideeruva sõbra lemmiklugu.

Serbia oli lavale toonud noorukese Jelena - kohaliku superstaarisaate võitja. Ülivaimustunud auditooriumi vaimustuskahina saatel esitas ta Balkani rahvuslike sugemetega lüürilise armuballaadi. Kahtlemata oli tegu kogu õhtu ühe kõige musikaalsema etteastega. "Ärata mind püha Viituse päeval, et ma näeksin teda!" palus kaunis Jelena - ja rahvas oli sillas.

Venemaa oli välja käinud tubli pataka oma jumitutest naftatuludest, kaasates laulu riigi esihurmur Dima Bilani, megaprodutsent Timbalandi, plastmassist kunstjää, sellele uisklema olümpiavõitja Jevgeni Pluštšeno, ja seda kõike saatma Ungari tipp-viiuldaja miljon dollarit maksval Stradivariusel. Aga ka sellest jääb paraku väheks, sest lugu ise on üsna mage.

Norra blond Maria sobis suurepäraseltvõistlust lõpetama oma retrostiilis, ent meeldejääva refrääniga poplooga. Seitsmekümnendate parimaid pop-traditsioone esindaval palal võib ka täna leiduda koht nostalgialembeste fännide südames.

No nii, kõik veerandsada laulu on nüüd ette kantud ja algab hääletus. Samas on võitja täiesti ebaselge ja ennustamatu. Äkki Kreeka?

***********************************************************************************

Võitis hoopis Venemaa - nii kurvastav, kui see ka pole. Kaua pakkus neile konkurentsi Kreeka kaunis Kalomira, aga pidi lõpus ka teise koha Ukrainale loovutama. Mul on tunne, et Kreeka ja Ukraina väga sarnase kontseptsiooniga lood "sõid" tublisti üksteise punkte, mis võimaldaski meie idanaabril nii puhas vuuk teha. Näikse ka, et naftadollarite eest saab Eurovisiooni võitu osta küll. Ei tahakski selle võiduloo kohta enam midagi lisada, eks olen juba kommenteerinud ka.
Aga Venemaa jaoks kipub käesolev aasta juba üle mõistuse rõõmustavaks kätte: võitsid ju ka CSKA korvpallurid euroliiga, Peterburi Zeniidi vutimehed UEFA karika ja hokitiim kauaoodatud ilmameistri tiitli. Tõsi, eks tavalistele venelastele kulub ka hallis argipäevas taoline rõõmusüst ära. Eesti on Eurovisiooni võidurõõmu juba kogenud, Ukraina ja Kreeka ka. Palju õnne, venelased!

Said ka ilmsiks poolfinaalide tulemused. Ja mis ilmnes? Meie koduvabariigis palavalt armastatud huumorikollektiiv Kreisiraadio oli kogunud vaid 8 punkti ning platseerunud üldpingereas eelviimasele kohale, napilt debütandist kääbusriigi San Marino ette. Kusjuures 7 punkti saime Soomelt ja ühe Moldovalt. Ehk siis Eesti tänavune esitus ei töötanud ei muusikapala ega naljanumbrina mitte üks raas. Iiri kalkungi pani meile pika puuga ära. Pisut piinlik lugu, rääkimata kopsakast summast, mis tänavuse osaluse peale "magama pandi". Aga uuel aastal juba uue hooga, ja loodetavasti pisut rõõmsamate nootide järgi. :)

Jälle mudas

2008-05-21T01:24:00.005+03:00

Niisiis, juhtuski see, mida võis karta. Eesti pudenes eurorongilt taas enne lõppjaama jõudmist. Tagantjärele võiks muidugi targutada, et pidanuksime ikka Iirise, Birgiti või Rolfi saatma, VAAT SIIS... Aga on, nagu on - vähemalt sai nüüd ka pulli-formaat ära proovitud. Järgmisel korral lähetab Eesti vast jälle korraliku laulu. Ja olen kindel, et ühel päeval paistab päike ka taas meie õuele.

Veidi ebasoodsalt juba kolmandana etlema pidanud Kreisiraadio mõjus laval väga mõnusalt ja koomiliselt, kusjuures Peeter Oja häälest ära olek tundus "kunstilise tervikuga" suisa kokku sobivat. Aga ilmselt siis ikkagi ei saadud piiri taga meie naljale pihta. Seda kinnitavad ka saalist kostunud buuuu-hüüded. Väikese lohutusena tabas sama saatus ka Iiri kalkunitsirkust, mis ühelt poolt viitab, et ju siis polnud "konjuktuur" pilalugude jaoks soodne, teisalt aga võis protestihäälte pooleks jagunemine mõlemale saatuslikuks saada. Päris huvitav oleks kuulda saada punktisaake kohtadel 11...20.

Mida aga öelda teiste palade kohta?

Õigupoolest ei tahakski midagi kosta järgmiste riikide esituste teemal: Montenegro, Moldova, San Marino, Belgia, Aserbaidžaan, Sloveenia, Poola, Armeenia, Holland. Ok, aseritel oli küll võimsalt ülespuhvitud kostüümidraama, kuid kõrvadele suunatud pool ei kannatanud mingit kriitikat ega jäänud absoluutselt meelde. Belgial oli paari kommentaatori meelest tore kiiksuga etteaste, aga... Vat aastal 2003 oli neil tõeliselt stiilne väljamõeldud keeles lugu Sanomi, mis ka teenitult 2. koha sai. Seekordne mõjus paraku väga mageda ponnistusena. Mõnele meeldis kangesti Poola, mis minuga kohe üldse ei haakunud. Samad sõnad ka Armeenia kohta. Üllatusin tõsiselt kahe viimase finaalipääsu üle.

Nüüd pisut pikemalt ülejäänud paladest.

Iisrael oli välja toonud äärmiselt naiseliku hääle ja vähese juuksekasvuga noormehe, kelle tekitatud "lüürilised" lembehäälitsused, mida saatsid meelate tantsupoiste liigutused, minu küll sügavalt külmaks jätsid, ent osale publikumist siiski kuuldavasti peale olid läinud. Viimast kinnitab ka juudiriigi finaalipääs.

Norra lugu kõlas päris kõrvapaitavalt, kujutamata endast, tõsi, midagi erilist ja jalustrabavat. Selline kindlapeale töötav klassikaline lähenemine kenade naisterahvaste esituses, finaalis tugev "täitematerjal".

Iirimaa kalkuni-tolkam irvitas muidugi õelalt kogu püha ürituse peale ja mölises edasi veel pärast "laulu" lõppugi. Eks iirlastel viskas ka kopa ette viimaste aastate pidev põrumine muusikaliselt tugevate lugudega - sama lugu, mis meie puhul. Teisalt tehno-vahekäik kõlas üsna stiilselt. Finaalipääs polnud mõistagi kalkuni eluunistuseks.

Andorra diskoloo refrään oli, tuleb tunnistada, päris kaasahaarav ja meeldejääv, ehkki see pala liigitub kahtlemata iga vähegi elitaarsema arvustaja hinnangul täielikuks saastaks.

Bosnia esitus pakkus väga meeldiva üllatuse, arvestades nende kõiki eelmisi lamelugusid. Meile lavastati pisut pöörane külaromanss, peaosades romantiline vandersell ning temast kõrvuni sissevõetud puhvseelikus ja -soengus piiga. Laul jäi kõrva ka vahva meloodia ja huvitava arendusega, stiilis, mille teadjamad liigitasid indie-popiks. Kokkuvõttes vahva kiiksuga pala, tavakraamist selgelt eristuv. Miskipärast ei toodud küll lavale kukke, kes varemnäidatud videos rahulikult esitajate vahel ringi tuiutas. Loomakaitse nõuded vist. Sellegipoolest läks minu hääl just neile - kes oleks võinud arvata, et liitun tänavu ka "Balkani maffiaga"! :P

Soome tänavune raskemetall jättis võrdluses tunamulluse Lordiga märksa mahedama, et mitte öelda lahjema mulje. Samas piisas sellest finaalipääsuks - tõsi, seal neile erilist edu küll ennustada ei saa. Laupäevast üldpilti rikastab see "karvaste" meelislugu aga kindlasti.

Rumeenial oli tänavu taas armuballaad - sedakorda stiilne duett mahehäälse mehe ja veidi teravama tämbriga naise osalusel. Ei midagi liiga vaimustavat, aga siiski kena kuulamine. Mõõdukat edu neile finaalis! ;)

Venemaa suurstaar Dima Bilan minevat vaid võidu järele. No lubage kahelda! Lugu meenutas mulle pidevalt ja häirivalt mingit teist lugu. Dima aktsent oli samas kohutav, tekitades paiguti küsimuse, mis keeles ikkagi lauldakse. Iluuisutamise olümpiavõitja Jevgeni Pluštšenko kaasataidlemine oli süžeeliselt täiesti arusaamatu käik pelga PR sihiga. Ühesõnaga täielik jama!

Kreeka allapoole vööd sihtiv esitus on kahtlemata paljulubav ja ka lavastuslikult hästi väljamängitud pophitt, mis arvatavasti laupäeval esikuuikusse tõuseb. Mulle isiklikult see suuremat ei sümpatiseerinud.

Juba neljapäeval tuleb teine poolfinaal - elame-näeme, mida seal pakutakse. Ja vast saab mõni mulje ka operatiivselt blogisse toksitud!

Teadus ja religioon - essee (sügisest 2006)

2008-04-26T19:00:00.018+03:00

Teadus ja religioon on paljude meelest kokkusobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud diskursuse kohaselt ei tohiks korralikul ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva nihestunud maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste jumalavallatust targutamisest – selliste Kuradi käsilaste tegelikuks eesmärgiks on külvata südamesse kahtlusi, mis viimaks lahutavad inimese Jumalast ja põhjustavad hinge hukkamineku. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel endistviisi haigutavat ületamatu kuristik. Kas see ongi määratud nii jääma või leiduks siiski võimalusi ja häid põhjuseid vaenuleeride lepitamiseks?

Levinud käsitluse järgi on inimkonna vaimses arengus eri ajastutel valitsenud kolm põhilist viisi maailma tunnetamiseks ja mõtestamiseks. Varaseim neist, maagiline (animistlik) maailmataju iseloomustas kütte-korilasi ja varaseid maaharijaid, olles tänaseni levinud väheste säilinud põlisrahvaste seas, aga samuti uut populaarsust kogumas oma „juuri" otsivate moodsate inimeste hulgas. Ilmselt tugineb kujutlus loodusest kui elavast, hingestatud tervikust looduse keskel elavate ja sellest sõltuvate inimeste vahetule kogemusele ühtsusest kõige ümbritsevaga. Samuti sai ettekujutus „elavast maailmast“ ilmselt toitu šamaanide rännakutest vaimuilma – olgu siis läbi unenägude või kõristi, trummi ja erinevate manustatavate või sissehingatavate ainete põhjustatud transi kaasabil. Kaasaegses maailmas on sedalaadi maagilise maailmatunnetuse teatud määral üle võtnud New Age’i liikumine oma sadades kummalistes vormides. Paljudes riikides võime märgata Wicca, uusšamanismi ja teiste maagilis-müstiliste suundade võrsumist muinaskultuuri pärimuste „kännust“. Nendel suundadel pole teadusega esmapilgul rohkem puutepunkte kui teatud erialade uurijate professionaalsesse huviorbiiti sattumine (nt antropoloogia, kulturoloogia, psühholoogia, psühhiaatria, psühhofarmakoloogia jt).

Siiski, on üksikuid valdkondi, kus maagilis-müstilise maailmataju esindajad võivad pakkuda väärtuslikku teavet ka fundamentaalteaduse arendamisel. Üha enam tunnevad rahvusvahelised farmaatsiakompaniid uute tõhusate ravimite otsinguil huvi Amazonase piirkonna ja teiste põlishõimude teadmiste vastu. Šveitsi antropoloog J. Narby kirjeldab oma raamatus „Kosmiline siug“ Peruu indiaanlaste rikkalikke ja kohati üllatavalt keerukaid teadmisi ravimtaimedest. Kohalikud šamaanid väitsid talle, et nende teadmised pärinevad taimedelt endilt, või õigemini taimedes varjuvatelt loodusvaimudelt, kellega on võimalik astuda ühendusse näiteks ayahuasca-liaani keedust pruukides. Šamaanide joonistused oma nägemustest sarnanevad aga üllataval määral raku sisestruktuuride ja biomolekulide kujutistega. See uskumatu seos sunnib Narbyt kahtlustama, et teatud ainetega psüühikat mõjutades on võimalik juurde pääseda looduse molekulaarsetel tasanditel (sh DNA) peituvale universaalsele „infopangale“. Kui tema idee vastab tõele, siis pakuks niisugune avastus täiesti uudseid võimalusi molekulaarbioloogia, biokeemia jmt teadussuundade arendamiseks. Lisaks kinnitaks see, et maailma põlisrahvad ei kujutagi endast nürisid, primitiivseid „metslasi“, vaid esindavad lihtsalt meie omast väga erinevat, aga sugugi mitte vähem täisväärtuslikku maailmatunnetust.

Eeltoodu on vaid üks huvitav ja suhteliselt vähetuntud näide võimalikust tõsisest dialoogist. Samas tasub teadusel pöörata suuremat tähelepanu teistelegi „paravaldkonna“ fenomenidele, kuna just see hämar ala tõotab endas peita uusi põnevaid uurimissuundi ja vapustavaid avastusi. Sageli sedalaadi temaatikasse eelarvamusliku skepsise ja irooniaga suhtuvatel uurijatel maksaks meenutada omaenda distsipliinide ajalugu ja teadusüldsuse algset pilkavat halvakspanu paradigmasid nihutanud avastuste ja teooriate suhtes.

Paikse inimasustuse, maaharimise ja ühiskondlike struktuuride areng tõi ajapikku paljudes piirkondades kaasa loodusrahvastele omase animistliku, maagilise maailmatunnetuse asendumise uut laadi uskumustega. Tunnetus kogu looduse hingestusest taandus ülima looja-valitseja-sõdalase, teisisõnu Jumala kuvandi ees. Küllap peegeldab tänini kolme suure Õhtumaade religiooni järgijate seas säilinud ettekujutus Jumalast eeskätt omaaegsete valitsejate omadusi. Samas avanes toonastel võimukandjatel soodne võimalus lisada kujunevate religioonide pühakirjadesse ka ühiskonna toimimiseks olulised moraalireeglid jm seadused (1). Nende täitmine tagati, seades inimesed vastutavaks karmi ja kättemaksuhimulise Jumala ees. Ühelt poolt tähendas see ühiskonnasisest stabiilsust, teisalt kaasnes ainujumala kummardamisega pahatihti arusaam, et kõigi teiste rahvaste jumalad on ebajumalad ja need rahvad tuleb kas õigesse usku pöörata või tõrkumise korral hävitada. Nii said alguse tänaseni kestvad ususõjad ja -konfliktid, mis kaasajal leiavad aset eeskätt juutide, kristlaste ja muhameedlaste (mõnel puhul masendaval kombel isegi sama religiooni erinevate usulahkude) vahel. Tõsi, mitmetes Aasia ja Ameerika piirkondades ainujumala kultust ei kujunenud, seal transformeerus algne maagilis-animistlik usund mitmel puhul polüteismiks (hinduism, šintoism) ning muudeks leebemateks usuvooludeks (budism, taoism jt).

Ainujumala-kultusega Õhtumaades kaasnes ühelt poolt tarvidus täita Jumala käske ja nõudmisi. Siit tulenes enamiku inimeste töökus ja edasipüüdlikkus, mis Martin Lutherilt täiendavat teoloogilist tuge saanuna kujundaski ajapikku meie moodsa Lääne tsivilisatsiooni iseloomu. Teisalt, kuna tõe ülimaks kriteeriumiks oli pühakiri, ei saanud paljude sajandite vältel läbi pika keskaja jutukski tulla iseseisev, Jumala Sõnaga mittehaakuv uurimistöö. Muutus saabus alles renessansi tärkamisega, ehkki 17. sajandini jäi ülimaks autoriteediks kristlikus maailmas siiski Piibel, islamiriikides on teaduse kui sõltumatu vaimse tegevuse arendamine aga paiguti jätkuvalt ususordiini all. Üldiselt on autoriteedid siiski üksmeelel, et uusajal on teadus Läänemaailmas usu „absoluutse tõe aujärjelt“ tõuganud. Enn Kasakut osundades on tänapäeval just teaduskorüfeed nendeks „prohvetiteks“, kelle sõnu pimesi usutakse, kelle sõnumi suhtes rakendatakse inimesele nii omast ja psüühilise tasakaalu seisukohalt vajalikku „usaldavat uskumust“. Heitkemgi nüüd põgus pilk teaduse ja religiooni suhetele tänases maailmas ja püüdkem selgitada, kas ning millistes valdkondades võiks neil nähtustel leiduda puutepunkte.

Kõigi religioonide ja maagilis-animistlike uskumussüsteemide üheks olulisimaks aluseks on loomismüüdid. Teadus esitab oma loomismüüdi tänapäeva „mõtlevale inimesele“ vastuvõetavas vormis – keeruka ning hästipõhjendatud põhjus-tagajärg-seoste ahelana. See saab alguse kõige tekkimisega sisuliselt eimillestki - kaduvväikesest, ent ülivõimsast energiatäpist, mis ühtäkki Suure Pauguna lahvatas ja miljardite aastatega meile tuttavaks Universumiks laotus (2). Energia tihenedes mateeriaks sündisid tuumaosakesed, millest omakorda moodustusid aatomituumad, aatomid, seejärel juba molekulid. Viimaste koondudes ja vastses Universumis õnnelikul kombel kehtiva gravitatsiooniseaduse toimel kokku tõmbudes said alguse galaktikaparved, galaktikad, viimaste sees aga „sadestusid“ tähetolmust välja tähed ning nende ümber tiirlevad planeedid. Veelgi enam: ühe Linnutee galaktika ääremaa kollase kääbustähe orbiidil tiirleva väheldase planeedi pinnal koondus teataval (meie jaoks üliõnnelikul) hetkel suur hulk juhuse tahtel moodustunud keerukaid molekule kokku isereplitseeruvaks kogumiks – sündinud oli esimene elusrakk! Selle imepärase moodustisega toimusid mõne aastamiljardi vältel uskumatud metamorfoosid, mida püüab visalt seletada evolutsiooniteooria ja mis on muuhulgas ka viinud ka sedavõrd uskumatu sündmuseni kui nende ridade kirjutaja ja lugeja ilmumine.

Kaasaegne teadus on meile andnud hoomamatu hulga uusi teadmisi ning ümber lükanud mitmeid pühakirjadest ning usuautoriteetidelt (skolastikutelt) pärinenud ekslikke arusaamu maailma ja inimese kohta. Samas ei ole isegi teadlaste leeris hääbunud juba Vanas testamendis kaunilt väljendatud hardustunne „loodu kardetava imelisuse“ üle. Pigem saab teaduse arenedes maailma ja meie endi keerukus üha enam ilmsiks. Nii peab iga oma erialasse täie tõsidusega suhtuv bioloog möönma, et inimese näol on tegemist tõelise looduse imega – tänanegi kõrgtehnoloogiline teadus on veel väga kaugel meie bioloogilise olemuse täielikust mõistmisest. Ainuüksi ühes imetillukeses keharakus toimub lakkamatu ja vapustavalt keeruka koreograafiaga „ballett“ miljonite tillukeste „tantsijate“ osavõtul, kellest igaüks täidab laitmatult oma rolli „kunstilise terviku“ loomisel. Samuti on asi kogu eluslooduse puhul – iga meie silmis tühiseimgi liik on tegelikult parimal viisil kohastunud, et tulla toime oma loomulikus keskkonnas (von Uexkülli terminit kasutades – omailmas). Samuti teame nüüd, et inimese ilmumine Maale ei olnud sugugi sündmuste paratamatu tulem, vaid hoopiski suure hulga rabavate juhuste kokkulangevus, alustades kosmiliste konstantide ja loodusseaduste „peenhäälestusest“ ning lõpetades Maa sattumisega täpselt õigele kaugusele õige kiirusega sobiva nurga all tiirlema paraja suurusega tähe ümber, stabiliseerituna seni teadmata viisil kaaslaseks ilmunud Kuu poolt. Maa ajalugu koos kõigi kosmiliste ja geoloogiliste katastroofidega on aga kulgenud just nõnda, et veidi vähem kui 5 miljardit aastat pärast planeedi teket võis emakese Gaia üsast sündida maailma aktiivselt tunnetav, mõtestav ja mõjutav subjekt – inimene.

Võimalik, et see kõlab paljudele üllatavalt, aga ka moodne teadus jätab igaühele meist vastavalt soovile ja vajadusele võimaluse valida uskumise kasuks maagilisse vaimuilma argise „viie meele maailma“ eesriide taga. Veel 20. sajandi algul, positivistliku teaduse kuldajal tundunuks sedalaadi väited naeruväärsetena. Viimase 100 aastaga on aga lõplikult kadunud teadlaste usk atomismi, võimalusse õppida maailma seletama pelgalt aineosakeste liikumise ja füüsikaseaduste abil. Veelgi enam: tänu Einsteini relatiivsusteooriale, hilisemale kvantfüüsika arengule jne ei saa me enam rääkida isegi mateeria tõsikindlast olemasolust. Tänaseks teame, et ka kõige kõvem kivirahn on tegelikkuses vaid „tühjuse ookean“, milles virvendavad tabamatud energiavõnkumised (nagu on väljendunud Deepak Chopra). Seega ei tundu idee teistlaadi reaalsusest meelte poolt tekitatava illusiooni taga enam sugugi absurdsena. Samuti väärivad uut kaalumist muistsed religioossed uskumused hinge eksistentsi edasikestmisest pärast füüsilise keha koostlagunemist, aga ka ettekujutus kõige olemasoleva fundamentaalsest ühtsusest, läbipõimitusest, vastastikusest mõjust. Veelgi enam, just viimase arusaama üldine omaksvõtt võimaldaks ka inimesel selgemini mõista oma seotust ülejäänud loodusega ning vastutust selle püsimajäämise eest.

Traditsiooniline, moodsa tõe kriteeriumiks pürgiv teadus tegeleb peamiselt meelte vahendusel hangitava informatsiooni töötlemise ja analüüsiga. Samas ei ole aga sedalaadi teadusel sisuliselt mingit juurdepääsu välistest, fikseeritavatest ja mõõdetavatest nähtumustest sügavamale jäävatele reaalsuse tasanditele. Nii võib teadus küll võrdlemisi hästi kirjeldada inimaju ehitust ja funktsioone, aga jääb hätta enamikule väidetavalt sellesama aju produtseeritud tõsistele küsimustele vastamisega. Küsimustele, mis vaevavad enamikku meist, ning millele antavatest vastustest sõltub iga üksikisiku ja ühiskonna saatus ning inimkonna ja meie planeedi käekäik tervikuna. Mis on elu mõte? Kes me oleme? Kuidas me peaksime elama? Kuidas saavutada õnne ja harmooniat? Mis saab meist pärast surma? Kas on olemas meist kõrgemaid reaalsusi ja vaimseid jõude? Need ja teised sedalaadi küsimused nõuavad vastuseid märksa jõulisemalt kui kõige erutavamad teadlaste ees seisvad uurimisprobleemid. Ihaldatud vastuseid pakuvadki inimestele religioonid. Tõsi küll, nad teevad seda erineva eduga, ja vahel põhjustavad ühtesobimatud vastused – „usaldavad uskumused“ – palju halba. Siiski on selge, et teadus (eriti just objektiivsusele püüdlev, enesekriitiline teadus) ei suuda iial piisaval määral täita religiooni aset. Samas pakub see lisaks inimelu praktilisele hõlbustamisele ja edendamisele ka hindamatuid võimalusi meie elude aluseks olevate „usaldavate uskumuste“ kriitiliseks läbikatsumiseks ja õigustamatust, üksikisiku, inimkonna ja meie planeedi heaolu ning arengu seisukohalt kahjulikust vaimsest ballastist loobumiseks.

Seniste domineerimispüüdluste asemel peaksid teadus ja religioon asuma kaardistama ühiseid piirialasid ning õppima teineteist aktsepteerima võrdväärsete koostööpartneritena inimkonna ja kõige elava hüvanguks.

_________________________________________

(1) On muidugi suur vaidlusküsimus, kuivõrd „pühad kirjamehed“ siin arvestasid Jumala tegeliku tahte ning inimese kui indiviidi vajadustega ning kuivõrd peegeldavad käsuseadused valitsejate püüdlusi „piitsa ja prääniku“ kaudu vagura alamklassi kujundamisel.

(2) Selline vapustav teooria ei tundugi olevat liialt suures vastuolus usulise käsitlusega, mille kohaselt maailm sai alguse Jumala mõttest või sõnast, samuti mitte iidsete müütidega maailma koorumisest linnumunast jne.

VAPUSTAV UUDIS!

2008-04-01T01:40:00.012+03:00

Juhuslikult netis surfates leidsin täiesti jahmatava uudise, mis ähvardab tõelevastavuse korral pea peale pöörata kogu meie senise maailmapildi. Igatahes mulle tundub kogu lugu küll äärmiselt veenev ja tõetruu. Et aga mitte ära rikkuda heade lugejate avastamisrõõmu, siis ma esialgu ei hakkaks asja pikemalt kommenteerima, vaid ootaksin esmalt ära teie reaktsiooni.

Lugu ise asub siin.

NB! Tegu oli aprillinaljaga (täpsustus: 02.04.08) :)

Veekeskuses

2008-03-30T15:48:00.014+03:00

Tänapäeva Eestis on äärmiselt populaarseteks ajaviite-, ihuharimis- ja trennipaikadeks kujunenud spaad ehk veekeskused. Ja pole minulgi õnnestunud sellest suurmoest puutumata jääda. Minu lähim veekeskus - Aura keskus - asub mu Tartu-kodust vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et käimatajätmist ei saa ka mugavuse või ajapuuduse kraesse ajada. Nõnda olengi viimased paar aastat olnud Aura püsikunde, külastades keskust üldjuhul kord nädalas.

Tõtt-öelda võlgnen tolle toreda harrastuse eest kogu tänu heale sõbrale Priidule, kes mu 2 aasta eest sealsamas ujuma aitas. Jajah - ka vana karu õnnestub vahel tantsima õpetada! Igatahes praeguseks olen juba üsna vilunud koerastiili harrastaja. Muudest stiilidest on mul kaunis hästi käpas küliliujumine. Klassikaliste olümpiastiilidega on lood esialgu täbaramad, ehkki paarkümmend meetrit ähmaselt krooli või rinnuliujumist meenutavat vehkimist-pladistamist suudan siiski põhja vajumata sooritada. Aga see selleks, hoopis huvitavam on vaadelda veekeskuses käiku ja seal askeldavaid inimtüüpe laiemalt. Mida püüangi järgnevas loos teha, nii hästi, kui oskan.

Alustuseks tasub silmas pidada, et veekeskusesse ei tasuks suunduda:

end kurgulaeni head-paremat täis puginuna - see vähendab tublisti keha ujuvust;
nohu või muu viiruse käes vaevlevana (kahjulik ja ebameeldiv nii endale kui kaassuplejaile);
ägedate seedehäirete korral - võib basseinis või saunas põhjustada väga suuri jamasid;
unisena või rampväsinuna (ujumine ja saun väsitavad veelgi ning pärast oled nagu laip);
klooriallergia all kannatavana (pärast oled punane, pundunud ja silmad kinni paistetanud).

Kui liisk langes siiski soodsas suunas, on veel enne kodust lahkumist krutsiaalne tagada, et kaasa saaksid kõik tarvilikud esemed, eriti aga (tähtsuse järjekorras) ujumispüksid (või siis trikoo), saunalina ja nuustik. Esimeste puudumisel võib muidugi olla eriti nahhaalne, teatades letitöötajale, et sooviksid otsida oma viimati maha unustatud pükse, ja valides seejärel endale sobivad susped mahaunustatud kraami korvidest (sealne sortiment on enamasti õige rikkalik, viidates, et hajameelsus pole ainult professorite pärusmaa). Olgu küll kohe toonitatud, et ise ma seda võimalust kasutanud pole, ja ei soovita ka, hügieenilis-tervislikel kaalutlustel. Lisaks saab essentsiaalset varustust üsna soolase hinna eest ka kohapealt osta.

Aura keskusesse tasub siseneda mõni minut enne 15, sest just sel täistunnil lõpeb tööpäeviti soodustaks, misjärel ujulapääsme lunastamine muutub korrapealt 20 kr kallimaks. Mina (tuntud ka kui "viimase-sekundi-mees") jõuan Aurasse keskmiselt 2...5 min enne kella kukkumist. Ostnud letitaguse töötaja käest pääsme ja lunastanud käepaela, ootab ees suundumine läbi magnetvärava rõivistusse. Seal selgub kohe, kas mul oli õnne ja sain suurema hoiukapi võtme, või pean kõik oma ihukatted kitsukesse pilusse pressima. Kapiuks kindalt lukku keeratud ja plastikust käepael koos kapivõtmega randmele kinnitatud, võtan suuna duširuumi, kus kerget kümbluse sooritan ja seejärel sauna siirdun. Aura saunaruum on võrdlemisi kitsuke, võimaldades lava ülaastmel kõrvuti istet võtta vaid 6...7 keskmist mõõtu mehepojal. Seega ei ole kohene lavalepääs sugugi garanteeritud. Samas, kui siiski õnnestub endale paik kerise kohal lunastada, siis on tõenäoline saada tundma järgmisi saunaliste põhitüüpe.

Tagasihoidlikud saunalised - enamik - istuvad rahulikult, ise eriti leilitama ei kipu ja lepivad vaguralt teiste pakutavaga. Nende hulka kuulub ka siinkribaja.
Kõvad leilikarud - võtavad leiliruumi sisenedes platsi kerise kõrval, tarvidusel kallavad pooltühja kibu kohe võimsa kuumapahvaku saatel kerisele ja suunduvad seejärel kraani alla kibu täitma, jättes ülejäänud rahva ohkima-puhkima või rinnust haarama. Naastes aga viskavad leili umbes iga minuti järel, ikka 3...5 kulbitäit korraga, nii et ülejäänud rahvas aegamisi rabanduse äärele satub ja minema poetub. Mõni taoline tüüp viskab allesjääjatele mõeldud "lahkumiskingitusena" veel kogu kibu korraga kerisele tühjaks.
Saunagurmaanid - on kaasa tarinud mitmekesise isikliku sauna-arsenali, sh aroomiõlid, eriharjad ja muu atribuutika. Harrastavad sageli erisuguseid kentsakaid võimlemisharjutusi, näiteks visates end otse sinu kõrval laval selili ja ajades jalad taeva poole.
Muhedad mehed - olgu siis üksi või mitmekesi, kalduvad laval mõnusat juttu puhuma. Kusjuures teemadering võib olla väga lai, ulatudes ropuvõitu lugudest ajaloo keerdküsimusteni ning käesolevast ilmastikust teadusliku diskussioonini. Üldjuhul positiivsed ja heasüdamlikud leilikaaslased, valdavalt eakamad papid.
Süstik-põngerjad - üritavad täiskasvanuid matkida, aga et "kandvus" on veel väike, siis sõeluvad pidevalt sisse-välja (tihti ka saunaust lahti unustades), platseerudes peamiselt lava alumistele astmetele. Mõnikord ka ropendavad omavahel, kilkavad ja madistavad. See saunaliste klass on lepitamatus opositsioonis leilikarudega, kes seepeale kerisele lajatatava vee kogust kahekordistavad, misjärel põngerjad paarikümne sekundiga kadunud on.

Eluga saunast pääsenud, järgneb veel üks põige duši alla, misjärel tuleb kindlasti ujumispüksid jalga tõmmata (ühel mu tuttaval oli see kord ununenud, ja siis juhtunud väga naljakaid asju - pärast ei käinud ta Auras pool aastat), et seejärel juba suunduda ujulasse. Seal võivad ees oodata järgmised tingimused:

rahulik atmosfäär mõõduka hulga ujujate ja vähese põngerjate kontsentratsiooniga - tõenäolisem hommikuti ja hilisõhtuti;
üldiselt rahulik atmosfäär, kuid avabasseinis treeneri hõigete ja valju musa saatel möllamas viiskümmend vesiaeroobikat harrastavat naisterahvast (nähtavasti mehed vesiaeroobikaga põhimõtteliselt ei tegele);
suur hulk kõikvõimalikest kohtadest ja mitmesuguse tehnikaga basseini plärtsatavaid, möllavaid, pritsivaid või üksteist palliga pilduvaid põngerjaid - kõige täbaram variant minusugusele rahu ja vaikust armastavale ujumissõbrale.

Nüüd tuleb sõltuvalt asjaoludest endale valida kõige vähem asustatud ujumisrada. Mina oma veel suhteliselt krobelise ujumistehnika ja aeglase tempoga eelistan reeglina jääda madalama veega "suplejate" alasse (sügavus 1.40, mujal seevastu 1.80).

Ujumisbasseinis kohatavad inimtüübid moodustavad sama värvika galerii kui saunalised. Järgnevalt olgu toodud väike (ja kindlasti mitte kõikehõlmav) ujula-asukate klassifikatsioon.

Sportlased - tuhisevad sinust mööda iga paarikümne sekundi järel, tuues kaasa võimsa järellainetuse, mis ähvardab sind ära uputada (kui õnnestub vältida surma lauskokkupõrke tagajärjel). Eriti kardetavad on sealjuures seliliujujad, kellel pole võimalik enda trajektooril ulpivaid kehi märgata.
Rahulikud terviseujujad - harrastavad üldjuhul mõõduka kiirusega rinnuli-, harvem ka selilistiili, olles teiste omasarnaste suhtes tähelepanelikud ja lugupidavad. Selles rühmas on ülekaalus keskealised ja vanemad isikud.
Mitmekülgsed harrastajad - vahetavad erinevaid stiile ja võivad kulgeda mitmesugustel kiirustel, teinekord sind poolsurnuks ehmatades oma sukeldumisharjutustega (meenutades sel ajal basseinipõhjas lebavat ataki saanud abivajajat).
Rauged mamslid - sageli ka jõulises ülekaalus - kalduvad pidevalt ette jääma kõigile teistele tüüpidele, vahel sealjuures vette eritades mitmesuguseid räigevõitu parfüüme. Sageli krunnsoengu või lokkidega, mida keelduvad märjaks tegemast.
Siputajad - Auras üsna haruldane rühm, kelle hulka algul kuulus ka siinblogija. Peamiselt hoiavad basseinipiirdest kinni ja siputavad jalgadega, või siis kõnnivad, kükivad ja teevad naljakaid liigutusi madalamas basseiniosas. Tõsiujujatele ettejäämise korral õige tülikas kontingent.
Marakratid - harrastavad agaralt vettehüppeid ja kaasneva murdlainetuse tekitamist, üksteise pritsimist, kiljumist, karjumist ja ropendamist, riskantseid sukeldumisi ja põikeid kõigi teiste ujujate vahel (pahatihti ka nendega kokku põrgates), palli pildumist ja kaaslaste palliga tagumist, vesimaadlust, üksteise uputamist ja muid endi jaoks kahtlemata lõbusaid, kuid ülejäänute silmis äärmiselt ärritavad tegevusi.
Armunud paarikesed - veedavad valdava osa veesviibimise ajast teineteise külge klammerdunult (heastades nähtavasti pikka ja kurba lahusolekut seoses erinevate riietus- ja duširuumide kasutamise vajadusega). Ujumise asemel tegelevad nad peamiselt suudlemisega. Kui ujuvadki, siis hästi aeglaselt ja kõrvuti, blokeerides kogu raja. Või siis demonstreerib isane emasele uljaid vettehüppeid, vägevaid kroolisprinte või jõulisi palli korvisurumisi. Teiste ujujate silmis on arusaadavat tegu üsna tüütu kontingendiga.

Kui vaatamata kõigile eelkirjeldatud ohtudele ja takistustele siiski õnnestub ettenähtud metraaž läbida (või siis lihtsalt isu täis ujuda), on taas aeg siirduda duširuumi, et kloor ja muud võimalikud ollused ihult eemaldada, misjärel ei tee taas paha ka väike lõõgastav leil võtta. Ihu haritud, järgneb kuivatamine ja rõivastumine (mida küll ka võivad häirida otse su kapi ees hästi aeglaselt kohmitsevad taadid või kapiridade vahel sõda mängivad põngerjad).

Lahkumisfaasi juures on väga oluline silmas pidada, et kogu isiklik varandus saaks ühes võetud. Ise olen ajaloo jooksul Aurasse maha unustanud vähemalt ühe saunalina, ühe matšalka ja kahed susped, ühel puhul õnnestus viimased järgmise külastuse aegu ka letitagustest hiidkorvidest välja sobrada.

Vahelduse mõttes võib teinekord soetada ujulapääsme asemel mõnikümmend krooni kallima veepargi käepaela. Ka sellega saab kenasti ujulasse, kuid lisaks ka kõrvalasuvasse lustimistsooni, kus ees ootavad punane ja roheline liutoru, madal hoovuseline bassein, jalataldu äestavad jõulised veealused "allikad", seljamassaaži pakkuvad teravad veekardinad, masseerivad lesimiskoopad ja muu taoline. Veepargis valitseb eriti suur põngerjate kontsentratsioon, seega mõnusaks äraolemiseks seal eriti võimalust ei anta.

Kõige popimaks veepargi atraktsiooniks on mõistagi liutorud (roheline 38 ja punane 55 m pikk). Mõlemad said hiljuti testitud ka siinblogija poolt, kes, nagu näha, katsumuse eluga läbi tegi. Vastupidiselt tavaloogikale pakub suurema lõppkiiruse roheline toru (mõlemad on absoluutkõrguselt võrdsed, ent punane toru sooritab laiemaid poognaid). Enda vigastamise oht on üllatuslikult üsna minimaalne, kui just mitte paanikasse sattununa liu ajal jäsemetega tuuleveski-liigutusi tegema asuda. Samas, vastavalt õndsa Isaac Newtoni õpetustele on laskumiskiirus võrdeline kehamassiga, mis muudab paksukestele torust allatuhisemise eriti ekstreemseks elamuseks, samas kui pisipõngerjad (eriti poole liu ajal hoogu pidurdades) võivad saada taoliste mürskude poolt jõhkralt ära pühitud. Kehakamatele isikutele soovitaksingi seetõttu pärast eelnenud pägalike ärasõitu pool minutit oodata, enne kui enda toekas korpus surmaspiraali kukutada. Suure kiiruste vahe juures ei saa minu meelest välistada vigastuste tekkimise ohtu.

Eriti jõuka ja hedonistliku külastaja jaoks on Aura välja arendanud ka Terviseklubi koos mullivannide, auru- aroomi- ja leilisaunade ning muu hea-paremaga. Et ma aga ise pole sinna veel sattunud, siis ei tea ses osas pikemalt kosta.

Kui nüüd loo lõpetuseks rehkendada kokku veekeskuses käimise plussid ja miinused, siis peab nentima, et esimesi saab märksa rohkem. Julgen seega kinnitada, et tegu on teenusega, mille puhul hinna ja pakutava teenuse (saun ja dušš, lõõgastus, sportlik treening) suhe külastajale üle keskmise kasulik on.

Elu mõte

2008-03-21T15:19:00.008+02:00

Kui üldse leidub mõni füsioloogiliste põhivajadustega mitte seotud teema, mis pakuks (vähemalt mingil eluperioodil) huvi enamvähem kõigile maailma inimestele, siis on see ilmselt küsimus elu mõttest. Eksistentsi mõtestamine nii mikro- kui makroskaalal on oluline, kuna suunab (nii teadlikul kui alateadlikul tasandil) meie valikuid omaenese elu kujundamisel ja suhetes kaasinimestega.

Arusaam elu tähenduslikkusest on ka suure psühholoogilise tähtsusega, tagades inimesele suhtelise meelerahu ka kõige raskematel aegadel. (Just sellest aspektist käsitleb kõnealust temaatikat Austria psühholoog Elisabeth Lukas oma väga asjalikus raamatus Elu mõte.) Samas, inimeselt, kelle jaoks on elu kaotnud mõtte, võib oodata kõikvõimalikke ekstreemsusi, kuni enda või kaasinimeste ("mõttetute") elude kallale kippumiseni. Suure tõenäosusega ei saa me taolise inimese puhul rääkida hingerahust, loovusest, produktiivsusest, hoolivusest enese ja kaasinimeste suhtes.

Samas on ka selge, et nõnda põhimõtteline ja ambivalentne küsimus omab rohkesti eeldusi inimeste tülliajamiseks. Arvan, et ma ei eksi väites, et suur osa inimestevahelistest konfliktidest saab oma sügavaimal tasandil alguse erinevast nägemusest elu mõte ja mõtteka elu osas. Niisiis tundub, et elu mõttega seonduv väärib põhjalikumat järelemõtlemist.

Minu hinnangul seondub arusaam elu mõttest otseselt teise olulise eksistentsiaalse küsimusega: kes on inimene? Tunnistan, et see on minu jaoks isiklikult üks põnevamaid küsimusi üldse ja olen sellele vastuse otsimisega tegelenud suure osa oma teadlikust elust. Samuti huvitab mind teiste inimeste nägemus antud küsimuses. Õpilaste vastavaid arusaamu olen püüdnud selgitada ülikoolis ettevõetud uurimistöö abil ja kunagi ka ise tol teemal pikema essee kirja pannud. Küllap jõuab miskit sellest varem või hiljem ka Mõttesahvrisse. :)

Arusaamad inimese olemusest ja potentsiaalist (mis suuresti määravad ka perspektiivi elule) võiks kõige üldistatumalt jagada kahte kategooriasse:

- piiratus/ ettemääratus/ surelikkus/ madalus

- piiramatud võimalused/ vabad valikud/ jumalikkus.

Õigupoolest, pigem on siin tegu ühe ja sama telje (skaala) erinevate otstega, ja igaühe inimesekäsitlus mahub kusagile nende äärmuste vahele. Mis võimaldab ka kõigil meil kujundada oma isikupärase arusaama inimelu mõttest.

Selle asemel, et nüüd asuda häid lugejaid "valgustama" või "pöörama" omaenese arusaama sugestiivse ja rikkalikult põhjendatud esituse abil, tooksin pigem välja mõningad minu meelest levinumad arusaamad (jagatuna 4 gruppi, mis esimestena pähe turgatasid). Et siis iga lugeja saaks kas kogeda äratundmisrõõmu või hoopis uhkust enda erilise maailmavaate üle. Ja mõistagi mõlemat ka selle loo all kommentaarides väljendada. :)

1. Materialistlik-individualistlikud käsitlused

Mis mõte??? Peaasi, et pulli saab!

Elul polegi mingit erilist, sügavamat mõtet - siin me lihtsalt oleme mingite kentsakate asjaolude kokkusattumuse tõttu ja peame oma elukesed õhtusse veeretama nii hästi, kui oskame.

Elu mõte on nõnda keeruline ja abstraktne asi, et inimene pole niikuinii suuteline sellest aru saama. Vahel võib ju elu mõtte üle naljaviluks mõtteid mõlgutada, aga üldiselt on targem sellega mitte pead vaevata.

Elu mõte on lihtsalt elada ja kogeda nii palju erinevaid asju, kui võimalik, et vanast peast poleks põhjust põdeda.

2. Materialistlik-altruistlikud käsitlused

Elu mõte on aidata kaasa inimsoo ja omaenda suguvõsa edasikestmisele - saada järglasi ja nad korralikult üles kasvatada. (Materialistliku bioloogi rafineeritum seisukoht: elu mõte on anda edasi oma geene ja aidata kaasa liigi säilimisele. Või nagu väidab üks materialistliku-ateistliku teaduse lugupeetud eestkõneleja Richard Dawkins: meie ainus eesmärk on olla enda rakutuumades olevatele geenidele sõidukiks läbi aja.)

Elu mõte on anda võimalikult suur panus ühiskonna (riigi) ja kaasinimeste heaks.

Elu mõte on jätta endast maha mingi positiivne jälg järeltulevatele põlvedele.

3. Eksistentsialistlikud käsitlused

Elul puudub kõrgemalt poolt etteantud mõte, kuid oma elu võime mõtestada igaüks ise vastavalt oma vabale valikule. See teadmine annab meile ühelt poolt maksimaalse vabaduse, teisalt aga ka täieliku vastutuse oma elu ja valikute eest (südametunnistuse kaudu).

Elu mõte on leida üles ja teostada oma kutsumus. Seega elu mõtteks on eneseteostus, oma potentsiaali ja võimaluste maksimaalne ärakasutamine.

Elu mõte on saada õnnelikuks/ saavutada püsiv sisemine rahu.

4. Religioossed-spirituaalsed käsitlused

Elu mõte on õppida tundma Jumalat ja kuulekalt täita Tema tahet, et seeläbi pälvida pattude lunastus ja igavene elu Paradiisis.

Elu mõte on täita oma kosmiline eluülesanne, mille oleme endale enne kehastumist selle elu jaoks valinud. See ülesanne võib olla väga erinevat laadi, kas siis eelmistes eludes tehtud vigade heastamine, teatava läbimurde saavutamine hinge arengus või hoopis mõni altruistlikku laadi missioon.

Elu mõte on avastada omaenese jumalik olemus ja õppida kasutama sellega kaasnevat tohutut loovat potentsiaali.

Elu mõte on püüelda headuse ja isetuse poole, et parandada oma karmat, mis hoiab meid kinni elurattas (sansaaras) ja sunnib üha uutesse kehastustesse täis kannatusi. Kusjuures lõppeesmärgiks on saada tingimusteta armastust kiirgavaks valgustunud pühakuks (bodhisattvaks) või siis lõpetada üldse kehastumine ja vaibuda igavesse õndsusseisundisse (nirvaanasse).

Kahtlemata ei saanud sellega kirja kaugeltki kõik võimalikud nägemused elu mõttest. Ja kõigile vastuvõetavat, objektiivset tõde ei ole ses küsimuses niikuinii võimalik iial saavutada. Kuid enamik siinloetletud "subjektiivsetest tõdedest" toetab minu meelest elamist rahuldust pakkuval, täisväärtuslikul viisil, kooskõlas oma tõekspidamistega ja arvestades kaasinimeste samasuguste püüdlustega. Milles ehk asja tõeline mõte ongi...

Aga kui mõtisklemine elu mõtte üle kipub juba juhet kokku viima, siis soovitan soojalt vaadata seda filmi. :)

Üks kooliaegne tondilugu

2008-03-14T12:22:00.004+02:00

Klassikirjand (11. kl)

Kõnnin kalmistul

Kalmistu… Koht, kus oleme vaiksemad ja mõtlikumad kui tavaliselt. Koht, kus lõpevad varem või hiljem meie kõigi maised rännakud. Sümboolne värav siin- ja teispoolsuse vahel. Kõndides surnuaial, mõtleme tahtmatult neist, kes meie hulgast lahkunud. Eksleme vaimus igavikulistel radadel, kust argimöll meid peagi tagasi maisemate asjade juurde toob. Aga küsimus jääb: ons’ siitilmast lahkumine tõesti kõige lõpp, nagu paljud arvavad?

Rõske ja külm hilissügisene päev hakkas otsa saama. Sinaka pilvekirme varju peitunud kahvatu päike valmistus silmapiiri taha kaduma, jättes igivanad raagus puuhiiglased kiirelt tihenevasse hämarusse. Pikad mustad varjud langesid neist üle kummalise maastiku. Kõdunevast lehevaibast kerkisid sajad ja sajad ristid: suured ja väikesed, puust, rauast, marmorist, mõned uuemad ja hooldatud, teised juba paksu samblakorra all. Taamal võis ähmaselt näha läbi tiheda okstepadriku kõrguste poole pürgivat vana kabelit. Pilve tagant paistev viimne kustuva päikese kiir andis sellele süngele hoonele ebamaise ilme.

Seisin ühe väikelinna serval asuva vana surnuaia massiivse roostetanud raudvärava taga ning hurjutasin end mõttes, et olin teeleasumisega liialt venitanud. Sellesse kolkalinna, mida esimese vabariigi päevil teati tähtsa tööstuskeskusena, kuid mis nüüdseks oli täielikult mandunud, olin saabunud Tallinnast paaritunnise autosõiduga. Reisi sihtkohta, kohalikule vanale kalmistule jõudmiseks tuli läbida pehkivate kahekordsete puitmajade rajoon – kunagine vabrikutööliste elupaik, mida nüüd asustavad valdavalt vanemad inimesed. Möödakäijatelt mitmel korral teed küsinud (mispeale nood lahkelt aitasid, ehkki tundusid pisut jahmunutena), olingi lõpuks päral.

Enne tegutsema hakkamist lasin niisiis pilgul käia üle eespoolkirjeldatud nukra paiga ja püüdsin meelde tuletada paari päeva tagust vestlust vanatädi Aliidega. Too auväärsele kaheksakümnele lähenev põdura tervisega sugulane oli mu enda poole kutsunud, heietanud maast ja ilmast ning lõpuks välja jõudnud oma ammusurnud kalli õe juurde. Minu vaarisa, jõukas vabrikant, oli ühes siinses avaras nägusas majas üles kasvatanud poja ja kaks tütart – minu vanaisa, Aliide, ja Leonoora. Õdede vahel valitsenud suurepärane läbisaamine: nad teinud kõike koos ja jaganud suurimaidki saladusi. Idülli lõpetas sõda, mis viis pereisa Siberisse. Leonoora, vaid 25-aastane, sai raskelt haavata ühes öises pommirünnakus ja suri mõni päev hiljem. „Sinust oleks hirmus kena, kui sa Leonoora haua üles otsiksid ja korda sätiksid. Siis võime seda päranduse asja ka kaeda“, oli see armas vanake jutuotsad kokku tõmmanud.

Üritanud ajus taastada vanatädi ülipõhjalikke kirjeldusi, seadsin sammud mööda lehtedest krabisevat jalgrada vajalikus suunas, ühes käes kilekott Aliide viimaste sügislilledega, teises tööriistakomps. Süngest paigast tingitud kerget kõhedustunnet maha surudes (pealegi oli hämarus jõudsalt maad võtmas) hoidsin kurssi punastest tellistest laotud mureneva kabelihoone suunas. Selle taga, ühe igivana jämeda tamme all pidigi otsitav kalm asuma. Üsna pea kõrgus too tontlik kivihiid otse mu ees ning pidin keerama kitsamale rajale, mis viis ümber ehitise. Korduvalt ümberkukkunud ristide otsas koperdanud, jõudsin lõpuks paika, kus tuli hakata hoolikalt ringi vaatama.

Ülesanne ei kuulunud kergete kilda: enamus hauaplatse oli hooletusse jäetud, mõnda kattis kõrge kulu, millest ristide tipud vaevu välja ulatusid. Otsingute orientiiri – suurt tamme – ei paistnud kusagil, ilmselt oli teda vahepeal tabanud kõigi vanade puude saatus. Kuna teadsin umbkaudset asukohta, ei andnud ma veel alla, vaid asusin ümbrust „läbi kammima“. Selleks pidin appi võtma taskulambi, kuna valgust jäi üha vähemaks. Pooletunnise otsimise järel olin sama tark kui alustades: kümnetel läbiuuritud ristidel ja plaatidel vajalikku nime ei leidunud. Silmad tuhmunud kirjamärkide jõllitamisest kirjud, istusin ühele kännule kabeli seina ääres, et aru pidada, kuidas vanatädile pettumust valmistamata oma ebaõnnestumisest teatada. Mul puudus igasugune tahtmine pimedal kalmistul kauem tühja tuult taga ajada. Lasin koti tööriistadega hooletult käest kukkuda ning see kõlksatas vastu mingit kivi. Miskipärast tundsin vajadust tõusta ja kohta taskulambiga valgustada. Kivi osutus peaaegu täielikult rohu ning sambla sisse peitunud hauaplaadiks. Kummaline küll, aga sellel seisiski otsitud nimi (ehkki suutsin kirja vaevu eristada).

Asusin kärmelt tööle, olles enne taskulambi kännule asetanud, nii et valgussõõr täpselt õigesse kohta paistis. Kaevasin hoolikalt üles rohumättad plaadi ümbert, puhastasin seda, värvisin üle tuhmunud nimetähed ja asetasin kalmule topsi krüsanteemidega. Seejärel tegin oma uue võimsa välguga fotoaparaadiga hauast vanatädi jaoks mõned ülesvõtted, et memmekese südant pärandiküsimuses pehmendada. Nüüd oli vaja veel vaid lillede jaoks vett hankida. Selleks pidin minema tagasi kalmistu peavärava juurde, mille kõrval olin silmanurgast märganud kaevu. „Et ma ka kohe ei võinud seda teha!“ siunasin endamisi ning kiirendasin sammu, kuna pilkane pimedus ja lehtedest tõusev kõdulehk tegid olemise üpris kõhedaks. Varsti peatus mu taskulambi valgusvihk kaevul ning asusin võlli kriuksudes vett üles vinnama. Pang juba paistis, kui korraga ehmunult võpatasin ja käe vända küljest lahti päästsin, nii et see pööreldes ja vett tagasi sügavikku viies mulle äärepealt vastu pead oleks virutanud. Kümmekond meetrit eemal, samal jalgteel, mida mööda olin tulnud, suundusid kaks noort naist kabeli poole. Nad kõndisid aeglaselt, paistis, nagu sooritaksid nad tavalist õhtust jalutuskäiku. Kuid millises paigas! Kumbki ei paistnud minu kohalolekust hoolivat, vaikides sammusid neiud edasi. Kõige enam hämmastas vaatlejat võõraste ilmaga sobimatu riietus – mõlemad kandsid pikki heledaid kleite (minul hakkas sooja jopegagi jahe). Kummaline, et ma polnud kuulnud kalmistuvärava kääksumist neidude sisenemisel. Noh, küllap summutas selle kaevuvõlli kägin, ütlesin endale. Mina, noor edukas börsimaakler Jüri Kuusk, ei usu ometi mingitesse vaimudesse! Leidsin, et olin lasknud end heidutada kalmistu süngest atmosfäärist ja pimedusest. Pöörasin otsusekindlalt pea eemalduvatelt kujudelt ja jätkasin pooleli olevat tööd. Kui täis veepangega tagasi kabeli poole pöördusin, polnud noori daame enam märgata. Nüüd nägin enda ette taskulambitagi üsna hästi, kuna tõusnud oli täiskuu, mis kalmistule kahkja kuma andis ja puudele ning ristidele sünkjad varjud maalis.

Endamisi ikka veel kummalisele kohtumisele loogilist seletust otsides jõudsin tagasi hauale, kus lõpetasin oma töö. Asju kotti pakkides tõmbus mul korraga südame alt külmaks. Jäine hirm haaras kõiki ihuliikmeid, mõne sekundi seisin täiesti liikumisvõimetuna. Tardumusest vabanenud, tormasin tulistvalu kalmistuvärava poole, sealjuures kord või paar millegi taha komistades ja kukkudes. Värav oli otsekui kinni kiilunud, suurivaevu suutsin selle jalahoopidega avada. Kihutasin edasi läbi auklike linnatänavate, jättes koerakestega vanadaamid üllatunult endale järele vaatama, ega peatunud enne, kui istusin oma armsas Mercedeses kindlalt suletud uste taga. Surnud sugulase haual seistes olin ühel hetkel tajunud tõsiasja, mida teadvus polnud ilmselt seni suutnud omaks võtta. Ereda täiskuu paistel ei olnud kumbki kaevu juures nähtud võõras jätnud varju! Samuti ei kostunud vähimatki lehekrabinat ega üldse mingit heli!

Kojusõitu mäletan nagu läbi udu. Minu räsitud välimusest ja kurnatud ilmest heidutatud naine saatis mu reisi kohta midagi küsimata otsekohe voodisse. Hommikul kuulsin talt kurba sõnumit: eelmisel päeval, kohe pärast minu ärasõitu oli saabunud palgaline hooldaja ning teatanud, et soovib lõpparvet. Nimelt oli vaene vanatädi öösel ootamatult hinge heitnud.

Mida ma siis tol ööl tegelikult nägin? Kui olin end juba peaaegu suutnud veenda, et tegu oli mingi närvisüsteemi vingerpussiga, juhtus midagi, mis loogilisele seletusele tugeva hoobi andis. Hiljuti saadeti mulle vanatädi isiklikud asjad. Nende hulgast leidsin ka tema albumid, mida kord igavusest sirvima asusin. Äkki peatus mu pilk ühel luitunud eestiaegsel päevapildil. Jahmatusega põrnitsesin õdede Aliide ja Leonoora noorpõlvefotot. Sarnasus surnuaial nähtud neiudega oli täielik!

James Redfield - Taevane ettekuulutus

2008-02-28T14:29:00.005+02:00

Seoses asjaoluga, et eile oli võimalus ära näha pealkirjas mainitava teose põhjal valminud mängufilm, tundub asjakohane sel teemal siingi sõna võtta.

Lühidalt öeldes on Taevase ettekuulutuse näol tegemist aastal 1993 ilmunud spirituaalse põnevusromaaniga. Õigupooest mitte just põnevikužanri tähtteosega - tegelaskujud ei paista silma just suurima psühholoogilise sügavusega ja ka süžee ei kannata hästi võrdlust näiteks Dan Browni bestselleritega. Küll aga piisab ka olemasolevast tasemest igati autori eesmärgi realiseerimiseks. Milleks ei ole midagi muud, kui läbi "kunstikeele" lugejale avaldada olulised vaimsed tõed - nn äratundmised, täpsemini siis autorile teadaolev info üksikisiku ja inimkonna spirituaalse arengu etappide kohta. Võib olla päris kindel, et kui psühhoterapeudina tegutsenud Redfield valinuks sama eesmärgi saavutamiseks tavapärase njuueidžliku tarkuseraamatu žanri, ei oleks tema teost üle maailma müüdud üle 20 miljoni eksemplari ega tõlgitud 34 keelde (2005. a andmetel). Redfieldi teose võlu seisneb selle jõulises ja vaimsete huvidega inimestele üldmõistetavas kujundlikkuses. Romaani formaat võimaldab tuua targad õpetused lugejale lähemale, aidates tal samastuda vaimset ärkemist ja kolmanda silma avanemist kogeva peategelasega.

Pole mitte vähetähtis, et pahaaimamatu USA kooliõpetaja John Woodson alustab oma füüsilist ja vaimset teekonda täiesti tavalise inimesena. Varsti pärast töö kaotamist saab ta ühelt ammuselt naistuttavalt ootamatu pakkumise külastada Peruud, kus iidse maajade linna varemetest olla avastatud kirjarullid saladusliku ettekuulutusega. Parasjagu käivat rullide tõlkimine ja selgunud sõnum olla avaldamas sügavat mõju sellega tutvunud isikutele. Et juhuslikult oligi vabanenud üks pilet järgmise päeva Peruu-lennule, ei mõtle John pikalt, vaid asutab end reisile. Lennukis kohtub ta eaka professoriga, kes järjekordse jahmatava kokkusattumusena osutub seotuks saladusliku leiu teinud uurimisrühmaga. Limasse jõudes ilmneb aga otsemaid, et mõistatusliku ettekuulutuse omastamise ja selle avalikustajate vaigistamise vastu tunnevad huvi nii ametlik kirik kui kohalik totalitaarne riigivõim. Tänu "õnnelike juhuste" jadale ja omaenda sisehääle (intuitsooni) avastamisele läheb Johnil korda järgnevast peadpööritavast sündmustejadast tervena pääseda ja ühtlasi avastada enda jaoks ka kirjarullides sisalduvad üheksa äratundmist.

Need äratundmised on järgmised:

1. Meie kultuuris on leidmas aset uus vaimne ärkamine, mille kutsub esile kriitiline hulk inimesi, kes hakkavad kogema oma elu kui vaimset teekonda, kus teetähisteks on müstilised kokkusattumused.

2. See ärkamine tähistab uue, komplekssema maailmavaate sündi, mis asendab senise, 5000 aastat domineerinud materiaalsele heaolule ja toimetulekule keskenduva elukäsitluse. Kuigi ka see tehnoloogiakeskne arengujärk oli inimkonna arengus oluline, võimaldab ärkamine kokkusattumustele meil mõista inimelu tõelist tähendust sel planeedil ja Universumi tegelikku olemust.

3. Kogeme nüüd, et me ei ela materiaalses Universumis, vaid dünaamilise energia Universumis. Kõik olemasolev on osa pühast energiaväljast, mida me saame tajuda ja intuitiivselt tunnetada. Veelgi enam: inimestena saame energiat suunata, keskendades tähelepanu soovitud suunas. Suunates oma energia tähelepanu objektile, tekitame energiavoolu, mõjustades teisi energiasüsteeme ja suurendades kokkusattumuste hulka enda elus. Seda energiat võime näha ümbritsemas kõiki elusolendeid.

4. Energia saamiseks kaldume teiste inimestega manipuleerima või sundima neid pöörama meile tähelepanu, seeläbi loovutades oma energiat. Teiste üle sel viisil edukalt domineerides tunneme end võimukatena, aga nõrgestame samas teisi ja sageli sunnime neid vastuhakule. Võitlus nappiva inimenergia pärast on tegelikult kõigi inimestevaheliste konfliktide põhjuseks.

5. Turvatunde puudumine ja vägivald lõpeb, kui kogeme seesmist ühendust jumaliku energiaga, mida on kirjeldanud kõigi traditsioonide müstikud. Seda ühendust tähistab kirka valguse või vaba voolamise kogemus koos kõikehõlmava armastuse tundega. Kui need tunnused esinevad, on ühendus tõeline. Kui mitte, siis on tegemist vaid ettekujutusega.

6. Mida enam suudame püsida ühenduses, seda teravamalt tajume kordasid, mil kaotame selle ühenduse, tavaliselt stressi mõjul. Sellistel puhkudel õpime nägema meie isikupärast viisi teistelt energia varastamiseks. Kui meie manipulatsioonid jõuavad meie teadvusesse, muutub ühendus püsivamaks ning saame avastada endi isikliku arengutee ja vaimse missiooni - ainulaadse panuse, mis meil on maailmale anda. Selleks tuleb ületada enda "kontrollidraamad", millest levinuimad on: Ülekuulaja, Hirmutaja, Eemaletõmbuja ja Vaene Mina. Enamus inimesi kasutab alateadlikult vähemalt üht neist, et kaasinimestelt energiat imeda. Raamatus kirjeldatakse, kuidas neid "kontrollidraamasid" ületada. (Kontrollidraamade idee sai Redfield USA psühholoogi E. Berne'i ka meil välja antud väga mõtlemapanevast teosest Suhtlemismängud.)

7. Oma isikliku missiooni teadmine suurendab müstiliste kosmiliste kokkusattumuste hulka, mis peegeldavad asjaolu, et meid juhitakse meie saatuse täitumise poole. Alustuseks tuleb esitada küsimus, seejärel juhivad meid vastuse suunas unenäod, unistamine ja intuitsioon, viimaks ilmneb vastus sageli sünkronistlikul viisil, näiteks mõne kaasinimese mõttetera kaudu.

8. Me võime suurendada juhatavate kokkusattumuste sagedust, väärtustades iga inimest, kes tuleb meie ellu. Sealjuures on oluline mitte kaotada sisemist ühendust, kui satume romantilistesse suhetesse. Vastastikune vaimne "võimendamine" on eriti tõhus rühmades, kus kõik suudavad tajuda üksteise energiat. See on väga tähtis eriti just laste varajase turvatunde ja arengu tarvis. Nähes igaühes ilu, aitame me ka teistel kogeda endi sisemist väärtust, kõrgemat mina, nii suurendades ka sünkronistliku sõnumi kuulmise tõenäosust.

9. Arenedes ühiselt oma vaimsete missioonide tõhusaima täitmise suunas, muutuvad ellujäämise tehnoloogilised vahendid täisautomaatseteks, samas kui inimesed keskenduvad sünkronistlikule arengule. Nii jõutakse kõrgemate energeetiliste tasemeteni, mille lõpptulemusena füüsilised kehad transformeeruvad vaimseteks, võimaldades ühendada meie reaalsuse surmajärgse maailmaga ning lõpetades sünni ja surma tsükli.

Kui nüüd teha väike isiklik kõrvalepõige, siis mina hakkasin pärast "Taevase ettekuulutuse" lugemist märkama enda elus pidevalt ilmnevaid naljakaid kokkusattumusi. Tõsi, need ei tundunud mind kuhugi juhtivat, jättes pigem juhusliku mulje. Sedalaadi sünkroonsused kestavad muide siiani. Tüüpiliseks näiteks on teatava haruldase termini või kohanime märkamine mingis raamatus või ajakirjas, millele hetk hiljem järgneb sama sõna kostumine taustal mängivast telekast. Eilsel filmijärgsel arutelul kerkiski muide küsimus, kuidas panna kokkusattumused enda kasuks tööle. Selleks soovitati püstitada võimalikult konkreetne küsimus, millele vastust soovime. Ning seejärel lasta intuitsioonil ja kokkusattumustel endale õige vastus kätte juhatada.

Romaanil leidub ka mitte vähem menukas järg - Kümnes äratundmine, mis on samuti eesti keeles saadaval. Nagu vihjab juba pealkiri, kirjeldatakse seal Johni ja tema sõprade uusi seiklusi saladusliku kümnenda äratundmise otsinguil keset Lõuna-Ameerika metsikut loodust. Ka järjeloos osutub teekond püha tõe juurde okkaliseks, sest peagi ilmuvad välja isekad ja kasuahned ärihaid, kes ei hooli vaimsest arengust, saati siis loodusrikkuste säilimisest. Tundub peaaegu lootusetu neile vastu saada ja hoida ära imepärase ürgoru häving. Põneva sündmustiku taustal sukeldutakse selles loos sügavamale käeoleva elu tasandist, jõudes välja eelmiste kehastuste ja hingegruppide kontseptsiooni juurde.

Romaaniga sama nime kandvast Armand Mastroianni lavastatud mängufilmist (2005) ei tahaks ma liiga pikalt rääkida. Üldjoontes annab see raamatu sündmustikku ja vaimseid ideid edasi päris korrektselt, ka näitlejad sobivad oma osadesse kenasti. Tingitult romaani piiragutest ei ole ka film põnevikuna teab mis suursaavutus, seetõttu omades ka IMDB portaalis üpris kesist hinnet. Minu hinnangul on filmi põhiväärtuseks raamatut lugenule võimalus kinnistada sealt saadud teadmised visuaalsesse vormi. Ma ei ole samas kindel, kui hästi töötaks see film üksinda.

Tommy Hellsten - Teadja

2008-02-21T23:17:00.007+02:00

See on väheldane ja raamatupoe riiulil mitte kuigi pilkupüüdev teos.

Aga oi kui sisukas.

Autoriks tuntud soomerootsi psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten, paljude eesti keeleski ilmunud nõustamis- ja eneseabiraamatute autor ja kirjastuse Pilgrim kodulehele tuginedes Skandinaavia tunnustatuim vaimsetel teemadel kirjutaja. Teadja on tal üks hoopis isemoodi teos - mine võta kinni, kas kaval fiktsioon või tõsilugu. Minategelasena figureerib seal Hellsten ise - autori ellu saabub järsku mõistatuslik vanamees, kellel on midagi jagada nii kirjanikule kui tema lugejatele. Algab väga ebatavaline ja normaalsuse piire raputav sündmusteahel.

Raamatu motoks võiks ehk olla: Julge olla inimlik ja elada tõeliselt.

Aga tegelikult ei tahakski rohkem ette ära rääkida, sest seda raamatut peab huviline ise lugema ja hingest-vaimust läbi laskma.

Üks mu viimase aja parimaid lugemiselamusi kindlasti - soovitan!

Kinoelamus: Kuldne kompass

2008-02-11T00:25:00.000+02:00

2007. aasta lõpus leidis aset kauaoodatud kinosündmus, kui linastus režissöör Chris Weitzi käe all valminud film Kuldne kompass (The Colden Compass), mida eile minulgi rõõm oli kinos Rubiin nautida.

Film on oma sisult küllaltki truu kirjanik Pullmani eelnevas blogistuses tutvustatud algtekstile, tuues meieni triloogia "Tema tumedad ained" esimese raamatu sündmustiku, välja arvatud kolm viimast peatükki. Sellegipoolest rullub vaataja ees 1.45 jooksul lahti äärmiselt tihe ja hoogne süžee - mõne kriitiku meelest pisut liialtki. Esindatud on enamus romaanist tuttavaid kontseptsioone ja tegevusliine, samas on siiski "ära nuditud" romaanis olulisel kohal olev religiooni-teema. Pullman ilmutab julma ja võimukat Oblatsioonikomiteed kujutades üpris otsesest sallimatust ristiusu ning selle globaalse mõjuvõimu vastu. Kristlikus USAs võinuks see aga anda hoobi filmi kassatuludele, nii esindab filmis kujundatud organisatsioon abstraktsemalt totalitaarseid võime. Antud asjaolu on muidugi põhjustanud ateistidest raamatufännide pahameele, teisalt polnud aga katoliku kirik rahul ka "mahendatud" filmiversiooniga, algatades filmivastase boikoti-kampaania.

Ülimalt positiivseid sõnu saab öelda filmi visuaalse poole kohta. Pullmani ühtaegu tuttavlik ja imepärane "Lyra maailm" on õnnestunud edasi anda hämmastava veenvusega. Võrdväärselt elutruu ja dünaamilise mulje jätavad nii daemonid, pantserkarud kui taevalaotuses kihutavad lapi nõiad. Julmad hunt-daemoneid omavad tatari sõdalased räägivad filmis vene keelt, meeldejäävalt on kujutatud ka Oblatsioonikomitee suurushullustuses võimureid, samuti meresõitjatest mustlaste kogukonda ja pantserkarude kuningriiki. Operaatoritöö ja eriefektide eest kuulub minu silmis filmile kõrgeim hinne.

Midagi paha ei saa kosta ka näitlejatööde kohta. Tõsi, see olekski imelik, arvestades filmis kaasamängivaid kinomaailma superstaare: ilusa, kuid julma pr Coulteri ossa suurepäraselt sobiv Nicole Kidman, aristokraatlike ja vaprate isikute kehastamiseks otsekui loodud Daniel Craig (alias James Bond) lord Asrielina, pilkupüüdev ja andekas Eva Green lapi nõidkuninganna Serafina rollis, suurepärane karakternäitleja Ian McGellen pantserkaru Ioreki häält tegemas jne. Omaette tähelepanu väärib ka ligi 10 000 lapskandidaadi seast Lyra osatäitjaks valitud Dakota Blue Richards, kellele oli see esimene ülesastumine filminäitlejana, kuid kes sellegipoolest esitab oma tegelaskuju nii veenvalt, et pärast filmi nägemist on mul Lyrat üpris raske teistsugusena ette kujutadagi.

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis ehk selle lühidust. Kahtlemata polnud lihtne vähem kui kahe tunni sisse mahutada Lyra maailma kõiki huvitavaid nüansse ja raamatut mittelugenu jaoks jäid ehk mõnedki asjaolud piisavalt lahti seletamata. Sündmustikkugi võinuks põhjalikumalt arendada, lisades peadpööritavate seikluste vahele ka rahulikumaid hingetõmbekohti. Ent kõik see ei vähenda filmist saadavat naudingut romaanitriloogia läbilugenu jaoks. (Eeldades, et tegu pole põhimõtekindla ateistiga, kes, nagu mainitud, tõuseks barrikaadidele usuvastase tegevusliini väljajätmise tõttu.)

Ligi 200 miljonit dollarit maksma läinud filmi olla USAs saatnud loodetust tagasihoidlikum kassaedu (mis osaliselt võib seletuda ka kiriku ägeda kontra-kampaaniaga), samas mujal maailmas on "Kuldne kompass" osutunud äärmiselt menukaks. Seega on jätkuvalt lootust, et lähiaastatel vändatakse valmis ka mõlemad järjed ja kogu Pullmani triloogia jõuab nagu kord ja kohus ka kinolinale. Vähemalt üks kindel vaataja oleks neile filmidele garanteritud siinkribaja näol. :)

Philip Pullman - Tema tumedad ained

2008-02-10T23:06:00.000+02:00

Eile õnnestus mul ära vaadata film, mida olin juba tükk aega sihtinud - Kuldne kompass (The Colden Compass). Mu huvi tulenes kinoloole ainese pakkunud briti kirjaniku Philip Pullmani teose lugemisest aasta-paar tagasi. Või õigupoolest lausa kolme teose, sest jutt käib fantaasiaromaanide triloogiast Tema tumedad ained (His Dark Materials). Konkreetse filmi aluseks on selle minu hinnangul Tolkieni, Rowlingu või Lewise loomingule sugugi mitte alla jääva koondteose avaosa.

Romaani Kuldne kompass (originaalis: Northern Lights) ülimalt sisutihe ja ladusalt kirjapandud tegevustik rullub läbi paralleelsete maailmade, millest igaüks on teisest pisut erinev. Nagu ka sealsed elanikud. Avaloo sündmuspaigaks olevas maailmas asub Teravmägedel inimkeeli rääkivate hiiglaslike sõjalembeste pantserkarude kuningriik, Soome kandis aga resideeruvad pikaealised ja võlutud puuokste abil taevalaotustes kihutavad naisnõiad. Tegevustiku alguspunkt Britannia on küllaltki sarnane meile tuttava saarega umbes 19. sajandi keskpaigas, välja arvatud transporti pakkuvad õhulaevad ja veel mitmed huvitavad tehnoloogiad.

Ent märksa huvitavama asjaoluna ei pesitse selles maailmas elavate inimeste hinged mitte nende kehades, vaid saadavad neid mitmesuguste loomade kujul. Igaühe hingeloom või teine mina - daemon - on temaga lahutamatult seotud - kui sureb selle omanik, siis hajub ka daemon. Laste daemonid suudavad võtta erinevate loomade kuju, täisikka jõudmisel kaotab daemon muundumisvõime ja jääb truuks kujule, mis kõige paremini peegeldab vastava inimese loomust. Daemon on ühtlasi inimese parim nõuandja ja abiline, kes aga ei saa "peremehest" eemalduda kuigi kaugele - see põhjustab mõlemale talumatut valu ja ängistust.

"Kuldse kompassi" peategelaseks on 12-aastane, äärmiselt iseseisev, julge ja otsusekindel tütarlaps Lyra Belaqua. Ta on üles kasvanud Oxfordi ülikooli Jordani kolledži linnakus õpetlaste järelvalve all, ent sellegipoolest leidnud pidevalt võimalusi seiklusteks ja vempudeks koos kolledži naabruses elunevate lihtrahvavõsudega, teiste seas mustlaselastega. Kolledži liberaalsete vaadetega juhatus on pingelistes suhetes Oblatsioonikomiteega - suuremat osa maailmast dogmade ja mitmesuguste sanktsioonide toel valitseva hirmuäratava usuorganisatsiooniga.

Loo sündmustik hakkab hargnema seoses Lyra onu ja eestkostja, aristokraatliku polaaruurija ja seikleja lord Asrieli saabumisega kolledžisse, et anda teada mõistatuslikust avastusest, mis ähvardab kõigutada usujuhtide mõjuvõimu. Lyral läheb korda ära hoida onu mürgitamine Oblatsioonikomitee käsilase poolt. Pisut hiljem ilmub kolledžisse võluv ja mõjukas proua Coulter, kes juhib saladuslikke teadusuuringuid kaugel põhjamaalBolvangeris. Ta tutvub Lyraga ja meelitab tüdruku koos endaga reisile oma uurimiskeskuse, sse. Kolledži juhataja annab Lyrale kaasa haruldase ja saladusliku instrumendi - alethiomeetri ehk tõemõõtja (kuldse kompassi). Aga samal ajal röövitakse Lyra sõbrad Roger ja Billy salapäraste "krabajate" poolt. Peagi avastab Lyra, et pr Coulteri juhitavas uurimisasutuses tehakse hämaraid katseid Oblatsioonikomitee mahitusel röövitud lastega. Lyra ja tema daemon Pantalaimon põgenevad, et õnnekombel kohtuda laevnikest mustlastega, kes kavandavad retke põhjamaale lapsi vabastama.

Sellega on käivitatud haarav sündmustekeeris, mis viib Lyra kokku hiiglasliku pantserkaru Iorek Byrnisoni, kauni lapi nõidkuninganna Serafina Pekkala, aeronaut Lee Scoresby ja mitmete teiste põneva tegelasega. Ees ootavad põnevad seiklused ja ohtlikud katsumused, millest Lyra korduvalt pääseb tänu nutikusele ja luiskamisoskusele, aga ka erilisele võimele lugeda alethiomeetrit. Ühtlasi avastab ta üllatava tõe lord Asrieli ja Mrs Coulteri kohta.

Järgnevates osades Inglite torn (The Subtle Knife) ja Vaigust kiiker (The Amber Spyglass) jätkuvad Lyra ja tema uute sõprade seiklused mitmetes paralleelmaailmades. Ta kohtub meie maailmast pärit poisi Will Parryga, kellest saab tema lahutamatu kaaslane järgnevateks seiklusteks. Ühtaegu muutub sündmustik aina tõsisemaks ning läheneb otsustav heitlus maailmu valitseva vägeva ususüsteemi ja lord Asrieli juhitavate mässuliste vahel. Kaalul on nii elavate kui surnute saatus kõigis maailmades, ning ka Lyral ja Willil on täita tähtis ülesanne.

"Tema tumedad ained" ei ole sugugi pelgalt seikluslik lasteraamat, kuna sisaldab tugevat filosoofilist ja eksistetsialistlikku allhoovust. Pullmann astub Oblatsioonikomiteed kujutades üpris otseselt vastu katoliku kiriku mõjuvõimule ja ristiusule laiemalt, mis mõistagi on kaasa toonud usuringkondade pahameele. Rohkesti vihjeid leidub ka kvantfüüsikale ja psühholoogiale. Kohati on sündmustik tõeliselt kurb, samas aga sügavalt mõtlemapanev ja kaasahaarav. Kokkuvõttes on Pullmani loodud fantaasiamaailm üks parimaid, milles mul on olnud au viibida. Soovitan kõigile!

Kreisivisioon

2008-02-03T13:08:00.000+02:00

Nii ta siis läks sedapuhku - ei võitnud Iirise vahva talvelugu ega Birgiti jõuline armu-kaeblus. Hoopiski Kreisiraadio teeb tänavu Belgradis pulli ja mõnitab täiega püha euroüritust. Minule, tõsi, konkreetne komejant väga hästi peale ei läinud, nagu ma pole ka iial olnud Kreisiraadio suurfänn. Näiteks Leedu tunamullune pilalugu We are the Winners jättis märksa jõulisema ja dünaamilisema mulje, mullune Ukraina 2. koha lugu transvestiit Verka Serduška esituses Dancing Lasha Tumbai oli ka väga "gei", moodustades meeldejääva stiililise terviku.

Kummati on huvitav näha, kas paroodia-formaat töötab selgi aastal. Tundub, et päris suur osa võistluse vaatajatest on end teadlikult häälestanud iroonilis-pilkavale lainele, nende häältele peab Eesti tänavu lootmagi. Ühtlasi pöialt pidades, et meie poolfinaali ei trehvaks mõnd veelgi andekamat naljalugu, sest siis oleks meiega kindel kaputt. (Tõsimeelne muusikaelamuse otsija nii ehk naa viskub Leto Sveti alates mitte telefoni, vaid telekapuldi järelele, et Mute-nuppu pressida.)

Huvitav oli samas täheldada, et uudisportaalide gallupid ennustasid väga täpselt ette kogu esiviisiku. See olgu ühtlasi kaval vihje järgmisel korral kihlveokontorites panustamiseks. ;)

Lugesin ka Delfi, Postimehe ja EPL veebilehtede lugejate kommentaare Eesti tänavuse valiku kohta. Võib öelda, et arvamused jagunevad selgelt nelja rühma.

1) Tõsimeelseim kodanikkond on vaat et suitsiidi veerel, peljates, et nüüd teeb Eesti kohutava laulu ja ajuvaba lavashow'ga oma margi Euroopas lõplikult täis, solvab serblased ja sakslased surnuks ning pärast seda ei julge enam Eesti passiga välismaale sõitagi.

2) Ratsionalistid võtavad laulu emotsioonidesse laskumata sellisena, nagu see on, arutledes eeskätt formaadi sobivuse osas konkursile. Optilistlikumad neist leiavad, et kuna sarnase kometiga on varemgi edu saavutatud, siis tasub proovida küll, kehvemini ikka minna ei saa kui eelmistel kordadel tõsimeelsete pop-ponnistustega.

3) Ratsionalistide skeptiline tiib kahtlustab, et Kreisiraadio absurdihuumor ei pruugi eurooplaste enamikule "peale minna". Leto Svetil pole ju ei erilist meloodiat ega ka arusaadavat sõnumit, ka solistid ei paku just suurt silmarõõmu. Loodetud slaavlaste ja sakslaste hääledki võivad tulemata jääda, kuna asja võidakse tõlgendada pigem pilkena nende pihta. Seda ohtu näivad kinnitavat ka rahvusvahelistes eurovisioonifoorumites avaldatud "kutseliste eurovisiooni-fännide" valdavalt nõutud või laitvad seisukohad Leto Sveti suhtes, vt näiteks siit.

4) Kõige lõpuks leidub päris suur rühm Kreisiraadiost ja antud palast siiras vaimustuses viibijaid. Nende meelest ongi tegu igasuguse kahtluseta PARIMA looga antud valikus, mis tõenäoliselt ka kogu konkursi "kinni paneb".

Olgu selle valikuga, kuidas on, nüüd jääb Eesti eurotiimile kolm kuud kreisiloo lihvimiseks. Lootkem, et promovideo tuleb kihvt ja lõplik lavaversioon jalustrabav. Ühe minupoolse ideena võiks näiteks kaaluda solistide ülikondade vikerkaaretriibuliseks võõpamist. :P

Eurolaulust

2008-01-27T03:18:00.000+02:00

Head lugejad, kas teile ei tundu, et viimasel ajal kipuvad siinsed kirjatükid olema kuidagi surmtõsised ja krõbisevalt filosoofilised? Seoses tänase Eesti 2008. a eurolaulude esmatutvustusega ETV-s avaneb hea võimalus seda nigelat olukorda veidi leevendada. Niisiis, selle loo teemaks on Eurovisiooni lauluvõistlus!

Hakatuseks olge hoiatatud, et minu näol on tegu ääretult ebamusikaalse tegelasega, kes koolis laulmise eest alati "4" sai, kuna sõnad jäid kenasti pähe, viis kujutas aga endast juba ületamatut proovikivi. Sellegipoolest olen "eurokarussellil" kaasa sõitnud juba ligi paarkümmend aastat, elades ühtlasi kaasa Eesti käekäigule alates Jaanika Sillamaa pisut nukrast avaakordist aastal 1993, jätkates rabava suurtriumfiga aastal 2001 ja lõpetades mulluse järjekordse kõrbemisega Gerli Padari särtsaka esituse kiuste. Eurovisioon on minu jaoks muutunud üheks ajaarvestuse verstapostiks, nagu on näiteks ka jõulud või jaanipäev. Tegu on eeskätt vahva meelelahutusprogrammiga, mis lisaks teatud eriomastele ja äratundmisrõõmu pakkuvatele "kiiksudele" serveerib alati huvitava kompoti erisuguste rahvaste kultuurist ja muusikastiilidest. Viimasel ajal saab järjest enam naljagi, nii meenuvad mulle kohe Leedu jõmmide tunamullune paroodia ja Moldova vanamemm pööraste punkarite seltsis trummi tagumas. Samas ei jäeta pika ninaga ka neid vanamoodsaid isikuid, kes hindavad muusikakonkursside juures eeskätt muusikat, mitte aga taustal eteldavat võimlemiskava või karnevali.

Eurovisiooni laulude hindamisest rääkides ei saa mõistagi üle ega ümber märksõnadest: Balkani maffia, Türgi immigrandid, Põhjamaade koostöö jne. Samas tundub mulle, et kõigest sellest olulisem on võitjate määramisel teatav müstiline faktor - televaatajate antud hetke meelsuste ühisosa. Kes suudab selle ära tabada, ongi võidumees! Mind hämmastab tänaseni, kuidas üpris keskpärane lugu Everybody uue millenniumi hakatuseks üllatuspommi õhkis ja kogu suurvõistluse kinni pani. Kusjuures vaevalt, et nõnda oleks juhtunud mõnel muul aastal ja teises kontekstis. Samas ei saa salata, et "keskmine euromaitse" on seoses uute riikide massilise lisandumisega kaldunud ida poole. Seda tõika peegeldab kasvõi senine võitjariikide nimistu 21. sajandil, mille uhkelt avab meie oma väike koduvabariik. :)

Tõsi, pärast Padarit-Bentonit on Eesti eurovanker üha allamäge veerenud. Viimastel aastatel pole meie esinduslaulikutel asja enam lõppvõistluselegi. Milles küll probleem? Lauludel iseenesest pole ju vigagi olnud, samuti mitte solistide tasemel. Kuid ärgem unustagem, et poolfinaalis osaleb enam kui veerandsada erisugust kollektiivi, kes kõik on teinud tublit eeltööd, et leida nõks, millega konkurentidele ära panna ja sundida televaataja just seda "ainsat ja õiget" numbrit valima. On selge kui seebivesi, et Eurovisioonil platsi puhastamine eeldab väga meeldejäävat ja ühel või teisel moel LÖÖVAT pala. Peale lennates tuimavõitu popplookese, kohalike tüsenenud sauruste rögiseva rämeroki või paksu tädi ja imala ballaadiga on kohad tagaridades kindlustatud. Eesti, kellel pole niikuinii enam midagi tõestada, saaks seega rahumeeli panustada eksootilistele ugrimugri motiividele, või siis hoopiski stiilsele komejandile. Igatahes võiks meie eurolugu olla midagi peavoolust tugevasti eristuvat ja meeldejäävat.

Et aga mitte taaskord liiga üldsõnaliseks minna, siis järgnevalt paar sõna ja videolinki tänavustest Eesti euroloo-kandidaatidest.

Kreisiraadio - Leto svet. Mu eakas muusikaõpetaja saaks seda laulu kuuldes soodsaimal puhul kõrvetised. Teisalt, Priit Pajusaare laulul on olemas mitmed elutähtsad omadused: mõnus meeleolu, lihtne ja vastikult ajjusööbiv refrään, multikeelsed sõnad. Kõnelemata solistide koomilisusest, mida suurvõistluse ajaks veelgi edendada annaks. Näen selles loos suurt potentsiaali, ja esimesed veebiküsitlused viitavad, et tegu ongi tõenäolise Belgradi sõitjaga.

SKA Faktor - Real Big Money. Sedalaadi jänkipärased svingilood pole teps mitte igaühe (sh siinkribaja) maitse. Teisalt ei saa salata, et lugu evib head fiilingut ja on omas stiilis ilmne õnnestumine. Mis aga kahjuks ei suurenda selle olematut läbilöögišanssi suurel eurolaval.

Rolf Junior - One on One. Kehastades Freddie Mercuryt on Rolf Juunior siin oma vikerkaarekarva lõhiksärgikuga kõvem kristlane kui paavst ise. Pole kahtlustki, millisele suurele Eurovisiooni sihtrühmale loodetakse selle kometi abil "keelt kõrva ajada". Veidi vaieldav on siinjuures ka going one on one ETV-poolne tõlkimine mõtlemiseks üksteisest. Laul ise on aga meeldiva tämbriga esitatud kaasatõmbav popp-pala. Kes teab, äkki eviks edulootusigi?

Taavi Peterson - Question Man. Taavi on verinoor, ent juba väga isikupärane solist. Seekordne Rein Rannapi taies pakub rohkesti talle meelepärast rögistamist, sekka ka sulnimaid viisijuppe. K. M. Sinijärve sürrealistlikele sõnadele seatud lugu on küllaltki meeldejääv, samas siiski laiade masside maitsega haakumatu.

Kristjan Kasearu & Paradise Crew - Üksinduses. Vabandagu mind kõik noore Kasearu kauni välimuse austajad-tütarlapsed, aga rock-ballaadi žanris eelistan Eesti bändidest siiski Terminaatorit. Väheütlev muusika ja äraleierdatud sõnum. Samas ei saa jätta kiitmata, et tegu oli ühega kahest eestikeelsest laulust. Belgradi seda mõistagi saata ei tasu, ja ega ei saadeta ka.

Birgit Õigemeel - 365 Days. Meie koduvabariigi esimene ametlik superstaar omab kena välimust ja väga head lauluhäält, suutes esitada ka vokaalselt õige keerukaid lugusid. Antud pala sundis mind kohe avataktidest ajus kaevama, mis päädis nostalgitsemisega omaaegsete superhittide "Words" ja "Earth Song" üle. Aga mis siis: 365 Days on kena ja jõuline ballaad, äkki näkkaks sellega finaalikohtki?

Luisa Värk ja Traffic - It’s Never Too Late. Birgiti suurkonkurent superstaari-päevilt on ka Eurolaulule temaga kõrvuti sattunud. Ühtlasi aktiveerusid veebis kummagi tulevikulootuse andunud fännklubid, asudes "vaenlast" innukalt maha tegema ja oma lemmiku heaks ülivõrdeid leiutama. Kõnealune duett jättis mu esmakuulamisel üpris külmaks, samas teisel korral võttis juba "konksu otsa". See on lihtne ja nunnu pala, esinejadki kenad vaadata.

Supernova - Stefani. Vaatamata igati entusiastlikule poistebändile ja vahvatele eestikeelsetele sõnadele jättis too Hendrik Sal-Salleri helitöö mind külmaks. Veelgi enam: vaatamata kolmele kuulamiskorrale ei suuda ma antud loost hetkel meenutada ainsatki viisijuppi. Seega on tegemist ilmselge luuser-looga.

Iiris Vesik - Ice-cold Story. Mitte alati ei eristu mul Eesti eelvooru lugudest üht ja ainsat suurlemmikut. Ent sedapuhku olin juba Iirise pala refrääni teise värsi alguseks täiesti lummatud nii solisti erilisest häälest kui laulu sõna otseses mõttes kargest ja värskendavast meloodiast (üldise igavavõitu keskpärasuse taustal). Igatahes just Ice-cold Story väärib Belgradi saatmist, ehkki pisut pelgan, kuidas äsja passi pälvinud nääpsuke Iiris seal koletus hiidkatlas toime tuleks.

Luisa Värk & Margus Vaher - God Inside Your Soul. Mulluse "2 takti ette" võitjale reserveeritud sümpaatne ballaad (Liis Lassi sõnadele) paistab silma Luisa ja Marguse häälte kena kokkukõla poolest. Tegu on vaieldamatult ühe muusikalises mõttes tugevaima looga seekordses valikus. Samas kardan, et see laul ei oma siiski eelmainitud "nõksu", mis sunniks europubliku telefonide järele viskuma.

Tänavuse Eesti euro-ööbiku valib taas rahvas telefonihääletusel, seega tasub silma peal pidada veebi-gallupitel. Hetkeseisuga näib ilmne soosik olema Kreisiraadio, kellele järgneb tasavägine grupp Iirise, Luisa & Marguse ja Birgiti näol. Juba nädala pärast on asi klaar.

Armust ja päästmisest kristluses

2008-01-18T20:20:00.000+02:00

Armuõpetus on otsekui kristluse visiitkaart. Õigupoolest eristab just see kontseptsioon kristlust kõige rohkem teistest suurtest monoteistlikest ehk ainujumala-usunditest: judaismist ja islamist. Õpetus päästmisest ja pattude andeksandmisest on ka üheks argumendiks, mida kristlikud misjonärid kasutavad teiseusuliste ristiusku meelitamisel. Nad selgitavad "paganatele", et hinge pattudest puhastamiseks, vaimseks kirgastumiseks ja surmajärgse õndsuse saavutamiseks polegi vaja sooritada päevast päeva keerukaid rituaale, ohverdusi, mantraid, meditatsioone jms - piisab sellest, kui siiralt pattusid kahetseda ja paluda Jeesusel oma südamesse tulla.

Kristlik armuõpetus tundub olevat tähelepanuväärne ja võimas psühholoogiline programm. Selle omaksvõtt võib anda uue elumõtte ka narkosõltlastele, kurjategijatele või muul moel eluga lootusetult puntrasse jooksnutele, tavamõistes - "kadunud hingedele". Võrdluseks, budismi ja hinduismi kohaselt sünniks sedalaadi isik kogutud ränga karmakoorma tõttu järgmises elus heal juhul armetu sandina, pigem aga sea või rentslirotina. Islam ja judaism saadaksid taolise patustaja pikema jututa põrgutulle

Kristliku armuõpetuse aluseks olev, Jeesuse elu, surma ristil ja ülestõusmist kirjeldav sündmustik on kirjas Uues testamendi neljas evangeeliumis (vastav sõna tähendab muide kreeka keeles rõõmusõnumit, seda siis Jumala poolt inimkonnale osutatud armuakti kohta). Selle sündmustiku sügavama teoloogilise tõlgenduse pakuvad aga Pauluse kirjad erinevatele algkristlikele kogudustele tollases Rooma impeeriumis. Lühidalt kokku võttes pajatab armuõpetus, et inimkond oli Jeesuse tegevuse ajaks moraalselt sedavõrd alla käinud, et ei leidunud ainsatki isikut, kes oma heade tegude kaudu surmajärgsele õndsusele võinuks pretendeerida. Pauluse sõnutsi: sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23).

Nii oli heatahtlikul Jumalal, kes ei soovinud kogu inimkonna hukkaminekut, vaja välja nuputada kaval plaan inimeste päästmiseks. Selleks saatis ta inimkujul Maale oma poja Jeesuse, kes kannatas ränki piinu ja suri ristilööduna, seeläbi olles ohverdatud inimeste pattude eest. Võrdluseks, juudid kasutasid sel puhul näiteks ohvritallesid, kellele oma patud "kaela laadisid" ja kelle siis pidulikult ära veristasid. Ilmselge siis, et Jumala poja enda toime "ohvritallena" oli määratult mõjusam. Sellest piisas, et ühekorraga lunastada kõigi maailma inimeste, nii ammusurnute, elavate kui tulevaste sugupõlvede patud ja tagada neile igavene õnnis eksistents Jumala juures paradiisis. Samas jättis Jumal inimestele vaba valiku see lunastuspakkumine vastu võtta või tagasi lükata. Jumala plaani kavalus seisnes ka tõigas, et ta äratas Jeesuse kolm päeva pärast tolle ristisurma uuesti ellu. Seeläbi oli surm võidetud ja inimestele pakutud julgustav tõend, et ka nemad ei pea pääste vastuvõtnutena enam surma kartma.

Peamiselt evangeelses kristluses kasutatav mõiste päästmine (ka pöördumine, uuestisünd, Jeesuse oma ellu vastuvõtmine, Püha Vaimuga ristimine) tähendabki sisuliselt seda, et inimene langetab ühtedel või teistel asjaoludel isikliku otsuse see Piiblis kirjeldatav pakkumine vastu võtta ja usaldada end Jumala armu hoolde. (Võrdluseks, traditsioonilisemad kristlikud usulahud nagu katoliiklus, õigeusk ja luterlus sellist isiklikku laadi päästeakti ei tähtsusta, lugedes piisavaks usutunnistuse omaksvõttu, kristlike põhimõtete järgimist elus ja pühade kiriklike talituste ehk sakramentide täitmist.) Ühtlasi on tarvilik patukahetsus ja kristluse põhimõtete, s.t kristliku usutunnistuse omaksvõtt. Tavaliselt järgneb päästmisele ka uue elu alustamise rituaal - ristimine - ning seejärel asumine kristliku koguduse liikmeks.

Päästmine võib leida aset üksinda, kui pöördutakse vahetult (kristliku) Jumala poole. Selle taga on sageli ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud valik, aga ka meeleheitest ajendatud samm. Kummalgi puhul võib määravaks saada eelnev tutvumine kristlusega sugulaste-sõprade kaudu, Piiblit ja muud kristlikku kirjandust lugedes või kristliku sisuga filme (nt Jeesus-filmi) vaadates. Väga sageli saadakse päästetud ka kristlikku jumalateenistust külastades või mõne empaatilise ja sisendusjõulise kristlase (nt pastori või misjonäri) privaatsel mõjutusel. Viimasel puhul leiab psühholoogiline päästmisakt tavaliselt aset koos palvetades.

Päästmiskogemust iseloomustab selle läbielanute kirjelduste kohaselt jõuline emotsionaalne reaktsioon, mis väljendub ülevoolava õnne, tänutunde ja pisarate kaudu. Nii võib isik pöördumise hetkel tunda, et kogu teda seni rõhunud süü-ja patukoorem on korraga kadunud ja ta võib nüüdsest alustada uut elu "puhta lehena". Paljude seda kogenud kristlaste sõnutsi oli päästetud saamine kõige võimsam ja tähtsam sündmus nende elus. Sageli kaasneb sellega ka teisteski religioonides laialt levinud transtsendentaalne elamus - tajutakse ühendust kõrgema vaimse jõuga ("jumala ligiolu").

Üheks päästmisega seonduvaks fenomeniks on ka patutunnetuse ilmnemine - see on ka läbivaks jooneks kristlaste autobiograafiates. Ühel või teisel moel jumalasõnaga kokku puutudes tabab isikut teatud hetkel täie raskusega arusaam enda senise elu mõttetusest ja patususest. Siinkohal on muidugi omaette küsimus, kas patutunnetuse allikaks on Püha Vaim isiklikult või hoopiski pastori/ kristliku kirjaniku/ Piibli karmid manitsused. Enamasti näib patutunnetus päästmisele eelnevat, olles peamiseks ajendiks selle radikaalse sammu astumisel.

Mis on kõige selle tulemus? Sageli teevad paadunud narkarid, kriminaalid ja muul moel iseenda ja/või ühiskonnaga pahuksis olevad isikud päästmise järgselt oma senise eluga lõpparve. Nad asuvad innukalt palvetama, lugema Piiblit ja külastama koguduse teenistusi, leides endale uue, toetava tutvusringkonna ning motivatsiooni elu rööpasse seadmiseks. Neist võivad saada korralikud ühiskonnaliikmed ja pereinimesed. Päästmisega kaasneb sageli ka järsk loobumine mitmesugustest pahedest (narkomaania, alkoholism jm) - tagasilangusi küll esineb, aga mõju näib reeglina olevat palju tugevam, kui "ilmalike" võõrutusprogrammide puhul.

Ei saa eitada, et intellektuaalses plaanis tundub kogu see armu ja päästmise teema ebaveenvana. Samas tunnete tasandil on tegu väga mõjusa ja inimeste elusid positiivses suunas muutva uskumusega. Seega pean tunnistama, et minu jaoks on päästmisega seonduv kristluse üks kõige mõistatuslikumaid tahkusid. Mis see siis võiks olla? Päästetud ise ütleksid siinpuhul, et seda ei saagi teada enne, kui pole asja oma nahal kogenud. Teisalt võib aga siis olla juba hilja asja kainelt ja ratsionaalselt analüüsida. Olen kristliku päästmise olemuse üle päris palju mõtisklenud ja kõne alla näivad tulevat järgmised võimalused:

reaalne kõrgema jõu (Jumala) sekkumine inimese ellu - armu osutamine, et päästa inimese hing hukatusest ("päästetute" eneste üldine ja vankumatu seisukoht);

isiksuse põhjalik psühholoogiline ümberprogrammeerimine (kodeerimine) nii isiku enese kui teda ümbritsevate kristlaste poolt - sarnaselt psühholoogiast tuntud neurolingvistilise programmeerimisega; päästmise akt ise oleks siis sellega kaasnev ekstaatiline (auto)sugestsioon (teaduslik vaateviis);

kergesti mõjutatava (labiilse närvisüsteemiga) isiku lühiajaline eufooria- või transiseisund, mis saavutatakse autusugestsiooni või isiku psühholoogilise manipuleerimise kaudu ja millele omistatakse väljamõeldud vaimne tähendus, et siduda isik kogudusega ja hakata teda seeläbi ära kasutama (teaduslik vaateviis, ateistliku baashoiakuga);

isiksuse teadvuse ühildumine teatava energeetilise ühisväljaga (kristliku egregoriga), mis toob kaasa kristliku ühisteadvuse omaksvõtu ja seeläbi indiviidi minateadvuse nõrgenemise; indiviid omandab juurdepääsu ühisvälja energiale (see seletaks seletamatuid tervenemisi ja muid "imesid"), samas annab palvetades ja jumalateenistustel osaledes regulaarselt enda energiat ühisvälja tugevdamiseks (paljude nõidade ja sensitiivide, samuti Eesti paganate nägemus).

Teaduslikust vaatevinklist oskab päästmise temaatikat kindlasti põhjalikumalt lahti seletada Tartu Ülikooli endine rektori kohusetäitja, religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar. Tema selleteemalist loengut pakub veebi kaudu kuulamiseks Raadio Ööülikool (ma ise pole veel jõudnud sellega tutvuda).

Pika ja kardetavasti segase loo lõpetuseks ka üks konkreetne näide päästmispalvest.

Niisiis, kes on valmis, et kutsuda Jeesus oma ellu? ;)

Külvist ja lõikusest - viidetega N. D. Walschile

2008-01-16T23:23:00.000+02:00

Külvi ja lõikuse seadusest lubasin siin blogis kirjutada juba tüki aja eest. Otsustava tõuke andis aga eilne filmi- ja vestlusõhtu aadressil Õnne 13. Hilisema arutelu "kütusena" pakuti vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks videofilmi, kus tuntud vaimne õpetaja Neale Donald Walsch pidas mõnekümneinimeselisele publikule seminari küllusest. Tegu on eestlastelegi üpris tuttava isikuga, kes sai kuulsaks spirituaalsete raamatute sarjaga Jutuajamised Jumalaga (Conversations with God) ja kellel on veebis ka väga asjalik koduleht. Oma elu täieliku madalseisu hetkel, aastal 1992 pöördus Walsch Jumala poole, kribades vihaselt kirjutusplokki terve rea küsimusi ja kahtlusi ning nõudes aru, miks temaga nii on läinud. Järsku saabunud täielik rahunemine ja lõõgastus ning Walschi pähe tulnud sõnad, mis otsekui ise kippusid paberile pääsema. Nii saigi alguse Walschi aastatepikkune dialoog Jumalaga - või siis iseenda kõrgema Minaga. See on väga värskendav, dogmadevaba ja humoorikas lugemine, küllap kunagi kirjutan tollest raamatusarjast pikemaltki. Ühtlasi on tegu ka suurepärase esinejaga, kes suudab auditooriumi täielikult kaasa haarata.

Aga nüüd tagasi külvi ja lõikuse seaduse juurde! Niisiis, mainitud seadus on üks vanimaid ja universaalsemaid vaimseid printsiipe, mis on tuntud üle kogu maailma. Suurtes ida usundites - hinduismis ja budismis - seostub sellega keskne karma idee - inimeste elukäik ei sõltu Jumala armust või Saatana kurjadest trikkidest, vaid igaühe enda tegudest. Ka islam, judaism ja New Age liikumine tähtsustavad reaalsete tegude rolli. Kristluses rõhutatakse, et tegude kaudu keegi õndsaks ei saa ja selles tuleb lihtsalt loota Jumala armule. Samas leiame aga siingi hulgaliselt kirjakohti, kus rõhutatakse heade tegude tähtsust, Pauluselt aga lause kõlvi ja lõikuse seaduse sõnastuse: [...] mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab (kiri galaatlastele, 6.7).

Hoolimata väikestest variatsioonidest (nt kas asi toimib teatud "kõrgema leveli" loodusseaduste toimel või osalevad protesessis aktiivselt teatavad vaimsed olendid jne) võib kogu selle ideestiku kokku võtta üpris lihtsalt. Nimelt usutakse, et kõik inimese mõtted, sõnad ja teod mingil viisil salvestuvad "kosmoses" ja avadavad mõju tema elukäigule nii siin- kui teispoolsuses. Üldiselt eeldatakse, et head teod toovad isiku elus kaasa positiivseid sündmusi ja aitavad tal hauajärgses elus pääseda paradiisi, sellal kui halvad teod põhjustavad katsumusi ja õnnetusi ning ähvardavad surmajärgsete nuhtlustega. Veelgi enam: isiku karma määrab hindude ja budistide meelest ära tema taassünni vormi. Hea karma tasuks on sünd õnnelikku perre ja soodsatesse oludesse, halva karma omaja võib samas sattuda viletsusse või sündida koguni loomana.

Loo lõpetuseks toon ära mõned huvitavamad mõtted Neale Donald Walschi seminarilt. Suurel määral haakus tema räägitu filmi The Secret ideestiku ja paljude teistegi vaimsete õpetajate seisukohtadega. Siiski leidus ka mitmeid tähelepanuiväärseid rõhuasetusi.

Rahasse tuleks kujundada positiivne hoiak: see on kui maailma masinavärgi määre, toimides õigetes kätes vahendina maailma parandamiseks, heade kavatsuste elluviimiseks. Kõnepruugist tasuks välja jätta kõik raha ja rikkaid halvustavad väljendid, samuti heita eemale mõtted iseenda kestvast ja lootusetust kitsikusest.

Küllus on kättesaadav kõigi jaoks: selle saavutamisel ei ole oluline, mida inimene TEEB (mis eriala ja ametit omab), vaid kõik määrab ära see, milline ta ON. Maailmas valitseb armastuse, heasoovlikkuse, kaastundlikkuse ja teiste positiivsete omaduste defitsiit. Inimesed on valmis nende eest maksma, sõltumata konkreetsest valdkonnast.

Et saaki lõigata, tuleb esmalt külvata. Nõnda ka külluse saavutamiseks peab inimene esmalt muutuma ALLIKAKS - hakkama ise välja andma seda, mida endale soovib. Näiteks julgelt ja siiralt väljendama ligimestele armastust, rõõmu, empaatiat, neid aitama, vaestele raha jagama (kasvõi selleks oma viimased kroonid mängu pannes - alati leidub keegi, kes viibib veel suuremas puuduses). Nii vallandab ta vastavat tüüpi energia voolu läbi iseenda - külluse.

Kõik, mis seisab, stagneerub. Raha, millest kramplikult kinni hoitakse, libiseb käest. Raha, mida heldelt ja isetult välja antakse, tuleb mitmekordselt tagasi.

Külluses elamiseks ei pruugi omada palju raha.

Areng toimub vaid siis, kui inimene julgeb välja astuda oma mugavustsoonist. Ebamugavustunne on indikaatoriks, et läheduses on peidus võimalus arenemiseks ja uuteks avastusteks. 80%-l juhtudest, mil Walsch on kuulanud oma ebamugavustunnet, on ta järgnenud kogemusest väljunud rõõmsa südamega ja millegi poolest rikkamana.

Oijah, see jutt kaldus nüüd kohati teemast kõrvale. Aga kuna külvi ja lõikuse seadus on üks kesksemaid ja üldtunnustatumaid elu printsiipe, siis olen päris kindel, et varsti pöördun selle juurde siinsamas blogis tagasi, olgu siis ühe või teise nurga alt. :)

Head uut!

2008-01-01T00:52:00.000+02:00

2008. aastalt soovin endale, sõpradele-sugulastele ja igale selle blogi lugejale:

rohkelt rõõmusid ja võimalikult vähe kurbust
jõukohaseid, aga huvitavaid ja arendavaid väljakutseid
head tervist ja palju energiat
rahalise seisu paranemist
tasakaalukust ja hingerahu
häid suhteid lähedaste ja kolleegidega
enesedistsipliini, töökust ja visadust
kõigi sihtide saavutamist
palju meeldivaid üllatusi
põnevaid avastusi ja äratundmisi.

Eestile soovin:

turvalisust ja stabiilsust
majanduse rahulikku jahtumist ja hinnatõusu peatumist
palju uusi beebisid ja vähem mõttetuid surmasid
valitsejate arukaid otsuseid ja tarku valikuid
vähem Euroliidu diktaati ja Vene karu mörisemist
korruptsiooni kahanemist
rahavõimu vähenemist
vaimuinimeste mõju tugevnemist
teaduse edenemist ja koolihariduse korrastumist
vaeste elujärje paranemist
arstiabi paremat kättesaadavust
head aastat nii põllumeestele kui suvitajatele
töörahva kopsakat palgalisa
loomeinimeste rohket inspiratsiooni
keskkonnakaitsjate uusi võite ja rohket südikust
alternatiivenergeetika laiemat levikut
sportlaste edu Pekingis
Eurovisiooni eelvoorust edasisaamist
oma Nokia ülesleidmist.

Maailmale soovin kõike seda, mis oleks hea:

inimkonna arengule tervikuna
võimalikult paljudele rahvastele eraldi
rahuarmastavatele ja empaatilistele inimestele
looduslikele ökosüsteemidele ning ohustatud looma- ja taimeliikidele.

Da Vinci koodist ja usuasjadest

2007-12-30T00:43:00.000+02:00

Pärast mitmeaastast kannatlikku ootust õnnestus mul hiljuti Viljandi linnaraamatukogust hankida ning paari päevaga läbi lugeda ameeriklase Dan Browni ülikuulus ja -kõmuline bestseller Da Vinci kood. Vahepeal olin juba jõudnud lõpetada sama autori kaks varasemat romaani: koodimurdmisest ja valitsuse salajase superarvuti ümber toimuvast vandenõust pajatava Digitaalse kindluse ning suurmenuki eelloo, katoliiklust kangutava ja Vatikani saatust kaalukausil hoidva Inglid ja deemonid. Eile viisin koodiloo raamatukogusse tagasi, olles õnnega koos, kuna trehvasin peale ka Browni viimasele senilugemata põnevusromaanile - Pettepunkt. Nii et veel paar sisukat ööd on lähiajal tagatud! :P

Lisaks laenutasin kohe pärast "Da Vinci koodi" lõpetamist DVD-del romaani alusel mullu vändatud samanimelise superkassatükk-mängufilmi, samuti romaani järellainetuses valminud "paljastusliku" dokumentaali Da Vinci koodi murdmine.

Kahjuks tuleb nentida, et mängufilm õigustas (vaatamata oma edule masside hulgas) igati kriitikute seisukohta, et tegu oli 2006. a ühe pettumuslikema filmiga. Tom Hanks sobib peaosalise professor Langdoni rolli nagu praegune Tallinna linnapea jõuluvanaks (kogu austuse juures väärt karakternäitleja ja kahekordse Oscari-laureaadi vastu). Õilsaverelist naispeaosalist Sophie Neveu'd kehastanud Audrey Tautou jätab (erinevalt oma parimast rollist filmis Amelie) kuidagi tuima ja kohmetu mulje, sarnanemata kuigivõrd ilmekale romaanikangelannale. Siiski, väga nauditava rolli teeb iga hinna eest Püha Graali jahtivat eakat ja püstirikast Sir Leigh Teabingit kehastav Ian McKellen (tuntud ka kui võlur Gandalf ja professor Dumbledore), samuti õõvastavat usufanaatikut, albiinomunk Silast mängiv Paul Bettany. Tegevustik järgib romaani kohati ülearugi täpselt, teisal jälle leidub ärritavaid ja arusaamatuid kõrvalekaldeid. Unarusse on jäetud üks Browni teose haaravamaid liine - koodide murdmine. Lisaks on "kohitsetud" professor Langdoni usulisi vaateid (küllap suurema hulga kristlaste kinno meelitamiseks) ja toimetatud muidki kentsakusi. Siiski, vaatamata asjaolule, et antud linateos põhjustab romaani lugenule maksapisteid ja ülejäänud vaatajaile vastupandamatut soovi telekal heledust juurde kruttida, tasub eriti just asjasse pühendumata filmisõbral asi siiski üle vaadata. Põnevikuna on film hoogne ja efektne, teemavaldkonnalt õige intrigeeriv pealekauba.

Dokumentaalfilmist ei tahaks ma eriti rääkidagi. Olgu vaid mainitud, et see tugineb varasemale raamatule, mis rakendas edukalt rahavankri ette "Da Vinci koodi" ülima populaarsuse ja kõmulisuse. Film lüpsab sama rahalehma edasi, pakkudes venivaid ja halvasti monteeritud jutujuppe ebameeldiva olekuga vandenõuteoreetikutelt, sekka ka Leonardo maalide vaatlemist ja romaani tegevuspaikade visiteerimist. Kõige selle käigus ei jõuta eriti kuhugi välja ja filmi teises pooles pidime emaga mõlemad äärepealt magama jääma. Päris uskumatu, et nii intrigeerival teemal on õnnestunud vändata nõnda igav heietus. Ehk nagu USA filmilehel üks vaataja tunnistab: "Most boring documentary ever!"

Filmid filmideks, romaanikirjanik Browni näol on kahtluseta tegu suurepärase jutuvestjaga, kes võtab alati ette põhjaliku taustauuringu, hoolitsedes kirjeldatavate paikade ja organisatsioonide tõepärasuse eest. Nii suudab ta lugejale pakkuda realistlikuna mõjuva ja jäägitult kaasa haarava maailma. See on ühtlasi küll tingitud ka asjaolust, et Browni lugude tegevustik on äärmiselt tihe ja stsenaarium hoolikalt üles ehitatud. Iga tema põnev ning mitmetasandiline lugu sisaldab ridamisi vapustavaid kannapöördeid ja muid üllatusi. Kõigis romaanides tuleb peategelastel lahti muukida mitmesuguseid koode - krüptograafia näikse olema ka autori isiklik hobi. Tegelased mõjuvad ühtaegu veenvate ja salapärastena, nende olemust avatakse lugejale järk-järgult.

Bestseller "Da Vinci kood" osutus Brownile võimsaks läbimurdeks tippkirjanike sekka ja üheks läbi aegade müüduimaks raamatuks maailmas (üle 60 miljoni eksemplari, 2006. a seisuga). See pole ka imeks pandav, sest romaan rabab lugejaid ketserliku ideega - Jeesus Kristus oli abielus Maarja Magdaleenaga ning tema järglaste vereliin ("Püha Graal") on kandunud salaühingu Siioni Prioraat toel edasi tänapäevani. (Tõsi, reaalselt asutati see ühing siiski alles 20. sajandi keskel, kuid idee Jeesuse vereliinist ei ole kaugeltki uudne, nagu ka paljud muud romaanis esitatavad seisukohad.) Veelgi enam, keelustades suure hulga alternatiivseid ürikuid ja taandades Maarja Magdaleena Jeesuselt armu palunud prostituudiks, on ametlik kirik omakasupüüdlikult maha salanud jumaliku naispooluse, muutes kristluse maskuliinseks ja rohkelt vägivalda külvanud usuks ja pannes aluse naiste diskrimineerimisele läbi järgneva ajaloo. Koos naisega muudeti patuseks ja kõlvatuks ka seks, mis varasemas kultuuris oli püha toiming ja üks tähtsamaid teid jumala tunnetamiseni. Siiski on väidetavalt läbi ajaloo leidunud pühendunuid, kes peidetud tõde teadsid ja seda läbi mitmesuguste kunstivormide varjatult väljendasid. Üheks selliseks oli ka Leonardo da Vinci oma pealtnäga vagade, aga sisult kurioossete maalidega Püha õhtusöömaaeg, Mona Lisa ja Madonna kaljukoopas. 20. sajandi keskel leiti Iisraelis ühest kunagi esseenide usulahu valduses olnud koopast terve hulk iidseid käsikirju, mis sisaldasid ka mitut alternatiivset evangeeliumi ehk jutustust Jeesuse elust. Need tekstid on vallandanud agara uurimise ja viinud terve rea sensatsioonimaiguliste raamatute ilmumiseni juba enne "Da Vinci koodi", tuntuimaks ilmselt M.Baigenti, R. Leigh' ja H. Lincolni Püha veri ja püha graal (1982). Kõigele sellele on mõistagi järgnenud rünnakute alla sattunud kiriku jõuline vastulöök - nii on Vatikan rahastanud suisa "Da Vinci koodi" ja muude sarnaste teooriate ekslikkust paljastava mahuka veebilehe loomist.

Lõpetuseks uurigem pisut renessansiajastu suurvaimu Leonardo da Vinci Milanos, Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale maalitud kuulsat freskot Püha õhtusöömaaeg (1495-98). See kuulus taies kujutab kristliku armulaua aluseks saanud sündmust, Jeesuse viimast ühist söömaaega koos 12 jüngriga oma kinnivõtmise eelõhtul. Maalil on kujutatud dramaatilist hetke, mil Jeesus on just kõigile teatavaks teinud, et üks tema jüngritest reedab ta ja saadab surma. Seinamaaling restaureeriti põhjalikult mõnikümmend aastat tagasi ja nii said nähtavaks paljud ajahamba puretud detailid. Dan Brown tõstatab oma romaanis järgmised küsimused:

- mida arvata da Vinci kujutatud Jeesuse noorest lemmikjüngrist Johannesest, kes istub Jeesuse paremal käel?
- miks on Johannese rõivad otsekui peegelpilt Jeesuse omadest?
- miks näib hilisem kristliku kiriku asutaja ja esimeseks paavstiks loetav Peetrus noort Johannest kurjalt ähvardavat?
- kas maalil leidub üks liigne käsi, ja kui leidub, siis mida see käsi hoiab?
- kas maalil leidub Püha Graal - kuulus veinikarikas, millesse hiljem olla kogutud Jeesuse verd ja mida läbi sajandite on väsimatult otsitud?

Loomulikult leidub küllaga konservatiivsemaid kunstikriitikuid ja ajaloolasi, kes püüavad innukaid vandenõuteoreetikuid mitmesuguste kavalate põhjendustega maha jahutada. Aga lõppkokkuvõttes jääb siiski igaühe otsustada, mida ta sellel maalil näeb või näha tahab. Täpselt nagu elus tervikunagi...

Oomen

2007-12-23T02:08:00.000+02:00

SL Õhtulehes ilmus täna sealse paraspetsialisti Sandra Otsuse lugu: Tahate rikkaks saada? Aitavad näiteks merevetikad! Seal pakuvad meie tunnustatud sensitiivid (anonüümseks jääda soovides) välja terve hulga huvitavaid maagilisi soovitusi ja retsepte. Muuhulgas ka sellise:

Esitage kasusaamise või edu kohta oma küsimus ja lülitage sisse televiisor: esimesed kolm sõna, mida kuulete, ongi endelised ja annavad mõista, mis teid uuel aastal ees ootab.

Teaduslikust uudishimust kantuna otsustasin mainitud eksperimendi otsemaid sooritada. Seega esitasin endamisi nähtamatule oraaklile küsimuse:

MILLINE ON MU RAHALINE SEIS TÄNA 1 AASTA PÄRAST?

Seejärel avasin kerge kõheduse kiuste ETV kanali, kust hilise kellaaja tõttu jooksid juba ETV24 tekstiuudised. Esimesena peatus mu pilk uudise pealkirja sõnadel:

TÖÖTAJATE PALGAD TÕUSEVAD

Et palgatõusus peitubki usutavaim võimalus mu rahalise seisu paranemiseks, siis tundus see sõnum küllaltki tähenduslikuna. Tõsi, paar uudist edasi kuvati teade Saaremaa rahapaja leiust, aga et ma eriti ei usu enda äkk-rikastumise võimalustesse, siis ei hakanud ma selle "saatuse nöögi" üle ka liialt kurvastama.

Kui nähtud oomen peaks tõeks osutuma, siis on sellest mõistagi ainult rõõmu. Kui aga mitte, siis on kahtlemata põhjuseks mõningane reeglist üleastumine minu poolt: ma mitte ei KUULNUD neid kolme sõna, vaid NÄGIN neid. Aga eks aasta pärast paistab!

Loo lõpetuseks veel üks artiklis soovitatud huvitav ja hõlpsasti teostatav maagiline trikk:

Helistage suvalisel telefonil ja küsige: "Kui palju?" Kui teile öeldakse number, mängib see teie edasises elus suurt rolli.

Kes julgeb katsetada? :P

Küsimusi veest

2007-12-21T01:22:00.000+02:00

Eelneva postituse jätkuna pakuksin lugejale mõtisklemiseks rea küsimusi vee kohta. Esmalt mõned üldisemat laadi küsimused:

- mis on need vee omadused, mis on muutnud just selle aine elusorganismide keskseks koostisosaks ja võimaldavad eluprotsesside toimumist?
- kust sai nii suur hulk vett meie planeedile, samas kui mujal Päikesesüsteemis leidub seda kaunis kasinalt?
- miks on vesi normaaltemperatuuril vedel, kui kõik teised sarnase molekulmassiga mittemetallilised ühendid on gaasilised?
- miks on veel nii suur pindpinevus ja lahustamisvõime?
- kuidas suudab vesi tõusta mööda peenikesi juhtsooni puuvõrasse kümnete meetrite kõrgusele?
- milline on vee roll ilmastiku ja atmosfäärinähtuste kujunemisel?
- miks leidub vett ainsa ainena meie planeedil rohkesti kõigis kolmes faasis?
- miks vee tihedus jahtudes väheneb, samas kui kõigil teistel tuntud ainetel suureneb?
- millest sõltub ja milline on vee kristallstruktuur ja kas see on olemas ka vedelal veel?
- miks on iga jääkristall isesugune?
- kui suur on inimese tegelik veevajadus ja millest see sõltub?
- kas igasugune mürkainete- ja bakteritevaba joogivesi on meile võrdselt omastatav ja kasulik?
- kuidas saab saastunud vee muuta taas kahjutuks ja joogikõlblikuks?
- milles seisneb ja millest sõltub loodusliku vee isepuhastumisvõime?
- kas nõnda ülilevinud ja -tuntud aine juures on teadlastel tänapäeval veel midagi uut avastada?
- kas vee käsitlemine kooliprogrammis toimub piisaval ja kaasaegsel tasemel?

Järgmisena aga trobikond pisut imelikumaid ja kohati suisa naljakaid küsimusi:

- miks kaovad hõbenõus hoitavast veest bakterid?
- kas soe vesi võib jäätuda kiiremini kui külm vesi?
- kas inimene saab vee omadusi mõjutada oma mõttejõu abil?
- kas vee omadusi võivad mõjutada helid, näiteks muusika ja sõnad?
- kui jah, siis kas sellist fenomeni on võimalik ka teaduslikult kontrollida ja jäädvustada?
- kas vesi võib toimida infokandjana, salvestina?
- kas vee omadusi mõjutab ringlemine suurlinna suletud veevärgitsüklis?
- kas usutalitlustel kasutatav "püha vesi" ja "tervendavad imeveed" omavad mingit eripära võrreldes tavalise kraaniveega?
- kas usklike iidsetel kombetalitustel, nagu söögipalve ja toidu õnnistamine, võib olla mingi tegelik toime?
- kas külmumine ja ülessulatamine mõjutab vee omadusi?
- kas identse keemilise koostise ja temperatuuriga vesi võib mõjuda taimekasvule erinevalt?
- kas ja kuidas võib hariliku keemilise koostisega vee joomine mõjuda inimesele tervistavalt?
- kuidas ravitakse idamaises meditsiinis inimesi vee kaudu vett manustamata?
- kas inimene suudab tehnilisi abivahendeid kasutamata mõjutada ilmastikunähtusi, näiteks kutsuda esile vihma?
- kas inimesed võivad haigestuda üksnes tavalise, bakterite ja saasteaineteta vee joomisest?

Nüüdseks on ilmselt ka heal lugejal tekkinud mõned küsimused:

- kas selle blogi autor on nupust nikastanud?
- kas autor oskab enda meelest kõigile neile küsimustele ka vastata?
- kas autor usub, et igaühel on võimalik sellistele küsimustele ise vastuseid otsida ja leida?

Olgu esimese kahega, kuidas on, aga kolmanda puhul olen kindel: JAH!

Vesi - tavaline ja imeline

2007-12-20T22:41:00.000+02:00

Vesi on ühtaegu kõige tavalisem ja kõige huvitavam kõigist meile tuntud keemilistest ühenditest. See aine katab 70% Maa pinnast ja moodustab ka 70-90% inimkehast, olles kõigi meie siseprotsesside vahendajaks. Teadlaste hinnangul tekkis esimene elusrakk vesikeskkonnas, merevees toimus elu areng esimesed paar miljardit aastat. Samas ei saa ka ükski hiljem välja arenenud organism hakkama vett tarbimata. Kosmost uurivad teadlased peavad üksmeelselt olulisimaks elu tekke kriteeriumiks mingil taevakehal voolavas olekus vee olemasolu - selliseks on Päikesesüsteemis teadaolevalt veel vaid Jupiteri kuu Europa, mille jääkooriku all arvatakse peituvat hiiglaslik sooja vee reservuaar. (Võrdluseks: Maal on sarnaseks ilminguks Antarktika suured, aastamiljoneid eraldatuses püsinud jääalused järved. Mõlema saladused ootavad aga veel avastamist.)

99% Maal leiduvast veest on kas soolane või paikneb jääkilpidena raskesti ligipääsetavatel polaaraladel. Ülejäänud veest 98% asub aga erinevatel sügavustel Maa sisemuses. Hõlpsasti kättesaadava joogivee ressursid ei olegi nii suured, kui esmapilgul võiks arvata. Pealegi on need varud eri mandrite ja loodusvööndite vahel väga ebaühtlaselt jaotunud. Inimkonna kasvades suureneb loogilistel põhjustel ka globaalne veevajadus. Vett kasutab hiigelkogustes nii tööstus kui põllumajandus (eriti niisutuspõllundus), rääkimata olmesektorist. Osa sellest veest naaseb looduslikku veeringesse reostununa, kahjustades nii looduskeskkonda kui ohustades inimese tervist.

Samas on inimtegevuse jõuline kasv toonud paljudes troopikapiirkondades kaasa joogiveevarude ammendumise ja ulatuslike alade kõrbestumise - igal aastal sureb joogikõlbliku vee puudumise tõttu üle 5 miljoni inimese. Ühiskonnateadlased ennustavad, et 21. sajandil ootavad maailma arvukad riikidevahelised konfliktid eeskätt VEEVARUDE pärast. Veel mõnekümne aasta eest ei oleks ilmselt ükski eestlane osanud uneski näha, et vett hakatakse poes müüma raha eest nagu limonaadi. Meil ei ole selle taga reaalne veepuudus - Eesti on ühe elaniku kohta maailma üks veerikkamaid riike, ja valdav enamus eestlastest on varustatud ka igati joodava kraani- või kaevuveega. Pigem seisab pudelivee fenomeni taga ärimeeste oskus tekitada tarbijates soov ja vajadus sedalaadi kummalise "toote" järele.

Vett saab inimene tuhandel eri viisil rakendada enda peal välispidiselt - lihtsast pesemisest vannis või duši all kõikvõimalike rafineeritud vesiteraapiateni meie arvukates spaades ja sanatooriumides. Ent omaette keeruline temaatika seondub ka vee seespidise tarbimisega. Siinpuhul võib leida väga väärikate ja asjatundlike isikute poolt kõikvõimalikke soovitusi, alates kindlate ajavahemike järel kindla koguse vee rüüpamisest, jätkates kõikvõimalike tervistavate mineraalvete kiitusega ja lõpetades ideega pruukida imelisi Brita veefiltreid. Mõnikord lipsavad meediasse ka lausa kentsakad uudised, näiteks "elavast" ja "surnud" veest, "ORME-veest", pudelisse villitud "võluveest" ja koguni tervistava toimega "imevee" allikatest. Samuti on enamik inimesi kuulnud mõistet "pühitsetud vesi", mille peale haritumad kodanikud üldjuhul küll irooniliselt muigavad või õlgu kehitavad, nagu ka indiaanlaste kummastavate vihmatantsude ja muu säärase ebausu jutuks tulles.

Väikesed lapsed unustavad end tihti imetlema ümmargusi veepiisku lehel, talvel aknale joonistuvaid jäälilli või millegi vette kukutamisel veepinnale tekkivaid ringe. Hiljem muutub vesi meile harjumuspäraseks ja igavaks, kuna arvame sellest juba piisavalt teadvat. Need vähesed, kes aga vaevuvad veel täiseaski veega seonduvasse süüvima, võivad enda jaoks avastada nii mõndagi huvitavat ja imekspandavat.

Neil teemadel saab lähemalt lugeda hiljuti ilmunud Hergi Kariku asjalikust populaarteaduslikust raamatust Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed. Avatuma mõttelaadiga isik võiks kiigata ka jaapanlase Masaru Emoto teoseid või leida võimalus külastada eelmisel aastal valminud ja täiesti uudset käsitlust pakkuvat Vene dokumentaalfilmi Vesi.

Külgetõmbe seaduse rakendussäte

2007-12-07T23:47:00.000+02:00

Järgnevat inimestele kehtivat külgetõmbe seaduse rakendussätet on hoitud laiemate inimhulkade eest kiivalt salajas juba aastatuhandeid. Samas on seda saladust siiski mõistnud paljud ajaloolised ja ka kaasaegsed suurkujud, kes on suutnud oma unistused ja potentsiaali täiel määral realiseerida. Praegu toimub üle maailma saladuse avaldamine, mis toob tulevikus kaasa murrangu inimkonna ajaloos.

Tõmbame endale ligi seda, mille kohta käivaid mõtteid hoiame oma teadvuses.

Nii saavad meie mõtted asjadeks ja kogemusteks - meie eluks. Selle seaduse kehtivus ei sõltu:

protsessi teadvustamisest;
mõtete märgist (negatiivne või positiivne).

Mõtete loomust peegeldavad ja nende teostumist võimendavad nendest tekkivad tunded. Kui tunneme end millelegi mõeldes hästi, oleme loomas enda jaoks soovitud tulevikku.

Oleviku oleme loonud endile ise, oma mineviku mõtete, tunnete ja tegudega, ja keegi ei mõista meie üle seetõttu kohut. Samas saame praegust reaalsust muuta ehk oma elu uueks luua läbi mõtlemise (teadlikkuse) muutmise. See ongi olukordade muutumise eeltingimus. Kui aga vaadelda oma olukorda ja määratleda end selle järgi ("olen hädavares/ võlgades/ halva tervisega/ üksik/ saamatu/ ...), siis programmeerime endile ka samasuguse tuleviku. Üldiselt, ettekujutus on tuleviku eelvaade.

Samas ei saa me, vaatamata pingutustele, muuta teist inimest, nagu ka mitte teised meid. Muutus sünnib sisemisest initsiatiivist.

Sõltumata sellest, kas arvame, et saame midagi või ei saa, kummalgi juhul on meil õigus!

Külgetõmbe seaduse realiseerimine ehk oma elu kujundamine koosneb kolmest astmest:

Taotlus - küsi seda, mida tegelikult tahad, kirjuta see endale üles oleviku vormis või korda järjepidevalt mõttes või valjusti
Veendumus - usu, et see ongi juba sinu oma, sa ei peagi teadma, kuidas see juhtub. Kahtluse tekkimisel taju pettumuse tunnet ja asenda see kõhklematu usu tundega.
Vastuvõtmine - tunne ennast imeliselt, nagu soovitud lõppeesmärk oleks just saabunud ja reaalne. Siin aitab olukorra visualiseerimine. Pelgalt intellektuaalselt soovides, tunnet jõustamata võib taotlus nõrgaks jääda. Tunne paneb ligitõmbejõu täisvõimsusel tööle.

Meie soovide täitumine ei ole millegagi piiratud, kõik on võimalik. Tuleb vaid tellimus Universumile õigesti esitada.

Sisemine õnn on edukuse kütus, seega seisund, mille poole tasub püüelda.

Kui tunneme, et meid haarab inspiratsioon, tasub tegutseda kohe - astuda esimene samm. Kõike selleks vajalikku tõmbame endale ligi. Ei ole näha tervet treppi, et astuda esimene samm.

Kasulik on teha endale nimekiri asjadest, mille üle oleme tänulikud, ja seda korrapäraselt vaadata - püsida "tänulikkuse lainel".

Loome endile kõike, millele keskendume, sealhulgas kõike, millega võitleme. Inimkonna tasandil: haigusi, sõdu, vaesust, terrorismi, näljahäda, kliimamuutusi jne. Selle asemel, et võidelda millegi vastu, tuleks olla selle vastandi poolt.

Hea on õppida olema vaikselt ja tõmbama tähelepanu ära asjadelt, millele me ei taha mõelda. Nii väheneb ka nende asjade emotsionaalne laeng meie jaoks.

Haigus on meie keha märguanne sellest, et oleme tasakaalust väljas, meis napib armastust ja tänutunnet. Kui eemaldada kehast füsioloogiline stress, siis suudab immuunsüsteem keha iseseisvalt parandada. Lastes samas arstil haiguse eest hoolitseda, algab paranemine tegelikult siis, kui nihutame tähelepanu haige olemiselt terve olemisele.

Tähtis on neid teadmisi ja isiklikke kogemusi jagada, eriti just lähedaste inimestega. Meie elevus, vaimustus ja õnn muutuvad nakkavaks. See toimib, sest süvatasandil oleme kõik ühendatud, koosnedes omavahel põimunud energiaväljadest.

Külgetõmbe seadus

2007-11-28T22:54:00.000+02:00

Kui tasakaalustamise seadus on siinkribaja suhteliselt originaalne mõtteturgatus, siis järgmisena lahatavat külgetõmbe seadust peavad paljud lugupeetavad autorid ja vaimsed õpetajad üheks peamiseks universaalseks printsiibiks meie maailmas. Tolle seaduse võiks ehk labaselt sõnastada nii (ja ongi sõnastatud mitmes ülitargas "vaimsete õpetuste" raamatus): sarnased tõmbuvad. Teisalt kaldub elu näitama, et ilmaasjad on tegelikult pisut keerulisemad ning liiga sarnased objektid pahatihti ei taha hästi tõmbuda. Nii näiteks:

2 magneti samanimelised poolused tõukuvad;
kaks samanimelist laetud osakest (anioon & anioon; elektron & elektron) tõukuvad;
võrdse tasemega ja omavahel konkureerivad isikud ei kipu olema parimad semud;
väga sarnase mõttemaailma ja eluvaatega isikud võivad üksteisest tüdineda (kaua võib teineteisele takka kiita, vahel tahaks ju mõne vinge vaidluse ka maha pidada);
mistahes liigi puhul leidub teadaolevalt heteroseksualseid isendeid rohkem kui homoseksuaalseid;
tihti näikse sealjuures "tõmme" tekkivat esmapilgul lausa silmatorkavalt erinevate isendite vahel - evolutsiooniõpetuse pooldajad peavad seda koguni meile sissekodeeritud käitumisviisiks, mis aitab genofondi rikastada.

Sedalaadi asjaolud on mõnegi mõtiskleja viinud lausa järeldusele, et hoopis vastandid tõmbuvad. Siiski leiame elust ja loodusest ka hulga näiteid enamal või vähemal määral sarnaste osiste külgetõmbest:

magneti ja magneetuva aine tõmbumine;
Newtoni gravitatsiooniseadus: kaks masspunkti tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on võrdeline nende massidega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga;
hüdrofoobsete rasvaosakeste koagulatsioon vees, nt rasvalaikude moodustumine supile;
vihmapiiskade ja lumehelveste moodustumine üksikmolekulidest;
legoklotside, pusletükkide ja telliskivide kalduvus saada kokku pandud;
sipelgate koondumine sipelgapesadesse, gnuude ühinemine karjadeks, hanede - parvedeks, tiigilendlaste - kolooniateks ja inimeste - linnadeks;
ühiste huvidega inimeste koondumine kõikvõimalikesse seltsidesse, ühendustesse, kampadesse, bandedesse ja parlamentidesse;
mõiste hingesugulane käibelolek ja vajadus teatava hingelise või vaimse ühisosa järele, et teise inimesega lähedaseks saada;
alateadlik rahuldustunne, kui kohtame kedagi, kellel on sama probleem kui meil.

Lisaks kalduvad tõmbuma ka mitte niiväga sarnased, ent siiski teineteist täiendavad ilmingud, nagu näiteks:

magneti pluss- ja miinuspoolus;
anioon ja katioon;
ensüüm ja tema substraat;
lukk ja võti;
müts ja pea;
sukk ja saabas;
mees ja naine.

Mida me võime siis kõigest sellest järeldada? Näib, nagu toimiks maailmas tõesti mingi jõud või printsiip, mis sunnib "asju" tõmbuma. Võiksime teha koguni julge järelduse, et selle tõmbumise tulemusena moodustub üldjuhul mingi suurem/ täiuslikum tervik. Seega sõnastagem propsise külgetõmbe seadus selliselt:

Sarnased või ühisjooni omavad ning kohtudes efektiivse terviku moodustavad objektid tõmbuvad.

Samas, nagu iga teinegi teooria, nii ootab ka see siin verifitseerimist (toetavate tõikade abil kinnitamist) või falsifitseerimist (veenvate tõendite alusel ümberlükkamist). Seega, andke tuld! :)

Ette ruttavalt olgu ka mainitud, et käesolevaga ei kavatse ma veel sugugi püssi põõsasse visata ega lõpetada "maadlemist" elu suurte seadustega. Järgmisena plaanin võtta vaatluse alla veel ühe sageli maailma toimimise aluseks peetava printsiibi: põhjuse ja tagajärje (külvi ja lõikuse) seaduse.

Tasakaalustamise seadus

2007-11-23T12:16:00.000+02:00

Mõttesahvrit algatades sai kilgatud, et nonii, lugejad, hoidke piip ja prillid: kohe-kohe hakkab mõttepärle lendama. Tegelikult aga tuleb mu senistest postitustest tuumakaid ja uudseid mõlgutusi tikutulega taga otsida. Mis siin salata: pole olnud viljakaim aeg hallide ajurakukeste rakendamiseks. Või täpsemalt öeldes, nood on tegelenud teatavate kitsaste, labaste ja üpris ebahuvitavate probleemidega. Nii olengi seni pidanud heiskama vaid kirjeldavat laadi postitusi. Aga ärgem kaotagem lootust: küll ma siin veel midagi välja mõtlen! :P

Et mitte niisama keksida, siis üks mu viimase aja juhtmõte kohe hakatuseks:

Inimene pürgib teadlikult või ebateadlikult tasakaalu saavutamise suunas. Nii kui miski tema ümber (või sees) asetseb selgelt ühes pooluses, tekitab see isikus tungi nihkuda (või nihutada oma vaatepunkt) olukorra tasakaalustamiseks teise poolusesse. Mõned selle printsiibi ilmingud:

eriti rangelt korda nõudvale õpetajale/ hoidjatädile mängitakse eriti võigas ja kaost külvav vemp;
MSNi-suhtluses kedagi/midagi väga rämedalt maha tehes võid end valmis panna selleks, et vestluskaaslane hakkab peagi välja tooma argumente nuheldava kaitseks (sageli vastuoksselt enda senituntud seisukohtadele);
mida agaramalt poliitik või partei kiidab oma õilsaid sihte ja tarku otsuseid ning mida vingemalt ta materdab sealjuures konkurente, seda tugevamaks muutub paljude soov hääletada just viimaste poolt;
eriti õnnelikku ja edukat elu nautiv isik kipub sageli tegelema ohtlike ja ebamugavust põhjustavate ekstreemsustega;
rahvast ei huvita kuigivõrd meedias "paipoistena" kujutatavad isikud, hoopis suurema innuga elatakse kaasa "pahade poiste" tegemistele, samas isiklikus elus püüab peaaegu igaüks endast "paipoisi" muljet jätta;
Newtoni III seadus: kaks keha mõjutavad teineteist võrdse ja vastassuunalise jõuga.

Mulle tundub, et eelnevast tuletuva Tasakaalustamise seaduse näol võib tegemist olla ühega elu universiaalsetest printsiipidest. Lisaks aiman siit lähtuvat mitmeid kavalaid võimalusi nii enese arendamisel kui ka suhtluses kaasinimestega. Mõtelgem sellele! :)

Aknavahetus II

2007-11-18T15:38:00.000+02:00

Niisiis, kui pikk ning valulik moraalsete ja verbaalsete võitluste ajajärk on õnnelikult üle elatud, saabub viimaks kõigi kannatuste lunastus töömehi sisaldava valge kaubiku näol. Seda küll vaid ideaalis, sest IRL selgub pigem, et üks kahest mehest, olgugi kaine peaga väga hinnatud aknameister, on paraku jällegi tsüklisse langenud ja nii tuleb tema noorukesel kõhetul paarimehel kogu raske töö üksi ette võtta. Mispeale tellijal, kes oli kujustanud midagi laadis "Appi tuleb stiilne viisik", karp korraks lahti vajub.

Siiski ilmutab see kõhetu nooruk üllatavat südikust, tassides kaubikust välja oma tööriistakastid, sõrgkangi, sae ja muu atribuutika. Sel hetkel pole kellelgi kodusolijaist veel aimugi, mida vaene poiss nonde karmide riistadega peale suudab hakata. Aga kohe toimuma hakkav annab siiski märku, et noormees ei seisa sellise väljakutsega vastakuti mitte esmakordselt. Jõuliste ja osavate kangiliigutustega on peagi akna äärislauad nii toa kui õue poolt seinapalgi küljest lahti sikutatud! Järgmisena leiab aset akende hingedelt äratõst (kui need muidugi lasevad end ühes tükis liigutada - teisalt, eks killud toovadki mõne meelest õnne), et siis juba aknaava laudade ehk "aknapõskede" kallale asuda. Nonde eemaldamine saab alguse ühe "põse" läbisaagimisest, misjärel tuleb taas mängu kang ning paariminutilise sikutamise ja väänamise tulemusena ongi aknaava tühi nagu viimati 60 aastat tagasi, maja ehitamise kuulsusrikastel päevadel. Kusjuures, aknapõskede eemaldamisega kaasneb alati teatav põnevus, sest iial ei tea, mis võib ilmneda. Mõningaid võimalusi:

puhkeb jõuline krohvivaring, sest kaob tõke aastakümnetega pulbristunud (eriti kui sündmuskoht paikneb raudtee ääres) krohvi ja raskusjõu vahelt
ilmneb, et aknaava ääristavad palgid ja lauad on mitmesugusel määral langenud mükoloogilise rünnaku ohvriks
paljastub äärmiselt põnev soojustusmaterjal, näiteks muistne metsasammal (kui maja on ehitatud vaesel sõjaajal), takk või pulbriks pudenev klaasvatt, mida otsekohe endale ogaliste pilvedena kopsu tõmbate
paljastub hiiglaslik sipelga- või termiidipesa (kui elate lõunamaades) ja ilmneb, et kogu sein on seest õõnsaks järatud
paljastub seina sisse peidetud luustik või tsaariaegseid kuldmünte sisaldav riidenutsakas
rakendage oma fantaasiat!

Kui see tööjärk on edukalt seljataga, tabavad ruumisviibijaid sõltuvalt aastaajast mitmesugused tülikad loodusnähtused, näiteks lumesadu või tormituuled. Taolisel puhul tasub välja otsida kasukad, mütsid ja käpikud, ühtlasi on tarvis aknaava täita uue aknaga. Ja ennäe: kõhetu nooruk sukeldubki vapralt kaubikusse, naastes peagi, süles plastaken, mis mõjub temast tükk maad kogukamana. Hakatuseks kinnitab ta akna igasse külge nurkrauad, mille otstarbeks osutub olema akna kinnitamine seina külge. Aken fikseeritakse esialgselt aknaavasse (mis on aknast märksa suurem) kavalate kiiljate plastvidinate abil, sellele järgneb mitu minutit sihtimist-rihtimist ja reguleerimist vaaderpassi abil, misjärel haarab töömees kotist kruvipüstoli ja kinnitab akna nurkraudade abil tsirr-tsirr seina külge. Samas haigutavad kõigis külgedes akna ja seinte vahel jätkuvalt avarad vahed, mis akna funktsionaalsuse külmatõkisena tõsisesse ohtu seaksid. Kuid sellegi vastu leidub noormehel rohi - lagedale kraamitakse pudelid montaaživahuga, millest valju visinaga kollane kört pragudesse sööstab. Ja ongi aken ees! Järgnevalt on tarvilik veel toppida prügikotti põrandat katvad ajaloolise soojustussambla lademed ja muu rämps ning kuhugi ära tassida eest kistud raamid-põsed. (Selleks tasub rakendada mõni siiani tülikalt kõrval kiibitsenud sugulane.) Seejärel ongi aeg siirduda järgmise akna kallale.

Ühe taolise tsükli peale kulub keskmiselt kolmveerand tunnikest. Sellisel viisil jätkates edeneb aknavahetus lausa ludinal, eriti kui kõhetule noorukile saabub abiväge tema märksa kogenuma ja tüüakama ülemuse näol. Nüüd saab sujuvat asjadekulgu takistada vaid mõni ekstreemne juhtum. Ja ega see üldjuhul tulemata jäägi, näiteks avastuse näol, et tootmistsüklisse on kusagil lipsanud kala ning kolikambri aken on millegipärast saanud 10 cm tarvilikust kitsam ja 5 cm kõrgem. Samas ei kaota vilunud aknamehed sellestki pead, vaid kõhetu nooruki ülemus suundub autoretkele, naastes peagi toeka prussijupiga, mis pikuti aknaava äärde kinnitatakse. Seejärel tuleb kirvega õhendada ka aknaava kohal lasuvat palki, et pärast õnnestuks pisut vahtugi akna ja palgi vahele plögistada. Kõik see tähendab küll, et kolikambri akendele kujub 3 korda kauem aega kui ülejäänutele, aga mis sellest!

Lõpetuseks ja "magusroaks" võiks üldjuhul jätta väikeaknad, näiteks käimla ja sahvri omad. Millegipärast kipuvad küll just need endist kujutama ekstra kapitaalseid ja toekaid tarindeid, millest jagusaamine nõuab noorukilt viimaste jõuvarude kokkuvõtmist. Ühtlasi eeldab sahvriaknani jõudmine kardetavat turnimist redelil, kõiksugusest majakraamist lookas riiulite kohal. Aga needki raskused on õppinud meeste jaoks hõlpsasti ületatavad.

Kui kõik aknad on kenasti paika säetud, jõuab järg aknalaudade ja -plekkide kätte. Esimesed surutakse esmalt servapidi aknaraami vahele, misjärel kinnitatakse nii ülevalt kui alt montaaživahuga. Et aknalaud lõppkokkuvõttes kenasti loodi jääks (mitte paisuva vahu survel viltu ei kerkiks), tõkestab töömees laua liikumise ülaltpoolt kahe kruvi ja puitklotsi abil. Aknaplekkide paikapanek eeldab mõningaid mõõtmisi, pleki lõikumist ja painutamist, sobitamist ning vahutörtsatusi. Kui ka lauad-plekid on oma õige koha leidnud, pakivad mehed oma varanduse kokku ja sokutavad su nina alla paberi, millele alla kirjutades kinnitad, et oled töö vastu võtnud. Igaks juhuks tasub enne seda kõik uued aknad ka üle vaadata ja veenduda, et nood kerge käelükke toimel oma kohalt ei lahku. Seejärel on sünnis mehi südamlikult tänada ja neile sõbralikult järele lehvitada.

Kohe pärast töömeeste lahkumist osutub talvehooajal möödapääsmatuks kõigi ahjude ja pliitide küttepanek, mis on ühtlasi uutele akendale esimeseks tuleprooviks. Kui ühekordne ahjutäis suudab toa temperatuuri kergitada üle 20 kraadi, võime järeldada, et aknavahetus läks asja ette. Samuti on nüüd tarvilik puhastada kogu "võitlustanner" kõikvõimalikust sodist ja lapiga üle käia, misjärel võib jõulisemad kodakondsed kamandada mööblit tagasi tõstma. (Vähem jõulised võiksid sellal tegeleda surmani ärahirmutatud kassi voodi alt väljameelitamisega.)

Nii saabki keskmine eramu endale vastsed vaateavad kõigest ühe päevaga. Kuid sellega pole mured veel kaugeltki murtud: kogu eelnevas osas kirjeldatud menetlus vajab kordamist seoses uute akende sise- ja välisviimistlusega! Aga sellest kirjutan ehk millalgi edaspidi.

Aknavahetus I

2007-11-14T16:13:00.000+02:00

Seoses äsja läbielatud isiklike kogemustega otsustasin häid lugejaidki valgustada probleemistiku osas, mis seondub koduakende vahetamisega. Puitraamidega aknad on teatavasti hubased ning õhku ja niiskust läbilaskvad. Samas just viimane asjaolu, nagu ka tõik, et need on valmistatud bioloogiliselt lagunevast materjalist, saabki puitakendele lõpuks saatuslikuks.

Kuidas ära tunda, et käes on aeg aknavahetuseks?

akent avades tunned ärevust, kas saad selle pärast korralikult kinni
akent avades tunned ärevust, kas see jääb püsima ühes tükis
sa ei julgegi akent avada, sest tead, et see ei püsiks ühes tükis
aknaraamide ülevärvimine ei suuda enam oluliselt parandada akende välimust
su merisiga on üritanud korduvalt põgeneda suletud akna kaudu, aga peaks selleks veel pisut alla võtma
toas akna all istudes võid suvel nautida mahedat tuuleõhku
toas kasukata akna all istudes võid talvel kopsupõletiku saada
talvel saad akende sisepindadel imetleda rikkalikke jäälillemustreid
need ei taha kaduda ka ahjukütmisel
toanurgas seavad end tapeedil sisse hallitusseened
käredama pakasega õnnestub ahju küttes temperatuur tõsta selliseks, et võid jope paariks tunniks seljast heita
hommikul ärkad aga voodis teki all külmast kangena ja tapva nohuga

Lisaks peaksid enne aknavahetusotsuse langetamist veenduma, et:

sul on pangaarvele või sukasäärde kogutud raha
seda raha on vähemalt võrdselt akende arvu ja ühe akna maksumuse korrutisega
sul ei ole kodus sugulasi, kelle elumõte on kulukate remonttööde ärahoidmine
sul ei ole kodus sugulasi, kelle elumõte on kulukate remonttööde iseseisev teostamine, asendades aknaraamide kõige mädanenumad osad käepärase vähem kõdunenud puiduga
sul ei ole kodus sugulasi, kes ei suuda taluda suurte remonttöödega kaasnevat ärevust ja kihutaksid remondimehed poole toimingu pealt minema kui saamatud käpardid ja rahaahnitsejad
sul ei ole kodus kassi, kes ei suudaks taluda suurte remonttöödega kaasnevaid helisid ja ümberkorraldusi ning saaks ataki või kargaks remondimeestele kõrisse
sul ei ole midagi selle vastu, et su koju sisenevad võõrad isikud, kes selle mõne tunniga täiesti segi pööravad ja poolenisti maha lammutavad

Kui need eeltingimused on täidetud, siis tuleb järgmisena:

nädalajagu koduste, sugulaste ja tuttavatega vaielda
selle tulemusel otsustada, mitu akent on plaanis ära vahetada ja millised peaksid olema uued aknad (materjal - puit või plastik, lahtikäivus, kuju jne)
tuvastada oma kodulinnas või lähimas linnas kõik akende müügi ja paigaldusega tegelevad ettevõtted
esitada neile kõigile oma täpne soov ja nõutada välja hinnapakkumised (prinditud kujul)
avastada, et kõik pakuvad erineva protsendiga super-allahindlusi
avastada, et sellele vaatamata on kõigi hinnapakkumised enamvähem ühesugused
veel nädalajagu koduste, sugulaste ja tuttavatega vaielda
tuvastada võimalikut palju hiljuti aknaid vahetada lasknud isikuid ja peilida neilt maksimaalne kogus infot eri firmade kohta
heita kõrvale firmad, mis pidevalt ajalehelkuulutuse kaudu töötajaid otsivad
heita kõrvale firmad, mille töö suhtes esineb kaebusi
heita kõrvale firmad, mille peakorteril ähvardavad aknad eest pudeneda
seejärel aknavahetusplaanist loobuda või valida mitme halva firma hulgast esmapilgul kõige vähem halb
lasta sellel firmal koostada leping akende valmistamiseks ja vahetamiseks
leping läbi lugeda, allkirjastada, koju kaasa võtta ja seda mitte tulehakatisena kasutada
tasuda ettemaks (pool kogusummast)
lubada oma koju akende ülemõõtja ning lubada tal tegutseda rahulikult ja oma äranägemise järgi (pannes probleemsed koerad, kassid ja sugulased selleks ajaks kuhugi kinni)
oodata mitu nädalat akende valmimist ja jõuda juba hakata kahetsema vanade armsakssaanud akende ning suure rahasumma kaotust

Viimaks võtab aknafirma sinuga ühendust, et tööde teostamise ajas kokku leppida.
Enne aknavahetuse päeva paikapanekut veendu, et:

keegi on sel päeval kodus
aknavahetuse-plaanile jõuliselt vastu seisnud sugulased ei ole sel päeval kodus
selleks päevaks ei prognoosita orkaani, purgaad, külmarekordit, tornaadot ega tsunamit

Seejärel asu ootama ja valmistu psühholoogiliselt tõsiseks katsumuseks. Leevenda ootusärevust, tassides akende eest ära hiiglaslikud kolahunnikud ja massiivsed mööblitükid.

Lõpuks saabubki suurpäeva hommik ja su õuele veereb valge kaubik, millest kargavad välja... TÖÖMEHED!!

Järgneb...

Baruto

2007-11-11T14:35:00.000+02:00

Täna algas Fukuokas Kyushu Basho. Makuuchis astus äsja juryost maegashirasse tõusnud sekitori Baruto dohyo'le esimeses paaris, tehes suurepärase taichi-ai, haarates Kasuganishikil mawashist ja sooritades kindla yorikiri. Üllatuseks oli samas yokozuna Hakuho allajäämine yorikiriga Sadogatake heyasse kuuluvale rikishile, komusubi Kotoshogikule (alias Kazuhiro Kikutsugi).

Ehk siis - läheb jälle lahti! Jaapani profisumo suurturniirid - bashod - toimuvad 6 korda aastas ja 15 järjestikusel päeval. Seega saab sumosõber tunda meeldivat ärevust kokku 25%-l hommikutest, asudes kas jälgima striimi Jaapani sumoliidu Nihon Sumo Kyonkai kodulehelt või siis kasinama püsivuse korral (nt siinkribaja) tutvuma teiste sumohuviliste kommentaaridega kas Delfi sumorubriigis või Sumofoorumis. Ja selleks on neil (sõna otseses mõttes) üpris kaalukas põhjus.

23-aastane, umbes 170 kg kaaluv ja 197 cm pikk Eesti noormees Kaido Höövelson ehk Baruto ('baltlane') on ühena vähestest eurooplastest suutnud sellel väga konservatiivsel ning meie jaoks kentsakatest traditsioonidest ja rituaalidest kubiseval Jaapani rahvusspordialal jõuda kõrgeimasse liigasse (Makuuchisse). See asjaolu, aga ka Baruto mõnus isiksus ja võimalus korrapäraseks kaasaelamiseks (sh pildi vahendusel), samuti huvi eksootilise jaapani kultuuri vastu on tekitanud Eestis mõne aastaga suure hulga sumofänne. Pealegi on sumomatš lihtsalt vaatemänguline oma kiire ja selge lõpplahenduse ning mitmekesiste võttetehnikatega. Kahjuks on Baruto edenemist yokozuna-tiitli poole viimasel aastal pidurdanud tülikas põlvevigastus, aga praegu tunduvad asjad taas ülesmäge liikuvat. Lootkem parimat ka edaspidiseks!

Sari õnnetuid lugusid - karmkirjandus lastele

2007-11-11T00:49:00.000+02:00

Hiljaaegu sattusid minu kätte kentsakad väikseformaadilised raamatukesed, autoriks saladuslik Lemony Snicket ja üldpealkirjaks Sari õnnetuid lugusid. Pärast esimeste kolme läbilugemist võtsin kätte ja hankisin raamatukogust ka ülejäänud kaks, mis seni eesti keeles ilmunud on. Kokku koosneb sari aga lausa kuraditosinast loost, millest 3 esimest kajastuvad mitmele Oscarile kandideerinud (ja minu poolt veel vaatamata) filmis, kus kurja kangelast mängib Jim Carrey. (Kahtlustan, et see karakter sobib talle nagu valatult.)

Lühidalt öelduna on raamatusarja peategelasteks kolm õnnetul kombel orvuks jäänud last, kes igas osas satuvad uude paika, kus neid varitsevad kõikvõimalikud õnnetused ja katsumused, iseäranis aga laste pärandust jahtiv õel ja riukalik krahv Olaf oma kaabakliku kambaga. Igas loos tuleb nutikal leiduril Violetil, entsüklopedist Klausil ja nelja peitelterava hambaga beebi Sunnyl hirmsate olude ja ignorantsete kõrvaltegelaste kiuste leida viis krahvi paheliste plaanide nurjamiseks - kõike vaid selleks, et järgmises osas veelgi suurema portsu otsa sattuda.

Lasteraamatutena mõjuvad "Õnnetud lood" oma morbiidse miljöö ja kohatiste õige naturalistlike seikadega vägagi värskendavalt, aidates veidi tasakaalustada riiulitäisi magedaid ninnunännu-lugusid, mis ei aita turvalises ja steriilses keskkonnas kasvaval lapsel kuigivõrd aru saada elu tumedamatest külgedest. Lisaks leiame igast raamatukesest ka hulgaliselt musta huumorit, samuti täiskasvanud lugejale mõnusat äratundmist pakkuvaid kirjanduslikke ja kultuurilisi vihjeid. Mulle tundub, et taolise raamatu läbilugemise järel peaks üht keskmist last valdama siiras heameel, et erinevalt Baudelaire'i orbudest on temal turvaline elu, kena kodu, armastavad vanemad ja maitsev toit laual. Lisaks õpetab "Sari õnnetuid lugusid" väärtustama sõprust ja koostööd, aga läbi kahe peategelase ka hindama loovat mõtlemist ja raamatuid kui tarvilikke tarkuseallikaid. Seega on tegu igati edumeelsete lasteraamatutega. Aga nagu hoiatab ka Lemony Snicket iga loo alguses: kes armastab kergeid ja muretuid lugusid, sellel on targem end neist raamatutest eemale hoida!

Avapauk

2007-11-10T14:59:00.000+02:00

Südamlikud tervitused kõigile arvukatele fännidele, kes on pikisilmi oodanud, et ma oma keniaalseid mõtteid ka laiema üldsusega jagama hakkaksin! Nüüd ongi kätte jõudnud päev, mil propsis liitub kümnete miljonite blogijate väärika perega.

Miks siis sedasi juhtus? Siin tuleb süüdistada head kaasblogijat webxani, kes oma blogis mindki korduvalt on meeles pidanud. Kaua sa, hing, ikka tegevusetult kannatad taolist asja??? Teine põhjus on muidugi ka: aeg-ajalt tekib ju toredaid ja kavalaid mõtteid, mis ühelt poolt vajavad enda tarbeks fikseerimist ja mida ehk kellelgi oleks huvitav kaasa mõlgutada. Olen läbi aastate vahelduva eduga püüdnud pidada nii paber- kui e-päevikut, aga iseendaga diskuteerimine muutub paratamatult ühel hetkel nüriks ja igavaks. Samas, et ma üldjuhul ei tavatse pidada plaani revolutsiooni või terroriakti korraldamisest, ei tohiks mu vastne blogi ka ühelegi isikule ega organisatsioonile suurt peavalu tekitada. Nii et las ta siis sündida!

Miks mõttesahver? Eeskätt proosalisel põhjusel, et mulle ei turgatunud ühtki kavalamat nime. Teisalt peaks sellest blogist aga tõesti kujunema paik, kuhu hakkan "hoiule panema" oma vähem või rohkem sügavamõttelisi ja originaalseid mõlgutusi. Olgu ka kohe ära märgitud, et sel põhjusel ei leia siin kuigivõrd kajastamist autori igavad ja üksluised elusündmused, kui need just ei ajenda mõnd üldisemat mõttearendust või ei aita seda illustreerida. Teisalt on võimalik, et siia jõuavad ka mõned juba varem "sahtlisse" (kõvakettale) kogunenud mõttearendused.

Millest hakkab mõttesahvris juttu tulema? Eks me näe, kuidas asjaolud kujunevad. Samas tundub enam kui tõenäoline, et temaatika hakkab haakuma mu huvialadega. Seega ei maksa käesolevat blogi edasi lugeda autondusest, moest, balletist ega heegeldamisest huvitujatel. Küll aga võiks edasine teatavat huvi pakkuda näiteks filmikunstist, filosoofiast, kirjandusest, pedagoogikast, psühholoogiast, religioonist, spordist ja teadusest (tähestiku järjekorras) lugu pidavatele isikutele. Lisaks loodan kõike seda serveerida mitte ülemäära surmlik-tõsises kastmes.

Olgu ka hoiatatud, et vaatamata Eesti vanimast ülikoolist hangitud korralikule loodusteaduslikule haridusele evin pisut kiikslikku mõttelaadi, mis ei välista erisuguseid esoteerilisi ja niisama parateemasid. Minu meelest annavad need mõõduka süüvimise korral elule väärt lisamõõtme ja aitavad vastata "elu suurtele küsimusele" (selle loo päises olev pilt pärinebki mu omaaegsest vastavast katsetusest). Samas valitseb siin ka tõsine oht kaine aru kitsalt rajalt eksida ja omadega täitsa "metsa minna". Sel puhul jään lootma heade lugejate kainestavatele kommentaaridele.

Nii palju siis alustuseks. Eks me näe, mis edasi saab!